Ott Pärna Riigikogus iga-aastast raportiti esitlemas

Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse e-õppe uudiskirja 2011.a sügisnumbri persooniloo fookuses oli Eesti Arengufond. Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärnaga vestlesid e-Õppe Arenduskeskuse projektijuhid Kerli Kusnets ja Mari-Liis Peets.

Arengufond on koht, kuhu tullakse kokku, käiakse läbi, minnakse ära, tullakse tagasi. Koht, kus ärksad inimesed panevad oma pead kokku ja ärgitavad Eesti riiki, ettevõtjaid, ühiskonda ja inimesi üldse. Koht, kus unistatakse eesmärgipäraselt ja sihiteadlikult. Arengufondlaste koolkonnaga käib kaasas positiivselt ärev sünergia ja teravad teod. 

Organisatsiooni kujunemislugu Eesti Arengufond loodi Riigikogus oma seadusega ja ministeeriumitest sõltumatuna. Arvati, et ka Eesti riigil võiks olla uuendusi esile kutsuv ja katsetav organisatsioon, mis tegeleb pikemate teemadega kui valitsus ja on sillaks riigiasutuste ning erasektori vahel. Vaja oli organisatsiooni, mis hoiaks kaugemat horisonti ja tegeleks tuleviku küsimustega eelkõige majanduslikus võtmes ning investeeriks tehnoloogiaettevõtetesse, mitte ei jagaks toetusi.

Põhifunktsioonid

Arengufondil on kaks põhilist tegevussuunda – tulevikku suunatud majandusseired, uuringud ja analüüsid ning riskikapitaliinvesteeringud ambitsioonikatesse tehnoloogiafirmadesse. Samuti on Arengufondi ülesandeks maailmatrendide tõlgendamine Eesti kontekstis. Selle toetuseks on käima lükatud trendiblogi www.fututuba.ee.

Arengufond ostab osalusi Eesti ettevõtetes. Kuna ettevõtted on noored, siis ollakse nende murede ja rõõmudega aktiivselt kaasas. Eesmärk on edukamad ettevõtted hiljem kallimalt edasi müüa või börsile viia. Investeeringutest saadav tulu taasinvesteeritakse, et üha uutele tehnoloogiaäridele tuul tiibadesse lükata. Praegu on Arengufondil portfellis 15 ettevõtet, mis on Eestis kõige suurem riskikapitaliga portfell ambitsioonikatesse tehnoloogia-startup’idesse (alustav ettevõte) tehtud investeeringutest. Ettevõtetesse paigutatud raha peaks 5–10 aasta perspektiivis suuremas mahus tagasi tulema. Pluss on see, et suur osa Eesti tehnoloogiaettevõtetest saab sel viisil võimaluse tuleviku Skype’ideks areneda. Osa äriprojekte ilmselt ka ebaõnnestub – nendega seotud kulud kaetakse edukamate tehingute tootlusest. Teiselt poolt teeb Arengufond majandusega seotud seireid ja uuringuid, et hoida pilk horisondil ning tegeleda asjadega, mis ei mahu ühe või teise ministeeriumi pädevusse ja asetsevad era- ja avaliku sektori piiri peal.

Seega on Arengufond nii ettevõtluses kui ka hariduses riigiasutustest enam sees – n-ö vahepuhver. Arengufondlased mõistavad, kuidas töötab riik, kuidas poliitika, kuidas käib poliitikate kujundamine, kuidas mõtlevad ametnikud. Teisalt saadakse aru ettevõtete väljakutsetest ja ettevõtlusega seotud rohujuuretasandi probleemidest ning rahvusvahelise konkurentsi küsimustest ettevõtluses. Igas valdkonnas on tegelikult ju küsimus, kust tulevad need inimesed, kellega teha tootlikumat tööd töötlevas tööstuses, minna rahvusvahelistele turgudele teenusemajanduses ja teha uusi start-up ettevõtteid tehnoloogiaäris. Küsimus on selles, kust neid inimesi võtta. Kui IT on võimaldaja kõikides sektorites ja kõrgkooli lõpetab aastas 350 IT-spetsialisti, siis seda on vähe. Puudu on paarkümmend tuhat IT-haridusega inimest, et Eesti majandussektorid (haridus, energeetika, töötlev tööstus, jaekaubandus, metsandus jt) saaks tootlikumaks areneda. Eesti riigil on küll maailmas IT-kuulsus, kuid IT-põhist eksporti olulises mahus teha veel ei osata. Eestlased pole kehvad müügimehed, lihtsalt ei ole inimesi, kellega seda teha. Eesti edulood on üksikute inimeste genereeritud ja vägevad, aga et seda rahaks teha, on vaja mitte kahte inimest, vaid kahtesadat, veel parem kahte tuhandet ühes valdkonnas.

