Blogi

Tarkusepäeval on päevakorral hoopis raha: tegime hiljuti kaks varajase faasi investeeringut, millest Sportlyzer on saanud teenimatult vähe tähelepanu ning Inner Circle on prozhektorite valguses. Et on huvilisi, siis kirjutan alljärgnevalt lahti Arengufondi seisukoha.

Me oleme antud projekti teemat väga põhjalikult läbi kaalunud, kuna tahtsime olla veendunud, et ühelt poolt ei oleks ettevõtja / äriinglid diskrimineeritud, teisalt oleks huvide konflikt üheselt ja seadusekohaselt välistatud. Oma tegevuses ja avalikkuse informeerimisel tehingutest oleme nii avatud kui üks konfidentsiaalsusega seotud finantsasutus üldse olla saab, nii ka seekordsete investeeringute puhul.
 
Erasektori poolsed kaasinvestorid olid seemneprojekt Inner Circle puhul leitud asutajate / ettevõtja Allan Martinsoni poolt, kellega viimane alustas läbirääkimisi enne seda kui Arengufondiga (samas on enamus Eesti tehnoloogiaprojektidest ja nende arengukäik pidevalt Arengufondi kui aktiivseima Eesti-suunalise riskikapitalifirma huviorbiidis).

Vastavalt Eesti Arengufondi seadusele ja Euroopa Liidu riskikapitali reeglitele saab Arengufond investeerida projektidesse vaid juhul, kui ettevõttesse õnnestub turult kaasata sarnases mahus erakapitali, ning me investeerime viimasega alati võrdsetel tingimustel. Nii erasektori poolsete kaasinvestorite kui ka Arengufondi 1% osaluse hind ja tingimused on Inner Circle OÜs osaluse omandamisel samad, st nii avalik kui ka eraraha riskivad alati võrdsetel tingimustel. 
 
Arengufondil puudub seaduslik alus ettevõtjat kaasinvestori valimisel survestada, ühte kaasinvestorit teise vastu vahetama sundida. Ettevõtja äriprojekt on tema oma laps ja on tema otsustada, keda ta investorite ringis näha soovib. Ka Euroopa liidu riskikapitali reeglid eeldavad Arengufondilt üheselt turupõhist ja eranditeta käitumist.
 
Selleks, et olla tasakaalukas nii ettevõtja, võimalike kaasinvestorite kui ka riigi investeerimise vaatevinklist, on seadusandja selle teema üheselt reguleerinud. Vastavalt Eesti Arengufondi seaduse paragrahvile 38 (piirangud tehingute tegemisel huvitatud isikutega) on Arengufondil keelatud võõrandada Arengufondi vara, sh väärtpabereid ja osi, huvitatud isikutele või omandada neilt vara Arengufondi vahendite arvelt teisiti kui reguleeritud väärtpaberiturul või avalikul enampakkumisel. Ehk siis, Arengufond ei tohi osta vara ega müüa vara huvitatud isikutele. Samas igapäevaste investeerimisprojektide näol on tegemist tehingutega, kus Arengufond ja võimalikud kaasinvestorid lähevad osanikuks kolmandates isikutes / äriühingutes. Niisamuti on ka seemneprojekt Inner Circle puhul. Seega riskivad nii Arengufond kui ka Teet Jagomägi ja Raivo Vare ettevõtted Allan Martinsoni ja Andrus Raudsalu iduettevõttesse raha paigutades ühte moodi ning ei osta/müü osalusi omavahel.

Usun ja loodan, et soliidsete ja kontaktidega ettevõtjate Teet Jagomäe ja Raivo Vare pardalolek suurendab Allan Martinsoni privaatse suhtlusvõrgustiku maailmas läbilöögi tõenäosust. Ettevõtte plaanid on suured ja tehnoloogiapõhine idee nutikas, kuid konkurents sellel turul on karm.
 

Eestis ei ole üleliia palju ettevõtlikke tehnoloogiavaldkonna tiime, kellesse investeerida ning kaasinvestoreid, kellega koos investeerida. Meie portfelli ettevõtete kõik kaasinvestorid riskivad oma aja ning rahaga, SmartPosti kaasinvestorid on tõenäoliselt senise edulooga rahul, United Dogs and Catsi kaasinvestorid aga proovivad seda ettevõtet ja äriideed uuele hingamisele pöörata.

