Heidi Kakko

Seoses täna ilmunud nupukesega Eesti Ekspressis: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/arengufondi-toetatud-kassi-koera-facebook-korbes.d?id=31579715 on meilt mitmed huvilised pärinud, et mis juhtus ja mis edasi saab.

Teiste United Dogs and Cats investoritega (Ambient Sound Investments ja Raivo Hein) oleme ühel meelel, et lemmikloomapidajate sotsiaalvõrgustiku arendamine on asjalik ettevõtmine, kuid:

• ärimudel üksi ei ela, selle elluviimine on üliolulise tähtusega. Aga varase faasi investeeringud uutesse ettevõtetesse on riskantsed, sõidetakse tundmatutes vetes ning kõiki ohte maandada on väga raske.
• Sellistesse riskiprojektidesse investeeritakse alati etappide kaupa - nii nagu algselt on kokku lepitud äriplaanis ja osanike lepingus.

Seega tegelikkuses on investeeritud summad väiksemad, sest kaasinvestoritega koos otsustasime vahe-eesmärkide saavutamata jäämisel enam mitte juurde investeerida.

• Investorid teevad kuni tänaseni tööd selle nimel, et ettevõtet võimalikult väikeste kahjudega päästa - varade müük parimale pakkujale on üks kaalul olevatest variantidest. Kindlasti jätkame tööd vastavalt osanike lepingu tingimustele, selleks neid enne investeeringuid kokku lepitaksegi.
• Koeri ja kasse armastame endiselt ning panustame United Dogs & Cats portaalide edasi kestmisesse.

Heidi.Kakko[A]arengufond.ee, investeeringute divisjoni juht

 

Silicon Valley tundub olevat eduka start-up ettevõtluse ja riskikapitali sünonüüm - peaaegu müüt ja peaaegu reaalsus - koht, kus tark raha paneb kasvama lahedad ja nutikad ideed, loob töökohti, suurendab SKP-d ja toodab investoritele mõnusalt tagasi uute raketina lendavate tehnoloogiafirmade pealt.

Palju vähem teatakse, et Silicon Valley sünnis oli oluline roll kanda USA avalikul sektoril ja avaliku sektori rahal. Samasugust starteri rolli on mänginud start-up ettevõtluse ja riskikapitali arendamisel avalik sektor ka Singapuris ja Iisraelis. Iisrael on täna see riik, mida vaadatakse imetledes ja üllatusega ka riskikapitalitööstuses.

Soome nendib pead vangutades oma sisend- ja väljundnäitajaid Iisraeli vastavate investeeringumahtude ja loodud ettevõtete, tehtud IPOde ja saadud patentide arve võrreldes, et musta kasti läheb sisenditena sisse peaaegu samapalju, kuid väljundid on kordades erinevad. Singapuri ja Iisraeli, aga ka USA ja Soome edulood varase faasi ettevõtete finantseerimise toetamisel ja arendamisel on vastukaaluks argumentidele, et avalik sektor ei peaks sekkuma eraettevõtete investeerimisprotsessi.

Riik saab turgu sekkuda läbi kahe lähenemise: kas institutsionaalset keskkonda luues ja arendades või siis ise otseinvesteeringuid tehes. Riskikapitalituru toimimiseks ei ole ju palju rohkem vaja kui:

• Piisav ja püsiv kapitalivoog investoritelt
• Küllaldane hulk kõrgetasemelisi rahvusvahelise potentsiaaliga investeeringuks sobivaid alustavaid ettevõtteid.
• Turgu tundvate ja hästi varustatud riskikapitaliinvestorite olemasolu.
• Hästi arenenud majanduskeskkond (võrgustikud, koostöö, ettevõtlust mitte-pärssiv seadusandlus jne.)
• Võimalus ettevõttest kasumlikult väljuda ehk järgmise maksevõimelise ostja olemasolu.

Eesti on selles osas finantseerimise otsese suunamise poolest üks tagasihoidlikumaid olnud nii raskustes ettevõtete päästmise kui ka kapitalituru täiendava aktiveerimise osas. Eesti majanduse struktuurse muutumise vajaduse juures ei saa Eesti olla erand selles osas. Kui USAs kui riskikapitali juhtival turul kapitalipakkumine erasektori poolt langes finantskriisi tingimustes oluliselt, siis Eestis on varase faasi omakapitaliinvesteeringute tase olnud kogu aeg suhteliselt madal võrrelduna näiteks suhtena SKP-sse ja teiste arenenud riskikapitali-riikidega. Eriti suur on erinevus võrreldes juhtivate riikidega, nagu Põhjalamaades Rootsiga või siis viimase 15 aasta jooksul maailmas aktiivselt riskikapitali pakkujana kasvanud Iisraeliga. Eeldades, et seemnefaasis ehk äriidee äriplaaniks arendamine ja esimeste prototüüp-toodete testimised tehakse ära omavahenditest ning riiklike toetuste abil, võiks ühe stardifaasis ettevõtte kapitalivajaduseks Eestis hinnata 5-40 miljonit krooni.

