Blogi

Et leida vastust küsimusele, mida Eesti võiks oma maksupoliitikas analoogiliselt Ameerikaga majanduse elavdamiseks ette võtta, tuleb esmalt silmas pidada tervet rida põhimõttelisi erinevusi Ameerika ja Eesti maksusüsteemides.

Esiteks seda, et Ameerika on puhtakujuline tulumaksu maa, kus tulumaksu osa riigieelarve tuludes mitu korda suurem kui Euroopa ja ka Eestis, mistõttu on seal ka võimalik enam kasutada tulumaksualaseid initsiatiive majanduse mõjutamiseks. Kaudsetel maksudel paraku sellist vahetut toimet pole. Ameeriklaste manööverdamisruum on lihtsalt tunduvalt suurem kui meil.

Teiseks oluliseks erinevuseks on asjaolu, et enamik initsiatiive on tähtajalised ja seetõttu ka oma kestuse poolest täpselt ajastatavad.

Kolmandaks erinevuseks on Ameerika maksusüsteemi erakordne komplitseeritus, mis võimaldab teha mitmesuguseid ja täpselt suunatud soodustusi.

Neljandaks on Ameerikas tulumaksusoodustuste tegemine erinevalt Eestist täiesti tavaline ja kiirelt läbiviidav tegevus.

Viiendaks peame arvestama, et maksusoodustuste tegemisega Ameerikas kaasneb tavaliselt (ilmselt ka seekord) riigivõla kasv, mis meile pole eriti vastuvõetav.

Kui nüüd tulla Obama majanduse stimuleerimise paketi juurde, siis see jaguneb laias laastus kaheks – esiteks, soodustused ettevõtjatele investeeringuteks jne. ning teiseks soodustused töötajatele nõudluse suurendamiseks

Kuivõrd Eestis on investeeringutele juba ammu 0-määr, siis siin pole enam edasi kuhugi minna. Samuti pole alust arvata, et dividendide maksustamise määra muutmine võiks praegu ettevõtlusaktiivsusesse muutust tuua. Ei ole ju meie ettevõtjatele hetkel põhimureks tulumaks vaid see, kuidas sel ja ilmselt ka järgmisel aastal ettevõtte töös hoidmiseks hädavajalikke laenusid refinantseerida; kuidas viia viimase kahe aasta inflatsiooniga kõrgele tõusnud kulutused taas konkurentsivõimelisele tasemele.

Ettevõtjad on siin juba ammu osutanud sotsiaalmaksule, kuid paraku on nad jätnud ütlemata, kus pensionideks ja tervishoiule siis raha võtta.

Reserve meil ju pole, sest Eurostati andmetel oleme me mõlemas valdkonnas Euroopa kõige kokkuhoidlikumate seas. Kuid sellele vaatamata jääb karmiks tõsiasjaks see, et viimase kahe-kolme aastaga oleme me kaotanud galopeeriva inflatsiooniga viiendiku oma rahvusvahelisest konkurentsivõimest ja see kaotus tuleb kiiresti tagasi teha kas tootlikkuse kasvu või kulude vähendamise teel.

Samas pole olukord siiski nii lootusetu kui esialgu paistab. Kuigi meil puudub ruum üldiste maksusoodustuste tegemiseks ei välista see ettevõtjatele kitsamalt fokusseeritud soodustuste tegemist. Seda ikka sellisel moel, et tekiks või kasvaks ekspordivõimeline tootmine. Ja kuivõrd Eesti peab oma ressursid suunama just ekspordi toetamisele, aga mitte nõudluse sisenõudluse kasvatamisele, siis ei näe ma mingit võimalust ega ka mõtet üksikisiku tulumaksu alandamiseks.