Kitty Kubo

Ettevõtliku ärimehe Urmas Reinsalu järjekordne hea idee sai teoks: täna kogunesid EV Presidendi kutsel Eesti sõbrad erinevatest maailma nurkadest Toompeale Teaduste Akadeemia kullakarva saali mõtisklema Eesti tuleviku üle. President jättis Eesti senise eduloo jutustamise järel õhku küsimuse: „Quo vadis, Eesti?“.

Seejärel kuvas ürituse särasilmne moderaator - Tallinnas tegutsev briti päritolu investeerimisnõustaja James Oates – ekraanile samasuunalise lähteküsimuse: „Kuidas ehitada Eestile parem tulevik?“. Ja pakkus ise diskussiooni käivitamiseks välja ka kaks võimalikku vastust: „Eesti kui tehnopol“, mis võiks olla üles ehitatud meie IT loole ja selle ümber ning „Eesti kui aken Läände“ kasutades ära meie geograafilist asukohta Ida ja Lääne vahel.

Mingit pikemat eelsoojendust vaja ei olnudki: arutelu sellest, et mis võiksid olla need asjad, mis Eestile ka tulevikus tuntust ja edu tooksid, keris ennast kohe käima. Mikrofon käis käest kätte ning kaks ja pool tundi kulus märkamatult. Järgnevalt kokkuvõte kuuldud mõtetest, mis arutelus korduvalt kõlama jäid.

Eesti identiteet, bränd, tuntus

Maailmal laiemalt puudub Eesti osas tunnetus. Meil võib küll olla ja kindlasti ka on asju, mille üle uhked olla ja millega saame ennast maailmale vajalikuks teha, aga me ei levita seda teadmist. Tuleks rohkem endast maailmale teada anda, oma lugu omada ja seda hoogsalt jutustada. Läbi oma noorte, kes välismaale rändama või õppima lähevad, läbi ametnikkonna jms. „Cultivate your story“, kõlasid õpetussõnad Itaaliast.

Avatus, igas mõttes.

Oleme aastaid Eestit välismaailmale tutvustades korrutanud nagu mantrat „Eesti on väike avatud majandusega riik“. Samas on teadmispõhise majanduse nurgakiviks olevaid nupukaid inimesi väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse sisse tuua liiga keeruline. Rääkimata sellest, et Eestisse ei sõida lennukid. „Make it easier to shake hands with Estonia. From EU – yes - but also from US, Asia etc“, kõlas Ameerika Ühendriikidest kohale lennanud Eesti sõbra soovitus. „Me peame üle saama oma suletud mõtlemisest välismaalaste suhtes ja muutuma palju avatumaks“, summeeris seda teemat meie President.

Majanduspoliitiline mõtlemine

Harvard Business School’i nimeka teadlase Christian Ketels’i arvates oleme majanduspoliitilises mõtlemises oma mineviku edu vangi jäänud rääkides liiga palju sellest, mida ja kuidas seni saavutanud oleme. Ta andis sõbraliku soovituse: „Suunake pilk tulevikku. 

Liikuge „üldiste soodsate tingimuste loomiselt“ selgete valikute tegemisele ja ressursside kontsentreerimisele.“ Millele Eesti panustada võiks? Pakuti finantsteenuseid, küberturvalisust, meditsiini, meelelahutusäri. Monacost tulnud Eesti sõber nentis, et investeeringute saamine peab olema väikese riigi jaoks eluliselt tähtis küsimus – tema riigis töötavat kogu riigiaparaat ja ka riigipea ise ainult selle ühe eesmärgi nimel.

Visiooni tähtsus

Läti ekspresident pr Vaira Vike-Freiberga, kes on värskelt murdnud pead Euroopa 2030 visioonide kallal selleks spetsiaalselt kokku pandud Reflection Group’is, arvas samuti, et Euroopas üldiselt kulutatakse liialt aega arutlemiseks mineviku ja oleviku üle. „Mida me tahame oma elus saavutada?“ peaks tema arvates olema peamine küsimus vastamiseks nii inimestele kui riikidele. Ta pidas unistuste ja lootuste formuleerimist raskeks, kuid hädavajalikuks. Ketels omakorda märkis, et visiooni on vaja inimestele – nad tahavad olla osa uuest loost. 

Sõpra tuntakse hädas. Eesti oli täna oma sõpradega avameelne ja tunnistas, et tal pole õrna aimugi, mis võiks olla vastus küsimusele „Quo vadis, Eesti?“.