Kui Eesti riik otsustaks paisata näiteks 1 miljard krooni riski- ja erakapitaliturule, et investeerida noortesse, kiire kasvuga innovaatilistesse ettevõtetesse ja suunaks raha erasektori fondijuhtidele koos kohustusega investeerida see Eestisse ning lisada igale riigi poolt investeeritavale kroonile ka erasektori poolt 1 kroon, siis selline kapitalipakkumine eeldaks ca 100-150 piisavalt unikaalse ärimudeli või turuvõimalusega ja tugeva, rahvusvahelisel turul eduka meeskonnaga ettevõtte olemasolu. Sellistele tingimustele vastavaid alustavaid ettevõtteid sellisel arvul Eesti turul kahjuks praegu ei eksisteeri, kui tahta, et tehtavad investeeringud ei oleks mitte toetuse andmine, vaid ettevõte peab olema suuteline oma väärtust ka kasvatama nii, et teenida investorile eeldatav tootlus kapitalilt tagasi.

Uue ettevõtete loomiseks on vaja eelkõige unikaalse võimalusega äriprojekti ja ettevõtjat, kes oleks valmis ja suuteline selle ellu viima. Üks variant antud olukorras on kasvatada Eestis ise sobilikke ettevõtjaid, kes oleksid valmis ja suutelised vastu võtma väljakutse võistelda maailma parimatega - ehk pikaajaliselt ja targalt riiklikke programme arendades, toetusrahasid suunates ja tugisüsteemi üles ehitades ja ettevõtluskeskkonda sõbralikumaks muutes.

Paratamatult algab kõik ka ettevõtjate kasvatamisel haridusest - kas meil on ettevõtja-ettevalmistusega inimesi?Kas tänane majandusõpe ülik oolides suudab toota piisavate teadmiste ja oskustega ettevõtjaid? Arengufondi poolt läbiviidud alustavate ja potentsiaalsete ettevõtjate uuringu tulemustest lähtus, et kõrgkooliprogrammi tuleb selles osas tublisti täiendada kokkupuutega elust enesest - vastanute hinnangul on puudu peaaegu kõigest - nii turunduse, finantside kui juhtimise osas oskusest antud teoreetilist teadmist praktikas rakendada - ja veel nii, et see oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Praeguses olukorras, kus meil ei ole aega oodata, et tänastest lasteaialastest, kellele hakatakse ettevõtlusõpet pakkuma, kasvaks üles ettevõtjate põlvkond, on kõige olulisem tekitada piisav kriitiline mass ettevõtja-hoiakuga inimesi, sest siin töötab ülekandumise-efekt. Palju lihtsam on luua uut ettevõtet, kui sind ümbritsevad sarnase hoiaku ja samade probleemidega võitlejad. Sellised inimesed kasvavad tänu positiivsetele näidetele, edulugudele ja võimalustele katsetada, mis mõnikord tähendab ka võimalust ebaõnnestuda ja uuesti proovida, ehkki kultuuriliselt ei ole Eesti kui varakapitalistlik ühiskond seni ebaõnnestumist äris kohelnud kui edukat õppimisprotsessi.

Rahvusvahelistel turgudel on kiirema õppimisprotsessi eelduseks rahvusvahelised kogemustega meeskonnad, kel oleks kogemus kõrgtehnoloogiliste toodete/teenuste müümisel sihtturgudel. Sellised meeskonnad saavad tekkida läbi kontaktide ja pideva eesmärgipärase suhtlemise: kas tuleb ise sihtturule kohale minna või siis peavad Eesti ettevõtete äriprojektid olema maailma mastaabis nii atraktiivsed, et meid hakatakse süstemaatiliselt üles otsima, mitte juhuslikult leidma (kui üldse).

Riskikapitaliinvestorid kui varase faasi riskialti raha pakkujad otsivad ideaalis ettevõtteid, mille meeskond on tugev ja kompetentne omas valdkonnas - halvim riskikapitaliinvestori vaatenurgast on see, kui ta peab astuma järjest lähemale igapäevase operatiivjuhtimise tasandile, mitte sellepärast, et ta saaks seal ettevõtte arengule kaasa aidata, vaid sellepärast, et on sunnitud päästma oma tehtud investeeringut.

Teine alternatiiv kriitilise massi ettevõtjate ja nutikate äriprojektide olemasoluks on need äriprojektid koos ettevõtjatest meeskonnaga Eestisse importida - lähiriikidest ja kaugemaltki. Loome Eestisse piisavalt atraktiivse kasvukeskkonna, kus oleks kiire juriidiline asjaajamine, alustava ettevõtluse seisukohast soodsad maksustamise tingimused ja piisav, ettevõtte kogu eluea tsükleid toetav kapitalipakkumine - et ei oleks kohti, kus sild üle kuristiku on nii nõrk või nii kitsas, et tee katkeks.

