Heido Vitsur

Eesti Päevalehele antud kommentaarina:

Lõpuks on ka Eestis alanud arutelu, kuidas üliteravaid majandusprobleeme lahendada: oma nägemusega on tulnud välja nii majandus- kui ka rahandusministeerium. Oli ka viimane aeg. Eesti on enamikust OECD riikidest kriisi leevendamise programmide väljatöötamisel mitu kuud maha jäänud.

Veel mullu elas Eesti illusioonide maailmas, koondades tähelepanu arutlustele: kas eelarve peab ka nüüd jääma tasakaalu või mitte? kas maandumine tuleb raske või pehme? kui palju ja mida eelarves kärpida? Domineeris usk, et kui eelarve tasakaalu viia ja saada tagasi eurole ülemineku rajale, laheneb ka muu iseenesest.

Maailmas toimuv meid eriti ei huvitanud. Ja kahjuks ei huvita ka praegu - igatahes mitte rohkem kui viletsa ilma teated maailma erinevatest riikidest. Justkui meie asigi poleks mõelda, miks on maailma riikide keskpangad ja valitsused võtnud kasutusele kõik võimalikud meetmed languse pidurdamiseks, kuigi maailmas tervikuna on tegu ju üksnes paariprotsendise majanduskasvu vähenemisega.

Sellest on kahju. Eesti-sugune avatud majandusega riik peaks väliskeskkonda väga tähelepanelikult jälgima: sõltub ju sellest vähemalt sama palju kui meist endist. Paraku on väliskeskkond praegu eriti muutlik. Mullusuvine ja praegune maailmamajandus erinevad teineteisest sama palju kui suvi ja talv - põhjuseks ühelt poolt majanduslangus ja teisalt teiste riikide meetmed majanduse toetamiseks.

Ümbermängimise aeg
Meil peab pidevalt silme ees olema pilt sellest, mida meie konkurendid teevad. Kriisi ajal mängitakse maailma majanduses positsioonid ümber. Nendel, kes kõrvale mängitakse, ei jää pärast kriisi lõppu üle muud kui teistele, näpp suus, järele vaadata. Riigid ei kuluta ju triljoneid eurosid ei üksnes selleks, et kriisi üle elada, vaid ka selleks, et pärast kriisi võitjate hulgas olla.

Just selles võtmes peaksimegi suhtuma majandus- ja rahandusministeeriumi väljapakutud toetuspakettidesse. Vastupidiselt levinud arvamusele usun, et hetkel ei ole Eesti majanduse põhiprobleemiks eelarve tasakaal ja eurole üleminek, vaid meie konkurentsivõime eksportturgudel. Just konkurentsivõime on see, mis saab kindlustada meile kiire ülemineku eurole ja ka eelarve tasakaalu.

Jah, konkurentsivõime tõstmise ja eurole üleminekuks vajalikud meetmed langevad suures osas kokku. Kuid konkurentsivõime tõstmine on tunduvalt keerukam ülesanne kui eelarvetasakaal ja teiste eurole ülemineku kriteeriumide täitmine.

Eesti ettevõtjate olukord on keeruline. Käibekrediiti on raske saada ka nendel, kel on turg ja piisav konkurentsivõime maailmaturul. Pangad hindavad üldise usaldamatuse õhkkonnas riske kõrgeks. Ettevõtted aga on oma siseressursid viimseni ära kasutanud.

Meie õnneks pole pärast triljonite eurode pumpamist maailma pangandusse küsimus enam niivõrd krediidiressurssides, vaid laenuriskide maandamises. Oleks küsimus rahas, poleks meil midagi teha, sest pankadele lääneriikide kombel täiendava laenuressursi andmiseks meil raha ei ole. Riskide osaline maandamine peaks meile aga jõukohane olema - ükskõik, kas siis näiteks garantiina ekspordi krediteerimisel või ettevõtte kapitali tugevdamisel.

Eesti: liiga kallis
Kahjuks on Eesti konkurentsivõimet alandanud ka suured muutused valuutade vahetuskurssides, mis enne kriisi püsisid suhteliselt stabiilsena. Eestist on saanud kallis maa, kuhu on hea müüa ja kust paljud enam osta ei jõua.
Jah, põhiosa meie kaubavahetusest toimub euroalaga või fikseeritud vahetuskurssi hoidvate maadega - ja just seetõttu võib tunduda, et vahetuskursside muutumine Eestit eriti ei sega. 

