Blogi

Me räägime liiga palju ja ei tee mitte midagi. Hakkame midagi tegema. Keegi ei taha vastutada. Haridusüsteem ei taha vastutada. Inimesed ei taha vastutada.

Kui me räägime India kastisüsteemist, siis Eesti haridussüsteem on kohutav kastisüsteem. Sellist kastisüsteem ikka annab lausa otsida kuskilt mujalt. Kui me õpetame ainult emakeelt, kui teise klassi laps ütleb, et ta vihkab loodusõpetust, siis meil ei tulegi reaalainete inimesi.

Kõige jubedam on politiseerumine. Tuleb uus minister, kes ütleb, et talle on tähtis koolilõuna. Siis tuleb järgmine minister, kes ütleb, et talle on tähtis koolikott. Koolikott on ainult üks mälupulk! Sülearvutite jagamine õpetajatele ei ole innovatsioon! See on täiesti mõttetu. Inglismaal tehti seda ja kanti kõik maha, sellega ei tehtud mitte midagi. Mida meie nende sülearvutitega tegema peaks? Haridusinimesed vaadaku peeglisse ja tunnistagu oma vigu. Rong sõidab kohe minema, me kaotame need viimased lapsedki, kes Eesti hariduses õpivad.

Haridus on praegu nagu Titanic. Jääpank on ees, aga keegi pööra ringi. Me loodame, et me pääseme, aga tegelikult me upume. Kunagi tehakse meist film.

Kui meie lapsed ei suuda globaalselt mõelda, siis me jäämegi oma väiksesse Eestisse. Me peame juba õpetades mõtlema globaalselt. Ei saa olla nii, et üks kutsekool valmistab ette inimesi oma maakonna jaoks, teine oma maakonna jaoks.

Me peame lõhkuma ära Eesti hariduse kastisüsteemi. Me peame üksteisega suhtlema, me peame õppima jagama. Tulevikus ei oma hinded mitte mingit tähtsust. Kas firmajuhid on kunagi oma uue töötaja käest küsinud, mis hinne oli tal matemaatikas 3. klassis? Mitte keegi ei küsi seda! Täpselt samamoodi ei küsi minu käest keegi ülikoolide hinnetelehte. Kõik vaatavad mu diplomit ja magistritöö teemat. Hinnet ei vaata keegi, portfolio on kolm korda tähtsam kui see hinne, mis me koolis saame.

Lisa kommentaar