Ülevaade Eesti Arengufondi tegevusest aastatel 2013–2014

Pirko Konsa kõne Riigikogu ees 10. septembril 2014.

Austatud Riigikogu esimees! Head saadikud! Seisan täna teie ees, et anda ülevaade Eesti Arengufondi tegemistest. Tulenevalt Eesti Arengufondi seadusest on meie ülesandeks stimuleerida ja toetada muutusi Eesti majanduses. Selleks on meil kaks tegevussuunda – investeeringud ja arenguseire. Meie meeskond Arengufondis on praegu 20-liikmeline ja oleme täitnud ülesandeid, mis Riigikogu on meile seadnud, nüüdseks juba seitse aastat. Meie organisatsioon on unikaalne, oleme ühelt poolt ajutrust, kes väheste hulgas Eestis tegeleb kaugeleulatuvate arengustsenaariumitega. Teiselt poolt oleme seadnud eesmärgiks näidata eeskuju – oleme nii mõnigi kord haaranud initsiatiivi, et üht või teist meie analüüsis tuvastatud kitsaskohta ise kõrvaldada ning teatepult seejärel Arengufondi käest edasi ulatada. Üks käivitavaid mõtteid, kogu selle seitsme aasta jooksul, on olnud Eestile suurt lisandväärtust andvate töötajate ja ettevõtete juurdekasvu tekitamine. Globaliseeruvas majanduskeskkonnas on tootmine kõige madalama lisandväärtusega osa toote loomisest, kui Apple ja iPhone’i 600-dollarisest hinnast moodustab tootmine vaid 12 dollarit. Suurima kasu teenivad need, kes tegelevad teadusuuringute, toote arenduse, disaini, müügi ja turundusega. Need on väärtusahela tipud, kus luuakse kõige rohkem väärtust. Meie kõigi soov on, et Eestis oleks rohkem ettevõtmisi, mille puhul hõlmataks kogu väärtusahelat. Loomulikult on kogu väärtusahelat hõlmavate toodete loomine riskantsem kui vaid ühele etapile keskendumine, aga ainult uute toodete loomine annab meile võimaluse need väärtusahela otsad enda kätte haarata. Pigem on ebatõenäoline, et rahvusvahelised suurettevõtted täna strateegilist juhtimist või toote arendust siia tooks. Pigem oleme just hiljuti näinud, kuidas suured ettevõtted, nagu Fazer või PKC-grupp oma tootmist kiiresti vastavalt vajadusele ümber paigutavad. Selleks, et väärtuslikud osad Eestisse jääks, on parem, kui nad siin ka sünnivad.

Meenutan teile muinasjutuna kõlavat lugu neljast eestlasest, kes olid ühe ettevõtte asutajate hulgas, mille müügist teenisid need neli meest ühel hetkel kokku ühe protsendi kogu Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Selle ettevõtte nime teavad ilmselt kõik, kuid mitte kõik ei mõista, et see on parim näide sellest, kuidas Eesti ühiskonnale loob rikkust mitte ainult keskmise palga kasv, vaid need säravad ettevõtjad, kes riskivad, et luua toode, mida vajavad sajad tuhanded või hoopis miljonid inimesed üle maailma. Selliste tehingutega loodav lisandväärtus ületab kümneid või sadu kordi Eesti või maailma keskmist lisandväärtust töötaja kohta. Skype’i tehinguga võrreldava lisandväärtuse loomiseks oleks keskmine Eesti palgatöötaja pidanud töötama rohkem kui 4700 aastat.

Teine näide. 2006. aastal lõi internetis tegutsev mööblikauplus On24 oma logistikaosakonna, 2007. aastal alustas see osakond hiljem SmartPosti nime saanud ettevõttena, mis asus arendama toona maailmas tundmatut automaatset pakiautomaadilahendust. Arengufondi ja Eesti kaasinvestorite toel avati 2009. aastal SmartPosti pakiautomaatide võrgustik, mis kahe tegutsemisaastaga näitas nii kiiret kliendibaasi ja turuosa kasvu, et Soome päritolu rahvusvaheline logistikahiid Itella otsustas nii võrgustiku kui ka kaubamärgi omandada. SmartPostist sai Itella osa, aga tootearendus jätkus Cleveroni nime all. Täna on SmartPosti automaadivõrgustik Soomes juba mitu korda suurem kui Eestis. Möödunud aastal paigaldati Cleveroni loodud automaate Brasiiliasse, samuti vaatab ettevõte Norrasse ja Hispaaniasse. 19. augustil avas Cleveron uue pakiautomaate tootva tehase Viljandis, mis annab tööd 70 inimesele.