Sõbrad olid meiega sama avalad andes väärtuslikku nõu, aga tehes ka vihjeid murekohtadele, et saaksime selle põhjal ise oma visiooni kujundada ja paremasse tulevikku viivaid valikuid teha. Loodetavasti saab „sõbrapäevadest“ traditsioon ja meil on võimalik juba järgmisel korral uhkusega Eesti tulevikunägemust presenteerida. Eesti – riik, kes teab, kuhu on teel.          

kitty.kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht

Postimehes 15.05.2010 ilmunud stsenaariumilugude algvariant: Hiljuti tõime välja Eesti järgmise kümnendi visiooni loomise aluseks neli lugu Eesti majanduse võimalikust tulevikuilmest. Neist ükski pole prognoos, et sedasi asjad lähevadki. Vastupidi, need on neli erinevat võimalikku asjade käiku vastavalt Eesti ümber toimuvatele muutustele ja meie otsustele. Nende läbimängimise ja -mõtlemise najal saame teha targemaid otsuseid, et enda majanduse tulevikku enda soovide järgi kujundada.

Strateegiates ja arengukavades pannakse kirja sammud, millega luua soovitud tulevikku - sellist, milleni jõudmist riigi, organisatsiooni või ettevõtte poolt eeldatakse-soovitakse. Nende sammude kavandamise aluseks on tavaliselt üks ja ainuke arusaam sellest, et milliseks olulised väliskeskkonna tingimused kujunevad ja milline on nende mõju. Seda kutsutakse „ametlikuks" tulevikuks ja reeglina on selline tulevik üsna roosilisena eeldatud.

Nii kaua kui sedasi tehtud aluseeldused kehtivad, toimivad üldjuhul ka loodud plaanid või strateegiad. Maailm meie ümber on aga üha kiiremini muutuma hakanud ja tulevik pigem täis tundmatuid tegureid. Mida teha oma plaanidega siis, kui tegelik tulevik rullub „ametlikust" hoopis erineval moel lahti?

Kui kasutada akadeemik Endel Lippmaa sõnu, on Eesti edu aluseks tarkus arukalt ühilduda maailma ja maailma majanduse (kujuneva) tegelikkusega, et sellest kasu lõigata - ja mitte lihtsalt unistada. Seega on pikemaid sihte seades ja otsuseid tehes meil Eestis oluline esmalt aru saada, millised arengud meie ümber edaspidi toimuda võivad, milline võib olla nende mõju ning kuidas end nende suhtes valmis panna.

Stsenaariumid on lood tulevikust

Selleks kasutatakse maailmas edukalt stsenaariumide põhist planeerimist, mille raames mängitakse läbi ettenähtavad või ka ootamatult esile kerkida võivad muutused ja nende mõju. Sedasi toimides saab tavamõtlemise piire nihutada ning vaimu ja teod erinevateks tulevikeks valmis panna.
Sel põhjusel võtsime Eesti Arengufondi poolt ka meie stsenaariumid kasutusele, et nende abil Eesti majanduse tulevikuvisiooni poole liikuda.

Allpool visandatud neli lugu on sellest, milliseks välised majandustingimused ja Eesti majanduse käekäik võivad olla aastaks 2018 kujunenud. (Loe palun siit pdf-na).  Nendes on läbi mängitud kümneid erinevaid muutuse võimalusi. Eesti majanduse jaoks kõige olulisemaks mõjutaks peeti stsenaariumide loojate poolt meie vahetu majandusümbruse, Läänemereäärse kandi koostöö seisu ning meie enda majandusarengu iseloomu.

Stsenaariumid sündisid ligi 30 mõtteerksa Eesti inimese koosloomes ning maailma ühtede parimate strateegiaekspertide juhendamisel. Stsenaariumide puhul pole ei üldiselt ega meie 4 loo puhul tegu teadjameeste nägemuse ega samas ka prognoosiga. Need on just lood erinevatest võimalikest tulevikkudest, mis teatud eelduste tõekssaamisel võivad kujuneda. Seejuures reeglina ükski neist päris sellisel kujul tegelikkuseks ei saa, nagu nad kirja on pandud.

