Siim Sikkut

Eesti biotehnoloogia või laiemalt eluteaduste alal tegutsevatel ettevõtetel on laias laastus 2 peamist ärivõimalust.

Biotehnoloogia põhjal ravimite arendajad peaksid keskenduma konkreetsele kitsale arendusfaasile. Kõigele sellele, mis eelneb mahukatele (kliinilistele) katsetele. 

Teistele, bio- või meditsiinitehnoloogia põhiseid väiksema arendusriskiga tooteid ja teenuseid pakkuvatele ettevõtetele on parimaks võimaluseks leida "tühjad kohad" praegustel turgudel, mille täitmiseks turupõhine "tõmme" juba esimesest päevast selgelt olemas on. Just sellele tasuks enim keskenduda Eesti ettevõtteil. 

Sedasi arvab Killu Tõugu Sanborn, kes oli meil Arengufondi InnoLabi esinejaks eelmisel nädalal. Vt Killu poolt oma mõtete taustaks näidatud slaide siin. 

Pikemalt lahti rääkides on Killu mõte järgmine.

Biotech põhiste ravimite arendamise käigus jõutakse tooteni kõrge riskiga katsetuste järel. Just algfaasides on katsete riskid (suur)ettevõtte seisukohalt eriti suured, kuna tehnoloogiline risk suur. Kas katse töötab või peab kogu senise töö ja kulunud raha nurka viskama? 

Eesti suguste riikide või piirkondade eluteaduste ala ettevõtete võimaluseks on olla siinkohal riskimaandaja rollis. St teha algset arendustööd ja selle õnnestumise korral järgmisteks faasideks, nt mahukateks ja väikestele ettevõtetele liigkalliteks kliinilisteks katseteks, asi edasi müüa. Kui suured tegijad näevad, et edukate katsetuste järel on tehnoloogilised riskid olulisel määral juba maandatud, tekib neil huvi töö tulemid (sh loodud intellektuaalomand) ja äri üle osta. 

Sisuliselt pakub Killu, et Eesti ravimeid tootvad eluteaduste ettevõtted võiksid läbi lüüa konkreetses piisavalt kitsas, aga seetõttu jõukohases väärtusahela osas. Rohkemaks pole meil Eestis kardetavasti kompetentsi, vajalikus mahus raha ega ka piisavat mainet maailmas. Aga kui suudame selles algses järgus nutikad olla, võiks palju ära teha. 

Teiseks, väga kalli ja riskantse ravimiarenduse kõrval soovitab Killu pühendada ressurss väiksema riskiga toodetele ja teenustele. Eluteaduste alal võiks need näiteks olla, meie  kompetentsi ja rahastusvõimet arvesse võttes, diagnostilised ja personaliseeritud meditsiinile suunatud tooted-teenused ja Killu uussõna kasutades "medividinad" (medical devices and gadgets). Selliste toodete-teenuste tegemisel on edu aluseks selge turunõudluse äratundmine ja alles seejärel konkreetne tehnoloogia. Pahatihti tehakse nii meil kui ka USAs liiga palju ettevõtteid, kus "eriti huvitav tehnoloogia otsib turgu, mis seda osta tahaks" - mitte vastupidi. See aga piirab kohe algusest ärivõimalusi. Kokkuvõttes on eluteaduste alal parim võimalus läbi lüüa neil ettevõtetel, kel on pikemat visiooni ning turu- ja klienditunnetust. 

"Tehke projekte, millel on kindel algus ja kindel lõpp," on Killu soovitus. Eelkõige tasub teha projekte, millele algusest on näha ette õnnestumise korral kuskil maailmaturul võimalikke huvilisi ja ülesostjaid. Nendeks on suuremad tegijad, kel oleks algkatsete faasis riskide maandamise vastu mingis konkreetses nišis selge huvi ja ka raha, et pärast asi üle võtta. 

Killu jutt eluteaduste alalt on nimelt igasuguse muu tehnoloogiapõhise või -mahuka äri või peenemalt öeldes teadmistepõhise majanduse poole püüdlemise konteksti ülekantav. Täpselt sama lugu kehtib kasvõi IKT äri ja meie IKT ettevõtete kohta. 

Ehk et me ei pea tegema ise uut Nokiat või tingimata tahtma ise Eestis parimat AIDSi ravimit. Meie ettevõtete reaalne võimalus täna ja lähitulevikus on pigem neile uutele suurtele asjadele aluspõhja proovida luua. Või siis mõnele suurele asjale midagi nutikat lisandväärtust lisavat juurde arendada ja pookida. Juba seegi tooks ettevõttele Eesti mõistes suurt kasumit ja kasvu. Killu tõi näiteks, et iPhone'ile üle maailma 2 aasta jooksul kõigest 2 krooni eest müüdava pisirakenduse loomine oleks juba väga suur äri.

Usku sellisesse võimalusse kui parimasse toetab asjaolu, et avatud innovatsiooni usu ja selle põhiste ärimudelite leviku raames on (suur)ettevõtete poolt teiste loodud teadmiste-tehnoloogiate sisseostmine ja edasiarendamine üha kasvamas. Üha rohkem käiakse mööda maailma ringi ja otsitakse uusi, huvitavaid, parimaid lahendusi, mida siis tooteks edasi pöörata. Nt Nokia ja mõnedki muud IT suurfirmad ostavad pisikesi litsentse ja rakendusjupikesi kõikjalt kogu väga suurtes kogustes.

Sedasi saavad meie paratamatult väiksed tehnoloogia-ettevõtted üle maailmaturu lävepaku oma toodetega, mis üksi punnides jääkski äkki unistuseks vaid. Lisaks saame sedasi üle ka ühest teisest senisest kodukootud nutika äri kirstunaelast - vähesest sisuliste rahvusvaheliste müügi- ja turunduskogemuste ja -oskuste pagasist. Selle töö teevad juba ülesostjad ära, aga meie ettevõtted saavad edasiarenduses kaasa rääkida või siis uute suurte asjade jaoks alust looma asuda. Kogemust ja raha on sellega aga juurde tulnud!

Et asjad sellist rada läheksid, on täna vaja meie tehnoloogia-ettevõtteil rohkem ambitsiooni, lisaks vaja end harida (maailma)turgude alal ning arendada kliendikeskseks. Oleme seda nii Arengufondi seire kui ka investeeringute suunalt tihti rääkinud, aga räägime muudkui uuesti :)

Nagu Killu ütleb, siis teostusvõimekust Eestis on - aga visiooni ja äratundmist on juurde vaja. Laiem majanduslik kasu tuleb riigile sellisest arengutest siis, kui põhjapanijaid ja loodud edukalt maailma müüdud suurte asjade algeid või edasiarendusi saab meil piisavalt palju olema. Ühest või paarist üksi ei piisa, aga alguseks oleks needki hääd!