Blogi

Ettevõtliku ärimehe Urmas Reinsalu järjekordne hea idee sai teoks: täna kogunesid EV Presidendi kutsel Eesti sõbrad erinevatest maailma nurkadest Toompeale Teaduste Akadeemia kullakarva saali mõtisklema Eesti tuleviku üle. President jättis Eesti senise eduloo jutustamise järel õhku küsimuse: „Quo vadis, Eesti?“.

Seejärel kuvas ürituse särasilmne moderaator - Tallinnas tegutsev briti päritolu investeerimisnõustaja James Oates – ekraanile samasuunalise lähteküsimuse: „Kuidas ehitada Eestile parem tulevik?“. Ja pakkus ise diskussiooni käivitamiseks välja ka kaks võimalikku vastust: „Eesti kui tehnopol“, mis võiks olla üles ehitatud meie IT loole ja selle ümber ning „Eesti kui aken Läände“ kasutades ära meie geograafilist asukohta Ida ja Lääne vahel.

Mingit pikemat eelsoojendust vaja ei olnudki: arutelu sellest, et mis võiksid olla need asjad, mis Eestile ka tulevikus tuntust ja edu tooksid, keris ennast kohe käima. Mikrofon käis käest kätte ning kaks ja pool tundi kulus märkamatult. Järgnevalt kokkuvõte kuuldud mõtetest, mis arutelus korduvalt kõlama jäid.

Eesti identiteet, bränd, tuntus

Maailmal laiemalt puudub Eesti osas tunnetus. Meil võib küll olla ja kindlasti ka on asju, mille üle uhked olla ja millega saame ennast maailmale vajalikuks teha, aga me ei levita seda teadmist. Tuleks rohkem endast maailmale teada anda, oma lugu omada ja seda hoogsalt jutustada. Läbi oma noorte, kes välismaale rändama või õppima lähevad, läbi ametnikkonna jms. „Cultivate your story“, kõlasid õpetussõnad Itaaliast.

Avatus, igas mõttes.

Oleme aastaid Eestit välismaailmale tutvustades korrutanud nagu mantrat „Eesti on väike avatud majandusega riik“. Samas on teadmispõhise majanduse nurgakiviks olevaid nupukaid inimesi väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse sisse tuua liiga keeruline. Rääkimata sellest, et Eestisse ei sõida lennukid. „Make it easier to shake hands with Estonia. From EU – yes - but also from US, Asia etc“, kõlas Ameerika Ühendriikidest kohale lennanud Eesti sõbra soovitus. „Me peame üle saama oma suletud mõtlemisest välismaalaste suhtes ja muutuma palju avatumaks“, summeeris seda teemat meie President.

Majanduspoliitiline mõtlemine

Harvard Business School’i nimeka teadlase Christian Ketels’i arvates oleme majanduspoliitilises mõtlemises oma mineviku edu vangi jäänud rääkides liiga palju sellest, mida ja kuidas seni saavutanud oleme. Ta andis sõbraliku soovituse: „Suunake pilk tulevikku. 

Liikuge „üldiste soodsate tingimuste loomiselt“ selgete valikute tegemisele ja ressursside kontsentreerimisele.“ Millele Eesti panustada võiks? Pakuti finantsteenuseid, küberturvalisust, meditsiini, meelelahutusäri. Monacost tulnud Eesti sõber nentis, et investeeringute saamine peab olema väikese riigi jaoks eluliselt tähtis küsimus – tema riigis töötavat kogu riigiaparaat ja ka riigipea ise ainult selle ühe eesmärgi nimel.

Visiooni tähtsus

Läti ekspresident pr Vaira Vike-Freiberga, kes on värskelt murdnud pead Euroopa 2030 visioonide kallal selleks spetsiaalselt kokku pandud Reflection Group’is, arvas samuti, et Euroopas üldiselt kulutatakse liialt aega arutlemiseks mineviku ja oleviku üle. „Mida me tahame oma elus saavutada?“ peaks tema arvates olema peamine küsimus vastamiseks nii inimestele kui riikidele. Ta pidas unistuste ja lootuste formuleerimist raskeks, kuid hädavajalikuks. Ketels omakorda märkis, et visiooni on vaja inimestele – nad tahavad olla osa uuest loost. 

Sõpra tuntakse hädas. Eesti oli täna oma sõpradega avameelne ja tunnistas, et tal pole õrna aimugi, mis võiks olla vastus küsimusele „Quo vadis, Eesti?“.

Sõbrad olid meiega sama avalad andes väärtuslikku nõu, aga tehes ka vihjeid murekohtadele, et saaksime selle põhjal ise oma visiooni kujundada ja paremasse tulevikku viivaid valikuid teha. Loodetavasti saab „sõbrapäevadest“ traditsioon ja meil on võimalik juba järgmisel korral uhkusega Eesti tulevikunägemust presenteerida. Eesti – riik, kes teab, kuhu on teel.          

kitty.kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht