Blogi

Hiljutine uudis selle kohta, et EAS annab 12.8 miljonit EEK klastritoetust logistikasektorile teeb rõõmu. Usun, et selline toetus puhub Eesti ekspordile kindlasti tuult tiibadesse.

Majanduskasvu mootorina on Eesti pannud suured lootused eelkõige meie ekspordivõimekuse kasvule ning Eestil on otstarbekas panustada valdkondadele, millel on globaalselt ja ka regiooni tasandil kasvupotentsiaali.  

Prognoositakse, et maailmamajanduse maht suureneb 2025. aastaks võrreldes praegusega kaks korda ning rahvusvaheliste kaubavedude maht kasvab 50% 2020. aastaks. Selle veduriteks on Aasia riikide, USA ja Venemaa tarbimise suurenemine (EIU foresight 2020). Seega on logistikaäri kasv järgnevate aastakümnetel meie regioonis täiesti vältimatu, küsimus on vaid selles, kuivõrd Eesti ettevõtjad sellest osa saavad. (vaata ka siit)

Paraku tuleb tõdeda, et praegu meil selline valmisolek praegu puudub. Kui see võimalus tulevikus aga avaneb, võib juba hilja olla. Me oleme lihtsalt konkurentsis väljas nii oma ettevõtete konkurentsivõime, infrastruktuuri kui regulatsioonidega.

Eesti logistikaäri arenguproblemaatikaga ning vajalike ettevalmistustega tulevikuvõimaluste realiseerimiseks ei tegeleta piisavalt intensiivselt, ambitsioonikalt ja laiahaardeliselt.

Võibolla me oleme liiga rahul seni saavutatuga? Vaatamata 15%-lisele kukkumisele 2009. aastal teenis ju logistikaäri (veo- ja reisiteenused) siiski 18 miljardit eksporditulu, mis moodustab tervelt 64% teenuste ekspordist (Eesti Panga maksebilanss 2009).

Samas on Eesti ettevõtjatel priskema eksporditulu teenimiseks potentsiaali liikuda logistikaärile seni iseloomulikult läbiveokeskselt äriideelt nutikasse jaotuskeskuse ärisse.

Hetkel oleme aga kaheti kehvas olukorras. Isegi kui turuvõimalus avaneks, puudub meil konkurentsivõime ning napib ka pädevust, et poliitikakujundajate ja ettevõtjate koostöös selleks valmistuda. Kui midagi koos ette ei võeta realiseerub stsenaarium, kus Eestile jääbki passiivse kõrvaltvaataja roll ning tegutsetakse äris vaid siis kui ostja ning müüja on kaubavood omavahel kokku leppinud.

Selleks, et leida suuri piiritaguseid partnereid, prognoosida võimalikku nõudlust, leida vajalikke investeeringuid, suunata regulatsioonide ning erialaste oskustega inimeste ettevalmistamisprotsessi on tarvilik eeldus sektori ettevõtjate koondumine koostööplatvormi.

Selle kaudu oleks võimalik koostöös riigiga eesmärgistatult ning süsteemselt logistikaäri tulevikukasvuks vajalike eelduste välja kujundamine.

Venemaa on küll taastanud oma tsaariaegse majanduspoliitika ning suure tõenäosusega jääb see ka tulevikus pigem protektsionistlikuks ning ettevõtjate suhtes tootmise Venemaale viimist survestavaks. Kuid sellega tuleks kohaneda, sest vaatamata poliitikale armastavad tarbijad Venemaal ka edaspidi hea hinna ning eeskujuliku disainiga mujal valmistatud tooteid. Ning nende ostujõud kasvab ka sellel aastal.

Võimalus konteinervedude ja -kaupade jaotamise äriks arendamiseks avaneks juhul, kui realiseerub nn Hiina projekt, mille tulemusena hakkaksid Eesti sadamatesse saabuma suured kuni 9000 TEU mahutavad konteinerlaevad või fiiderveod. Praegusel hetkel tegelevad Hiina projektiga eelkõige Tallinna Sadam ning mingil määral ka Eesti Raudtee ja majandusministeerium. Samas saaksid suurt kasu sellelt teenida just väikesed logistika jaotuskeskused, kes ehitaksid endale kliendivõrgu ja pakuksid just in time teenust klientidele (näiteks kauplusteketid, väikesed hulgifirmad, ettevõtted) Peterburi piirkonnas.

Lisaks jaotuskeskuste põhifunktsioonile tähendaks see ka kaupade sildistamist, kokkumonteerimist, puhastamist, komplekteerimist. See tähendab omakorda, et tekib võimalus käima panna ka tootmine.

Seega, jaotuskeskuste teenus ei tähendaks mitte ainult välismaal toodetud kaupade edasisaatmist, vaid loob ka soodsa võimaluse odava sisendi saamiseks ning samas ka Eestis toodetud kaupade distributsiooniks. Sellisel juhul oleks Eestil võimalik välja areneda kasvõi regioonis arvestatavaks loodussõbralike energiasäästlike majade tootjamaaks.

Vajalik on ka projekteerida ning arenguperspektiive silmas pidades tervikuna välja arendada infrastruktuuri loogika, mis peaks olema Eestit tervikuna hõlmav ning tunduvalt laiaulatuslikuma sisuga kui sadamaalade arendus Muugal. Võibolla oleks otstarbekam koht nendele tööstusparkidel hoopis Ida-Virumaal? Ilma vajalike prognooside ning arvutusteta on seda lahendust võimatu öelda.

Selleks tuleb aga juba varakult hakata ka Eesti õppeasutustes ette valmistama vajalike erialase ning kutseoskusega inimesi. Näiteks IT-logistika insenere, laotöötajaid jne. Õigemini neid noori tulevikus erialaks ette valmistama hakkavaid õppejõude, sest meil puuduvad ka need. Hiljuti vilksas meediast läbi uudis kuidas Euroopa logistikahiid Deutsche Bahn sõlmis Vene Raudteega koostöölepingu logistikaalase tasemeõppe ning teadustöö suuremahuliseks rahastamiseks Peterburgi Riiklikus Ülikoolis. Selle raha eest õppima asuvad noored on ilmselt meie regioonis tuleviku tegijad logistikaäris ja seega oleks meile väga kasulik oma noori sinna head ettevalmistust ja ülikooliaegseid sõprussuhteid hankima saata. Millegipärast ma kahtlen, et me seda teeme.

Kokkuvõttes, parima ärikeskkonna ja ekspordivõimekuse tõstmiseks on vajalik, et ettevõtjad teeksid omavahel rohkem koostööd, jagaksid teadmisi, mis aitaks tulevikuvajadusi ning võimalusi paremini väljendada ning sellest lähtuvalt ka meie poliitikat kujundada.