Blogi

Heido Vitsur: Alljärgnevad on "Sirbi" küsimustest ajendatud mõttekäigud.

Suured kriisid toovad endaga alati kaasa suuri muutusi. Kriis tekib ju siis, kui midagi on läinud viltu ja lõpeb siis, kui kriisi põhjused on likvideeritud. Tänane maailmamajandus on haige ja ilma nende mitmete triljonite USD-deta, mida riikide valitsused ja keskpangad majanduse päästmiseks on mängu pannud, oleks maailmamajandus ilmselt juba koomas – see on palju hullemas olukorras kui kolmveerand sajandit tagasi Suure Depressiooni ajal. Kuid vaatamata kõigile vereülekannetele ei ole majanduse vereringet tööle saadud ja uus aasta toob endaga kaasa pankrottide laine ja tööpuuduse kasvu ning muu sellega kaasneva, kuid ilmselt mitte bolševismi taassündi.

Praeguse kriisi põhjusi otsitakse rahamaailmast ja peasüüdlaseks peetakse enamiku asjatundjate poolt veerand sajandit tagasi alanud finantsturgude liberaliseerimist ja dereguleerimist (kuigi on ka neid, kes väidavad, et süüdi on just regulatsioonide säilimine). Kuid on ka neid, kes näevad probleemi algust aastas USD ja kulla seotusele põhineva Bretton-Woodsi süsteemist loobumises 1973 aastal. On neid, kes ütlevad, et süüdi on globaliseerumine.

Lühiajalises kontekstis põhjustas kriisi lahvatamise aga tõsiasi, et ühel momendil ei saanud rahamaailm enam varjata, et kuningas on alasti; et rikkuse enneolematut kasvu ei olnud vaid et investeerimispangad olid loonud ja müünud rahaturgudel tohutult katteta väärtpabereid ning tekitanud sel moel ebarikkust, mille tagatiseks oli üksnes usk, et nii saab igavesti edasi toimetada. Mängiti selle peale, et usk kinnisvara lõputusse kallinemisesse püsib igavesti. Küllalt konservatiivsete hinnangute järgi loodi sellist katteta raha viimase paarikümne aasta jooksul 14 triljoni USD ulatuses (see on, veerand kogu maailma SKTst) ja see on määr, mille ulatuses maailmamajandus peab tasakaalustuma ja usaldus taastuma. Seejuures on usalduse taastumine tunduvalt keerulisem kui finantsaugu kinnitoppimine. Viimasega on valitsused vähemalt kahe kolmandiku ulatuses juba hakkama saanud, kuid usalduse taastumist pole veel märgata – pigem vastupidi. Ja mida siin usaldusest rääkidagi, kui mitte keegi maailmas ei tea, mis on tõsi mis vale. Seega võib arvata, et rahaturu regulatsioonid tulevad ja finantsasutuste järelevalve tugevneb. On võimalik, et lepitakse kokku ka spekulatiivse kapitali tegevusvabaduse piiramises. Et tulevikus ei oleks enam niisama lihtne raha teenimise eesmärgil turgusid kõigutada ja rünnata. Samuti on karta, et globaliseerumine areng mõnevõrra pidurdub. Esiteks ei ole enam nii palju odavalt kättesaadavat raha, et seda lugemata võiks ajada väga suurejoonelist ülemaailmset äri. Raha lugemine sunnib paljusid ettevõtjaid senisest palju ligemale vaatama. Teiseks on üsna kindel, et senisest suurema tööpuuduse korral hakatakse kõikjal töökohtade lahkumisse palju kriitilisemalt suhtuma kui seni.

Seega võib tuleviku maailma iseloomustada ühes lauses järgmiste sõnadega: vähem raha, rohkem regulatsioone ja enam tegutsemist enda lähemas ümbruses.

Kas õhtumaa peab käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma?

Ilmselt küll ja seda päris mitmel põhjusel. Esitekssellepärast, et Õhtumaa ei ole enam maailma edasise arengu peamine (ainuke) mootor. Teiseks ei ole Õhtumaa elustiil jätkusuutlik. Seda nii demograafilisest seisukohast kui ka majanduslikust. Me oleme kaotanud enda alalhoidmise instinkti ja elame hetkele ega hooli tulevikust. Meist (s.o. eurooplastest ja euroopa päritolu rahvastest) on saanud suurimad raiskajad ja järjest konkurentsi-võimetumaks muutuvad töötegijad. Seepärast muutub õhtumaale konkureerimine maailma piiratud ressursside pärast iga kümnendiga järjest keerulisemaks ja edukamate ja kasvavate konkurentide surve sunnib õhtumaad ikka ja jälle oma rihma pingutama.

Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole. Praegu näitavad kõik prognoosid, et alanud sajand saab olema Hiina sajand. Esimene veerand sellest möödub küll USA, EL ja Hiina vedamisel, teine pool aga juba Hiina, USA ja India vedamisel. On võimalik, et koloniaalsest või poolkoloniaalsest minevikust rabelevad paari lähema aastakümne jooksul välja ka osa Ladina-Ameerika riike, Indoneesia, Türgi ja mõned araabia riigid.

Enamiku endiste kolooniate tulevik on aga tumedam kui kunagi varem. Vahe nende ja arenenud riikide vahel ei ole viimaste kümnenditega mitte vähenenud vaid suurenenud.

On raske ennustada, kui pingevaba ja väärikas see iseolemise suurenemine saab olema. On ju potentsiaalsed ohud varitsemas mõlemal pool. Õhtumaad ei ole ju nõus oma positsioonidest niisama loobuma ja ilmselt ei loobu ka kõik tõusvad riigid soodsas olukorras oma uut jõudu demonstreerimast. Seetõttu on targem arvestada hoopis sellega, et suured muutused majanduslikus, demograafilises ja teadusliktehnilises arengus toovad tulevikus endaga kaasa piisavalt pingeid ja ilmselt ka ebaväärikat toimimist. Mõelgem kasvõi sellele, et viimased kümme mõlemale poolele majanduslikult väga edukat aastat ei ole muutnud Eesti-Vene suhteid ei pingevabamaks ega ka väärikamaks. Aga maailmas on vähe arenevaid riike, kellel mõne suurvõimuga möödunud sajandil suuri ebameeldivusi poleks olnud. On ju Õhtumaa eranditult kõigiga tõusvatest majanduslikest suurvõimudest veel lähiminevikus üsna näruselt käitunud.

Kui ohtlik on Venemaa täna Eestile?

Kui ohtlik Läänele? Tänaseks on Venemaa maailmapoliitikas tagasi ja on arusaadav, et ta püüab seda ka demonstreerida. Neile, kes veel kümme aastat tagasi lootsid, et NSVL korjus lõplikult abituteks tükkideks laguneb, selline areng loomulikult meele järgi ei ole, kuid faktid jäävad faktideks.

Läänes suhtutakse Venemaa arengusse sõltuvalt huvidest erinevalt. On riike, kes näevad tugevnevas Venemaas enda jaoks peaasjalikult kasvavaid võimalusi ja neid, kus nähti paremaid võimalusi lagunevasja abitus Venemaas. Kuid ka viimaste puhul ei ole suhetes Venemaaga tegemist sellise vastuseisu või vastandlikkusega nagu külma sõja või isegi perestroika ajal, vaid üksnes teatud majanduslike ja geopoliitiliste huvide vastandlikkusega. Venemaa ja Euroopa on muutumas üha enam erineva iseloomuga siiami kaksikuteks, kes ei saa küll teineteisega väga hästi läbi, kuid on lahutamatud ja teineteisest üha enam sõltuvad. Euroopa ei karda Venemaad ja miks ta teda peakski kartma. Tegelikult ei ole ju Venemaa viimase kahesaja aasta jooksul Euroopas peale 1917 aasta riigipöörde ja NSVL laialilaskmise midagi ilma Euroopa suurvõimudega kooskõlastamata teinud ka siis, kui ta oli oma vägevuse tipul! Lääs teab väga hästi, et vaatamata oma positsioonide praegusele tugevnemisele ei taasta Venemaa enam kunagi Aleksander I või Stalini aegset vägevust. Pealegi tajuvad nii Venemaa kui ka Lääs, et eelseisvas võitluses positsioonide pärast maailmas on neil mõlemal liitlasi hädasti vaja ning et peamised „rindejooned“ maailmas joonistuvad järgnevate kümnendite jooksul tunduvalt teistesse kohtadesse kui Euroopa ja Venemaa vahele.

Aga Eestile on Venemaa kindlasti ohtlik. Ma ei pea siin silmas sõjalist ohtu, vaid hoopis seda, et Venemaa on meid niivõrd ära hüpnotiseerinud, et me selle mõjul näeme maailma sellisena nagu ta tegelikult ei ole ja seetõttu ei oska me ka end kõrvaltvaatajate positsioonilt üldse näha. Paraku ei kahjusta valed hinnangud mitte üksnes meie majanduslikke huve vaid ka rahvuslikku julgeolekut. Me ei saa aru isegi sellisest lihtsast ajast, et meie ülitundlikkus Venemaa suhtes Venemaad ei kahjusta vaid hoopis aitab teda, kuivõrd ta süvendab lõhet Euroopas, aitab kaasa Venemaa ja liikmesriikide kahepoolsete suhete kasvule, vähendab Eesti atraktiivsust Lääne investoritele ning kitsendab seeläbi Eesti valikuvabadust.

Eestit ei ohusta täna ju Vene tankid, vaid hoopis meie majanduse haavatavus ja vajadus välisinvesteeringute järele.