Lugudest visiooni ja otsusteni

Kas kõik eeltoodud stsenaariumid on võimalikud? Vastus sellele küsimusele on „jah" - vaadake läbi stsenaariumide prisma uudisteruumi enda ümber ja te näete, et juba täna eksisteerib seal suuremal või vähemal määral erinevad märke, mis viitavad neist neljast igaühe võimalikkusele.
Teisalt, kas on aga tõenäoline, et mõni neist täpselt eelkirjeldatud kujul teoks saab? Seda siiski mitte - kahjuks või õnneks ei teostu neist ükski tervikuna ja täpselt selliselt kirjeldatud viisil. Aga nii see peabki olema, sest polnud ju stsenaariumide eesmärk tulevikku ennustada või ette kuulutada.

Mida aga siis stsenaariumidega ja teadmisega, et nad kõik on küll võimalikud, kuid „puhtal kujul" siiski ebatõenäolised, peale hakata? Stsenaariumide abil saame paika panna visiooni ja langetada otsused, mis ajaproovile vastu peavad, on julged ja samas piisavalt paindlikud. Visiooni jaoks valikute sõelumisel on oluline tähele panna ja uurida kõiki stsenaariume läbivaid teemasid ja nende sisemisest loogikast tulenevaid võtmetähtsusega järelmeid.

Seejuures tuleb küsida: kuidas saame võimalikest positiivsetest arengutest kasusaamiseks tõuke juurde anda ja kuidas halvemast hoiduda?

Näiteks on sõltumata stsenaariumist oluline inimvara küsimus - kuidas seda arendada, hoida ära parimate teadmiste-oskuste äravoolu ning samas soodsatest võimalustest kasusaamiseks uusi laiast maailmas juurde saada. Selleks peame olema ühiskonnana avatumad, sihtima paremini immigratsiooni ja looma ahvatlusi Eestisse tulekuks ja siia jäämiseks.

Igas loos on oluline koht parima mõjuni jõudmisel ja halvima ärahoidmiseks ka Eesti suhetel teiste riikidega - nii oma lähinaabritega parema ja sisukama koostööni jõudmine kui ka kaugemate, uute maailmaliidritega suhete kiire arendamine.

Lõuna-Soome stsenaarium tundub olevat kõige sarnasem sellele, kus Eesti täna on täna. Seda lugu lugedes tekkis paljudel ilmselt äratundmine nagu oleks kohtunud vana tuttavaga: Eesti oma tuleviku-uuringute-guru Erik Terk konstrueeris Eesti majandusele sellenimelise tuleviku juba aastal 1997; 13 aastaga olemegi suures plaanis selleni välja triivinud. Majandusmudel, kus vaatame maailma läbi Skandinaavia teenindamise prillide ja mis tundus, et ammendas ennast vahetult maailmamajanduse kriisi eel, on nüüd kriisi selja taha jättes taas päevakorral. Ja tänaste märkide põhjal selleks, et vähemalt mõneks ajaks siia jääda.

Sellist varianti võib nimetada vähese riskiga valikuks ehk arengurajaks, millel Eesti tuleb kuidagiviisi toime. Majandus võib sel teel praegusest tsüklilisest surutisest küll välja tulla, kuid kuna sügavamad struktuursed probleemid jäävad reaalse lahenduseta, on majanduse pikem jätkusuutlikkus kaheldav. Lisaohuks on, et kui sellistes oludes väliskeskkond oluliselt halveneb, võib Eestil tekkida vajadus liikuda „Riigi tagasituleku" sarnasele rajale, mis on aga suurte raskuste ja minimaalsete võimaluste stsenaarium.

Positiivsema tulevikuni - mida iseloomustab jõuline ja laiapõhjaline majanduskasv - jõudmiseks tuleb võtta majandusarengu suunamise ohjad tugevalt enda kätte, tekitada võimekust soodsate muutustega kaasaminemiseks ja halvima vältimiseks. Selles saabki olla Eesti kasvuvisiooni sisu. Sest on ju teada, et kes suudavad näha tulevikus pidepunkte enne, kui need muutuvad teada-tuntud tõdedeks, saavutavad „pimedate" ees eelise. Seda nii riigina, ettevõttena kui indiviidina.

Loodame, et need stsenaariumid aitavad Eesti majandust suunavaid inimesi nii „tulevikku ette läbi mängida" ja ajaproovile vastupidavamaid otsuseid langetada kui ka teadvustada selliseid eelseisvaid võtmetähendusega valikuid, mis moodustaksid olulise osa majandusvisioonist. Praktikas saavad stsenaariumid pakkuda „prooviruumi", kus nii juba olemasolevaid kui ka uusi ideid, strateegiaid, kavu või otsuseid läbi mängida, vaadates millises suunas nad meid viiksid ja kas töötavad ka erinevate tulevike puhul.

Kitty.Kubo[A]arengufond.ee
Arengufondi seirejuht

Innovatsioonist arusaamine on läbinud mitmeid arenguid, kus iga järgnev lähenemine kandideerib kui mitte uuele tõele siis vähemalt sellele lähemale jõudmisele. Mitte väga kaugest minevikust mäletame aegu, mil innovatsiooni tagant tõukavaks jõuks usuti olevat teadus, seejärel kalduti kummardama turu tõmmet kuni leiti tasakaalupunkt mõlema poole sidumises esmalt teaduse-tööstuse tandemisse, seejärel kolmik-heeliksisse. Uusim käsitlus kasutajakesksest innovatsioonist lisab troikasse riik-teadus-tööstus veel ühe osapoole- inimese oma muutuvate soovide ja vajadustega.

Riikide innovatsioonipoliitika tööriistakastid on pungil abivahenditest, millega keerukat ja mitmeid osapooli haaravat innovatsiooniprotsessi toestada.

Täna võib sealt leida tippkeskusi, kompetentsikeskusi, tehnoloogia arenduskeskusi, klastreid, tehnoloogiaparke, inkubaatoreid, tehnoloogiasiirdekeskusi ja veel palju muud, mis kõik kannavad oma tekkehetkel kehtinud arusaama pitserit. Eluslabor, mille näol meie jaoks tegu uustulnukaga, tekitab õigustatult küsimuse, kas on tegemist vaid moenarrusega või tähistab see põhimõttelist muutust innovatsiooni mõistmises? 

Termin „eluslabor" tähistab korraga nii ühte kasutajakeskse innovatsiooni metoodikat kui ka organisatsioone, kes seda metoodikat toodete-teenuste uuendamisel kasutavad.

Eluslaborid on tekkinud viimasel kümnendil ja on oma ajenditelt erinevad. Näiteks on Ameerika Ühendriikides eluslaborid võrsunud peamiselt üksikute suurte korporatsioonide ärihuvidest, Euroopas aga pigem vajadusest sotsiaalse innovatsiooni järele, olles kujunenud avaliku sektori jaoks omamoodi katsepolügooniks oma teenuste ja toimimise uuendamisel.

Vaatamata erinevatele tekkepõhjustele on eluslaboritel vähemalt üks ühine tunnus: selleks on olemasolevate või potentsiaalsete kasutajate kaasatus ja selle pinnalt uute IT-põhiste teenuste ja toodete arendamine.

„Labori" nimi lähtub sellest, et nii nagu korralikus teaduslaboriski, toimub ka eluslaboris uute lahenduste otsimine läbi pideva eksperimenteerimise. „Elus" on labor aga seetõttu, et mainitud katsetes osalevad teenuste-toodete reaalsed kasutajad ja uuendamine ise toimub reaalses elukeskkonnas. Lisaks kasutajatele on avatud innovatsiooni protsessi kaasatud ettevõtted, arendajad ja avaliku sektori teenusepakkujad.

See, mida ühiselt luuakse on uued tooted, teenused või ärimudelid, mille rakendamisest võidavad kõik sinna panustavad osapooled. Avalik sektor muutub targemaks tellijaks, kes ei osta mitte „riiulilahendusi" vaid arendusi, mis kodanikele reaalselt väärtust loovad. Ettevõtted saavad kasu nii klientide paremast tundmisest kui lisanduvast turunõudlusest uuenduslike lahenduste järele. Ning lõpuks peamine - kodanik, kes on rahulolev talle pakutavate teenustega, sest need vastavad tema soovidele ja lahendavad tegelikke vajadusi.

Euroopa Liit näeb eluslaborites võimalust innovatsioonile nii era- kui avalikus sektoris uus hoog anda ja Lissaboni unistus vaatamata kõigele siiski reaalsuseks muuta. Eluslaboreid tegutseb üle Euroopa juba üle 130. Soome kui innovatsioonipoliitika alases mõtlemises eesliinil käija, on kasutajakesksest innovatsioonist oma uue rahvusliku innovatsioonistrateegia ühe alustala teinud. Eluslaboreid on seal tegutsemas kokku 14.