Arengufondi seiresuuna tööpraktikaks on erinevatest valdkondadest inimeste kokkutoomine, üheskoos väljakutsete defineerimine, analüüside tegemine ja ühiste tegevuskavade kokkupanek. Koos püütakse jõuda lähemale probleemide juurteni, mida tegelikult tuleks lahendada selleks, et jõuda punktist A punkti B. Kui ühe lausega kokku võtta, on Arengufond Eesti riigi innovatsioonilabor, kellel on võimalus teha asju natuke teistmoodi, heita heas mõttes kinnas sellele, mis praegu tehakse, et Eesti riigis kui organisatsioonis toimuks pidev uuenemine.

Nullist visioonini ja sealt tegudeni

“Kunagi päris nullist alustades (nüüdseks neli aastat tagasi) tegime esimeste meeskonnaliikmetega Arengufondi strateegiat. Küsisime endilt, milline peaks olema Arengufondi unistus või visioon, mille nimel me tööle tuleme ja mida tahame saavutada. Nii tekkis Eestile üks ja Arengufondile teine visioon,” meenutab Ott Pärna. Eesti riigi asja ajades ei saa aga olla kaht visiooni, vaid peab olema üks. Seega kujunes ühine visioon, et aastaks 2012 Eesti teab ja kasutab võimalusi globaliseeruvas ning muutuvas maailmas läbilöömiseks. Selles valguses Arengufond tegutsebki.

Esimese läbitud seiretsükli põhjal võib öelda, et nüüdseks teab Eesti oma võimalusi. Läbi on analüüsitud suur osa majanduse erinevaid valdkondi nii töötlevas tööstuses kui ka teenusemajanduses, seda ennekõike rahvusvahelistumise ja tootlikkuse kasvatamise perspektiivist lähtuvalt. Arengufond on kaardistanud pildi, mis on tehtav ja mis ei ole, samuti teinud põhimõtteliste arengusuundade ja väärtuste teemalise laiapõhjalise visioonitöö “Kasvuvisioon 2018 – maailmas edukas ja koduselt armas Eesti” (vt http://www.arengufond.ee/foresight/growth/). Järgmise tsükli küsimus on, kuidas Eesti oma võimalusi ära kasutaks. On palju institutsionaalseid väljakutseid – osa teemasid on lahendatavad vaid asutusteüleselt. Näiteks Eesti talendipoliitika – riigil peaks see tulevikus olema – ei saa olla pelgalt haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi, siseministeeriumi või majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi pärusmaa. Seda saab teha vaid era-, avaliku ja vabasektori tihedas koostöös. Sellepärast on Arengufond algatanud avaliku ja erasektori ümarlauad, kus osapooled saavad kokku ja mõtlevad, kuidas mingit valdkonda edasi viia.