Miks ma neist kahest ettevõttest räägin? Sellepärast, et viimaste nädalate debatt start-up‘ide, või eesti keeles idufirmade, teemal on lootusetult mööda pannud start-up‘i ühest peamisest iseloomustajast. Tegu ei ole lihtsalt alustavate ettevõtetega, isegi mitte ekspordile suunatud ettevõtetega. Start-up on oma loomuselt tootearendusettevõte, elav ärilabor, mille eesmärk on võimalikult kiiresti reaalsetes tingimustes testida ühe või teise äriidee elujõulisust. See elujõulisus peab väljenduma skaleeritavuses. Tootel tuginev äri peab näitama – mitte paberil, vaid päriselus – kiiret kasvu. Start-up on nagu laborikatse – iga tulemus loeb, nii positiivne kui ka negatiivne. Kui bakterid katseklaasis kiratsevad, siis järelikult tuleb proovida midagi muud. Kui kultuur hakkab vohama, õnnestus õigele soonele sattuda ja tuleb rauda edasi taguda. Selline kõik-või-mitte-midagi-lähenemine on andnud põhjust idufirmasid süüdistada väheses panuses majandusse, mis on risti vastupidine idufirma olemusele testida ideed kiiresti ja toorelt, teha täiendusi reaalajas ja päris kasutajate tagasisidet arvesse võttes, selle asemel, et pikki aastaid suurkorporatsiooni arendusosakonnas eelarveid kurnata. Muuseas võib ebaõnnestunud katse pöörduda ka positiivseks, nagu oleme näinud kunagi lemmikloomapidajate Facebooki ehk United Cats and Dogs nimelise ettevõtte näol. Selle idufirma meeskond pani aluse müügitarkvara arendavale start-up‘ile Pipedrive, mis annab praegu tööd 35 inimesele, peamiselt Tallinnas, ent ka Kalifornias. Lähema aasta jooksul plaanivad nad peaaegu teist sama palju juurde palgata.

Meiesuguse väikeriigi jaoks on start-up‘i kultuur ainuvõimalik, sest see seab meid konkurentsivõimelt ühele pulgale kõigile maailma suurtega. See oli ka põhjus, miks Arengufondi loomisel üheks peamiseks ülesandeks sai rajada teed idufirmasse panustava targa raha ehk riskikapitalituru arengule. Miks tark raha? Sest sõnast “riskikapital” jääb enamasti hambusse sõna esimene pool – “risk”, mitte selle sõna sisu. Riskikapitali riskid on kalkuleeritud ja nendega kaasneb enamasti märkmisväärne teadmiste ja sidemete juurdevool investeeringu saanud idufirmasse. Mitte kõik investeeringud ei õigusta ennast, aga riskikapitali eripära on äririskide aktsepteerimises suure arenguhüppe nimel. Sellist hüpet ei võimalda ärimudelid, mis on üles ehitatud lokaalselt ja alalhoidlikult, küll aga võimaldavad seda targalt oma globaalset nišši otsivat ambitsioonikad mudelid.

Arengufondi investeeringute portfelli kuulub praegu 21 ettevõtet. Nende hulka lisandus sellel aastal kaks uut investeeringut – Cloutex ja Lingvist. Meie investeeringute portfelli väärtus on ajas kasvanud ning nüüdseks oleme pidanud maha kandma vaid kolm investeeringut. Eriti hea meel on ka selle üle, et viimase kahe investeeringuga investeerisid kaasa suur hulk Eesti äriingleid. Mis või kes on äriinglid? Need on juba endale kapitali kogunud ja kogemusega ettevõtjad, kes selle asemel, et oma vara lihtsalt tarbimisse suunata, toetavad oma raha ja kogemustega ambitsioonikaid, varajase faasi ettevõtjaid.