Praegu ei ole aga Eesti kasvõi ettevõtte töötajatele pakutava osaluse optsioonide maksustamise kava seisukohast sugugi atraktiivne ja ka kapitalipakkumises on sillas auk täpselt pärast paari esimese sammu läbimist. Eestis ei ole praegu seemnefaasis neid investoreid, kes pakuks kapitali alustavale ettevõttele selleks, et testida, kas valitud turule-mineku-strateegia reaalses elus ka töötab: turu testimiseks kõrgtehnoloogilisele ettevõttele starditoetuseks 500,000 kroonist ei piisa. Kui turu esmane testimine on tehtud, alles siis saab riskikapitalifond kui investor kaaluda investeerimist, sest raha niisama põletada ei luba ükski raha omanik, ka riikliku fondi puhul mitte.

heidi.kakko[A]arengufond.ee, investeeringute divisjoni juht

Kui te plaanite joosta maratoni, näiteks elu esimest maratoni (mitmed mu sõbrad-tuttavad on sihiks võtnud Berliini maratoni), siis ettevalmistus sellel osalemiseks algab tõenäoliselt oluliselt varem. 

Üks aasta võiks olla see periood, mil mõte realiseerub konkreetse treening- ja toitumisplaani näol ning ettevalmistused kestvustreeninguga algavad.

Kui teil maratoni-treeningu teise kuu lõpuks - nii umbes 9 kuud enne maratoni toimumisaega, kisuvad jalad krampi ja süda peksab ning teie hingeldamist jälgiv mees tänavalt annab hinnangu, et sellise treening-tulemusega on üldse kaheldav mistahes maratonil osalemine - kas see annab siis lõpliku pildi teie võimest maraton 9 kuu pärast läbida? Kas innustunult alustanud sportija peaks siis lähtudes kõrvaltvaataja arvamusest plaani läbikukkunuks lugema ja ketsid nurka viskama?

Kui ma plaanin investeerida tulutõotavasse, et suhteliselt algusfaasis olevasse ettevõttesse, siis ma tean, et see ei ole üks kuud trenni, vaid pigem maraton. Tõsi, kiirlaenud ja sendioksjon on rohkem sprint, kus distants on lühike ja põhirõhk on spurdil. Kindlasti on ka sel juhul nii stardikiirendus kui lõpptulemus parem, kui spurtija on eelnevalt hoolega treeninud, kuid mõnikord võib lühimaa-jooks ka lihtsalt ande toel õnnestuda.

Riskikapital otsib andekaid ja innustunuid maratoni-jooksjaid, kellega koos teha korralik ettevalmistus ning läbida ühisel toel treening-tsükkel, et siis lõpp-pingutusel ehk maratoni-rajal koos hästi finisheerida.

Kindlasti on igal ettevõtjal-maratoonaril neid surnud hetki, kus tundub, et enam ei jaksa ja tekib soov katkestada. Kui keegi raja kõrval kiibitsejatest poolel teel teatab, et tegemist on (finants)raskustega ning treenijale kehva lõppu kuulutab, siis olgem ausad - see võib ka nii minna. Riski-kapital eeldab julgust riski võtta, mõned riskid on suuremad ning mõned riskimised lõpevad ka ebaõnnestumisega. Riskikapital julgeb võtta riske seda kõike teades, sellega arvestades ning (eba)õnnestumise tõenäosust hoolega kaaludes. Samas on sellise kapitali pakkuja ettevõtte kõrval ja lisaks rahale pakkumas ka tuge ettevõtte arendamisel ja uutele turgudele minekul. Targa plaaniga hoolikalt treenides pika perspektiiviga silme ees on tõenäosus õnnestuda suurem. Seda enam, et maratoni-pingutuseks on veel aega - riskikapital väljub investeeringust 4-7 aasta perspektiivis. Siis on alles aeg tibusid lugeda. Seni tuleb treenida ja tugevasti tööd teha.

Kahtlemata on praegune majanduskeskkond, kus laenu-andjad on oluliselt oma rahapakkumist koomale tõmmanud, keeruline iga kasvava ettevõtte jaoks. Ka pangad kaaluvad riske ja otsuste küpsemine võtab kauem aega. Ettevõtete asutaja riskikapitalist Paul Grahami jõudis oma blogis järeldusele: Inimesed on need, kes määravad, kas õnnestud või mitte. Õigete inimeste jaoks on õige tehnoloogia (ehk treening-plaani) toel alati õige aeg alustamiseks ja ärategemiseks. Ettevalmistus maratoni edukaks läbimiseks alles käib.