“Finantsteenuste ekspordipotentsiaali kasvatamiseks loodi FinanceEstonia (vt http://www.financeestonia.eu ) ja meditsiiniteenuste ekspordimahtude kasvatamiseks on koostöös erasektori, haiglate ja riigiasutustega loomisel MedicineEstonia,” räägib Pärna. “Need ei ole rahajagamiseks, vaid selleks, et lahti mõtestada ühised eesmärgid, panna paika tegevuskavad ja leppida kokku osapoolte tegevustes ja panustes. Ükski erahaigla ei suuda üksinda läbi rääkida mõne teise riigi haigekassaga, et oma teenust eksportida. Oluline on koostöö ja ühiste eesmärkide seadmine, mis võib mõningal puhul tähendada lõpuks ka investeeringut. Kui Eesti näiteks tahab rahvusvaheliselt võõrutusravi pakkuda, teha mingitesse piirkondadesse võõrutuskliinikuid, siis tähendab see teema ühist mõtestamist, detailsemat arusaamist sellest turust (millisest riigist tulevad kliendid, kuidas nad otsuseid teevad jms) ja ühise panuse tegemist.” Suurte investeeringuteni jõudmiseks on vaja asjaosaliste ühist mõttetööd. Erinevad initsiatiivid, mida Arengufond järgmiseks perioodiks planeerib, on just sellele suunatud – kuidas rattad käima panna.

Meie inforuumi ja meedia põhjal võiks arvata, et Eesti on suurem kui maailm selle ümber. Eduka Eesti jaoks peab see mõttemall muutuma. Meil ei ole naftat ega muud, mille arvelt oma kulusid kinni maksta. Euroopa kõrgliigas kaasa rääkiv tuleviku Eesti peab palju rohkem rahvusvahelist äri tegema, enam kultuuri- ja haridussidemeid omama ning sisuliselt mõistma, mis toimub meie ümber.

IT-haridus ja IT hariduses ehk inimkapitali kingast

“IT + haridus” teekaart ja rahvusvahelise ning interdistsiplinaarse IT Akadeemia algatus on välja kasvanud erinevatest seiretest. Arengufond on uurinud, kuidas IT saab enim mõjutada Eesti majanduskasvu. Maailmast on teada, et pool rikaste OECD riikide viimase kümnendi tootlikkuse kasvust on tulnud IT kasutamisest eri sektorites. “Seirega jõudsime selleni, et Eestis on IT-vallas inimkapitali king kõige kitsam ja sellega tuleb tegeleda. Koolides tuleb IT-hariduse andmise mahtu kasvatada ja kvaliteeti parandada, st muuta see rahvusvahelisemaks ja viia ingliskeelseks,” selgitab Pärna. “Välistudengite abil saab Eesti kahaneva üliõpilaskonna kasvule suunata. Kui minna interdistsiplinaarsusesse, siis räägime IT-st kui lahendusest. On vaja liikuda interdistsiplinaarse hariduse suunas. See tähendab magistritasemel “IT +” programme, nt IT + meedia, IT + meditsiin, IT + logistika, IT + energeetika jne.” Plaan on seda teha rahvusvaheliselt – kõik programmid ingliskeelsetena ning pooled tudengid ja professorid väljastpoolt Eestit.

WebMedia juht Taavi Kotka on välja toonud, et tal on puudu umbes 100 inimest, keda ta kohe palgale võtaks. Sten Tamkivi (Skype Eesti juht) kirjutas äsja, et neil on vajaka 40-50 töötajat ja nad ei loodagi enam kõiki neid inimesi Eestist leida. Haridus peab tuleviku nimel astuma selle sammu, et IT-haridusega spetsialistide puudust leevendada. ITtalentide import on samuti aktuaalne, kuna muutused hariduses on inertsed. Oluline on ka IT-ekspertide piiritaguse kogemuse kasvatamine, et nad naaseksid oma kontaktidevõrgustiku ja uue haridusega koju õpetama, ettevõtteid juhtima ja järgmist koolkonda kujundama. Kõike seda kokku võttes peame endalt küsima, kas me suudame ja tahame oma IT eduloo ka tegelikult majanduslikuks ja ühiskondlikuks kasuks muuta. Eestil on selleks võimalus, kuna see on üks väheseid valdkondi, milles me maailmas tuntud oleme.

