Blogi

Meil mõneti kardetakse Aalto Ülikooli ehk Helsingi Tehnikaülikooli, Majanduskõrgkooli ja Kunstiülikooli baasil tekkivat ülikooolide ülikooli, sest turbulentsis peab muutuma ka Eesti kõrgkooli maastik. Teisalt ihaletakse Aaltot, sest suured ettevõtmised - eriti need mis teoks saavad - paeluvad ikka: põhjanaabrid on leidnud suure muudatuse jaoks poliitilise koosmeele ning nad on osanud maailmale ennast väga hästi turundada. Lisaks - seal ka ON väga häid tegemisi.

Hiljuti reastas BusinessWeek maailma parimaid disainihariduse pakkujaid ning Aalto Ülikool oli pingerea esikümnes. Järgnev intervjuu on TAIKI vilistlase ja insideri Piia Põldmaaga, kes tegi oma magistrikraadi BusinessWeekis esile tõstetud programmi eelkäijas kümme aastat tagasi.

Õppisid BusinessWeeki TOP10 disainiprogrammi eelkäijas, toonane hariduseksiperiment on saanud Aalto Ülikooliks. Räägi palun nende Suure Paugu aegadest.

Ma õppisin Helsingi Kunstiülikooli (TAIK) programmis nimega International Design Leadership 1996-1998. Seega rohkem kui kümme aastat tagasi. See programm oli BusinessWeekis püünele tõstetud programmi eelkäija. Design Leadershipi programm sai nimelt TAIKis alguse nii, et TAIKil on olemas nn advisory board, mis koosneb üle maailma tunnustatud disaineritest ja disainiõppejõududest - teoreetikutest.  (Tõesti väga muljetavaldav seltskond, muide. Sinna kuulub ka design management'i inimesi nt Alberto Alessi. Küsimus suurele ringile: kui paljud inimesed teavad, et Alessi ei ole ise disainer vaid on hoopis osav manager, kes kutsub valitud inimesi oma perefirma asju disainima?)

Ja see seltskond arutas ühel oma koosviibimisel tulevikuvisioone disaini alal ja nad leidsid, et hädasti oleks vaja üht sellist rahvusvahelist magistriprogrammi, mis üritaks omavahel kokku viia eri elualade teadmisi disainist.

Põhimõtteliselt peaks siis selle programmi lõpetajad suutma hiljem nende eri valdkondade inimesi omavahel hiljem koordineerida ja juhtida mingi ühise projekti nimel. Sealjuures erinevus design managemendist oleks järgmine - leadership tegeleb küsimusega MIKS, aga management küsimusega KUIDAS.

Miks magistriprogramm tehti Kunstiülikooli (TAIK) juurde, mitte aga tehnoloogia või majandusinimeste kooli juurde?

Programm otsustati kokku kutsuda TAIKi, kuna sel oli selleks hetkel kõige rohkem ressursse. Üliõpilased, kes sinna programmi õppima soovisid minna, võisid tulla ükskõik millisest disainiga seotud bakalaureuseprogrammist üle maailma. Õppejõud käisid õpetamas samuti kogu maailmast ja õpe toimus moodulite kaupa. (Ehk siis näiteks toimus 2 nädalat üks moodul koos ühe õppejõuga ja siis lõppes see ära ning algas teine moodul. Mõned moodulid olid ka pikemalt läbi semestri ja paralleelselt siis teiste moodulitega. Kogu kursusel oli siiski üks põhijuhendaja, kes siis kogu seltskonda nö karjatas ja kellega me pidasime iga nädal paar korda koosolekuid eri teemadel.)

See magistriprogramm oli ka TAIKis erakordne, sest see oli esimene, kus oli rahvas koos eri taustaga disainialadelt. Hiljem tuli selliseid magistriprogramme küllaga juurde, näiteks asutati geniaalne asi nimega MediaLab jne.

Kuidas design management programm tekkis, mis on selle programmi lugu?

Päris vaimseteks isadeks tuleks ilmselt nimetada hoopis härrasid dr. Robert Blaich'i ja dr Charles Burnette'i, kes on USA professorid, aga esimene neist on ka nt Philipsi disaini vaimne isa.

Üks TAIKi lõpetaja iirlane Peter McGrory tegi magistritöö teemal, mis on design leadershipi ja design managemendi vahe. Ja läks edasi selle teemaga TAIKi doktorantuuri. Edaspidi tehti talle ettepanek asutada TAIKi juurde ka Design Management Institute ja ta asus tööle selle direktorina. TAIKi tööstusdisaini osakonnas nimelt oli päris palju koostööprojekte Soome disainifirmadega ja sh Nokiaga. Ehk siis sealsed tudengid tegelesid reaalse elu projektidega. Ja mingil hetkel oli vaja neile projektidele managemendi alast koordineerijat. Peter McGrory võttiski selle töö enda peale.

