Indrek Kelder

Veidi üle nädala tagasi ilmus uudis, et keegi pahategija on Saaremaa ühest suurimast kivikalmest süüdimatult ära vedanud suure hunniku kive (http://www.postimees.ee/?id=311576).

Muidugi liikusid kohe kahtlused kiviaedade taastamistoetustest hullunud kohalike maaomanike suunas ja ennäe - muinsuskaitse ametnikud jalutasid mööda mahajäänud traktorijälgi ning jõudsidki ühe suvilaomaniku krundil aiaehitamiseks valmispandud kivihunniku juurde. Saaremaa Sherlock Holmes'id lugesid loo lõpetatuks, ajalehes võis uudise avaldada koos rõõmusõnumiga pahalase tabamisest ning kõik muinsushuvilised jäid pikisilmi ootama millal oletatav pahategija oma kaugete eelkäijate rahupaiga uuesti korda teeb. Siis, nädal hiljem selgus, et lugu polegi nii lihtne (http://www.postimees.ee/?id=315729). Algul süüdlaseks peetu nimelt väitis, et kivid polegi kivikalmest pärit ning muinsuskaitse tõestagu vastupidist - kui suudab. Tõepoolest - traktorijäljed ei tõesta ju midagi kui pole tunnistajat kes nägi, et just need kivid ka traktori kärus olid... Ehk nagu meie idanaabrid ütlevad - „ne poiman, ne vor".

Paljudel juhtudel saab sellises olukorras appi võtta kaasaegse kriminalistika. Saab võtta sõrmejälgi, võrrelda sündmuskohalt leitud juuksekarvade DNAd jne. Aga kivide päritolu ei saa sõrme jälgede abil tõestada. Ja ka DNAd kividel ei ole... Või ehk siiski?

Arengufondi investeerimisportfelli kuuluv ettevõte Biotap OÜ on äsja käivitanud labori, mis on keskendunud mitmesugustes keskkondades (sh. mullas) sisalduva nn. mikrobioomi uurimisele. Lahtiseletatuna tähendab see kõigi keskkonnaproovis sisalduvate mikroorganismide (olgu antud liigist kasvõi üksainus mikroob) üleslugemist ja eristamist. Peotäies mullas või meremudas on kümneid või sadu tuhandeid eri liiki viiruseid ja baktereid, nende koguarv küünib miljonite või miljarditeni.

Nende mikroorganismide liigiline koosseis on igale proovi võtmise kohale unikaalne, seda võib vabalt võrrelda inimestelt võetavate geenianalüüsidega - on võimalik öelda kas kaks analüüsi kuuluvad samale inimesele, sugulastele või isegi eri rassist inimestele. Seega, kui võtta mullaproovid nii kivikalmete juurest kui ka leitud kividelt, siis nende metagenoomide vastavuse korral oleks olnud ka tõendatud kivide pärinevus kivikalmest. On ju lihtne?

Praktikas tähendab see muidugi ka seda, et sellise uudse meetodi rakendamine ja selle tulemuste kasutamine asitõendina kohtus nõuab veel täiendavat eeltööd - selle meetodi usaldusväärsuse absoluutse kindlusega tõestamist, labori sertifitseerimist kohtulaborina töötamiseks jne. Aga see kõik on tehtav ja kui asjaosalistel huvi jätkub siis juba lähitulevikus peaks kivivargad hoolega järgi mõtlema, enne kui kurjale teele pöörduvad. Kivid hakkavad kõnelema 

 indrek.kelder[A]arengufond.ee

Kommentaarina uudisele: Itella ostis Arengufondi portfelliettevõtte SmartPOST edukalt käivitatud võrgu.

2007. aastal Eesti Arengufondi strateegia koostamisel hindasin: esimesed olulisemad avalikku tähelepanu pälvivad negatiivsed uudised tulevad investeerimisportfellist ilmselt 2010.aastal ja esimesed positiivsed 2012.