Tarkade projektijuhtidena saaks alltööd sisse osta kust iganes, aga kuna IT-ettevõtted on väga liikuvad, siis tuleb inimeste poolelt kiiresti reageerida. Arengufondi investeerimisportfellist on näha, kuidas üha enam tasub hoopis Silicon Valleysse minna, palgata inimesed seal ja kasvatada tegevust. IT-valdkonnas kipub olema nii, et ettevõtted, kes tahavad kasvada, lähevad sinna, kus on inimesed. Jätkusuutlikkuse seisukohast on Eestile oluline korjata maksutulu ja hoida Eesti ettevõtted pigem siin.

“Fakt on see, et kui me oma IT edulugu mahukamalt rahaks ei keera, siis on ta edaspidigi peamiselt Eesti maksumaksjate poolt meie siinset elu paremaks tegev ettevõtmine nagu siiamaani,” tõdeb Pärna. Palju Eesti IT edust on avaliku sektori loodud – e-riik, ID-kaart ja mitmesugused infosüsteemid ning registrid. Nendega jõudis Eesti IT-vallas ka maailmapilti. Sinna kõrvale on hakanud tekkima ka erasektori ettevõtmisi. Erasektori poolelt on märgilised ennekõike telekomide tänapäevasus ja panganduse e-teenused – samas on mõlemad praegu põhiliselt siseturu ärid.

Seirest lahenduseni

Arengufondi juhatuse esimehel on hea meel fondi tegevuse tulemuslikkuse üle:

Arengufond on tulevikuideede kohtumispaik

“Kõik meie seired on jõudnud pilootalgatusteni. Osa üritame ise käima lükata, mõne puhul loodame, et keegi turuosaline teeb need sammud ära. Rahvusvahelise IT interdistsiplinaarsuse teema hariduses on käsile võtnud Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus. Ka siin on küsimus, kas me oleme võimelised selle oma jõududega ära tegema või äkki on vaja tegijaid väljast juurde tuua. Miks me ei võiks mõneks võtmeinimeseks tuua kedagi, kel on rahvusvaheline suhtlusvõrgustik. Selle inimese kaudu saaksime luua strateegilise silla mõne tugeva välismaise ülikooliga, olgu see MIT, Stanford või mõni muu. Siiamaani oleme mänginud rahvuslikus liigas, kus on kohalik lagi ees, nüüd tahame siseneda meistriliigasse, kuhu korjatakse kokku parimad pead maailmast. Kui me tahame oma haridusega tõesti maailma tippu jõuda, siis jääb meie oma inimestest väheks. Igal juhul tuleb professoreid, teaduskondade või instituutide juhte sisse tuua. Kui me seda ei tee, on see kasutamata võimalus ja suuremate muutuste lootuses ilmselt ka enesepettus.”

Arengufondi suurim läbimurre

Suurim läbimurre on olnud kvaliteetsed seired ja see, et tahetakse pidada tulevikuteemalist debatti. Erinevate seirete ja eelmise aasta kasvuvisiooni töö ümber on ekspertgruppides, seminaridel ja konverentsidel koos käinud paar tuhat ärksat pead. Eesti terasem osa inimestest, ka noored tahavad diskuteerida oma riigi tuleviku üle. “Meil on selle üle hea meel, et tublid inimesed on siin pead ühisteks aruteludeks kokku pannud. See on demokraatliku riigi üks võimalusi panna palju inimesi samast asjast ühtemoodi aru saama ja samas suunas tegutsema,” kiidab Pärna.

Arengufondi koolkonnast ehk särtsuga tegemisest

Pärnal on õnnestunud Arengufondi kokku saada väga hea meeskond, kes on tänini suures osas püsinud, taibukaid on juurdegi tulnud. Need, kes on ära läinud, kannavad edasi Arengufondi mõttelaadi ja siirast tahet Eesti arengusse panustada.

“Organisatsioonina oleme ekspertorganisatsioon, mis tähendab, et kõik on suured isiksused, keda ei saa nagu liinitöötajaid juhtida. Kõik on keevaverelised oma arvamuse avaldamises, kuid vaidlus käib seisukohtade ja vaadete üle, mitte personaalsel tasandil – seda peab ekspertorganisatsioonis alati meeles pidama. Särtsuga asja tegemine äratab indu ka teistes. Üksinda üritades või pidevalt õhtul hilja üksi tööd tehes viskab ikka üle küll. Kambas jätkub aga hasarti ja tegemistahet. Selline start-up’ilik pealehakkamine on meil olnud kõik need neli aastat,” kirjeldab Pärna.