Olgu lõpetuseks öeldud, ühelgi Eesti või teise riigi äriinglil, ettevõtjal või riskikapitalifondil Arengufondi investeerimisprojektidesse kaasinvestoriks tulemisel keeldu ei ole, kui selles ettevõtjaga kaubale saadakse ning käed lüüakse.

Mis puudutab Arengufondi nõukogu liikmeid ja esimeest, siis nende tegevus piirdub Arengufondi investeerimisstrateegia (2008-2013) kinnitamisega – üksikinvesteeringuid Arengufondi nõukogu ei aruta ning nemad ka investeeringutega seotud valikuid ja otsuseid ei tee. Investeeringute ekspertkomitees kehtib protseduur, kuidas võimalikust huvide konfliktist teavitatakse ning seotud isik taandatakse otsustamisest ja ta ei osale ka arutelul. Erinevalt suurematest riskikapitaliprojektidest (nn varane faas), väikesed seemneprojektid ühe miljoni euro suuruse seemnefondi ulatuses (kust nii Inner Circle 1,4 miljonit krooni ja Sportlizer 1,5 miljonit krooni investeeringud tehti) üksikuna ekspertkomitees vastavalt protseduurile ka ei käi.
 
Ainukesed inimesed, kellel lasub kaasinvesteerimise osas keeld on otseselt investeeringutega tegelevad Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna, investeeringute divisjoni juht Heidi Kakko ja investeeringute divisjoni eksperdid, kes kõik on Arengufondi internetilehel loetletud.
 
Kui Sul on potentsiaalne äriidee, millesse Arengufond investeerida võiks, siis täida projekti briif siin ja/või helista meile 6161100: http://www.arengufond.ee/otsininvestorit/
 
Kaasinvesteerimise huvid, soovid ja pakkumised on teretulnud siin: http://www.arengufond.ee/tuleninvestoriks/ või samuti telefonil 6161100.
 
ott.parna[A]arengufond.ee, Arengufondi juht

Ettevõtliku ärimehe Urmas Reinsalu järjekordne hea idee sai teoks: täna kogunesid EV Presidendi kutsel Eesti sõbrad erinevatest maailma nurkadest Toompeale Teaduste Akadeemia kullakarva saali mõtisklema Eesti tuleviku üle. President jättis Eesti senise eduloo jutustamise järel õhku küsimuse: „Quo vadis, Eesti?“.

Seejärel kuvas ürituse särasilmne moderaator - Tallinnas tegutsev briti päritolu investeerimisnõustaja James Oates – ekraanile samasuunalise lähteküsimuse: „Kuidas ehitada Eestile parem tulevik?“. Ja pakkus ise diskussiooni käivitamiseks välja ka kaks võimalikku vastust: „Eesti kui tehnopol“, mis võiks olla üles ehitatud meie IT loole ja selle ümber ning „Eesti kui aken Läände“ kasutades ära meie geograafilist asukohta Ida ja Lääne vahel.

Mingit pikemat eelsoojendust vaja ei olnudki: arutelu sellest, et mis võiksid olla need asjad, mis Eestile ka tulevikus tuntust ja edu tooksid, keris ennast kohe käima. Mikrofon käis käest kätte ning kaks ja pool tundi kulus märkamatult. Järgnevalt kokkuvõte kuuldud mõtetest, mis arutelus korduvalt kõlama jäid.

Eesti identiteet, bränd, tuntus

Maailmal laiemalt puudub Eesti osas tunnetus. Meil võib küll olla ja kindlasti ka on asju, mille üle uhked olla ja millega saame ennast maailmale vajalikuks teha, aga me ei levita seda teadmist. Tuleks rohkem endast maailmale teada anda, oma lugu omada ja seda hoogsalt jutustada. Läbi oma noorte, kes välismaale rändama või õppima lähevad, läbi ametnikkonna jms. „Cultivate your story“, kõlasid õpetussõnad Itaaliast.

Avatus, igas mõttes.