Mis uudistest siis ikkagi jutt käib? Teatavasti on riskiinvestorite keskmine „tabavusprotsent" tavakodaniku jaoks šokeerivalt madal. Esialgu seatud ambitsioonikaid eesmärke täidab ja ületab ehk üks ettevõte kümnest. Ülejäänud üheksast mõned teenivad investeeritud kapitali tagasihoidlikumalt tasa, teised jäävad virelema või panevad pillid hoopis kotti. Ja kui asi kisub rappa, siis reeglina ei võta see aega 5 või 7 aastat, ärimudeli elujõulisus paistab välja aasta, maksimaalselt paariga. Kui Arengufond tegi esimesed investeeringud 2008. aastal, oli lihtne prognoosida, et esimesed ebaõnnestumised tulevad välja hiljemalt 2010.aastal.

Riskikapitali investori õnnestumisteks loetakse investeeringute kasudega edasimüümist. Tavaliselt ettevõtte kasvatamine piisava suuruseni (isegi kui ärimudel oma elujõulisust tõestab aasta-paariga) võtab rohkem aega - Arengufond on oma investeerimishorisondiks seadnud viis aastat. Siit ka prognoos - head uudised ei tule ilmselt enne 2012. aastat.

Täna võin tõdeda, et ühega neist ennustustest panin ma täkkesse, samas kui teisega veidi eksisin. Juba mõni nädal on avalik olnud uudis, et „lemmiklooma facebooki" ehk United Dogs and Cats OÜ äriplaan ei ole kavandatud mahus tööle hakanud ning kired selle ümber ei ole siiani veel vaibunud. Investorina tuleb konkreetsest ebaõnnestumisest tuleb teha õiged järeldused ja edasi minna. Muuhulgas edasi minna ka UDC ümberpööramisega, millega omanikud praegu iga päev aktiivselt tegelevad. Riskiinvestorid ei saa pidurit tõmmata ühe ebaõnnestumise pärast - nii seda äri ei tehta.

Õnneks aga ei tule meil ainult selle negatiivse näite teadmisega ja positiivsete uudiste ootuses kannatada 2012. aastani. 30 juunil allkirjastati leping, mis tõi rõõmsa naeratuse kõigi Smartpost OÜ investorite nägudele. Nimelt müüs Smartpost edukalt oma terminalivõrgu Soome postiettevõttele Itella ja keskendub nüüd veelgi jõulisemalt tehnoloogia arendusele ja müügile rahvusvahelisel turul.

Smartposti jaoks on see oluline edusamm - tuldi ju omal ajal Eesti turule tõestama ärimudelit mida mujal maailmas edukalt ellu ei olnud veel viidud - ainus varasem olemasolev võrk Saksamaal DHLi poolt opereerituna oli siiski vaid marginaalse turuosaga, pilootprojektid mitmel pool mujal olid lõppenud ebaõnnestumisega või jäänudki pilootprojektina vinduma. Eestis õnnestus kiiresti haarata oluline osa eraisikute pakiveoturust ja selle eduka näitega tekitada uus huvi selle tehnoloogia kasutuselevõtu vastu paljudes riikides. Smartposti jaoks on seega üks ülesanne täidetud - turule on positiivne näide loodud, nüüd tuleb seda ära kasutada ja turunõudlust rahuldada.

Tehingu summa on küll konfidentsiaalne, aga eks kõnekas märk on ka see eelmainitud naeratus asjaosaliste nägudel ;) . Smartpost OÜ nõukogu liikmena olen ma uhke ettevõtte juhtkonna hea töö üle ja rõõmus ettevõtte hea käekäigu üle. Eesti kodanikuna on mul veidi kahju, et kodumaiste potentsiaalsete ostjate huvi piisavalt tugev polnud ning et seetõttu välismaine firma uueks osanikuks sai. Aga SmartPOSTi eesti klientide jaoks tähendab suur ja tugev omanik kindlasti ainult positiivset.

Kokku võttes - investori seisukohast on kõik hästi. Eestis on jätkuvalt häid ettevõtteid, kuhu investeerida, ja tublisid ettevõtjaid, kellega koostööd teha. Küll saame tulevikus veel nii häid kui ka halbu uudiseid, aga see ongi meie töö eripära. Investori argipäev.