Riskikapitali ettevõtete portfellist

Arengufondil on Eesti suurim riskikapitaliga ettevõtete portfell: 15 ettevõtet, millesse on investeeritud võrdsetel alustel koos kaasinvestoritega erasektorist. Enamik neist firmadest üritab maailmas ühel või teisel viisil läbi lüüa.

Oluline on, et riskikapitali teemast räägitaks õiges keeles. Meedia kajastab seda tihti kui toetuste jagamist. Pärna selgitab: “Alles nüüd on hakatud aru saama, et tegu on teenimise eesmärgil omakapitali investeeringuga kasvuambitsiooniga skaleeritavasse ärimudelisse, mitte elustiiliettevõtetesse või siis teadusse. Kuidas eristada elustiiliäri skaleeritavast? Näiteks juuksurisalongis saab nii palju päid lõigata, kui palju on juuksureid. Skaleeritavus on piltlikult see, kui samad juuksurid suudavad kümme korda rohkem päid lõigata, ennast seejuures surnuks töötamata ja rohkem raha kulutamata. Riskikapitali mudelid on kiire kasvu mudelid, enamasti tehnoloogiafirmad. Kuid head meeskonnad suudavad seda ka juuksurisalongide ja kohvikukettide puhul, seda enamasti frantsiisikettide ehitamise läbi, nt Starbucks ja Bread Talk (vt www.breadtalk.com/).”

Paljud Arengufondi portfelliettevõtted on saanud rahvusvahelist tunnustust ja mitmed neist on oma järgmistest investeerimisringidest suutnud kaasata rahvusvaheliste fondide ja äriinglite raha. Eesti on juba praegu start-up ettevõtete kasvumaana maailmas täitsa pildis!

Portfelliettevõtete eripära seisneb selles, et nad on seotud ülikoolidega. Eestist väljapoole vaadates on tehnoloogiaäris paljud asjad teatud haibi peal, näiteks sotsiaalsed võrgustikud jm moealad, kus tegutsetakse. Arengufond keskendub pigem firmadele, millel on oluline intellektuaalne omand või raskestikopeeritav teadmine. Eesti oludes selline portfell kokku panna on suur saavutus. Teiselt poolt on see tunnustus meeskonnale, et kaasinvestorid erasektorist aktsepteerivad Arengufondi kui professionaalset partnerit.

Eesti riskikapitalituru laiema arendamise eesmärgil on käima lükatud Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsioon ESTVCA (vt www.estvca.ee ), millel on pea 30 põhiliiget ja lisaks toetajaliikmed, kes jagavad teistega parimaid praktikaid investeerimisest ja turuteadlikkusest.

Riskikapitali turu areng on vajalik paljuski põhjusel, et pangalaenudega sageli ei saa innovaatilisi äriideid finantseerida, kuna elluviijatel ei ole tagatist. “Ainus alternatiivne raha kaasamise viis on oma säästud, tiimi tasuta tööaeg (ingl k bootstrapping) või siis nn kolm F-i ehk family, friends ja fools (eesti k perekond, sõbrad ja ullikesed). Kui ettevõtmine vajab juba paar miljonit eurot, siis sellist raha sõbra käest ei saa,” valgustab Pärna.

Et riskantses tehnoloogiaäris investorit leida, on olulised nii paljulubav ärimudel kui ka tugev ja teotahteline tuumikmeeskond. Kõik peavad uskuma äriideesse ja üksteist usaldama. Investor usaldab oma raha meeskonnale, kes lubab tema osaluse väärtust ajas kasvatada. Kui ettevõte kõrbeb, kaotab investor oma raha. Kui ettevõte võidab, siis tema osaluse väärtus kasvab ning investor teenib raha.

