Blogi

Täpselt aasta tagasi teisel jõulupühal jõustus kõigile (eriti kohtutele) ootamatult saneerimisseadus. Olgem ausad - tegemist oli ühe kiiremini parlamendis menetletud seadusega taasiseseisvunud Eesti õigusriigis. Veidi kummaline situatsioon on tekkinud ka sel aastal, mil ma täna veel ei leidnud Riigi Teatajast maksejõuetusõigust puudutavate seaduste tekste koos 1. jaanuaril 2010. a jõustuma hakkavate muudatustega.

Nimelt, kui lugeja ei ole veel märganud, siis 22. detsembril kuulutati välja 1. jaanuaril 2010. a jõustuv täiesti uus kohtutäituri seadus, mille seest võite tähelepanelikul lugemisel leida teiste seaduste muudatuste hulgast 151 (!) pankrotiseaduse muudatust. Neist enamust ei saa pidada pelgalt pisiparandusteks.

Redaktsioonide eesmärk on tõsta täituriameti ja haldurikutse jätkusuutlikku taset ning täite- ja pankrotimenetluse tõhusust. Loodavale täiturite ja haldurite ühisele kutsekojale pannakse vastutus täiturite ja haldurite täiendusõppe ning järelekasvu ettevalmistuse eest, ametialaste infosüsteemide arendamise eest ning kutse-eetika järelevalve alal. Täite- ja pankrotimenetluses vara enampakkumise sätteid muudetakse, et suurendada müügi tulemuslikkust. Täpsustatakse õiguspraktikas segadust tekitanud sätteid.

Allpool mõned mõtteainet pakkuvad näited:

• Pankrotivõlgnikuks võidakse lugeda üksnes seda isikut, kelle suhtes on kohus pankroti välja kuulutanud. Muudatus oli eelnõu kohaselt vajalik seetõttu, et kaotati termin „pankrotimenetluse algatamine" ja asendati see „ajutise halduri nimetamisega". „Pankrotimenetluse algatamisest" loobumine on kantud soovist vältida isiku märgistamist pankrotivõlgnikuna enne tegeliku pankroti väljakuulutamist. Selline märgistamine võib võlgniku jaoks kaasa tuua negatiivseid majanduslikke tagajärgi, seda eelkõige juhtudel, kui esitatakse põhjendamata pankrotiavaldus. Negatiivne tagajärg tuleneb ühiskonna tõrjuvast suhtumisest pankrotivõlgnikusse - suure tõenäosusega katkeb enamik majandussuhteid ja enne pankrotiavaldust toimetulevalt tegutsenud isikul ei jäägi muud üle, kui minna pankrotti. 
• Pankrotimenetlus ei alga alates uuest aastast enam pankrotimenetluse algatamise kohta määruse tegemisest, vaid algab pankroti väljakuulutamisega. Pankrotimenetluse algatamine = pankroti väljakuulutamine. Selle muudatusega likvideeritakse muuhulgas segadus piiriüleste maksejõuetusmenetluste kontekstis, kus ei olnud päris selge, millist kohtulahendit välisriigi kohus automaatselt tunnustama pidi maksejõuetuse korral. Samas tasuks uue redaktsiooni valguses heita omakorda pilk kehtivale saneerimisseadusele, kus viidatakse nii mõneski olulises sõlmpunktis ettevõtja suhtes algatatud pankrotimenetlusele, mis pankrotiseaduse muudatuste jõustumisest alates hakkab omama teistsugust sisulist ja õiguslikku tähendust - vähemalt niikaua, kui omakorda saneerimisseadust ära ei muudeta. 
• 2004. a. hakkasid Eestis Saksamaa maksejõuetusseaduse eeskujul esmakordselt kehtima sätted füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kohta - rahva seas tuntud ka pankrotiseaduse XI peatükina. Mujal arenenud riikides olid vastavad sätted füüsiliste isikute võlakoorma leevendamiseks ammu olemas, nt Taanis 1984, Prantsusmaal 1989, Soomes ja Austrias 1993, Norras ja Rootsis 1994, Hollandis 1997, Belgias 1998. Niisiis, peale mõningast ootamist (6 aastat) jõustuvad füüsilisest isikust võlgnike suhtes sätted, mis võimaldavad võlgadest vabastamise menetlust teatud tingimustel ka raugemise korral, st kui võlgnik on küll maksejõuetu, kuid võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda või nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Mäletamist mööda kehtis meil senini printsiip, et "Are you rich enough to go bankrupt?", sest kui pankrotimenetlus enne pankroti väljakuulutamist rauges, siis puudus füüsilisest isikust võlgnikul võimalus pääseda võlgadest vabastamise menetlusse. Tal polnud vahendeid isegi vastava menetluse kulude katteks, et seda algatada. Pankrotiseaduse muudatuse tulemusena loobutakse seni pankrotimenetluses valitsenud põhimõttest, et kohustustest vabastamise menetlust saab läbi viia üksnes nende füüsiliste isikute puhul, kellel on vara vähemalt pankrotimenetluse läbiviimiseks. Selles põhimõttes sisaldus etteheide kõigile neile füüsilistele isikutele, kes olid enne pankrotimenetluse algatamist raisanud ära kogu oma vara. 