Eestis tegutseb juba pea kaks aastat Eesti Äriinglite Assotsiatsioon, kus on nüüdseks üle 70 liikme. Siinkohal on aga õige koht rääkida muutustest Eesti riskikapitali turul. Arengufond alustas oludes, kus riskikapitali pakkumine Eestis oli peaaegu olematu ja investeeringud tehnoloogiaettevõtetesse peaaegu puudusid. Praeguseks oleme selle tõrke lahendanud, riskikapitali investeeringute arv ja maht Eestis on kordades kasvanud ja per capita on Eesti selle poolest isegi maailmas esirinnas. Eestisse ja siinsetesse idufirmadesse usaldatakse raha üha rohkem. Hea näide on ettevõtte TransferWise ja tema 25 miljoni euro suurune rahasüst investoritelt, kelle hulka kuulus ka ikooniline ärimees Richard Branson.

Tänane pakilisim probleem seisneb pigem selles, kas riskikapitali jaoks investeerimiskõlbulike ettevõtete juurdekasv on piisav. Augustis kohtunud Arengufondi nõukogu algataski uue investeerimisstrateegia väljatöötamise, mis on kavas kinnitada aasta lõpus ja mis viib rõhu riskikapitali asemel ettevõtete sünni soodustamisele, sellele eelnevas arenguetapis. Meie ühine nägemus koos partneritega on, et parim viis seda teha on investeerida vähemalt kolme professionaalsesse mikroinvesteeringuid tegevasse ja start-up‘e arendavasse ettevõttesse. Siinkohal märgin, et tegu peaks olema eraettevõtetega. See uus strateegia eeldab ka Arengufondi seadusesse muudatuste sisseviimist, mis võiksid saada ellu viidud veel Riigikogu selle koosseisuga. Strateegia loomisesse on kaastaud mitu osapoolt, sh KredEx, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning mitmed erasektori partnerid. Eesti peab seadma endale eesmärgiks olla üks maailma parimatest paikadest senist turgu muutvatele toodetele. Meie keskkonnas ja inimestes on olemas ainulaadseid puudusi – eestlaslik jonn, nõukogude ajast pärinev ja tundub, et geneetiliselt edasikantav oskus teha mitte millestki midagi. Kõik need arengutõrked saavad olla meie tugevused, millele tuleb juurde lisada oskus luua inimeste vajadustele kõige paremini vastavaid tooteid. Uus investeerimisstrateegia aitab kaasa vähemalt saja uue idufirma sünnile, kellest parimad suudaksid ehk korrata Eestist pärit Skype’i inseneride edulugu. Meie võimuses on ka ettevõtluse keskkonna soodustamine, n-ö mulla kobestamine. Arengufondi selle aasta, ühe kõige rohkem kõlapinda leidnud, ettevõtmisel, arenguideede konkursil, millest hiljem põhjalikumalt räägin, tegid iduettevõtjad ise ettepanekuid, kuidas eesti äriseadustikku oleks võimalik muuta alustavatele ja ambitsioonikamatele ettevõtjatele soodsamaks. Kui praegu on TransferWise’i, Pipedrive’i ja mitmete teiste start-up‘id Eestis vaid oma arendusüksusega, ja nende emafirma isamaa on hoopis Ameerika Ühendriigid või Suurbritannia, siis mul on hea meel tõdeda, et koostöös Justiitsministeeriumiga ja teiega, head seadusandjad, on Arengufond uuendamas idufirmasid puudutavaid seadusi. Muudatused puudutavad osakapitali tingimuslikku suurendamist, vahetusvõlakirjade emiteerimist, osaühingute osadele erinevate õiguste seadmist ja muud, just start-up’ile olulist. Selle taga on soov, et emafirmade isamaaks saaks üha enam edaspidi Eesti.

Aga majanduses vajalikke muudatusi ei saavuta me ainuüksi idufirmadele pühendudes. Arengufond otsib koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga valdkondi, milles Eestil oleks kõige suurem võimalus luua lisandväärtust, nimetame seda nutikaks spetsialiseerumiseks. Spetsialiseerumine ei tähenda sealjuures välistamist. Pigem tähendab see nende elualade eelisarendamist, kus Eestis on juba nüüd olemas arvestatavaid teadmisi ning kus ettevõtluses ja teaduse kokkuviimises peitub meie arvates potentsiaal suurimaks lisandväärtuseks. Neid valdkondi oleme välja toonud kuus, siin kaks näidet. Esmalt, tervishoiuvaldkonnas on selge, et meie tänase demograafilise olukorra juures, mis on võrreldav ülejäänud arenenud maailmaprobleemidega, peame otsima uut mudelit. Eesti e-tervise süsteemi ja digiloo käivitamisest on möödas kümme aastat ning tervishoid vajab uut hoogu –  see võiks olla rohkem ettevõtlusele avatud. Praegu on küsimus selles, kuidas panna inimesi endid oma tervise vastu rohkem huvi tundma ja sellesse panustama. Selleks soodsate eelduste kujundamisel on meil oma roll täita. Näiteks saab riik kujundada eeldused uute, sh ennetava iseloomuga terviseteenuseid pakkuvate ettevõtete turule tulekuks ehk haigete ravimise kõrval terveid juurde tekitada. Tervishoiu kui majandusvaldkonna areng peaks liikuma selle poole, et eri tehnoloogiad aitaksid inimestel oma tervist paremini juhtida. Sama oluline on see, et haiglad, Eesti Haigekassa ja kogu tervishoiusüsteem oleksid valmis uuenduste kasutuselevõtuks ning osalema nende loomisel ja kujunemisel toodeteks.

Möödunud nädalal külastas Eestit Ameerika Ühendriikide president, kelle kõnest ilmselt paljudele jäi meelde humoorikas kommentaar, et USA rahvusliku tervisekindlustuse veebilehe loomisel, mis valmis suurte äparduste ja kolossaalse eelarvega, oleks pidanud konsulteerima eestlastega. Selline kommentaar tõendab, et Eesti pole kaugel sellest, et meie e-riigi kõrval saaks maailmas tuntuks ka meie e-tervishoid. Peame kasutama oma unikaalseid eeliseid – tugevat IT-platvormi ja kiiret rakendamisvõimet, et globaalselt e-tervishoiu vedajate seas olla.

Teine näide. Nutika spetsialiseerumise vallas puudub ehitus, nimelt teadmistepõhine ehitus. Infotehnoloogia tähtsus on Eesti jaoks väljaspool kahtlust. Aga kui palju suudame täna kasutada IT-d selleks, et vältida sellises traditsioonilises valdkonnas, nagu ehitus, inimlikke vigu – kiirendada planeerimisprotsessi, automatiseerida, luua kvaliteetsemaid ja paremaid hooneid. Olgugi, et arhitekt, elektrik ja küttesüsteemi paigaldaja loovad jooniseid digitaalsel kujul, võrreldakse neid jätkuvalt paberil. See meenutab aega enne e-maksuametit, kui suur osa tööst oli eri osapooltelt andmete kogumine ja käsitsi kokku viimine. Selle asemel, et  lasta arvutil andmetöötluse ja vigade vältimisega tegeleda. Samuti on meil täna märkimisväärsed saavutused puitmajade tootmises ning puidu kui taastuva materjali kasutamises keerukates ehituskonstruktsioonides.