Arengufondi investeerimisportfell

• Cellin Technologies arendab tehnoloogiat inimese kudedest või luuüdist eraldatud tüvirakkude senisest kiiremaks kasvatamiseks raviprotseduurideks sobivateks koepreparaatideks.
• Modesat Communications (www.modesat.com) arendab modemlahendusi erinevateks maapealse, satelliit- ja turvaside rakendusteks maailma juhtivatele sidesüsteemide ja -seadmete tootjatele.
• NOW! Innovations (www.nowinnovations.com) pakub mobiilmaksete platvormi erinevate teenuste eest tasumiseks alates mobiilparkimisest kuni kiirteel sõitmiseni.

Arengufondi portfelliettevõtted

• BiotaP (www.biotapristine.com/aboutbiotap ) arendab metagenoomi analüüsil põhinevat keskkonna mikrobioloogilise testimise platvormi.
• Fits.me (http://fits.me) arendab uudset robootikal põhinevat lahendust online-rõivapoodidele. Lahendust võimaldavaks alustehnoloogiaks on arvuti teel juhitav kujumuutev robotmannekeen.
• Goliath Wind (www.goliath.ee) ja my!Wind (www.mywind.ee) arendavad senisest odavamat ning tõhusamat uut tüüpi tuuleturbiini nn rõngasgeneraatorit, mis võimaldab langetada tuuleenergia hinda.
• Ilmarine Engineering (www.ilmarine.ee ) on metallitöötlemis- ja masinaehituse lahendused välisturgudele.
• SmartPost/Cleveron (www.cleveron.eu) töötas välja iseteeninduslike pakiterminalide tehnoloogia. Testvõrk Eestis müüdi 2010. a suvel Itellale, praegu eksporditakse tehnoloogiat ja tarkvara rahvusvahelisele turule.
• Realeyes (www.realeyesit.com) arendab inimese pilgujälgimise ja emotsioonide mõõtmise ning analüüsi tehnoloogiat, mis on kasutatav ka tavalise veebikaamera kaudu.
• SelfDiagnostics (http://selfdiagnostics.ee) arendab kodust kiirtesti nakkushaiguste tuvastamiseks, mis põhineb uudsel patogeenispetsiifilisel testiplatvormil.
• GrabCAD (www.grabcad.com) arendab internetikeskkonda CAD-inseneridele, projekteerijatele ning allhanke ja lõpptootefirmadele.
• Inner Circle’i (www.posterbee.com) ambitsiooniks on luua kasutajasõbralik, kuid erinevalt Facebookist privaatne keskkond grupisuhtluseks ja sellega maailma minna.
• Sportlyzer (www.sportlyzer.com) arendab rahvusvahelisele turule veebikeskkonda, mis viib harrastussportlased kokku treening- ja motivatsioonitarkvaraga.

Viimased kolm on välja kasvanud Arengufondi rahvusvahelise äri inkubaatorist Seedbooster.

Enamik nendest ettevõtetest kasutab infotehnoloogiat ja need rakendused on mingi elulise probleemi lahendamiseks. Selline ongi Eesti Arengufondi portfell – kõikidel nendel ettevõtetel on oma lood, võlud ja valud. “Me võime julgelt öelda, et ¾ nendest ettevõtetest ei eksisteeriks, kui ei oleks Arengufondi, kes on neisse investeerinud koos erakapitaliga (erainvestorid, kes varem pole tehnoloogiaettevõtetega kokku puutunud). Me meelitame inimesed tehnoloogiasse investeerima, rohkem riske võtma. Hea on see, et mitmed ettevõtted on maailmas tuntust kogunud ning see teeb reklaami Eestile,” on Ott Pärna Arengufondi portfelliettevõtete üle uhke.

Ühest huvitavast seirest

Arengufondi uuemaid seireid on India–Eesti majanduskoostöö võimalusi avav ettevõtmine (vt www.arengufond.ee/foresight/india ), mida tehakse koos India Suursaatkonnaga Eestis ja Soomes (asub Helsingis). Seire eesmärgiks on avada Eesti kaudu India ettevõtete ärivõimalusi Euroopas ning Eesti ettevõtete võimalusi Indias äri teha ja sealseid ühiskondlikke väljakutseid lahendada. Seire laiemaks ülesandeks on India riigi põhjal Aasia majandusvõimaluste lähem tundmaõppimine.