Oleme aastaid Eestit välismaailmale tutvustades korrutanud nagu mantrat „Eesti on väike avatud majandusega riik“. Samas on teadmispõhise majanduse nurgakiviks olevaid nupukaid inimesi väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse sisse tuua liiga keeruline. Rääkimata sellest, et Eestisse ei sõida lennukid. „Make it easier to shake hands with Estonia. From EU – yes - but also from US, Asia etc“, kõlas Ameerika Ühendriikidest kohale lennanud Eesti sõbra soovitus. „Me peame üle saama oma suletud mõtlemisest välismaalaste suhtes ja muutuma palju avatumaks“, summeeris seda teemat meie President.

Majanduspoliitiline mõtlemine

Harvard Business School’i nimeka teadlase Christian Ketels’i arvates oleme majanduspoliitilises mõtlemises oma mineviku edu vangi jäänud rääkides liiga palju sellest, mida ja kuidas seni saavutanud oleme. Ta andis sõbraliku soovituse: „Suunake pilk tulevikku. 

Liikuge „üldiste soodsate tingimuste loomiselt“ selgete valikute tegemisele ja ressursside kontsentreerimisele.“ Millele Eesti panustada võiks? Pakuti finantsteenuseid, küberturvalisust, meditsiini, meelelahutusäri. Monacost tulnud Eesti sõber nentis, et investeeringute saamine peab olema väikese riigi jaoks eluliselt tähtis küsimus – tema riigis töötavat kogu riigiaparaat ja ka riigipea ise ainult selle ühe eesmärgi nimel.

Visiooni tähtsus

Läti ekspresident pr Vaira Vike-Freiberga, kes on värskelt murdnud pead Euroopa 2030 visioonide kallal selleks spetsiaalselt kokku pandud Reflection Group’is, arvas samuti, et Euroopas üldiselt kulutatakse liialt aega arutlemiseks mineviku ja oleviku üle. „Mida me tahame oma elus saavutada?“ peaks tema arvates olema peamine küsimus vastamiseks nii inimestele kui riikidele. Ta pidas unistuste ja lootuste formuleerimist raskeks, kuid hädavajalikuks. Ketels omakorda märkis, et visiooni on vaja inimestele – nad tahavad olla osa uuest loost. 

Sõpra tuntakse hädas. Eesti oli täna oma sõpradega avameelne ja tunnistas, et tal pole õrna aimugi, mis võiks olla vastus küsimusele „Quo vadis, Eesti?“.

Sõbrad olid meiega sama avalad andes väärtuslikku nõu, aga tehes ka vihjeid murekohtadele, et saaksime selle põhjal ise oma visiooni kujundada ja paremasse tulevikku viivaid valikuid teha. Loodetavasti saab „sõbrapäevadest“ traditsioon ja meil on võimalik juba järgmisel korral uhkusega Eesti tulevikunägemust presenteerida. Eesti – riik, kes teab, kuhu on teel.          

kitty.kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht

Indrek kirjutas Smartposti Eesti operatsioonide müügitehningu ajal bloginupu investori argipäevast. 
See ajendas otsima, kuidas ja mida teised riskikapitalifondid oma toimetamistest kirjutavad. Üldiselt ollakse väga kidakeelsed, ka börsil noteeritud riskikapitali fondide seas. Aga leidsin ühe nanotehnoloogiale keskendunud fondi Harris & Harris Groupi, kes kirjutab kvartaalselt, mis neil majas sünnib. Suuremate või vähemate üldistustega sobib see illustreerima riskikapitali mõttemaailma ja igapäevaelu anno domini 2010:

"Head aktsionärid, Harris & Harris Groupis ütleme oma portfelliettevõtetele ikka, et parim aeg muutumiseks on siis, kui sul on lähteasend eduks ning kapitali, et uus suund ellu viia. Ja nüüd on saabunud aeg, kui peame ise seda soovitust kasutama.

Oma eelmise kvartali pöördumises aktsionäridele me deklareerisime. "Meil on piisav kapitalivaru, et jõuda portfelliettevõtete kassavoodega tasuvuspunktini või koguni exitini, ilma et peaks kaasama täiendavat kapitali. Me usume endiselt, et meil on portfellis nanotehnoloogia tegutsevaid ettevõtteid, kes võivad saada oma valdkonna liidriteks - kuid keskmisest paremate paremate ettevõttete ehitamine võtab aega. Nende ettevõtete küpsedes on võimalik potentsiaalselt teenida suurt tulu." Ka nüüd, kvartal hiljem usume, et see hinnang on endiselt jõus.

