Blogi

Innovatsioonist arusaamine on läbinud mitmeid arenguid, kus iga järgnev lähenemine kandideerib kui mitte uuele tõele siis vähemalt sellele lähemale jõudmisele. Mitte väga kaugest minevikust mäletame aegu, mil innovatsiooni tagant tõukavaks jõuks usuti olevat teadus, seejärel kalduti kummardama turu tõmmet kuni leiti tasakaalupunkt mõlema poole sidumises esmalt teaduse-tööstuse tandemisse, seejärel kolmik-heeliksisse. Uusim käsitlus kasutajakesksest innovatsioonist lisab troikasse riik-teadus-tööstus veel ühe osapoole- inimese oma muutuvate soovide ja vajadustega.

Riikide innovatsioonipoliitika tööriistakastid on pungil abivahenditest, millega keerukat ja mitmeid osapooli haaravat innovatsiooniprotsessi toestada.

Täna võib sealt leida tippkeskusi, kompetentsikeskusi, tehnoloogia arenduskeskusi, klastreid, tehnoloogiaparke, inkubaatoreid, tehnoloogiasiirdekeskusi ja veel palju muud, mis kõik kannavad oma tekkehetkel kehtinud arusaama pitserit. Eluslabor, mille näol meie jaoks tegu uustulnukaga, tekitab õigustatult küsimuse, kas on tegemist vaid moenarrusega või tähistab see põhimõttelist muutust innovatsiooni mõistmises? 

Termin „eluslabor" tähistab korraga nii ühte kasutajakeskse innovatsiooni metoodikat kui ka organisatsioone, kes seda metoodikat toodete-teenuste uuendamisel kasutavad.

Eluslaborid on tekkinud viimasel kümnendil ja on oma ajenditelt erinevad. Näiteks on Ameerika Ühendriikides eluslaborid võrsunud peamiselt üksikute suurte korporatsioonide ärihuvidest, Euroopas aga pigem vajadusest sotsiaalse innovatsiooni järele, olles kujunenud avaliku sektori jaoks omamoodi katsepolügooniks oma teenuste ja toimimise uuendamisel.

Vaatamata erinevatele tekkepõhjustele on eluslaboritel vähemalt üks ühine tunnus: selleks on olemasolevate või potentsiaalsete kasutajate kaasatus ja selle pinnalt uute IT-põhiste teenuste ja toodete arendamine.

„Labori" nimi lähtub sellest, et nii nagu korralikus teaduslaboriski, toimub ka eluslaboris uute lahenduste otsimine läbi pideva eksperimenteerimise. „Elus" on labor aga seetõttu, et mainitud katsetes osalevad teenuste-toodete reaalsed kasutajad ja uuendamine ise toimub reaalses elukeskkonnas. Lisaks kasutajatele on avatud innovatsiooni protsessi kaasatud ettevõtted, arendajad ja avaliku sektori teenusepakkujad.

See, mida ühiselt luuakse on uued tooted, teenused või ärimudelid, mille rakendamisest võidavad kõik sinna panustavad osapooled. Avalik sektor muutub targemaks tellijaks, kes ei osta mitte „riiulilahendusi" vaid arendusi, mis kodanikele reaalselt väärtust loovad. Ettevõtted saavad kasu nii klientide paremast tundmisest kui lisanduvast turunõudlusest uuenduslike lahenduste järele. Ning lõpuks peamine - kodanik, kes on rahulolev talle pakutavate teenustega, sest need vastavad tema soovidele ja lahendavad tegelikke vajadusi.

Euroopa Liit näeb eluslaborites võimalust innovatsioonile nii era- kui avalikus sektoris uus hoog anda ja Lissaboni unistus vaatamata kõigele siiski reaalsuseks muuta. Eluslaboreid tegutseb üle Euroopa juba üle 130. Soome kui innovatsioonipoliitika alases mõtlemises eesliinil käija, on kasutajakesksest innovatsioonist oma uue rahvusliku innovatsioonistrateegia ühe alustala teinud. Eluslaboreid on seal tegutsemas kokku 14.

Kasutajakeskse innovatsiooni kontseptsiooni ja eluslaborite mõtte tutvustamiseks ja arutamiseks, korraldab Arengufond 18. detsembril Kohvihommiku. Vaata lisaks siit.

Eluslaborite kohta loe lisaks:

• „Eluslabor - mis ja milleks?" Katri-Liis Lepik, HEI, sept. 2009
• European Network of Living Labs (ENOLL), 
• Nordic Baltic Programme on Living Labs

Kitty.Kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht