Blogi

Eesti Päevalehele antud kommentaarina:

Lõpuks on ka Eestis alanud arutelu, kuidas üliteravaid majandusprobleeme lahendada: oma nägemusega on tulnud välja nii majandus- kui ka rahandusministeerium. Oli ka viimane aeg. Eesti on enamikust OECD riikidest kriisi leevendamise programmide väljatöötamisel mitu kuud maha jäänud.

Veel mullu elas Eesti illusioonide maailmas, koondades tähelepanu arutlustele: kas eelarve peab ka nüüd jääma tasakaalu või mitte? kas maandumine tuleb raske või pehme? kui palju ja mida eelarves kärpida? Domineeris usk, et kui eelarve tasakaalu viia ja saada tagasi eurole ülemineku rajale, laheneb ka muu iseenesest.

Maailmas toimuv meid eriti ei huvitanud. Ja kahjuks ei huvita ka praegu - igatahes mitte rohkem kui viletsa ilma teated maailma erinevatest riikidest. Justkui meie asigi poleks mõelda, miks on maailma riikide keskpangad ja valitsused võtnud kasutusele kõik võimalikud meetmed languse pidurdamiseks, kuigi maailmas tervikuna on tegu ju üksnes paariprotsendise majanduskasvu vähenemisega.

Sellest on kahju. Eesti-sugune avatud majandusega riik peaks väliskeskkonda väga tähelepanelikult jälgima: sõltub ju sellest vähemalt sama palju kui meist endist. Paraku on väliskeskkond praegu eriti muutlik. Mullusuvine ja praegune maailmamajandus erinevad teineteisest sama palju kui suvi ja talv - põhjuseks ühelt poolt majanduslangus ja teisalt teiste riikide meetmed majanduse toetamiseks.

Ümbermängimise aeg
Meil peab pidevalt silme ees olema pilt sellest, mida meie konkurendid teevad. Kriisi ajal mängitakse maailma majanduses positsioonid ümber. Nendel, kes kõrvale mängitakse, ei jää pärast kriisi lõppu üle muud kui teistele, näpp suus, järele vaadata. Riigid ei kuluta ju triljoneid eurosid ei üksnes selleks, et kriisi üle elada, vaid ka selleks, et pärast kriisi võitjate hulgas olla.

Just selles võtmes peaksimegi suhtuma majandus- ja rahandusministeeriumi väljapakutud toetuspakettidesse. Vastupidiselt levinud arvamusele usun, et hetkel ei ole Eesti majanduse põhiprobleemiks eelarve tasakaal ja eurole üleminek, vaid meie konkurentsivõime eksportturgudel. Just konkurentsivõime on see, mis saab kindlustada meile kiire ülemineku eurole ja ka eelarve tasakaalu.

Jah, konkurentsivõime tõstmise ja eurole üleminekuks vajalikud meetmed langevad suures osas kokku. Kuid konkurentsivõime tõstmine on tunduvalt keerukam ülesanne kui eelarvetasakaal ja teiste eurole ülemineku kriteeriumide täitmine.

Eesti ettevõtjate olukord on keeruline. Käibekrediiti on raske saada ka nendel, kel on turg ja piisav konkurentsivõime maailmaturul. Pangad hindavad üldise usaldamatuse õhkkonnas riske kõrgeks. Ettevõtted aga on oma siseressursid viimseni ära kasutanud.

Meie õnneks pole pärast triljonite eurode pumpamist maailma pangandusse küsimus enam niivõrd krediidiressurssides, vaid laenuriskide maandamises. Oleks küsimus rahas, poleks meil midagi teha, sest pankadele lääneriikide kombel täiendava laenuressursi andmiseks meil raha ei ole. Riskide osaline maandamine peaks meile aga jõukohane olema - ükskõik, kas siis näiteks garantiina ekspordi krediteerimisel või ettevõtte kapitali tugevdamisel.

Eesti: liiga kallis
Kahjuks on Eesti konkurentsivõimet alandanud ka suured muutused valuutade vahetuskurssides, mis enne kriisi püsisid suhteliselt stabiilsena. Eestist on saanud kallis maa, kuhu on hea müüa ja kust paljud enam osta ei jõua.
Jah, põhiosa meie kaubavahetusest toimub euroalaga või fikseeritud vahetuskurssi hoidvate maadega - ja just seetõttu võib tunduda, et vahetuskursside muutumine Eestit eriti ei sega. 