Alustasin juba praktiliste tegevuste loetelu, mis Arengufondi tööplaanis on ja jätkan samamoodi. Teist aastat järjest viis Arengufond Eestis läbi Euroopa ettevõtlusmonitooringu, mis annab meile võimaluse võrrelda ettevõtlussuhtumist ja ühiskondlikke hoiakuid võrreldes teiste riikidega. Raport oma lõplikul kujul ilmub selle kuu lõpuks. Etteruttavalt võin aga öelda, et esile tõusid kaks leidu. Ettevõtjatena tegevad Eesti inimesed on õnnelikumad. Eestis mõtlevad paljud ettevõtluse alustamisele, aga väga vähesed jõuavad selleni, võrreldes teiste riikidega. Ühe probleemina toovad needsamad inimesed välja, et neil puuduvad ettevõtluseks vajalikud teadmised ja oskused. Samuti on hirm ebaõnnestumise ees. Ehk et küsimus on meie hoiakutes – eestlased on ebakindlad ja ettevõtluse suhtes pigem ujedalt meelestatud. Selle uuringu tulemused kinnitavad meie kogemust, mille põhjal oleme muutmas ka oma investeeringute strateegiat. Peame rõhku panema ettevõtluse julgustamisele, et riskikapitalile suunatud projektide puhul oleks esimestest sammudest kaugemale jõudjaid rohkem. Selleks alustab juba tänavu sügisel tegevust ka Founderi instituut ehk eestipäraselt iduettevõtjate instituut, mille sihtgrupiks on just 30- ja 40-aastased inimesed, kes töötavad praegu juhtide või spetsialistidena, kellel on ärivaistu, probleemide lahendamise oskust ja eestvedajale vajalikke isikuomadusi, ent kes ühel või teisel põhjusel on seni oma idee teostamisega viivitanud. Tegu on maailma suurima idufirmadele suunatud programmiga, mille puhul Arengufond on eelkõige maaletoojaks ja käivitajaks, mitte niivõrd koolitajaks. Loodame, et mõne aasta jooksul programmi Eesti haru iseseisvub ja hakkab sõitma ilma Arengufondi abiratasteta – nii, nagu varem on läinud Eesti Riskikapitali Assotsiatsiooni ja Eesti Äriinglite Assotsiatsiooniga.

Kutsume julgelt mõtlema väga edukaks kujunenud arenguideede konkursil ning peatselt ilmuva Arengufondi mõtteraamatu lehekülgedel, mis on järg möödunud aasta mõtteraamatule. Arenguideede konkursi puhul on meie soov neid inimesi toetada, kes tahaksid mõnda olulist ideed ellu viia. Selleks panime parimatele ideedele välja stipendiumi ja kolm esimest stipendiaati alustasidki juba selle aasta 1. septembril tööd. Esimene neist on ilmselt kõigile hästi tuttav 10 miljoni e-residendi mõte, mille taga olid Taavi Kotka, Siim Sikkut ja Ruth Annus. Stipendiaadi roll konkursi järel on täita lünk, mis jääb riigi loodava lahenduse ja sellele praktilise väärtuse andmise vahele. Kui riik korraldab infrastruktuuri, et väljastada rahvusvaheliselt digitaalset ID-d, mis võimaldaks juurdepääsu Eesti e-teenustele, siis stipendiaadi roll on leida üles need kasutusstsenaariumid ja teenused, mis Eestile e-residente juurde peaksid tooma. Teisisõnu, riik annab vaid võimaluse digiidee väljastamiseks ja eestlaste juurde tootmiseks, aga esmaste partnerite ja teenustepakkujate leidmine, kes e-eestlusele sisu hakkavad andma, jääb meie stipendiaadi ülesandeks.

Teine stipendiumi pälvinud idee tuli Heateo Sihtasutuselt, kes pakkus välja innovaatilise lahenduse, mille nimeks on ühiskondliku mõju võlakirjad ehk inglise keeles social impact bonds. Selle lahenduse mõte on viia kokku era-, avalik ja kolmas sektor ning anda võimalus erasektorile investorina aidata praktiliste kogemuste kaudu riigil mõnda oma funktsiooni paremini täita.

Kui riigi seatud eesmärgid täidetakse, siis investorile tagatakse võlakirjade lunastamise kaudu tootlus ning riik saab endale uue ja hea lahenduse. Kui eesmärgid jäävad täitmata, siis kaotab investor oma investeeringu. Usun, et see on kindlasti üks viis, kuidas tuua uuenduslikku mõtlemist riigi ees seisvate probleemide lahendamisse, olgu nad sotsiaalset või muud laadi. Kolmandaks ideeks on Eesti kui hackerspace‘i loomine, kus kõik eestlased saaksid vabatahtlikult lüüa kaasa mõne elektroonilise toote disainimisel, väljaarendamisel ja katsetamisel. Kaugemas plaanis aitab see idee kasvatada riistvarainseneride hulka Eestis.

