Blogi

Peegeldan mõtte, mille kirjutasin Euroopa2020 blogisse, ka siia:

Euroopa Liidu tulevikule mõeldes on ambitsioonika ja inspireeriva visiooni tähtsust raske üle hinnata. Maailmas aset leidvate kiirete globaalsete muutuste taustal on Euroopa edasises arengus määramatust palju enam kui seda, milles saab kindel olla. Õhus on ju tegelikult küsimus - kas me elame kiirete väikeste muutuste ajastul või muutub hoopis ajastu ise.

Euroopa Liidu uue majandusarengu strateegia Euroopa 2020 ajastus tuleviku (ümber)mõtestamiseks on ideaalne: Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamatajätmine on andnud oma õppetunnid, globaalne majanduskriis näidanud kätte suurimad murekohad.

Eelmisel aastal tehtud Eurobaromeetri uuring eurooplaste tulevikutunnetuse kohta näitas, et kolmandik eurooplastest usub, et elu Euroopas on kahekümne aasta pärast raskem kui täna. Pessimistlikumad olid just Euroopa Liidu vanade, suurte ja mõjukate riikide kodanikud; naiivseltki optimistlikud aga need, kes värskelt liiduga liitunud. Kusjuures, olulisim tulevikku puudutav teema, mis eurooplast öösel ärkvel hoiab, on mure majanduse pärast.

Kas Euroopa 2020 suudab oma kodanikele tagada rahuliku une, pakkudes edasiviivat, kuid realistlikku tulevikuvisiooni? Milline on siis see majandusmudel, mis taastaks eurooplase usu helgesse tulevikku? Euroopa 2020 pakub sellise mudelina välja sotsiaalse turumajanduse mudeli, milles trumbiks on euroopalikud väärtused ja mitmekesisus. Samas leiab dokumendist vast liiga palju ümarate nurkadega loosungeid ning nurgelisi ja vaid ametnikke kõnetavaid statistilisi tulemusindikaatoreid. Milline on aga sisuline tulevikupilt Euroopast aastal 2020, kui "40% noortest on kõrgharidus", "teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused on 3% SKP-st" ja "vaesuses elavaid inimesi on 20 miljonit vähem kui täna". Visioon peab minema südamesse, inspireerima ja kaasa tõmbama, mitte olema kantseliitlik ja mõistetav vaid poliitikutele/ametnikele.

Euroopa Liit näib seni olevat liiga palju tegelenud iseendaga - sissepoole vaadates, samas kui globaalne mänguväljak on oluliselt muutunud. Lissaboni strateegia käivitavaks jõuks oli Euroopa traditsiooniline rivaliteet USA ja Jaapaniga. Tänane globaalse konkurentsi mänguväljak on oluliselt kirjum ja näitab ilmekalt, et eduks ei ole kellelgi sünnijärgset õigust, edu tuleb ise välja mängida. See nõuab pilgu väljapoole suunamist. 

Ma ühinen Euroopa Liitu pikaajalises strateegias nõustava „tarkade klubi" (mõttekoda, kuhu kuulub muuseas ka Jorma Ollila) arvamusega, et kui Euroopa ei suuda ennast kehtestada jõulise globaalse tegijana, on marginaliseerumine ja muutumine Aasia maailmajao lääne-poolsaareks täiesti reaalne stsenaarium.

Visioonist ja strateegiast üksi jääb väheks. Lisaks on vaja muutusi vedavaid, pühendunud liidreid. Nagu on öelnud mitmed muutuste juhtimise gurud, on liidrid need, kes loovad visiooni ja märgivad maha strateegia sinna jõudmiseks. Nemad peavad olema ka need, kes algatavad raskeid, kuid hädavajalikke muutusi, motiveerides ja inspireerides teisi ning vajadusel ohverdades iseennast. Kas Euroopa 2020 sümpaatsete sõnade taga on sellised säravad liidrid ja muutusi toetav, paindlik ning teistmoodi mõtlema innustav valitsemismudel?

Lõpetuseks Eesti poolt vaadates - me ei saa ega tohi Euroopa Liidus igavesti nautida oma taganttõukamist vajava „uue liikmesriigi" staatust, kes on harjunud vaid saama, mitte andma; täitma, mitte algatama ja eest vedama; ontlikult kuulama, mitte vaidlema ja muutma. Me oleme oma Eestiga aastal 2018 Euroopa Liidu eesistujad. Samal aastal tähistame ka Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva.

Meil on tagumine aeg hakata mõtlema ja tegutsema selles suunas, et meil oleks, mida öelda ja anda sellele suurte väljakutsete ees seisvale majandusühendusele, kuhu me kuulume ja millesse usume - meie Euroopale.

ott.parna[A]arengufond.ee, Arengufondi juht