Siiski, praeguses üldises majandus- ning turuolukorras, on selginenud kolm asjaolu:

• Ehkki mitmed meie kasvatatud ettevõtted on arenenud kenasti, pole nende turuküpsuse realiseerimimine lihtne ja selge. Thompson Reutersi andmetel on 2010 esimesel poolaastaga tehtud sama palju IPOsid kui eelmisel aastal kokku (sel aastal on 62 ettevõtet läinud avalikult kaubeldavaks; tõlk. arvatavasti NYSEl ning Nasdaqil kokku). Samas on turgude kõikumine suur ning on kasvanud kartus, et majandussurutis jätkub. Seepärast on raske ennustada, kui suur on huvi IPOde vastu 2010. aasta teises pooles ning 2011. aasta alguses. Kui turud jäävad volatiilseks ning riskikartlikuks, võivad edasimüügi või IPO kaudu portfelliettevõtetest väljumised võtta aega rohkem kui planeeritud. 
• Teiseks, kuna pikeneb aeg ettevõttesse riskikapitali investeerimisest sellest tulu saamiseni, peame leidma tee, kuidas tekitada tulusid suurema sagedusega. Olles avalikult kaubeldav fond, me ei saa eeldada, et meie investoritel on kannatust oodata näiteks veel paar aastat kuni saabub sobiv hetk meie portfelliettevõtte realiseerimiseks. Me otsime teid, kuidas saavutada kalendriaasta baasil kõrgemat tulusust. Vajame seda kulude tasakaalustamiseks ning varade tootlikkuse suurendamiseks. 
• Kolmandaks, me eeldame, et hoides praeguste intressitasemete juures oma vabasid vahendeid USD T-Billides ning rahaturuvahendites, piirame oma võimet teenida investoritele suuremat tulu. Muidugi, me oleme riskikapitalifond ning on ülioluline, et meil on reservkapital, et arendada ja toetada oma ettevõtteid, kuni tekib sobilik hetk ettevõttest väljumiseks. Hoiame sarnaselt varasemale likviidsusvaru oma bilansis, et me ei paneks oma fondi olukorda, kus oleme ennast kinni investeerinud ning peame üritama tõsta lisaraha. Seda arvesse võttes on meil kavas hakata paigutma osa oma vabadest vahenditest börsil kaubeldavatesse ettevõtetesse.

Oleme kaalunud seda pikalt, siin loetlen argumente, miks tegutseda just nõnda: meie meelest on praegune meelsus turgudel surunud börsiettevõtteid, mille turukapitalisatsioon on väiksem kui 500 mln USDi, hinnatasemetele, mis pakuvad keskmisest kõrgemat tulu. Veelgi enam, me tunneme ennast tugevana investeerides ettevõtetesse, mis on "nanod" ka börsiskaalal ning mille turukapitalisatsioon pole suurem kui 50 mln USDi või mis on kaubeldavad hoopis vabavahetusturul (over-the-counter bulletin board). Paljudel sellistel ettevõtetel on huvitavaid tooteid, mille taga on nanotehnoloogia. Mõnel neist on tuluallikaid ning mõnedel on kassavoog isegi positiivne. Mitmed neist on päris hästi arenenud, kuid on hinnatud märgatavalt madalamalt võrreldes sarnaste, mitte-avalike ja riskikapitali poolt rahastatud ettevõtetega.

Meie investeerimishorisont sarnastesse ettevõtetesse oleks 12-24 kuud. Me usume, et kui me toome sellesse valdkonda oma nanotehnoloogia äri teadmised ning riskikapitalisti meetodid, siis on meil siin konkurentsieelis.

Meie radaril olevad ettevõtted vajavad samuti kapitali ja strateerigilisi partnereid nagu mitte-avalikud, tavapäraselt riskikapitali otsivad ettevõtted. Paljud neist firmadest vajavad muudatust juhtimises, tehnoloogilist uuendust või täiendavate ärivõimaluste ja turgude leidmist. Need on tegevused, millega puutume kokku ka oma praegustes portfelliettevõttes. Lisaks, neis ettevõtetes on tahet ja paljud neist ettevõtetest võitlevad selle nimel, et pääseda ametlikule börsile või pälvida suurte institutsionaalsete investorite tähelepanu.

