Blogi

3. novembril peeti Tartus Eesti selle aasta vast esinduslikeim innovatsioonipoliitika alane üritus, Eesti Teadus- ja Arendustegevuse ning Innovatsiooni Strateegia „Teadmistepõhine Eesti 2007-2013" esimesele kolmele aastale tagasi vaatav konverents. Sisukate ettekannetega esinesid peaminister, haridus- ja teadusminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister jt. Kohal oli Teaduste Akadeemia president, rektorid - ainult Vabariigi presidendi kohalolek oleks saanud ürituse profiili veel kõrgemaks upitada. Seega ei ole põhjust kahelda, et kõik seal väljaöeldu oli oluline Eesti majanduse edendamise seisukohalt. Aga just selle sündmuse kõrge profiili ja olulisuse tõttu jäi üks asi hinge kriipima.

„Teadmistepõhine Eesti 2007-2013" strateegiadokument algab nii:
Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on arenenud riikide teadmistepõhise ühiskonnamudeli keskmes. Teadmistepõhine ühiskond on pidevalt arenev, ühiskonna jätkusuutlikkus põhineb teadmiste loomisel ja kasutamisel ühiskonna ja innovatiivse majanduse tõhusa toimimise suunas, et tõsta inimeste heaolu.

Kui vaadata esimese kolme aasta jooksul selle strateegiadokumendi alusel ellu viidud initsiatiive, siis jämedalt üldistades võib nad jagada kolmeks:

• Edendada teadust
• Edendada ettevõtlust
• Viia nad omavahel kokku - st muuta teadmised rahaks

Teaduse ja äri linkimine on väljakutse, millega järjepidevalt tegelevad ka meist palju enamarenenud riigid. Need on valdkonnad, mille koostoimel sünnib suur kasu aga mis hõlmavad niivõrd erinevate isikuomadustega inimesi, et nad „vabatahtlikult" ei kipu väga koos töötama - seega on riigipoolne julgustamine selgelt vajalik.

Jälle üldistades võiks öelda, et tubli teadlane tahab ju teadust teha, teda motiveerib kolleegide tunnustus ja raha on tülikas (kahjuks vajalik) abivahend. Ärimehe jaoks on oluline raha teenida, see kuidas ta seda teeb, on teisejärgulisem - ükskõik mis valdkonnas ta näeb võimalust, kui ta suudab selle ellu viia, siis ta seda ka teeb.

Kuna aga ka Eestis on selles vallas hulk tööd tehtud ja raha kulutatud, siis võiks arvata, et mingi efekt on saavutatud. Nii ilmselt ongi - EAS ei ole kunagi nii palju Teadus- ja Arendustegevuse peale raha jaganud kui praegu. Tõsi, investorid leiavad endiselt, et Eestis on ebapiisaval hulgal rahvusvahelise kasvuambitsiooniga kasvuettevõtteid, kuhu investeerida, aga loodetavasti ka selles osas asjad paranevad. Oluline on, et inimestel on ettevõtlikkust; on soovi teha koostööd nii teadlaste kui ärimeeste poolelt, räägitaks vaid ühte keelt... Meil on ju nii? Ideaalis peaks olema. Teadlikkusest ja koostöösoovist ju kõik algab, kui seda vundamenti pole, siis vägisi ei ehita ükski toetusskeem midagi.

Selles osas mõjusid aga külma dushina konverentsi viimases sessioonis tehtud kaks ettekannet. Esmalt meie suurima ülikooli lugupeetud professor rääkis teemal „Quo vadis, Eesti teadus?". Ehk siis „kuhu lähed", milline saab olema tulevik. Sellele teemale saab läheneda ilmselt mitut moodi, ettekandja aga keskendus teadlaste tasemele, kvaliteedile ja selle mõõtmise küsimustele. Tahes tahtmata jäi domineerima mulje, et teadlaste mõõdupuuks on tema kirjutatud artiklid. Vaevalt et see ühtegi asjaga veidigi kokku puutunud lugejat üllatab - nii on see ju kogu aeg olnud. Aga antud ettekanne ju pidi vaatama tulevikku?