Kasutajakeskse innovatsiooni kontseptsiooni ja eluslaborite mõtte tutvustamiseks ja arutamiseks, korraldab Arengufond 18. detsembril Kohvihommiku. Vaata lisaks siit.

Eluslaborite kohta loe lisaks:

• „Eluslabor - mis ja milleks?" Katri-Liis Lepik, HEI, sept. 2009
• European Network of Living Labs (ENOLL), 
• Nordic Baltic Programme on Living Labs

Kitty.Kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht

Sel sügisel otsustasime Arengufondi meeskonnaga alustada mandariini keele õpinguid. Miks?

Oleme Eesti majandusele uusi kasvuvõimalusi väljapeilides juba mõnda aega näpuga Aasia suunas näidanud. Maailma „naba" nihkumine Läänest Itta on üks neist megatrendidest, mis selgelt ettenähtav ja mida ka käesolev kriis väärata ei ole suutnud. Pigem on sellesuunalised arengud kriisiajal veelgi kiirenenud: majandusvõimu teatepulga üleandmist, aga ka teaduse- ja tehnoloogia liidrirolli kandumist Aasiasse peetakse reaalseks juba 2025. aasta paiku.

Megatrend on midagi, mis juhtub nagunii, tahame me seda või mitte. Kuidas selle trendi realiseerumine aga meid mõjutab, sõltub paljuski meist endist. Kas oleme valmis Aasia kasvust tärkavaid võimalusi nägema ja mitte ainult nägema vaid ka ära kasutama? Vastus on, et ilmselt mitte - selleks tuleb esmalt õppida Aasiast aru saama.

Üks viis ennast uueks maailmakorralduseks valmis panna on õppida hiina keelt ja läbi selle paremini aru saada ka sealsest kultuurist. Eriti arvestades, et mõni aeg tagasi ettevõtjate ja ekspertide hulgas läbiviidud globaalse haardega arvamusuuringu kohaselt nõustuvad 70% neist väitega, et aastaks 2030 on Hiina ettevõtted tavalised tööandjad Ameerika ja Euroopa töötajatele ning 45% usuvad, et Hiina ärikultuur siseneb globaalsesse ärikultuuri.

Hiina keele õpetajat otsides sai Internetist päris hea ülevaate nii hiina keele õpetamise seisu kohta Eestis kui ka eestlaste Hiina-tunnetuse kohta. Kevadel vastuvõetud Eesti võõrkeelte strateegia 2009-2015 tunnistab hiina keele kasvavat tähtsust maailmas (kõrvuti itaalia ja saksa keelega!), samas on üldhariduskoolides mandariini keelt võimalik õppida vaid C-keelena ehk kolmanda võõrkeelena või siis valikainena.

Koolide poolt pakutavates reaalsetes valikutes domineerivad siiski pigem vana Euroopa keeled: saksa, prantsuse, hispaania. Gümnaasiumis õppiva lapse vanemana jäin sel sügisel tütrele vastuse andmisega hätta, kui ta küsis, miks peaks lisaks juba õpitavale inglise ja vene keelele oma aega investeerima saksa keele õppimisse, mis oli ainuke C-keele alternatiiv antud koolis.

Siiski on ka koole, kelle perspektiivitunnetus keskmisest parem. Nii näiteks on Tartu Raatuse Gümnaasium esimene pääsuke, kes hiina keele gümnaasiumiastmesse C-keelena sisse on viinud. Mustamäe Gümnaasium õpetab hiina keelt teist aastat ja juba alates põhikoolist - seda lapsevanemate huvist ja Hiina riigi toel. Huvi on näidanud ka Kuressaare Gümnaasium.

Oktoobris valitsuselt heakskiidu saanud välisinvesteeringute ja ekspordi tegevuskava aastateks 2009-2011 "Made in Estonia" mõistab Aasia kasvavat majanduslikku tähtsust ja lubab aastaks 2011 luua hiina keele õppe võimaluse kolmanda võõrkeelena vähemalt viies Eesti gümnaasiumis.

Tartu Ülikool alustas hiina keele õpetamsega eelmisel aastal peale kümneaastast pausi ja valikainena võib seda õppida nii arstiks kui juristiks pürgija. Samuti on ülikooli orientalistikakeskuses idamaa kultuuriloo kursused, mis mõeldud küll valdavalt humanitaaridele. Ka on Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetoolis Hiina suund. Aasia majandusest ja ärikultuurist põgusal vaatlusel aga kursusi ei leia.

