Blogi

"Me ei suuda küll muuta tuule suunda, kuid saame alati seada purjesid", ütlevad jaapanlased ja see vanasõna sobib minu meelest väga hästi iseloomustama arenguseire otsinguid, mille eesmärgiks on leida pikalt siseturu kasvule toetunud finantsteenustele uusi võimalusi kasvuks.

Kuna hetke olukorra üle mõtisklemine on vältimatu eeldus, seadmaks uusi sihte, siis tooksin mõned mõtted siinkohal esile. Vaadates tagasi finantsteenuste arengule Eestis viimasel kahel kümnendil, võib öelda, et me läbisime kiire galopiga kolm faasi.

• Kõige esimene faas oli "kättesaadavus". Inimesed said endale pangakontod, palgad hakkasid laekuma kontodele jne. See kõik juhtus 90` alguses.
•  II faasi (nimetagem seda „võimendus") tuumaks oli laenuraha kättesaadavuse kiire kasv, ühes sellega tõusis märgatavalt ka üldine jõukus. 
• III faas, mis meil käesoleva kriisi eelselt domineeris, oli finantsteenuste mitmekesistumine ja keerulisemate toodete levik turul. (online ja sms-laenud, pensioni- ja riskifondid, , tuletisväärtpaberid, riskikapital jne.) Kui esimene faas kestis kogu 90` siis II faasi esiletõus jääb 2004 a. lõppu ja III faasi kasvamine on toimunud pigem märkamatult läbi kogu viimase kümnendi. Nüüd aga on olukord, kus laenuraha napib ja pigem oleme hetkel tagasi esimeses faasis.
  

Uut kasvulainet siseturu arvel tuleb ilmselt kaua oodata, sest selle eelduseks olev üldine sissetulekute ja välisinvesteeringute kasv tundub praegusel hetkel olevat kaugel mägede taga. Seega kasv saab tulla pigem teenuste ekspordist, see aga eeldab lisaks erasektori ettevõtlikkusele ka avaliku sektori panustamist koostöösse erasektoriga, poliitilist tahet ning vajadusel ka julgeid otsuseid regulatsioonides.

Erasektori ettevõtlikkusega pole finantsteenustes aga just kiita, sest hetkel on Eesti kapitali käes küll mõned ettevõtlikumad väikesed varahaldusfirmad kuid suure enamuse sektorist moodustavad, Eesti turul domineerivad Rootsi pangad, kes on asunud pigem võtmepositsioone tagasi Stockholmi viima, kui Eestis uusi arendusi tegema. 

Samas on positiivne, et Eestis tegutsevad üksused on küllalti hästi jõudnud välja arendada näiteks finantsteenuste IKT süsteemid, mis tagavad teenuste kvaliteetse ning piisavalt turvalise lahenduse pakkumise elektrooniliselt. Küllap on Eesti finantssektoril tarvilikku teadmust veelgi, mille pealt uut kasvu üles ehitada.

Tuleb siiski tõdeda, et meie koduturg on nö status quo faasis. Praeguseks hetkeks saavutatud eraklientide kaetus ning teenuste tarbimise mahud igapäevapanganduses ja krediiditeenustes kasvu ei tõota. Uut kasvu oleks siseturul ebarealistlik oodata ka investeerimise ehk "raha üle" toodetes. Teadlikkuse kasv pensionifondidest jõudis küll (läbi II samba kasutuselevõtu riiklikus pensionite süsteemis) massideni, kuid enamus eraisikuid tähtajalisi ja nõudmiseni säästusid (36 miljardit ja 24 miljardit EEK 2009 a. mai seisuga) riskantsematesse ja keerulisematesse toodetesse praegusel ajal keegi paigutada ei taha. Korporatiivpanganduse kasvu pärsib jälle sisetarbimise kokkukuivamine ja Eesti ettevõtete madal konkurentsivõime välisturgudel.

Hetkeseisu vaadates paistabki ainuke sektori hüppeline kasvu võimalus olevat eelkõige ekspordis. Küsimusele, millised on Eesti tugevused finantssektoris, millele ekspordi kasv võiks edaspidi tugineda, annavad juuli lõpus Arengufondi tellitud uuringu vahearuandes vastuse Briti majanduseksperdid Oxera Consulting Ltd-st.