Harrisel & Harrisel on aja jooksul kokku pandud ökosüsteem investoritest, analüütikutest, Sarbanes-Oxley akti ekspertidest, pankuritest ja konsutlantidest, mille abil anda lisaväärtust ettevõtetesse, millesse investeerime. Lisaks on meil oma aktsionäride seast huvilisi, kes tahavad olla end ülestöötada suutvates ettevõttes kohal enne tavabörsi investoreid.

Oma kavandatavat strateegiat lihvides, me müüsime teises kvartalis oma postitsioonid SatCon Technology's ja Orthovitas. Mõlemad on head ettevõtted, kes saavutavad oma eesmärgid paari lähema aasta jooksul. Me usume, et praegu on mõlemad ettevõtted alahinnatud. Kuid mõlemal on turuväärtus rohkem kui 150 mln USDi ning nad on analüütikute ning ka kauplejate huviorbiidil - ning seega märkimisväärse aktsiahinna kõikuvusega. Meie aga ei taha olla lühiajalise lähenemisega. Seega olime võrreldes teiste investoritega ebasoodsamas olukorras. Kuna meil on vähe töötajaid, on fookuse hoidmine kriitiline. Seetõttu otsustasime, et meie meeskonnaliikmete aeg on paremini kasutatud, kui nad otsivad võimalusi, kus meil on suurem konkurentsieelis (sarnstes ettevõtetes, nagu eelmises kahes lõigus kirjeldatud). Need kaks tehingut olid treeninguks - SatConiga teenisime tulu, Orthovitaga kaotasime - kuid need ei oma olulist mõju meie fondi finantstulemusele.

Oma uuenenud strateegia valguses me ei plaani teha tavapäraseid riskikapitali investeeringuid enne, kui on saabunud selgem ülevaade, mil viisil küpsetest portfelliettevõtetest väljuda, et saada maksimaalset tulu. Meil on 31 ettevõtet portfellis, keda oleme tutvustanud viimase aasta jooksul oma kahel "Meet the portfolio"-päeval.

Samas ei välista me laenu andmist meie investeerimisprofiiliga sobivatele ning tuttava taustaga ettevõtetele, kes suudavad raha teeninda või on sellele lähedal, sest ka tugevatel väikeettevõtetel on pangalaenu saamine väga kulukas või isegi võimatu. Tavapärase laenu kõrval võib olla kõne all olla ka aktsiatesse konverteeritav laen.

Meie uus lähenemine ei vaja enam nii olulist kohalolu Palo Altos, Silicon Valleys (peakontor asub NY-s), tsentraliseerime oma tegevust, kuid säilitame oma esindatuse läänerannikul, et hallata oma sealset 15 portfelliettevõtet ning hoida suhet sealse potentsiaalse deal-flowga. Lugupidamisega, juhatuse esimees Douglas W. Jamison"

Nii et kannatlik meel ja paindlikkus oma taktikate valimisel on viivad üle lombi riskiinvestoreid praeguses konjunktuuris kohale ning kergeid võite pole. Edu ja jaksu meie investeeringute tiimile.

neeme.raidvere[A]arengufond.ee

Kommentaarina uudisele: Itella ostis Arengufondi portfelliettevõtte SmartPOST edukalt käivitatud võrgu.

2007. aastal Eesti Arengufondi strateegia koostamisel hindasin: esimesed olulisemad avalikku tähelepanu pälvivad negatiivsed uudised tulevad investeerimisportfellist ilmselt 2010.aastal ja esimesed positiivsed 2012.

Mis uudistest siis ikkagi jutt käib? Teatavasti on riskiinvestorite keskmine „tabavusprotsent" tavakodaniku jaoks šokeerivalt madal. Esialgu seatud ambitsioonikaid eesmärke täidab ja ületab ehk üks ettevõte kümnest. Ülejäänud üheksast mõned teenivad investeeritud kapitali tagasihoidlikumalt tasa, teised jäävad virelema või panevad pillid hoopis kotti. Ja kui asi kisub rappa, siis reeglina ei võta see aega 5 või 7 aastat, ärimudeli elujõulisus paistab välja aasta, maksimaalselt paariga. Kui Arengufond tegi esimesed investeeringud 2008. aastal, oli lihtne prognoosida, et esimesed ebaõnnestumised tulevad välja hiljemalt 2010.aastal.