Indrek.kelder[A]arengufond.ee, investeeringute ekspert

Tuule abil energia tootmine on tuult tiibadesse saamas kogu maailmas ja Eestis kõige kiiremini kasvav alternatiivenergia tootmise allikas. Tuuleturbiinid on olnud maastiku harjumuspäraseks osaks juba aastakümneid ning maismaa või avamere tuuleparkide loomine on osa igapäevasest uudisvoost. Sarnaselt progressile muudes säästva energeetika valdkondades, on ka tuuleturbiinid jõudsalt edasi arenenud, kuid peamiselt suuruse osas. Võrreldes paarikümne aastatagust 150 KW nimivõimsusega turbiini tänapäevase 2 MW nimivõimsusega generaatoriga, siis peamised komponendid on samad - tiivik, reduktor ja generaator. Paraku hakkab aga see evolutsiooni tee ummikusse jõudma ja tuuleturbiinide edasiseks kasvuks on vaja revolutsiooni.

Täna toodetavad niinimetatud multimegavatt nimivõimsusega turbiinide tiiviku diameetrid ületavad juba 100 m. piiri. Diameetri kasvades aga on tiivikute pöörlemiskiirus vähenenud, samas kui pöördemoment kasvab. See muudab kriitiliseks reduktorite rolli, mis peavad 10-15 pööret minutis tegeva tiiviku liikumise muutma kompaktse generaatori ja tarvilikuks kiiruseks 1000-1500 pööret minutis. Reduktorid on klassikalise ehitusega ja multimegavatt võimsusega tuuleturbiinide vast kõige keerukam ja kallim osa. Kuid vaatamata pikale arendustööle, lisatud arvuti juhitud õlitus ja jahutussüsteemidele on reduktorite kasutamise aeg läbi saamas - tänapäevaselt tasemelt edasi on generaatorite nimivõimsust juba keeruline tõsta - reduktorite hinna kasv ja kahanev töökindlus muudab selle ebamajanduslikuks. Juba aastaid tagasi mõeldi välja ka alternatiiv - otse tiivikuga liidetud nn direct-drive generaatorid.

Tegu on siis suure diameetriga generaatoritega, mis pöörlevad sama kiirusega mis tiivik ning ei vaja seetõttu reduktorit. Sel moel saavutati suurepärane töökindlus ja säästeti märkimisväärsel määral ekspluatatsioonikulusid. Tekkis siiski üks uus probleem - näiteks Enercon'i loodud 6 mw võimsusega E-112 generaator on 12 m diameetriga, kaalub ligi 400 tonni ja tuleb ühest tükis tehasest kohale tuua. Pole erilist fantaasiat vaja kujutamaks ette probleeme, mis tekivad sellise gigandi transportimise ja „posti" otsa tõstmisega.

Läbimurre, mida on oodatud, on saavutatud Goliath Wind OÜ poolt arendatud tehnoloogilise lahenduse abil. Goliath Wind on loonud direct drive generaatori, mida on võimalik segmentidest koha peal kokku panna ja mis on rohkem kui poole kergem senistest konkureerivatest direct drive generaatoritest. Selleks on kasutusele võetud uudne elektromagnetiline lahendus, mis loob eeldused ka kergekaalulise kodardisaini rakendamiseks (pildil).

Käesoleval hetkel on Arengufondi ja kaasinvesori investeeringu abil ning EASi tootearendustoetust kasutades valminud juba teine prototüüp, nimivõimsusega 250 kw ja käimas on ulatuslik katsetuste programm. Koostööd tehakse arenduse käigus mitmete Eesti ettevõtetega ning TTÜga. Koostööd tehakse arenduse käigus mitmete Eesti ettevõtetega ning TTÜga. Peale lõpptoote valmimist on kavas Eestis käivitada ka generaatorite tootmine, mis annab tuult tiibadesse uudsete tuulegeneraatorite kasutuselevõtuks ja alternatiivenergia tootmise kasvule.

Ideaali, mille poole Goliath Wind sammub, vt visualisatsioonina siit.