Kuid meile on tähtsad ka need suhteliselt väikesemad mahud, mille moodustab kaubavahetus näiteks Rootsi, Inglismaa, Poola, Valgevene, Ukraina ja Venemaaga. Nii on näiteks on Inglise nael mõne viimase kuu jooksul Eesti krooni suhtes odavnenud veerandi. Ilmselt ei ole kaugel aeg, kus venelased peavad krooni eest kahe rubla asemel andma välja kolm. Ukraina grivnast on aga järgi jäänud üksnes viiendik. 

Valuutakursid mõjutavad ka välisinvesteerijate otsusteid. Näiteks miks Dell kolib Iirimaalt Poolasse? Ja Nokia Saksamaalt Bulgaariasse, mitte Eestisse? Millistele investeeringutele Eesti üldse oma praeguste kulutuste taseme juures pretendeerida saab? On ju ka viimaste aastate inflatsioon on meie konkurentsivõimet vähemalt kuuendiku võrra räsinud.

Kriis eluasemeturul
Lisaks ettevõtetele mõjutab kriis ka iga üksikisikut. On ju näiteks eluasemeturul tekkinud probleemid, millele pole konsensuslikku lahendust veel näha. Seni on olnud kombeks öelda: tegu on üksikisiku riskiga. Arenenud maailmale on selline suhtumine võõras. Eesti on Õhtumaade hulgas üks väheseid, kus eluruumi mõiste pea täielikult kattub inimese isiklikku omandusse kuulva eluruumiga. Eesti eluasemepoliitika on meid enam kui teiste riikide inimesi suunanud kodu rajamiseks laenu võtma. Ei saa tõsiselt võtta väiteid, nagu inimesed peaks olema ise suutelised kõiki krediidituru riske ja oma väljavaateid kriitiliselt hindama ning seetõttu enda võetud riskide eest täies ulatuses vastutama. Sellega ei saanud ju hakkama kontrollorganidki! 

Seepärast kasutavad pea kõik arenenud riigid mingeid skeeme, et eluasemekriise inimeste ja ka riigi majanduse jaoks võimalikult leebel kujul lahendada. Esiteks püütakse vältida kinnisvaraturu kokkuvarisemist. Teiseks püütakse vältida sotsiaalseid pingeid ja hoida alal inimeste soovi ise oma eluruumi ehitusse investeerida. Vähetähtis ei ole ka see, et eluruumide ehituse abil on lihtne majandust käima tõmmata. See, et me esimene kord üle võlli põrutasime, ei tähenda veel sugugi, et elamuehitusest ei või mõne aja möödudes saada jällegi majanduse üks kasvumootoreid. On ju eluruum üks inimese põhivajadustest.

Lõppude lõpuks ei ole ju abiprogrammid kellelegi kingituse tegemine, vaid üksnes kriisiolukorras soodsama maksegraafiku võimaldamine või ebasoodsa sundmüügi lükkamine soodsamasse aega.

Elasime üle jõu
Paraku ei sõltu see, mida riik ette võtta saab, üksnes probleemide mõistmisest, vaid ka sellest, millised ressursid meie käsutuses on. Ressursse on meil aga napilt, sest Eesti inimesed on juba aastaid kõvasti üle jõu elanud. Meie laenude ja säästude vahe ületab 100 miljardit krooni ja uute laenude juurdevoolule enam kuigi palju loota ei saa. Hea, kui olemasolevaidki refinantseerida õnnestub. 
Kahanenud maksulaekumised ei lase riigil teha tuleviku konkurentsivõimet ja paremat stardipositsiooni toetavaid investeeringuid. Aga kui me nüüd tulevikku üldse ei investeeri, jääme pärast kriisi reelt kindlasti maha. Õnneks ei ole meie olukord veel lootusetu. Kuigi oleme oma reservidest kulutanud viiendiku ja rasked ajad ei lõpe veel selle aastaga, ei kesta kriis siiski igavesti. Lisaks sellele ei ole me kuigi palju kasutanud Euroopa struktuurifonde, mida nüüd tuleks eelolevatel aastatel koos riigi reservidega kasutada nii, et see aitaks leevendada kriisi ja kiirendada sellest väljumist. Ikka ekspordi toetamiseks, töökohtade loomiseks ja tulevikuinvesteeringuteks, mitte aga jooksvateks kulutusteks.
Samuti ei saa välistada raha laenamist. Kui me suudame vastuvõetavatel tingimustel laenata investeeringuteks, tuleb seda ka teha ja püüda hoida reserve nii palju kui võimalik, sest mitte keegi ei oska täna tulevikku ette näha.