Riskikapitali investori õnnestumisteks loetakse investeeringute kasudega edasimüümist. Tavaliselt ettevõtte kasvatamine piisava suuruseni (isegi kui ärimudel oma elujõulisust tõestab aasta-paariga) võtab rohkem aega - Arengufond on oma investeerimishorisondiks seadnud viis aastat. Siit ka prognoos - head uudised ei tule ilmselt enne 2012. aastat.

Täna võin tõdeda, et ühega neist ennustustest panin ma täkkesse, samas kui teisega veidi eksisin. Juba mõni nädal on avalik olnud uudis, et „lemmiklooma facebooki" ehk United Dogs and Cats OÜ äriplaan ei ole kavandatud mahus tööle hakanud ning kired selle ümber ei ole siiani veel vaibunud. Investorina tuleb konkreetsest ebaõnnestumisest tuleb teha õiged järeldused ja edasi minna. Muuhulgas edasi minna ka UDC ümberpööramisega, millega omanikud praegu iga päev aktiivselt tegelevad. Riskiinvestorid ei saa pidurit tõmmata ühe ebaõnnestumise pärast - nii seda äri ei tehta.

Õnneks aga ei tule meil ainult selle negatiivse näite teadmisega ja positiivsete uudiste ootuses kannatada 2012. aastani. 30 juunil allkirjastati leping, mis tõi rõõmsa naeratuse kõigi Smartpost OÜ investorite nägudele. Nimelt müüs Smartpost edukalt oma terminalivõrgu Soome postiettevõttele Itella ja keskendub nüüd veelgi jõulisemalt tehnoloogia arendusele ja müügile rahvusvahelisel turul.

Smartposti jaoks on see oluline edusamm - tuldi ju omal ajal Eesti turule tõestama ärimudelit mida mujal maailmas edukalt ellu ei olnud veel viidud - ainus varasem olemasolev võrk Saksamaal DHLi poolt opereerituna oli siiski vaid marginaalse turuosaga, pilootprojektid mitmel pool mujal olid lõppenud ebaõnnestumisega või jäänudki pilootprojektina vinduma. Eestis õnnestus kiiresti haarata oluline osa eraisikute pakiveoturust ja selle eduka näitega tekitada uus huvi selle tehnoloogia kasutuselevõtu vastu paljudes riikides. Smartposti jaoks on seega üks ülesanne täidetud - turule on positiivne näide loodud, nüüd tuleb seda ära kasutada ja turunõudlust rahuldada.

Tehingu summa on küll konfidentsiaalne, aga eks kõnekas märk on ka see eelmainitud naeratus asjaosaliste nägudel ;) . Smartpost OÜ nõukogu liikmena olen ma uhke ettevõtte juhtkonna hea töö üle ja rõõmus ettevõtte hea käekäigu üle. Eesti kodanikuna on mul veidi kahju, et kodumaiste potentsiaalsete ostjate huvi piisavalt tugev polnud ning et seetõttu välismaine firma uueks osanikuks sai. Aga SmartPOSTi eesti klientide jaoks tähendab suur ja tugev omanik kindlasti ainult positiivset.

Kokku võttes - investori seisukohast on kõik hästi. Eestis on jätkuvalt häid ettevõtteid, kuhu investeerida, ja tublisid ettevõtjaid, kellega koostööd teha. Küll saame tulevikus veel nii häid kui ka halbu uudiseid, aga see ongi meie töö eripära. Investori argipäev.

Indrek.kelder[A]arengufond.ee, investeeringute ekspert

Peegeldan mõtte, mille kirjutasin Euroopa2020 blogisse, ka siia:

Euroopa Liidu tulevikule mõeldes on ambitsioonika ja inspireeriva visiooni tähtsust raske üle hinnata. Maailmas aset leidvate kiirete globaalsete muutuste taustal on Euroopa edasises arengus määramatust palju enam kui seda, milles saab kindel olla. Õhus on ju tegelikult küsimus - kas me elame kiirete väikeste muutuste ajastul või muutub hoopis ajastu ise.