Kuid meile on tähtsad ka need suhteliselt väikesemad mahud, mille moodustab kaubavahetus näiteks Rootsi, Inglismaa, Poola, Valgevene, Ukraina ja Venemaaga. Nii on näiteks on Inglise nael mõne viimase kuu jooksul Eesti krooni suhtes odavnenud veerandi. Ilmselt ei ole kaugel aeg, kus venelased peavad krooni eest kahe rubla asemel andma välja kolm. Ukraina grivnast on aga järgi jäänud üksnes viiendik. 

Valuutakursid mõjutavad ka välisinvesteerijate otsusteid. Näiteks miks Dell kolib Iirimaalt Poolasse? Ja Nokia Saksamaalt Bulgaariasse, mitte Eestisse? Millistele investeeringutele Eesti üldse oma praeguste kulutuste taseme juures pretendeerida saab? On ju ka viimaste aastate inflatsioon on meie konkurentsivõimet vähemalt kuuendiku võrra räsinud.

Kriis eluasemeturul
Lisaks ettevõtetele mõjutab kriis ka iga üksikisikut. On ju näiteks eluasemeturul tekkinud probleemid, millele pole konsensuslikku lahendust veel näha. Seni on olnud kombeks öelda: tegu on üksikisiku riskiga. Arenenud maailmale on selline suhtumine võõras. Eesti on Õhtumaade hulgas üks väheseid, kus eluruumi mõiste pea täielikult kattub inimese isiklikku omandusse kuulva eluruumiga. Eesti eluasemepoliitika on meid enam kui teiste riikide inimesi suunanud kodu rajamiseks laenu võtma. Ei saa tõsiselt võtta väiteid, nagu inimesed peaks olema ise suutelised kõiki krediidituru riske ja oma väljavaateid kriitiliselt hindama ning seetõttu enda võetud riskide eest täies ulatuses vastutama. Sellega ei saanud ju hakkama kontrollorganidki! 

Seepärast kasutavad pea kõik arenenud riigid mingeid skeeme, et eluasemekriise inimeste ja ka riigi majanduse jaoks võimalikult leebel kujul lahendada. Esiteks püütakse vältida kinnisvaraturu kokkuvarisemist. Teiseks püütakse vältida sotsiaalseid pingeid ja hoida alal inimeste soovi ise oma eluruumi ehitusse investeerida. Vähetähtis ei ole ka see, et eluruumide ehituse abil on lihtne majandust käima tõmmata. See, et me esimene kord üle võlli põrutasime, ei tähenda veel sugugi, et elamuehitusest ei või mõne aja möödudes saada jällegi majanduse üks kasvumootoreid. On ju eluruum üks inimese põhivajadustest.

Lõppude lõpuks ei ole ju abiprogrammid kellelegi kingituse tegemine, vaid üksnes kriisiolukorras soodsama maksegraafiku võimaldamine või ebasoodsa sundmüügi lükkamine soodsamasse aega.

Elasime üle jõu
Paraku ei sõltu see, mida riik ette võtta saab, üksnes probleemide mõistmisest, vaid ka sellest, millised ressursid meie käsutuses on. Ressursse on meil aga napilt, sest Eesti inimesed on juba aastaid kõvasti üle jõu elanud. Meie laenude ja säästude vahe ületab 100 miljardit krooni ja uute laenude juurdevoolule enam kuigi palju loota ei saa. Hea, kui olemasolevaidki refinantseerida õnnestub. 
Kahanenud maksulaekumised ei lase riigil teha tuleviku konkurentsivõimet ja paremat stardipositsiooni toetavaid investeeringuid. Aga kui me nüüd tulevikku üldse ei investeeri, jääme pärast kriisi reelt kindlasti maha. Õnneks ei ole meie olukord veel lootusetu. Kuigi oleme oma reservidest kulutanud viiendiku ja rasked ajad ei lõpe veel selle aastaga, ei kesta kriis siiski igavesti. Lisaks sellele ei ole me kuigi palju kasutanud Euroopa struktuurifonde, mida nüüd tuleks eelolevatel aastatel koos riigi reservidega kasutada nii, et see aitaks leevendada kriisi ja kiirendada sellest väljumist. Ikka ekspordi toetamiseks, töökohtade loomiseks ja tulevikuinvesteeringuteks, mitte aga jooksvateks kulutusteks.
Samuti ei saa välistada raha laenamist. Kui me suudame vastuvõetavatel tingimustel laenata investeeringuteks, tuleb seda ka teha ja püüda hoida reserve nii palju kui võimalik, sest mitte keegi ei oska täna tulevikku ette näha.