Tööstusdisain on nimelt ala, kus ühe toote või teenuse vms väljatöötamisel osaleb alati terve tiim erinevate elualade inimesi. Üldsus arvab meil Eestis jätkuvalt millegipärast, et disainer ongi see jumal, kes mingi toote (nt telefoni) juures kõik välja mõtleb. Reaalselt aga sünnib üks telefon Nokias sadade inimeste ühisloominguna.

Design manager on see tüüp tavaliselt, kes seda punti omavahel üksteisele nö "tõlgib" kui vaja ja vaatab, et kõik see masinavärk ikka ühte suunda liigub;-) Kusjuures kõik need eri inimesed ei pruugi ühes firmas töötada, vaid olla nt 10-s eri firmas laiali. TAIKi tööstusdisaini tudengid tegid seetõttu päris palju koostööd Tehnikaülikooli tudengitega, kuna reaalses elus nad töötavadki hiljem koos. Soome tööstusdisaini büroodes ongi nimelt palgal disainerist ja insenerist koosnevad tiimid.

Kas mäletad näidet mõnest projetkist või ülesandepüstitusest, mida te seal lahendama pidite?

Design leadershipi kursusel otsustati ühel hetkel koos Peter McGroryga teha üks design managemendi moodul, mis oleks koostöö siis Tehnikaülikooli tulevaste inseneridega + Majandusülikooli (kauppakorkeakoulu) turundusrahvaga + disainierialade tudengitega. Põhimõtteliselt siis tutvustas see moodul kõigile, mis on design management üldiselt ja tehti ka üks praktiline ühisprojekt.

Ühisprojekti teemaks pandi "päikeseprillid". Rahvas jagati tiimidesse (kus oli kõigi ülikoolide tudengeid segamini) ja tiimid pandi võistlema. Tiime hindasid
hiljem ka eri ülikoolide õppejõud + tiimid ise ka. Me pidime ühiselt välja mõtlema mingi eristuva lahenduse päikeseprillide turul, tegema nö kiire field researchi + positsioneerima selle olemasoleval turul + töötama välja brändi ja disainlahendused. Kogu asjaks oli aega 1
nädal. Nädala lõpus esitles tiim siis kõigi ees oma ühist loomevilja ehk korraldas korraliku presentatsiooni. Mul oli au kuuluda võitjatiimi, kuna me leidsime turul praktiliselt tühja augu teemal lasteprillid ja tegime sellele ägeda disainlahenduse + presentatsiooni;-)

Selle mooduli tegi aga eriliseks, et selle ainepunkte arvestasid kõik kolm ülikooli ja see oli esimene omataoline ülikoolide vaheline säärane projekt sel ajal üldse. Aalto Ülikooli põhiidee ongi sealt pärit.

Mis kitsaskohta Sinu arvates Aalto ülikool lahendab?

Soomes on probleemiks, et eri ülikoolid ja teaduskonnad ei saa omavahel bürokraatia ja kildkondsuse tõttu üle kanda üliõpilaste ainepunkte jms. See on seotud ülikoolide rahastamisskeemidega ja eri administratiivsüsteemidega. Sul oma potentsiaali realiseerimiseks vaja olla mobiilsem, interdistsiplinaarsem, aga sa ei saanud. Sa tunnetad, et sul oleks vaja õppida mingi teise ülikooli ainet, teoreetiliselt nagu peaks saama, aga praktiliselt on see bürokraatia ning kastistumise tõttu võimatu.

Mul on selle näiteks väga hea sõbranna, kes oli erialalt Helsingi Ülikooli keemia doktorant. Talle meeldis aga väga joonistada ja ta tahtis hoopis teadusillustratsioonidega tegelema hakata. Selleks uuris ta võimalust õppida TAIKis joonistamist ja arvutigraafikat juurde. Lõpuks see tal õnnestuski, aga üle meeletu bürokraatia ja nn ülikoolide vahelise admisnistratiivse "verevalamise". Kokkuvõtteks aga ta on hämmastav inimene, sest ta tekitas (unistas) endale kõigepealt eriala ja seejärel vastava töökoha. Hetkel ta nimelt töötabki Viikis Helsingi Ülikooli juures teadusillustraatorina ja illustreerib vastavat teemat ka näiteks WSOY kirjastuses.

Võrreles Su varasema kogemusega EKAst ja ka töökogemusega, mida Sa ise seal kõige rohkem õppisid, st millest Sulle endale kasu oli?

