Blogi

Milline on 21. sajandi kool? Just sellise küsimuse tõstatas ja proovis sellele vastust leida ühes oma värskemas raamatus „Disrupting Class"¹ maailma tuntumaid innovatsiooni-teoreetikut Clayton Christensen. Mees, kelle arvele kirjutatakse trendimurdva innovatsiooni kontseptsiooni (ingl k disruptive innovation) loomine ja populariseerimine², võttis seekord ette oma teooria rakendamise haridusvaldkonnale. Tema mõtteid sirvides tekkis väga palju äratundmist Eestis hariduse väljakutsete taustal, mistõttu tundub, et vaatamata kultuurilistele erinevustele arutletakse kooli tulevikust rääkides suhteliselt sarnaste küsimuste üle.

Arvestades, kui palju on elu meie ümber kõikides valdkondades muutunud, tekib õigustatud küsimus, miks haridus on jäänud pidama tööstusrevolutsiooni ajal loodud mudelisse (loenguvormis klassiõpe, eraldiseisvad ainerajad, eksamisessioonid, jms). Tõsi, järk-järgulist edasiminekut näeme kooliski, ent käsitsikirjutamise asendamist trükimasinaga ja seejärel arvutiga ei saa just pidada tehnoloogia võimaluste maksimaalseks ärakasutamiseks.

Christensen võrdleb koolisüsteemi ärimaailma monopolidega, mis on liiga suured ja pika pärandiga, selleks et oma investeeringuid radikaalsete muudatustega ohustama hakata. Seetõttu on võimalus eelkõige neis niššides, mis „suure tegija" poolt katmata. Nii nagu väetimad ja märksa madalama kasumimarginaaliga lauaarvutid ei jõudnud suurarvutite (mainframe) tootjate „radareile" enne kui nende jaoks liiga hilja 80-ndatel, nii tuleb hariduses silmas pidada tegijaid, kes adresseerivad koolisüsteemi poolt täna tähelepanuta jäetud kasutajate vajadusi või kus haigutab oluline lünk. Nendeks võivad olla näiteks väiksemad koolid, kus ei suudeta kõiki õppeaineid pakkuda ja mis otsivad oma probleemidele infotehnoloogia (IT) abil lahendust. Kuna tegemist on lüngaga, siis sellised lahendused ei konkureeri olemasolevate sissejuurdunud protsessidega ja omava seetõttu suuremat šanssi läbi lüüa.

Fundamentaalsem küsimus on aga hoopis see, miks tänased koolid ei täida neile pandud ootusi? Paljude võimalike vastuste hulgast (alafinantseeritus, pereprobleemid, tehniline mahajäämus jne) väidab raamatu autor kõikide murede allika olevat motivatsiooni või pigem selle puudumise. Miks õpitakse ja tähtsamanagi veel, miks ei taheta õppida? Mis mõjutab õpihuvi? Kas õppimine peaks üldse rahulolu ja rõõmu pakkuma? Vastused neile on seotud seesmise motivatsiooniga. See ongi just see, miks me tahame ise midagi teha, sõltumata tasust või kiitusest. Välise motivatsiooni kasutamist demonstreerib kooli igapäevaselt - need on hinded ja eksamid, käsud ja keelud. Paljude puhul nad töötavad (iseasi, kas see meeldib või mitte), aga mõnede puhul ei piisa neistki. Sisemine motivatsioon tuleneb seevastu inimesest (õpilasest) endast, sest tehtav või õpitav pakub talle huvi, saavutusrahuldust, mängulusti ja eneseteostust. Probleemide algpõhjuse adresseerimist koolis peabki Christensen oluliseks - õpihuvi ja -soov on madal³, kuna kõiki lüüakse „ühe lauaga." Unifitseeritud lähenemine oli õigustatud tööstusrevolutsiooni ajal, kui järsku oli vaja hakata haridust pakkuma paljudele (kuni kõikidele) lastele sama hulga õpetajatega. Kas ka täna peame jätkama nii kui on olemas muud võimalused? Kool peab toetama seesmist motivatsiooni. Ja see on suur väljakutse harjumuspärase olulisel muutmisel.