Indrek.Kelder[A]arengufond.ee, Arengufondi investeeringute ekspert ja Goliath Wind OÜ nõukogu liige.

3. novembril peeti Tartus Eesti selle aasta vast esinduslikeim innovatsioonipoliitika alane üritus, Eesti Teadus- ja Arendustegevuse ning Innovatsiooni Strateegia „Teadmistepõhine Eesti 2007-2013" esimesele kolmele aastale tagasi vaatav konverents. Sisukate ettekannetega esinesid peaminister, haridus- ja teadusminister, majandus- ja kommunikatsiooniminister jt. Kohal oli Teaduste Akadeemia president, rektorid - ainult Vabariigi presidendi kohalolek oleks saanud ürituse profiili veel kõrgemaks upitada. Seega ei ole põhjust kahelda, et kõik seal väljaöeldu oli oluline Eesti majanduse edendamise seisukohalt. Aga just selle sündmuse kõrge profiili ja olulisuse tõttu jäi üks asi hinge kriipima.

„Teadmistepõhine Eesti 2007-2013" strateegiadokument algab nii:
Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on arenenud riikide teadmistepõhise ühiskonnamudeli keskmes. Teadmistepõhine ühiskond on pidevalt arenev, ühiskonna jätkusuutlikkus põhineb teadmiste loomisel ja kasutamisel ühiskonna ja innovatiivse majanduse tõhusa toimimise suunas, et tõsta inimeste heaolu.

Kui vaadata esimese kolme aasta jooksul selle strateegiadokumendi alusel ellu viidud initsiatiive, siis jämedalt üldistades võib nad jagada kolmeks:

• Edendada teadust
• Edendada ettevõtlust
• Viia nad omavahel kokku - st muuta teadmised rahaks

Teaduse ja äri linkimine on väljakutse, millega järjepidevalt tegelevad ka meist palju enamarenenud riigid. Need on valdkonnad, mille koostoimel sünnib suur kasu aga mis hõlmavad niivõrd erinevate isikuomadustega inimesi, et nad „vabatahtlikult" ei kipu väga koos töötama - seega on riigipoolne julgustamine selgelt vajalik.

Jälle üldistades võiks öelda, et tubli teadlane tahab ju teadust teha, teda motiveerib kolleegide tunnustus ja raha on tülikas (kahjuks vajalik) abivahend. Ärimehe jaoks on oluline raha teenida, see kuidas ta seda teeb, on teisejärgulisem - ükskõik mis valdkonnas ta näeb võimalust, kui ta suudab selle ellu viia, siis ta seda ka teeb.

Kuna aga ka Eestis on selles vallas hulk tööd tehtud ja raha kulutatud, siis võiks arvata, et mingi efekt on saavutatud. Nii ilmselt ongi - EAS ei ole kunagi nii palju Teadus- ja Arendustegevuse peale raha jaganud kui praegu. Tõsi, investorid leiavad endiselt, et Eestis on ebapiisaval hulgal rahvusvahelise kasvuambitsiooniga kasvuettevõtteid, kuhu investeerida, aga loodetavasti ka selles osas asjad paranevad. Oluline on, et inimestel on ettevõtlikkust; on soovi teha koostööd nii teadlaste kui ärimeeste poolelt, räägitaks vaid ühte keelt... Meil on ju nii? Ideaalis peaks olema. Teadlikkusest ja koostöösoovist ju kõik algab, kui seda vundamenti pole, siis vägisi ei ehita ükski toetusskeem midagi.

Selles osas mõjusid aga külma dushina konverentsi viimases sessioonis tehtud kaks ettekannet. Esmalt meie suurima ülikooli lugupeetud professor rääkis teemal „Quo vadis, Eesti teadus?". Ehk siis „kuhu lähed", milline saab olema tulevik. Sellele teemale saab läheneda ilmselt mitut moodi, ettekandja aga keskendus teadlaste tasemele, kvaliteedile ja selle mõõtmise küsimustele. Tahes tahtmata jäi domineerima mulje, et teadlaste mõõdupuuks on tema kirjutatud artiklid. Vaevalt et see ühtegi asjaga veidigi kokku puutunud lugejat üllatab - nii on see ju kogu aeg olnud. Aga antud ettekanne ju pidi vaatama tulevikku?