Mis ma õppisin - nagu me omavahel itsitasime - akadeemilist inglise keelt ja kohanemist teises ühiskonnas:-) Aga tegelikult hämmastavalt palju. TAIK on eriline kool kahest aspektist. Kõigepealt on seal äärmiselt rahvusvaheline üliõpilaskond, personal ja õppejõud. (Nt sel hetkel, kui mina seal olin, oli ainuüksi tööstusdisaini osakonnas inimesi ca kahekümnest eri riigist. Meie kursuse juhendaja oli muide Alzheerias sündinud prantslane Jean Schneider, kes oli enne elanud ja teadust teinud 7-s riigis...). Sellelt seltskonnalt õppisin, et arusaamine heast disainist on kogu maailmas suht sarnane ja inimesed ei erine vaatamata oma kultuurilisele taustale oma olemuselt ja väärtushinnangutelt üksteisest üldse mitte väga palju.

Teine aspekt on TAIKi rahastatus. Ma väidan, tuginedes oma eri rahvustest sõprade väidetele, et see on üldse üks maailma kõige paremini rahastatud disainiülikoole. TAIKi raamatukogu oli hämmastav enamikele tudengitele. Ja mida seal ei olnud, seda sai mujalt maailmast tellida...
Rääkimata nende tehnilisest baasist üleüldse. TAIKi aega jääb minu elu kõige intensiivsem lugemise periood, sest sellist raamatukogu ei saanud ju ometi ekspluateerimata jätta.

Aga oma magistriprogrammist õppisin ma põhimõtteliselt oskuse iga probleemi puhul  teadlikult miks ja milleks küsitmusi esitama ja vajadusel ka probleeme ja ülesandeid ümber sõnastama/püstitama.  Tänu oma magistritööle saan ma oma erialasest tööst palju paremini aru - ma suutsin enda jaoks alustõed selgeks mõelda:-)

Eestis on interdistsiplinaarses suunas õrna liikumist olnud. Aga ma ei tea, et vähemalt kolmikuna on proovitud koostööd teha ( ITcollege, EKA, TTÜ näiteks).
Mis Sinu arvates Eestis koostöö või koos õppimise vahel kõige takistavam tegur on? Vahemaa ei tohiks see olla, sest Aalto ju ka Helsinkis ja Espoos hajali?

Mida oleks miinimumprogrammina õppida, on üliõpilaste ja õppejõudude mobiilsuse tagamine ja eri valdkondasid liitvate probleemide ühine lahendamine. Ma ei ole kindel, kas selleks peab just ilmtingimata kõik koolid kokku sulatama, et seda saavutada.
Ääretult vajalik on, et koolid teeks omavahel palju rohkem ühisprojekte ja tudengid saaks võtta risti ja rästi loenguid eri ülikoolidest. Kusjuures ainepunkte kaotamata ja et protsess oleks administratiivselt sujuv ning ilma takistusteta. Päeva lõpuks toimuks looduslik valik: eelistatakse õppejõude, kes on huvitavad  ja teemasid, mis eluks või erialaliseks arenguks midagi annavad.

Meil on väga tugev kildkondsus, mis aga seda igati takistab. Ma olen väga nõus TAIKi praeguse rektori mõttega, et ainult läbi interdistsiplinaarsuse ja avatud maailmavaate midagi uut sünnibki. Teisalt, eks see kildkondsus tulene ka tõesti rahastamisest. See on ju ka põhihirm TAIKis - Kunstiülikool (sealjuures TAIK pole pallaslik kaunite kunstide ehk fine arts akadeemia) ei saa iial kaaluda oma erialasid ainult lühiajalise majadusliku tasuvuse alusel....

Mida Sa tahaksid kujunevas Aaltos õppida, kui see võimalus avaneks? Miks?

Ausalt öelda, kui ma oleks 10 aastat noorem, siis ma võtaksingi selle IDMB programmi ette. See näib pakkuvat just seda, millest meie omaaegne design leadership programm puudust tundis (see oli ikkagi esimene pääsuke). Ehk siis praktilistest oskustest, KUIDAS reaalselt disaini
manageerida/juhtida.

Aga edasi minnes, võiks ju unistada seal doktorikraadi omandamisest. Aaltos on uskumatult head võimalused päris teadust teha, sest seal on ka rahvusvahelised sidemed + vastava kraadiga õppejõud ja juhendajad koos. Ma isegi teaks teemat, mida kirglikult uurida, aga jätan selle praegu pere tõttu oma unistustesse edasi. EKAs ma väga vist ei viitsiks, kuna ma tean, et seal poleks mul adekvaatset juhendajat kahjuks:-(

• Lisalugemiseks siin printMag'is 2009. a aprillis ilmunud