Hoopis huvitav lugemine on ühe meie partei keelepoliitika teesid „Ilus eesti keel kõlagu uhkelt igal pool", milles leidub eesti kõnekeele õppeprogrammi väljatöötamine muuhulgas mandariini keeles. Aga mandariini keele õppeprogramm eestlasele? Või loodame, et selle teevad meile ära hiinlased programmi „Ilus hiina keel igasse Eesti kodusse" raames?

Pisteliselt on ka Eesti trükimeedia testinud rahva valmisolekut hiina keelt õppida (nt Eesti Päevaleht http://www.epl.ee/artikkel/432296 ). Kui uskuda, et kommentaariumist vaatab vastu keskmise või keskmisest veidi õelama eestlase arvamus, siis selle põhjal me Aasiat ei mõista, elame iganenud arusaamades ja Aasia kasvust kasulõikamiseks küll veel valmis pole. „Hiinlane on juba inimene, mitte pelgalt väike masin, mis töötab riisiga," kui kasutada ühe Hiinas kõrgkoolis käinud Viljandimaa poisi Maksim Kisseljovi ütlust.

Arengufondi meeskond on alustanud mandariini keele õpingutega ja innustab kõiki teisi seda eeskuju järgima. Unustage ära esivanemate ütlus „keeruline nagu hiina keel" - mõni aeg tagasi Tartu Postimehe vahendatud uudist uskudes pärinevad hiina ja eesti keel ühisest algallikast☺.

Kitty.Kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seiredivisjoni juht

Käesoleva aasta raport esitatakse Riigikogule ajal, mil maailma seni kõige ulatuslikum majanduskriis tähistab oma esimest sünnipäeva. Möödas on aasta täis verd, higi ja pisaraid. Taas nähakse mõnel pool tärkamas lootusevõrseid, kuid paraku mitte kõikjal.

Kriisi väidetavas pöördepunktis võite ja kaotusi kokku lugedes on rahvusvaheline meedia Eesti ühes Läti ja Leeduga kimpu sidunud ja nad kõik langevateks tähtedeks tituleerinud. Hiljutist TIME’i tsiteerides on kolm Balti riiki „maailmanurk, kus idee kasvu taastumisest jääb vaid kaugeks unistuseks“.

Pärast paarikümneaastast edulugu on sellise tulevikupildiga raske leppida. Selles olukorras tasuks kiigata eestlaste kõige armastatumate võrdlusriikide – Singapuri, Soome ja Iirimaa – praeguseid tegemisi. Kui seni oleme soovinud rajada oma edu nende kogemusest saadud õppetundidele, siis võib olla kasulik teada, mida kavatsevad nemad käesolevas kriisis ette võtta ja kas sellest oleks ka meil midagi uut õppida.

Singapuri neli aastakümmet kestnud teekond kalurikülast maailma konkurentsivõimelisemate riikide tippkolmikusse ei ole kulgenud käänakuteta. Just kriisid märgivad selle väikeriigi majandusarengus pöördepunkte, millest taaskord uuele kasvule on vedanud pikalt ettevaatav strateegiline planeerimine ja plaanide agar elluviimine. Nagu mitu korda varem, nii on sealne peaminister otsustanud ka seekordses, Singapuri jaoks siiski vähem valulikus kriisis kokku kutsuda 25-liikmelise Economic Strategy Committee. Avaliku sektori ja ärimaailma liidreid ühendava rühma aastase mõttetöö tulemusena pannakse paika Singapuri majanduse järgmise kümnendi kasvuvisioon.

Lama-kogemusega Soomes alustab Arengufondi sõsarorganisatsioon SITRA sel sügisel aastast programmi „Wellsprings of Finnish Vitality”, et tuvastada Soome tuleviku konkurentsivõime ja heaolu tugevdamise võtmetegurid. Seal leitakse, et tänasest kriisist tulevikku vaadates tuleb küsimuse alla seada ühiskonnas sügavalt juurdunud mõttemallid ja seisukohad. 2010. aasta kevadeks plaanitakse jõuda eesmärgini kolme tulevikufoorumi kaudu, mis ühendavad eri sektorite liidreid ja maailma juhtivaid majanduseksperte, kes teevad foorumite ettevalmistamiseks ära tõsise uurimistöö.

