Blogi

Hiljuti helistas üks ammune tuttav, kelle järelkasv lõpetab gümnaasiumi. Küsimus oli lihtne: "Tead küll Jakobit, tal on visuaalsete asjade peale huvi, aga akadeemiline kunst teda ei sütita eriti. Kuhu Jakobil tasuks minna multimeediat või interaktiivset meediat õppima? Lihtne küsimus, aga vastuse andmine keeruline. 

Tallinna Ülikool leiab, et uue meedia ohtlikesse vetes võib sukelduda, kuid mitte varem kui baka on seljataga. Baka väärilised oskused saab siin piirkonnas Balti filmi- ja meediakoolis. Paberi peal justkui ilus. Filmi eriala seal muidugi tugevam. See on mõistetav, sest tehtigi ju algusest peale filmikooli, meedia pool on BFMis ajaloolistel põhjustel - vaese sugulasena. Hea et üldse ulualust said.

Kunstiülikooli graafiline disaini eriala lehekülg on huvitav. Uut tehnoloogiat ja meediat alahinnanud õppetooli juhi Järmuti vari on kadunud, aga tundub, et tublid inimesed tegelevad ikka järelaitamistööga või gümnaasiumi-järgse rehabiltiatsiooniga: õpetada inimest uuesti mõtlema. Kuna aga õppekavas oli õppeainele "sotsiaalprojekt" eraldatud 4 ainepunkti vs ettevõtluse alustele 3 ainepunkti ja veebidisainile ainult 2, siis päevalõpuks tundus see kõik liiga polügraafiline. 
Nõutu.
Väikese googeldamise peale leidsin Taani meediakooli
http://www.noma.nu/, kes on käinud Tallinnas ennast tutvustamas ja korraldanud siin kevadise infotunni. Meie mõistes on nad tehnikum. EU inimesed saavad Nomas ilma õppemaksuta kahe aasta jooksul selgeks väljendusoskuse Adobe programmides ja väikese lisatasu eest ka Apple'i omadel.

Seda kooli Jakobile soovitasin. Adobe süvatundmine on selles valdkonna industry standard. Apple'i Final Cut Studio annab second opinioni. Kooli väljapandud tööd polnud kõige äkilisemad, aga õpilaste mõned kodulehed olid päris toredad. Lisakaalukeeleks, et neil vähemalt lubadusena on väljas praktika San Francisco ettevõtetes.

Tegelikult leidsin ka Tartu Kunstikooli. Ei suutnud tuvastada sellelt lehelt detailset õppekava peale väga üldise powerpointi joonise. Ka õpilaste portfolio oli kõhn sestap andsin soovituse pigem väljamaa depressiivsele väikelinnale kui kodumaisele.

See soovitus olekski võinud seigaks jääda, kuni meie pere nelja-poolese maailmakodaniku küsimuseni: "Kui ma saan suureks, siis tahan Kidzui ümber teha. Kus ma selleks õppida saan?" Lisanükke teemasse süüvimiseks andis loomemajanduse innoLab, kus tutvustati uuringut Eesti loomemajanduse potentsiaalist. Põnev oli! Noppisin välja leiud, mis olid tuumakad ja millele alla kirjutaks.

• Filmile on Eestis praktiline panustada, sest siin on juba klasterdumise tunnuseid. Vastuargumendiks oli, et film pole isemajandav, st vähe on teoseid, mis box-office mõttes üle tasuvuspunkti jõuavad. Täitsa nõus, et on 100:10:1 lehter, et sajast kümme break-evenis ning üks osutub hitiks. 

See on aga üldine rahalise edukuse eripära, sama põhimõte valitseb ka riskikapitali investeeringutes. Filmivõtted ise, pre- ja postproduction ning levitamine annavad tööd hulgale inimestele pluss vajaminevaid oskusi rakendatakse mujal. Last but not least: on film subsideeritud ka tööstusharu südame Hollywoodi jaoks. Igal juhul kümme punkti selle arendamisele.

• Loomemajandus ja tema seostatus teiste sektoritega: iseenesest õige, sest sümbioosist tulenev lisandväärtuse kasv võib olla väga suur. Põhjanaabrid võtsid paar nädalat tagasi vastu uue Yliopistolaki, mis annab Aalto ülikoolile rohelise tule. Rohujuure tasandil on idee ilus ja lihtne: komplekses ja interdistsiplinaarses maailmas peavad tulevaste probleemilahendajatena majandustudengid, reaalteadusteõppijad ning kunstide üliõpilased koos päris elu probleeme lahendama ja pidu pidama, õppima teineteist usaldama ja hiljem koos töötama. Igapäevaelus ja õppekavades on TTÜ ja EKA nagu koit ja hämarik, hea märk aga on, et täiendkoolituses lähenemiskatseid üksteisele tehakse.
• Loomemajanduse sidumine IT arenguga: Meie IT raportis IT-juhid ise loomemajandust fookusvaldkonnaks ei pidanud. See on täiesti chill, sest nende panused on kõrged nagu küberturvalisus, energeetika jms kriitilised valdkonnad. Võib-olla ollakse realistid ning teatakse, et loomemajanduse IT-ga haakuva osa jaoks on rong meie jaoks liialt ära läinud. Aga kui vaadata, et kuidas näiteks leedukad jaksavad kaasa joosta, siis võiksime ka meie.

Kui eelmisel sajandil arvati, et art is everywhere, siis praegune suundumus on kindlalt IT is everywere. Ja kõige huvitavamad lahendused leiavad aset erinevate maailmade kokkupuute kohtades. Üks viimase aja leide on DNA on the wall. See on ettevõtmine, kus kokku saavad inimene, kunst, info- ja biotehnoloogia. Kas just suure algustähega, ei tea, aga kindlasti on tegu hea illustratsiooniga ühendettevõtmiste potentsiaalist ja interdistsiplinaarse hariduse vajalikkusest ja mõttekusest. 

Kokkuvõtvalt: Maailm on õnneks lahti ning alati võib ka ametliku haridussüsteemi vahele jätta ning osta Amazoni kaubamajast kuhja interaktiivseid õpikuid. Neist läbitöötamine nõuab kõvasti tahtejõudu, kraadi ei anna aga väärt oskusi saab kindlasti. Oma lapsele seda siiski ei soovitaks, iseõppijatega on läbi ajaloo igavene häda olnud.