Samuti on märgilise tähendusega ettekande tegemise koht - majanduse arengule orienteeritud strateegia arutelule keskenduv konverents. Seega igihaljas küsimus - mis on artiklite arvul ja kvaliteedil ühist ühiskonna ja majanduse arenguga, õigemini kas nii ebaselge seosega mõõdik peaks olema ainus mille alusel teadlast hinnata? 

Ettekande raames teaduse ja majanduse kokkupuutepunkte ei puudutatud, küll aga lõhkes pomm minu jaoks ettekande järel lisaküsimuste vastuseid kuuldes. Heal kolleegil Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist oli ettekannet kuulates tekkinud ilmselt sama küsimus mis minul ja selle ta siis sõnastaski - aga miks mitte patenditaotlused, miks mitte teadusteenuste osutamisest teenitud rahavoog? Vastus oli kobav ja ilmselgelt ettekandja ei olnud enda jaoks mugaval territooriumi. Patentide osas suutis ta lauale tuua taas teadusartiklid, meenutades kunagist kogemust, kus töörühma iga artikkel kirjutati patenditaotluseks - kusjuures seda tegi patendibüroo, töörühma enda panus oli ikkagi vaid artikkel. Teaduskoostöö kohta oli tal öelda vaid järgmist - artikli kirjutamisele keskendub teadlane 150% tähelepanuga ja parem oleks kui ettevõtjad teda selle juures ei tülitaks...

Ma tunnistan ausalt - ma ei uskunud oma kõrvu. Kas see ongi kolme aasta töö tulemus meie teadlaskonna suunamisel majanduse edendamisel osalemise suunas? Kui kõik algab teadlikkusest ja suhtumisest ning kui kogu kulutatud rahale vaatamata lugupeetud teadlased endiselt ei suuda oma artiklitest kaugemal olulisi asju näha, mis lootust meil siis on Eesti ühiskonna ja majanduse teadmistepõhiseks muutmisel?

Õnneks ma tean, et see seisukoht ei esinda kogu Eesti teadlaskonda. Kuid kuna ettekandja oli ka teaduse finantseerimisel olulist rolli mängiva Teaduskompetentsi Nõukogu liige, siis oluline oli see seisukohavõtt kahtlemata.

Teine ettekanne tuli teenekalt tehnoloogiapõhiste ettevõtete juhilt kes praegu hõivatud sidetehnoloogiaid arendava start-up ettevõtte juhtimisega. Lootsin vargsi kuulda temalt tunnustavaid sõnu Eesti teaduse suunas, andmaks märki, et vähemalt ettevõtjail on huvi olemaks, kui ehk ka teadlastel seda napib, kuid kahjuks seda sõnumit otsesõnul ma ei saanud.

Otse vastupidi - ta tõi välja kurva fakti, et ettevõttes töötavates kümnetest inseneridest ainult üks on Eestist, ülejäänud on Venemaalt, Ukrainast ja Iisraelist. Eestis lihtsalt polevat kompetentseid spetsialiste selles vallas. Ehk tegelikult tal polegi Eesti teadusest mingit erilist kasu, ei koostöö ega inimressursi ettevalmistamise osas. Siin ei ole ettevõtjale midagi ette heita - tema tegutseb võimaluste piires. Kurb on ainult see, et need võimalused just meie teadussfääri poolt nii kidurad on.

Ma rõhutan veel - ma tean et tegelikult ei ole asi nii traagiline. Ma tunnen ise ettevõtlikke teadlasi ning tean ettevõtteid, kes teevad ülikoolidega edukat koostööd ja palkavad seal koolitatud inimesi. Aga kui nii olulisel üritusel nii oluliste inimeste poolt öeldakse välja selliseid sõnumeid, siis see paneb paraku mõtlema küll - kas need siiski eksisteerivad positiivsed näited on tehtud töö tulemus või tegemata töö kiuste?

indrek.kelder[A]arengufond.ee

Arengufondi investeeringute ekspert