Et leida vastust küsimusele, mida Eesti võiks oma maksupoliitikas analoogiliselt Ameerikaga majanduse elavdamiseks ette võtta, tuleb esmalt silmas pidada tervet rida põhimõttelisi erinevusi Ameerika ja Eesti maksusüsteemides.

Esiteks seda, et Ameerika on puhtakujuline tulumaksu maa, kus tulumaksu osa riigieelarve tuludes mitu korda suurem kui Euroopa ja ka Eestis, mistõttu on seal ka võimalik enam kasutada tulumaksualaseid initsiatiive majanduse mõjutamiseks. Kaudsetel maksudel paraku sellist vahetut toimet pole. Ameeriklaste manööverdamisruum on lihtsalt tunduvalt suurem kui meil.

Teiseks oluliseks erinevuseks on asjaolu, et enamik initsiatiive on tähtajalised ja seetõttu ka oma kestuse poolest täpselt ajastatavad.

Kolmandaks erinevuseks on Ameerika maksusüsteemi erakordne komplitseeritus, mis võimaldab teha mitmesuguseid ja täpselt suunatud soodustusi.

Neljandaks on Ameerikas tulumaksusoodustuste tegemine erinevalt Eestist täiesti tavaline ja kiirelt läbiviidav tegevus.

Viiendaks peame arvestama, et maksusoodustuste tegemisega Ameerikas kaasneb tavaliselt (ilmselt ka seekord) riigivõla kasv, mis meile pole eriti vastuvõetav.

Kui nüüd tulla Obama majanduse stimuleerimise paketi juurde, siis see jaguneb laias laastus kaheks – esiteks, soodustused ettevõtjatele investeeringuteks jne. ning teiseks soodustused töötajatele nõudluse suurendamiseks

Kuivõrd Eestis on investeeringutele juba ammu 0-määr, siis siin pole enam edasi kuhugi minna. Samuti pole alust arvata, et dividendide maksustamise määra muutmine võiks praegu ettevõtlusaktiivsusesse muutust tuua. Ei ole ju meie ettevõtjatele hetkel põhimureks tulumaks vaid see, kuidas sel ja ilmselt ka järgmisel aastal ettevõtte töös hoidmiseks hädavajalikke laenusid refinantseerida; kuidas viia viimase kahe aasta inflatsiooniga kõrgele tõusnud kulutused taas konkurentsivõimelisele tasemele.

Ettevõtjad on siin juba ammu osutanud sotsiaalmaksule, kuid paraku on nad jätnud ütlemata, kus pensionideks ja tervishoiule siis raha võtta.

Reserve meil ju pole, sest Eurostati andmetel oleme me mõlemas valdkonnas Euroopa kõige kokkuhoidlikumate seas. Kuid sellele vaatamata jääb karmiks tõsiasjaks see, et viimase kahe-kolme aastaga oleme me kaotanud galopeeriva inflatsiooniga viiendiku oma rahvusvahelisest konkurentsivõimest ja see kaotus tuleb kiiresti tagasi teha kas tootlikkuse kasvu või kulude vähendamise teel.

Samas pole olukord siiski nii lootusetu kui esialgu paistab. Kuigi meil puudub ruum üldiste maksusoodustuste tegemiseks ei välista see ettevõtjatele kitsamalt fokusseeritud soodustuste tegemist. Seda ikka sellisel moel, et tekiks või kasvaks ekspordivõimeline tootmine. Ja kuivõrd Eesti peab oma ressursid suunama just ekspordi toetamisele, aga mitte nõudluse sisenõudluse kasvatamisele, siis ei näe ma mingit võimalust ega ka mõtet üksikisiku tulumaksu alandamiseks.

Heido Vitsur: Alljärgnevad on "Sirbi" küsimustest ajendatud mõttekäigud.

Suured kriisid toovad endaga alati kaasa suuri muutusi. Kriis tekib ju siis, kui midagi on läinud viltu ja lõpeb siis, kui kriisi põhjused on likvideeritud. Tänane maailmamajandus on haige ja ilma nende mitmete triljonite USD-deta, mida riikide valitsused ja keskpangad majanduse päästmiseks on mängu pannud, oleks maailmamajandus ilmselt juba koomas – see on palju hullemas olukorras kui kolmveerand sajandit tagasi Suure Depressiooni ajal. Kuid vaatamata kõigile vereülekannetele ei ole majanduse vereringet tööle saadud ja uus aasta toob endaga kaasa pankrottide laine ja tööpuuduse kasvu ning muu sellega kaasneva, kuid ilmselt mitte bolševismi taassündi.