Need inimesed pidid oma kergemeelse käitumise tulemusena kandma vastutust oma kohustuste eest vastavalt üldkorrale (sisuliselt vastutavad nad kohustuste eest aegumistähtaja ulatuses, mis jõustunud kohtuotsuse puhul on 30 aastat).

Senini kehtinud kohustustest vabastamise menetluse tugevaks küljeks on inimeste motiveerimine oma võlgadega tegelemiseks ja varajase pankrotiavalduse esitamiseks. Samas sisaldab seni kehtinud kord ka teatud puudust, sest isikul, kellel enam vara ei ole, ei teki ka motivatsiooni „uue ja parema elu" poole püüdlemiseks. Seda põhjusel, et kuni 30. aasta jooksul võivad võlausaldajad ära võtta kogu nende omandatava vara. Seaduse muudatusega on valik tehtud just sellele väärtushinnangule.

Siinkohal võib tõstetuda küsimus, kas sellisel juhul ei teki oht, et kohustustest vabastatakse ka isik, kes on enda maksejõuetuse tekitanud tahtlikult. Kirjeldatud probleemi loodetakse vältida kohustustest vabastamise menetluse regulatsiooniga (st paragrahvidega, kus on eeldused menetluse läbiviimiseks ja järelevalve menetluse üle).

Samuti võib alates uuest aastast kohus halduri tasu ja kulutuste hüvitamiseks määrata menetlusabi andmise riigi vahenditest. Riigilt taas üllas tegu avada riigieelarvekukrut. Samas tuleb märkida, et kuna seadusandja ei ole ette näinud mingeid ülemineku- või rakendussätteid, siis need füüsilisest isikust võlgnikud, kellele ajavahemikus 2004-2010 mingil põhjusel kohustustest vabastamise menetlust rakendada ei saanud, võivad end uute pankrotiseaduse muudatuste valguses leida õiguslikult halvemast positsioonist.

• Peale aastatepikkuseid diskussioone teemal, kas on vaja haldurite kutsetegevust reguleerivat avalik-õiguslikku kutsekoda, on nüüdseks loodud kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kutsekoda st avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on seaduse kohaselt kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud ning mille ülesanneteks on muu hulgas liikmete kutsetegevuse edendamine, hea ameti- ja hea kutsetava väljatöötamine, täiendusõppe korraldamine, järelevalve kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsetegevuse ning väärika käitumise üle, soovituste koostamine kohtutäiturite ameti- ja pankrotihaldurite kutsepraktika ühtlustamiseks jne. Eesti pankrotiseaduse pea 18 kehtivusaasta jooksul on pankrotihalduri seisund jäänud ebamääraseks. Haldurit on käsitatud nii ametiisikuna, ettevõtjana kui ka vaba elukutse esindajana. Tegelikkuses on pankrotihalduri elukutse välja kujunemata. Selleks et vähendada riigil lasuvate ülesannete hulka ning viia otsustamine võimalikult lähedale puudutatud isikutele, oli otstarbekas luua kohtutäiturite ja pankrotihaldurite reguleeritud kutseorganisatsioon. Selle kaudu peaksid kohtutäiturid ja pankrotihaldurid lahendama järgmisi probleeme: haldurite/täiturite ning nende büroo töötajate täiendusõppe korraldamine, kutsepraktika ühtlustamine soovituste ja siduvate kutsetavade andmisega, järelevalve ausa ja kohusetundliku ametipidamise üle, täite- ja pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalike infosüsteemide arendamise ja haldamise korraldamine. Jääme lootma kohtutäiturite ja pankrotihaldurite heale koostööle ja tegutsemisele, et loodav organisatsioon võtaks ühiskonnas vastutuse maksejõuetusvaldkonnas ilmnevate probleemide kuluefektiivse ja kiire lahendamise eest!