Iirimaa poliitika mõttekoda Forfás avaldas sel suvel tulevikuseire „Sharing our Future: Ireland 2025“ tulemused. Ligi kaks aastat kestnud seiretöö eesmärk oli aru saada, milliseid otsuseid tuleb teha, et Iiri majandus oleks jätkusuutlikult konkurentsivõimeline ka aastal 2025. Iirlased on minevikuski näidanud visioonikust ja eestvedamisvõimet: saavutanud konsensuse majanduse arendamise pikaajalise vaate osas, sellele vastavalt prioriteete seadnud ja investeerinud. Seekordse kriisi keskmes avaldatud visioonidokument kutsub nüüd, mil Iiri majandus on jälle hädas, üles näitama kõiki neid omadusi taas.

Majanduse pöördepunktides ei ole meie eeskujud tulevikku kunagi juhuse hoolde jätnud. Ka nüüdsel kriisiajal panustatakse aktiivselt just tulevikuteemalistesse aruteludesse, mõtestatakse arengut ümber ja seatakse uusi, kaugemaid sihte. Teistsugust käitumist ei saa need maailma majanduse esiliiga karmis konkurentsis olevad riigid endale lihtsalt lubada, sest nad teavad, et see tähendaks arengu pidurdumist ja mahajäämist.

Eestis on Arengufond valitsusasutustest sõltumatu mõttekojana loodud selleks, et arenguseire abil avada meie majanduse tulevikuperspektiive: analüüsida siin toimuvat, tuua maailma arenguid „koju" ja algatada nende teadmiste valguses avatud diskussioone.

Oleme koondnimetuse „Eesti Kasvuvisioon 2018“ raames sadu ekspert e ja praktikuid kaasates töötanud erinevate majandussektorite ja tehnoloogia väljavaadetega. Püüame sellele tuginedes eelseisvatel kuudel kokku traageldada koondpildi sellest, milline võiks konkurentsivõimeline Eesti majandus välja näha nüüd juba vähem kui kümnendi pärast ja mida selleni jõudmiseks tuleks ära teha. Singapurlaste, soomlaste ja iirlaste eeskuju näitab, et selline tulevikusihi seadmine on käimasoleva kriisi ajal varasemast veelgi olulisem.

Läbilõiget sellest, milliste mõtete ja ettepanekuteni me tänaseks jõudnud oleme, saate lugeda peatükist „Majanduse tulevikuvaated“. Olgu aga ette öeldud, et me ei anna siinsetel lehekülgedel lihtsalt tarbitavat vastust meile kõige sagedamini esitatavatele küsimustele: „Mis on need kolm sektorit, mis meid uuele kasvule veavad?“ või „Mis on need kolm asja, mida poliitikutel kohe teha tuleks?”.

Olgem ausad – selliseid ülelihtsustatud vastuseid ei ole üha kiiremini muutuvas maailmas ja keerukas, seosterikkas poliitikategemise protsessis olemas. Majandust ümber korraldada aitavad lahendused on palju mitmetahulisemad. Aga kui ka oleks, ei aitaks sellised võluvastused meid eriti edasi. Lihtsaks pakendatud lahendustel on see viga, et ilma nendeni jõudmise teid mõistmata ei suudeta neid omaks võtta ja ellu viia. Lihtsa vastuse taga on sageli raske näha asja täit tuuma, millest arusaamine eeldab varasemaga võrreldes teistsugust mõtteviisi. Mõtteviis, nagu teada, ei muutu aga üleöö – see vajab aruteluteekonnal kaasa käimist ja kaasa mõtlemist-rääkimist.

Kasvuvisioon 2018 pakub võimalust sellele teekonnale asuda ja jõuda koos lahenduste ja vastusteni. Kasvuvisiooni kümneaastane ajahorisont võib esmapilgul tunduda ulmeliselt kaugel olevat. Samas on selleks ajaks buumiajal laenu eest ostetud Eesti perede kodud heal juhul vaid poolenisti päris enda omaks saanud. Ehk see, milliseks kujuneb Eesti tulevik, on meie kõigi huvi või teisipidi, teadmatus ja passiivsus selles osas meie kõigi probleem.

Tuleviku võtmeks olev paljuräägitud majanduse ümberkujundamine nõuab SUURT PLAANI: ühist ja piisavalt ambitsioonikat visiooni ning sidusat pikaajalist tegevuste kava, mis on loodud avatud ja kaasavas protsessis.

See on vajalik selleks, et TIME’i ennustatud tulevikuta tuleviku stsenaarium ei saaks Eesti puhul tegelikkuseks.