Nii palju siis arenguideede konkursi kohta. Nüüd meie suurprojektist – energiamajanduse arengukavast, mille puhul on eesmärk aasta lõpuks arengukava heaks kiita. Arengukava kirjeldab Eesti energiapoliitika võimalikke arengusuundi aastani 2030, koos perspektiiviga aastani 2050. Tegu on tõeliselt suure ettevõtmisega, mis koondab ühtekokku viis eri arengukava – transpordi, soojamajanduse, ehituse jt –, et luua terviklik pilt sellest, milline on meie energiavajadus ja milliseid energialiike on Eestil mõistlik kasutada. Viie energiakava ühendamisel on kaasa löönud kümned, kui mitte sajad oma ala eksperdid. Tulemuseks on energiamajanduse stsenaariumid, mis võimaldavad valida eri arengusuundade vahel. Milline on energia kättesaadavus ja hind meie inimeste jaoks, kui rohelise mõttelaadi me soovime omaks võtta või kui sõltumatud soovime me olla Vene gaasist. Arengukava esitab need stsenaariumid sellisel kujul, et nende põhjal oleks võimalik teha juba poliitilisi valikuid. Üks sõnum rohemajanduse valdkonnast on ka see, et energiamajanduse lahendused ei peitu vaid riiklikes toetusmehhanismides, mis üht või teist energiaallikat eelistama suunaks. Tuhanded energiaühistud Saksamaal ja Taanis aitavad kodanikel rahuldada energivajadust ilma suurte tootmisettevõtete abita, suunates kohalike tootmisüksuste toodetud energiat ühistu liikmete vahelisse võrku. Peale kulude kokkuhoiu ja varustuskindluse tähendab see ka puhtamat ja mõnusamat elukeskkonda ning koostegemise ja isetegemise kogemust ühistu liikmetele.

Maikuus alustasime Tartu linnavalitsusega tööd rattaringluse projektiga. Rattaringlus neile, kes ei tea, tähendab võimalust haarata hommikul tööle minnes kodulähedasest laenutusest jalgratas ja jätta see tööle jõudes samasugusesse lähedal asuvasse laenutusse. Maailmas on üle 600 linna, kus rattaringlus toimib, aga meie eesmärk on teha asja uuenduslikult, tehnoloogiat ära kasutades. Näeme, et Eestisse võiks lähiaastatel tekkida vähemalt 4–5 linna, kus jalgrattad sellisel moel käest-kätte käima lastakse. Sellega jõuan taas mõtteni reaalsuse võrgutamisest, mida Arengufond Eesti ühiskonnas edasi tahab anda. Riik ei pea inimeste eest kõike ära tegema. Piisab keskkonna loomisest ja kodanike iseseisvalt tehtavate valikute soosimisest.

Austatud Riigikogu! Need näited Arengufondi tegevustest ja plaanidest näitavad, et muutuste juhtimise ülesandega organisatsioon peab ka ise pidevalt muutustega kohanema. Kui riskikapitali pakkumise tõrge on kõrvaldatud, on meie ülesanne liikuda sinna, kus ettevõtlus praegu meie abi vajab. Samuti peame tulevikus olema tegusad, nii makro- kui ka mikrotasemel majanduskeskkonna kujundajatena. Peame töötama ühelt poolt ainsa sõltumatu ajutrustina Eestis kaugele vaatavate majandusstsenaariumite ja visioonidega. Teiselt poolt peame olema ideede inkubaatoriks ja elujõuliseks saanud idee puhul teatepulga edasi andma, nagu rattaringluse või arenguideede konkursi võitjate puhul.

Arengufondi nõukogu koosneb inimestest, kellel on pikaajaline vaade Eesti ühiskonnale ja majandusele. Nõukogu ees seisab lähiajal ülesanne leida Arengufondile uus juhatuse esimees, kes uue olukorraga kohaneva investeerimisstrateegia valguses oleks parim võimalikest ja valmis arengufondi spetsialistidest koosnevat ajutrusti juhtima hakkama. Arengufondi on vaja selleks, et Eesti poliitika kujundajatel oleks võimalik vaadata kaugemale kui vaid mõne aasta taha ja et Eesti ettevõtjatel oleks julgust teha rohkem kui mugavaks äraelamiseks piisab. Need on meie ülesanded ja me võtame neid väga tõsiselt. Tänan teid kuulamast!