Euroopa Liidu uue majandusarengu strateegia Euroopa 2020 ajastus tuleviku (ümber)mõtestamiseks on ideaalne: Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamatajätmine on andnud oma õppetunnid, globaalne majanduskriis näidanud kätte suurimad murekohad.

Eelmisel aastal tehtud Eurobaromeetri uuring eurooplaste tulevikutunnetuse kohta näitas, et kolmandik eurooplastest usub, et elu Euroopas on kahekümne aasta pärast raskem kui täna. Pessimistlikumad olid just Euroopa Liidu vanade, suurte ja mõjukate riikide kodanikud; naiivseltki optimistlikud aga need, kes värskelt liiduga liitunud. Kusjuures, olulisim tulevikku puudutav teema, mis eurooplast öösel ärkvel hoiab, on mure majanduse pärast.

Kas Euroopa 2020 suudab oma kodanikele tagada rahuliku une, pakkudes edasiviivat, kuid realistlikku tulevikuvisiooni? Milline on siis see majandusmudel, mis taastaks eurooplase usu helgesse tulevikku? Euroopa 2020 pakub sellise mudelina välja sotsiaalse turumajanduse mudeli, milles trumbiks on euroopalikud väärtused ja mitmekesisus. Samas leiab dokumendist vast liiga palju ümarate nurkadega loosungeid ning nurgelisi ja vaid ametnikke kõnetavaid statistilisi tulemusindikaatoreid. Milline on aga sisuline tulevikupilt Euroopast aastal 2020, kui "40% noortest on kõrgharidus", "teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused on 3% SKP-st" ja "vaesuses elavaid inimesi on 20 miljonit vähem kui täna". Visioon peab minema südamesse, inspireerima ja kaasa tõmbama, mitte olema kantseliitlik ja mõistetav vaid poliitikutele/ametnikele.

Euroopa Liit näib seni olevat liiga palju tegelenud iseendaga - sissepoole vaadates, samas kui globaalne mänguväljak on oluliselt muutunud. Lissaboni strateegia käivitavaks jõuks oli Euroopa traditsiooniline rivaliteet USA ja Jaapaniga. Tänane globaalse konkurentsi mänguväljak on oluliselt kirjum ja näitab ilmekalt, et eduks ei ole kellelgi sünnijärgset õigust, edu tuleb ise välja mängida. See nõuab pilgu väljapoole suunamist. 

Ma ühinen Euroopa Liitu pikaajalises strateegias nõustava „tarkade klubi" (mõttekoda, kuhu kuulub muuseas ka Jorma Ollila) arvamusega, et kui Euroopa ei suuda ennast kehtestada jõulise globaalse tegijana, on marginaliseerumine ja muutumine Aasia maailmajao lääne-poolsaareks täiesti reaalne stsenaarium.

Visioonist ja strateegiast üksi jääb väheks. Lisaks on vaja muutusi vedavaid, pühendunud liidreid. Nagu on öelnud mitmed muutuste juhtimise gurud, on liidrid need, kes loovad visiooni ja märgivad maha strateegia sinna jõudmiseks. Nemad peavad olema ka need, kes algatavad raskeid, kuid hädavajalikke muutusi, motiveerides ja inspireerides teisi ning vajadusel ohverdades iseennast. Kas Euroopa 2020 sümpaatsete sõnade taga on sellised säravad liidrid ja muutusi toetav, paindlik ning teistmoodi mõtlema innustav valitsemismudel?

Lõpetuseks Eesti poolt vaadates - me ei saa ega tohi Euroopa Liidus igavesti nautida oma taganttõukamist vajava „uue liikmesriigi" staatust, kes on harjunud vaid saama, mitte andma; täitma, mitte algatama ja eest vedama; ontlikult kuulama, mitte vaidlema ja muutma. Me oleme oma Eestiga aastal 2018 Euroopa Liidu eesistujad. Samal aastal tähistame ka Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva.

Meil on tagumine aeg hakata mõtlema ja tegutsema selles suunas, et meil oleks, mida öelda ja anda sellele suurte väljakutsete ees seisvale majandusühendusele, kuhu me kuulume ja millesse usume - meie Euroopale.

ott.parna[A]arengufond.ee, Arengufondi juht