Praeguse kriisi põhjusi otsitakse rahamaailmast ja peasüüdlaseks peetakse enamiku asjatundjate poolt veerand sajandit tagasi alanud finantsturgude liberaliseerimist ja dereguleerimist (kuigi on ka neid, kes väidavad, et süüdi on just regulatsioonide säilimine). Kuid on ka neid, kes näevad probleemi algust aastas USD ja kulla seotusele põhineva Bretton-Woodsi süsteemist loobumises 1973 aastal. On neid, kes ütlevad, et süüdi on globaliseerumine.

Lühiajalises kontekstis põhjustas kriisi lahvatamise aga tõsiasi, et ühel momendil ei saanud rahamaailm enam varjata, et kuningas on alasti; et rikkuse enneolematut kasvu ei olnud vaid et investeerimispangad olid loonud ja müünud rahaturgudel tohutult katteta väärtpabereid ning tekitanud sel moel ebarikkust, mille tagatiseks oli üksnes usk, et nii saab igavesti edasi toimetada. Mängiti selle peale, et usk kinnisvara lõputusse kallinemisesse püsib igavesti. Küllalt konservatiivsete hinnangute järgi loodi sellist katteta raha viimase paarikümne aasta jooksul 14 triljoni USD ulatuses (see on, veerand kogu maailma SKTst) ja see on määr, mille ulatuses maailmamajandus peab tasakaalustuma ja usaldus taastuma. Seejuures on usalduse taastumine tunduvalt keerulisem kui finantsaugu kinnitoppimine. Viimasega on valitsused vähemalt kahe kolmandiku ulatuses juba hakkama saanud, kuid usalduse taastumist pole veel märgata – pigem vastupidi. Ja mida siin usaldusest rääkidagi, kui mitte keegi maailmas ei tea, mis on tõsi mis vale. Seega võib arvata, et rahaturu regulatsioonid tulevad ja finantsasutuste järelevalve tugevneb. On võimalik, et lepitakse kokku ka spekulatiivse kapitali tegevusvabaduse piiramises. Et tulevikus ei oleks enam niisama lihtne raha teenimise eesmärgil turgusid kõigutada ja rünnata. Samuti on karta, et globaliseerumine areng mõnevõrra pidurdub. Esiteks ei ole enam nii palju odavalt kättesaadavat raha, et seda lugemata võiks ajada väga suurejoonelist ülemaailmset äri. Raha lugemine sunnib paljusid ettevõtjaid senisest palju ligemale vaatama. Teiseks on üsna kindel, et senisest suurema tööpuuduse korral hakatakse kõikjal töökohtade lahkumisse palju kriitilisemalt suhtuma kui seni.

Seega võib tuleviku maailma iseloomustada ühes lauses järgmiste sõnadega: vähem raha, rohkem regulatsioone ja enam tegutsemist enda lähemas ümbruses.

Kas õhtumaa peab käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma?

Ilmselt küll ja seda päris mitmel põhjusel. Esitekssellepärast, et Õhtumaa ei ole enam maailma edasise arengu peamine (ainuke) mootor. Teiseks ei ole Õhtumaa elustiil jätkusuutlik. Seda nii demograafilisest seisukohast kui ka majanduslikust. Me oleme kaotanud enda alalhoidmise instinkti ja elame hetkele ega hooli tulevikust. Meist (s.o. eurooplastest ja euroopa päritolu rahvastest) on saanud suurimad raiskajad ja järjest konkurentsi-võimetumaks muutuvad töötegijad. Seepärast muutub õhtumaale konkureerimine maailma piiratud ressursside pärast iga kümnendiga järjest keerulisemaks ja edukamate ja kasvavate konkurentide surve sunnib õhtumaad ikka ja jälle oma rihma pingutama.

Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole. Praegu näitavad kõik prognoosid, et alanud sajand saab olema Hiina sajand. Esimene veerand sellest möödub küll USA, EL ja Hiina vedamisel, teine pool aga juba Hiina, USA ja India vedamisel. On võimalik, et koloniaalsest või poolkoloniaalsest minevikust rabelevad paari lähema aastakümne jooksul välja ka osa Ladina-Ameerika riike, Indoneesia, Türgi ja mõned araabia riigid.