Autor viitab siinkohal Harvardi psühholoogi Howard Gardner'i multi-intelligentsuse teooriale⁴, mis sedastab vaimsete võimete erisuse (ta loetleb kaheksa järgnevat: keeleline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik, kommunikatiivne ja naturalistlik intelligentsus). Sõltumata sellest, kas kasutada seda või mõnda teist intelligentsusteooriat, pole ilmselt kahtlust, et õpilastel on erinevad õppimisstiilid ja -võimed. Nii ongi mõistetav, miks loogilis-matemaatilise mõtlemisstiiliga saab hästi hakkama reaalainetes, ent võib hätta jääda loovainetes. Arvestades, et kõiki õppeaineid õpetatakse kõigile ühtemoodi samade materjalide alusel, siis pole imestada, et igas õppeaines leidub nii jõudsalt kui trotslikult edenejaid, kusjuures nad on erinevad õppeainete lõikes. Selles mõttes on kõik õpilased erivajadustega! Täna õpetavad koolid standardselt, „keskmist" õpilast: klassiruumis osa sureb igavusest, teine osa ei jõua sammu pidada. Kindlasti pole see ühelegi õpetajale uudis, samamoodi nagu seda võetakse ka pragmaatilise paratamatusena, et individuaalselt kõigile läheneda ei ole lihtsalt võimalik. Samas on teada, et kui õpetamine on hästi seotud vaimse võimekuse tüübiga, siis on õppimine lihtne ja entusiastlik ehk seesmiselt motiveeriv märksa suuremale osale õpilastest kui täna.

Kui senimaani pole individuaalne lähenemine tõesti olnud praktiliselt teostatav, siis info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogiate areng on need võimalused loonud. Küsimus on pigem, kuidas ja millal haridussüsteem nii sisu (õppeainete), metoodika (didaktika) kui organisatsiooni (korralduse) mõttes sellele järele jõuab, ehk hakkab neid radikaalseid uuendusi ka ennastmuutvalt kasutama. Seni on liigutud pigem arvutipõhise õppe (CBT e computer based learning) suunas, kus õppeained on saanud endale online-sõsarad ja õppematerjalid elektroonilise kuju. Christenseni arvates on see küll oluline samm edasi, ent siiski vaid vahe-etapp õpilase-keskse õppe (student-centric learning) suunas.

Viimast iseloomustavad õpilase võimeid ja õppimisstiili arvestav õpe, modulaarsed ja interdistsiplinaarsed õppeained, õpet toetavad õpilaste, õpetajate ja lastevanemate kasutajavõrgustikud ja muud isiku arengut toetavad ning edendavad õppeviisid. Haridusreformijad nii meil kui mujal on korduvalt üritanud muuta süsteemi rünnates seda otse või konkureerides sellega ja seda mitte eriti tulemuslikult. Seetõttu soovitabki Christensen esmalt otsida lünki olemasolevas süsteemis, kus uue kooli alge idanema panna, toetada seda kasutajapõhiste võrgustikega ning kui jõutakse olemasoleva koolisüsteemini, siis kasutada reformimisel ühise keele, võimu ja eraldamise tööriistu. Esimest selleks, et probleemidest ning lahendustest ühiselt ja üheselt aru saada ning viimaseid selleks, et olemasolevast süsteemist eraldatuna ette valmistatud muudatusi otsustusjõuliselt ellu viia. Nii need kui teistele hariduse huvirühmadele tehtud soovitused on loetletud allolevas kastikeses.

Selles valguses seisavad meil ees mitte ainult huvitavad valikud, vaid ka suured väljakutsed, juhul kui me otsustame need vastu võtta jätkuva järk-järgult edenemise asemel. Kui viimasel juhul oleme me tõenäoliselt suhteliselt väikese otsustamisõigusega ja mujal maailmas kandakinnitanud lahenduste ülevõtjad, siis piisava otsustusjulguse ja edumeelsuse korral on meil võimalus ülejäänud maailmale eeskuju näidata kaasaegse kooli muutmisel õppijakeskseks keskkonnaks, kus IT-lahendused toetavad igaühe võimetele kohandatud õpet (mitte vastupidi, nagu kipub täna olema) ainetes, mis on omavahel seotud nagu elu isegi.

Blogipostitus on kokkuvõttev järelkaja 25. veebruaril 2010. a toimunud InnoLabile, mille videocast'i saad vaadata siit.

__________________
Märkused:

1. Christensen M. Clayton et al (2008). Disrupting Class: How Disruptive Innovation Will Change the Way the World Learns. New York, USA: McGraw-Hill.
2. Vaata, kuidas Christensen seda kontseptsiooni ise umbes viie minutiga lahti seletab ühes oma MIT-s peetud loengus http://mitworld.mit.edu/video/594 (alates ~8. minutist); salvestatud 13.05.2008, Massachusetts Institute of Technology.
3. Sama madala õpihuvi probleemi rõhutab ka Eesti hariduses IT-võimaluste kasutamist pikas perspektiivis kaardistav Arengufondi EST_IT@2018 seireprojekt
4. Gardner'i multiintelligentsuse teooria (1983) kohta loe: http://et.wikipedia.org/wiki/Multiintelligentsuse_teooria