Samuti on märgilise tähendusega ettekande tegemise koht - majanduse arengule orienteeritud strateegia arutelule keskenduv konverents. Seega igihaljas küsimus - mis on artiklite arvul ja kvaliteedil ühist ühiskonna ja majanduse arenguga, õigemini kas nii ebaselge seosega mõõdik peaks olema ainus mille alusel teadlast hinnata? 

Ettekande raames teaduse ja majanduse kokkupuutepunkte ei puudutatud, küll aga lõhkes pomm minu jaoks ettekande järel lisaküsimuste vastuseid kuuldes. Heal kolleegil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist oli ettekannet kuulates tekkinud ilmselt sama küsimus mis minul ja selle ta siis sõnastaski - aga miks mitte patenditaotlused, miks mitte teadusteenuste osutamisest teenitud rahavoog? Vastus oli kobav ja ilmselgelt ettekandja ei olnud enda jaoks mugaval territooriumi. Patentide osas suutis ta lauale tuua taas teadusartiklid, meenutades kunagist kogemust, kus töörühma iga artikkel kirjutati patenditaotluseks - kusjuures seda tegi patendibüroo, töörühma enda panus oli ikkagi vaid artikkel. Teaduskoostöö kohta oli tal öelda vaid järgmist - artikli kirjutamisele keskendub teadlane 150% tähelepanuga ja parem oleks kui ettevõtjad teda selle juures ei tülitaks...

Ma tunnistan ausalt - ma ei uskunud oma kõrvu. Kas see ongi kolme aasta töö tulemus meie teadlaskonna suunamisel majanduse edendamisel osalemise suunas? Kui kõik algab teadlikkusest ja suhtumisest ning kui kogu kulutatud rahale vaatamata lugupeetud teadlased endiselt ei suuda oma artiklitest kaugemal olulisi asju näha, mis lootust meil siis on Eesti ühiskonna ja majanduse teadmistepõhiseks muutmisel?

Õnneks ma tean, et see seisukoht ei esinda kogu Eesti teadlaskonda. Kuid kuna ettekandja oli ka teaduse finantseerimisel olulist rolli mängiva Teaduskompetentsi Nõukogu liige, siis oluline oli see seisukohavõtt kahtlemata.

Teine ettekanne tuli teenekalt tehnoloogiapõhiste ettevõtete juhilt kes praegu hõivatud sidetehnoloogiaid arendava start-up ettevõtte juhtimisega. Lootsin vargsi kuulda temalt tunnustavaid sõnu Eesti teaduse suunas, andmaks märki, et vähemalt ettevõtjail on huvi olemaks, kui ehk ka teadlastel seda napib, kuid kahjuks seda sõnumit otsesõnul ma ei saanud.

Otse vastupidi - ta tõi välja kurva fakti, et ettevõttes töötavates kümnetest inseneridest ainult üks on Eestist, ülejäänud on Venemaalt, Ukrainast ja Iisraelist. Eestis lihtsalt polevat kompetentseid spetsialiste selles vallas. Ehk tegelikult tal polegi Eesti teadusest mingit erilist kasu, ei koostöö ega inimressursi ettevalmistamise osas. Siin ei ole ettevõtjale midagi ette heita - tema tegutseb võimaluste piires. Kurb on ainult see, et need võimalused just meie teadussfääri poolt nii kidurad on.

Ma rõhutan veel - ma tean et tegelikult ei ole asi nii traagiline. Ma tunnen ise ettevõtlikke teadlasi ning tean ettevõtteid, kes teevad ülikoolidega edukat koostööd ja palkavad seal koolitatud inimesi. Aga kui nii olulisel üritusel nii oluliste inimeste poolt öeldakse välja selliseid sõnumeid, siis see paneb paraku mõtlema küll - kas need siiski eksisteerivad positiivsed näited on tehtud töö tulemus või tegemata töö kiuste?

indrek.kelder[A]arengufond.ee

Arengufondi investeeringute ekspert