Enamiku endiste kolooniate tulevik on aga tumedam kui kunagi varem. Vahe nende ja arenenud riikide vahel ei ole viimaste kümnenditega mitte vähenenud vaid suurenenud.

On raske ennustada, kui pingevaba ja väärikas see iseolemise suurenemine saab olema. On ju potentsiaalsed ohud varitsemas mõlemal pool. Õhtumaad ei ole ju nõus oma positsioonidest niisama loobuma ja ilmselt ei loobu ka kõik tõusvad riigid soodsas olukorras oma uut jõudu demonstreerimast. Seetõttu on targem arvestada hoopis sellega, et suured muutused majanduslikus, demograafilises ja teadusliktehnilises arengus toovad tulevikus endaga kaasa piisavalt pingeid ja ilmselt ka ebaväärikat toimimist. Mõelgem kasvõi sellele, et viimased kümme mõlemale poolele majanduslikult väga edukat aastat ei ole muutnud Eesti-Vene suhteid ei pingevabamaks ega ka väärikamaks. Aga maailmas on vähe arenevaid riike, kellel mõne suurvõimuga möödunud sajandil suuri ebameeldivusi poleks olnud. On ju Õhtumaa eranditult kõigiga tõusvatest majanduslikest suurvõimudest veel lähiminevikus üsna näruselt käitunud.

Kui ohtlik on Venemaa täna Eestile?

Kui ohtlik Läänele? Tänaseks on Venemaa maailmapoliitikas tagasi ja on arusaadav, et ta püüab seda ka demonstreerida. Neile, kes veel kümme aastat tagasi lootsid, et NSVL korjus lõplikult abituteks tükkideks laguneb, selline areng loomulikult meele järgi ei ole, kuid faktid jäävad faktideks.

Läänes suhtutakse Venemaa arengusse sõltuvalt huvidest erinevalt. On riike, kes näevad tugevnevas Venemaas enda jaoks peaasjalikult kasvavaid võimalusi ja neid, kus nähti paremaid võimalusi lagunevasja abitus Venemaas. Kuid ka viimaste puhul ei ole suhetes Venemaaga tegemist sellise vastuseisu või vastandlikkusega nagu külma sõja või isegi perestroika ajal, vaid üksnes teatud majanduslike ja geopoliitiliste huvide vastandlikkusega. Venemaa ja Euroopa on muutumas üha enam erineva iseloomuga siiami kaksikuteks, kes ei saa küll teineteisega väga hästi läbi, kuid on lahutamatud ja teineteisest üha enam sõltuvad. Euroopa ei karda Venemaad ja miks ta teda peakski kartma. Tegelikult ei ole ju Venemaa viimase kahesaja aasta jooksul Euroopas peale 1917 aasta riigipöörde ja NSVL laialilaskmise midagi ilma Euroopa suurvõimudega kooskõlastamata teinud ka siis, kui ta oli oma vägevuse tipul! Lääs teab väga hästi, et vaatamata oma positsioonide praegusele tugevnemisele ei taasta Venemaa enam kunagi Aleksander I või Stalini aegset vägevust. Pealegi tajuvad nii Venemaa kui ka Lääs, et eelseisvas võitluses positsioonide pärast maailmas on neil mõlemal liitlasi hädasti vaja ning et peamised „rindejooned“ maailmas joonistuvad järgnevate kümnendite jooksul tunduvalt teistesse kohtadesse kui Euroopa ja Venemaa vahele.

Aga Eestile on Venemaa kindlasti ohtlik. Ma ei pea siin silmas sõjalist ohtu, vaid hoopis seda, et Venemaa on meid niivõrd ära hüpnotiseerinud, et me selle mõjul näeme maailma sellisena nagu ta tegelikult ei ole ja seetõttu ei oska me ka end kõrvaltvaatajate positsioonilt üldse näha. Paraku ei kahjusta valed hinnangud mitte üksnes meie majanduslikke huve vaid ka rahvuslikku julgeolekut. Me ei saa aru isegi sellisest lihtsast ajast, et meie ülitundlikkus Venemaa suhtes Venemaad ei kahjusta vaid hoopis aitab teda, kuivõrd ta süvendab lõhet Euroopas, aitab kaasa Venemaa ja liikmesriikide kahepoolsete suhete kasvule, vähendab Eesti atraktiivsust Lääne investoritele ning kitsendab seeläbi Eesti valikuvabadust.

Eestit ei ohusta täna ju Vene tankid, vaid hoopis meie majanduse haavatavus ja vajadus välisinvesteeringute järele.