Riigikogu spiiker Ene Ergma Arengufondi portfelliettevõtete teemal mõtteid vahetamas

India suurust ja arengu kiirust arvestades on seal külluses väljakutseid ja ärivõimalusi, mida meie ettevõtted saavad ära kasutada, õppides sealset turgu ja selle omapärasid korralikult tundma. India ettevõtted on omakorda huvitatud maailma kõige rikkamast tarbijaturust, mis on jätkuvalt Euroopa. Miks ei võiks osa neist ettevõtetest tulla Euroopa turule Eesti kaudu, kas siis kaubandusega, tehnoloogiaäridega või muul moel. India lennufirmadki hakkavad üha enam Indiast välja lendama. Lennundus on Indias üks kiiremini arenenud valdkond üldse. Kui Hiinas on lennukompaniidel üle 2500 lennuki, siis sama suures Indias alla tuhande. Infrastruktuur, teed ja raudteed on samas palju kehvemad kui Hiinas. Seetõttu investeeritakse lennujaamadesse ja lennufirmadesse aina enam. Miks ei võiks mõni India lennukompanii tulevikus lennata Euroopasse läbi Eesti?

Uued seireteemad

Kui rääkida teistest uutest seireteemadest, siis on Arengufondis töösse minemas talendiseire ja rohemajanduse ehk clean-tech seire.

Talendiseire on vajalik selleks, et diskusioon läheks üleskutsetest “Talendid koju!” aste sügavamaks. Maailmas on käimas üha karmistuv globaalne talendiralli, kus on riikidena nii võitjaid kui ka kaotajaid. Selleks, et olukorda enda kasuks kallutada, tuleb see teema võimalikult laiapõhjaliselt ja eri eesmärkidega osapooli kaasates läbi töötada. Lisaks tuleb jõuda sügavamate argumentideni, mis siis ikkagi teeks Eesti atraktiivseks helgetele peadele teistest riikidest. Veel tuleb mõelda, keda ja kust me siia konkreetsemalt ootame jne. Kui üks asi on talenditeemaga selge, siis see, et eduka Eesti ehitamiseks vajame palju rohkem mõistust, kui meil omal jagub (seda näitab teiste kiirelt kasvanud väikeriikide kogemus). Lisaks peame me hoolitsema selle eest, et me omaenda parimatele tegijatele ka edaspidi pinget pakuksime – et nad endale Eestis piisavalt väljakutseid leiaksid.

Rohemajandus (sh roheline turg ja äri) kui valdkond on akuutne, kuna selle globaalset kasvu tõukavad tagant keskkonnaprobleemid ja neile lahendusi otsivad riikidevahelised kokkulepped, võetud kohustused, aga ka tehnoloogiline areng ning muutused tarbijate väärtushinnangutes. Euroopa Liit on seadnud rohemajanduse üheks oma järgmise kümnendi prioriteediks, ka rahapaigutuste mõttes. Eesti peaks sellest maksimaalselt osa saama ja oluliseks kaasarääkijaks muutuma. Oluline on, et suurem osa Eesti ettevõtetest mõistaks rohemajanduse võimalusi ja arendaks oma ärimudeleid selles suunas – peidab ju rohemajanduse valdkond endas uusi ärivõimalusi ja töökohti nii töötlevas tööstuses kui ka teenusemajanduses. Kusjuures maailmas kahekordistub aastaks 2020 keskkonnaga seotud toodete ja teenuste maht 1,6 triljonilt eurolt 3,2 triljoni euroni. Samuti on puhtad tehnoloogiad tõusnud riskikapitalistide üheks lemmikvaldkonnaks info- ja biotehnoloogia kõrval.

Saab see olema rohemajandus, küberturva või rahvusvaheline kauplemine tervishoiuteenustega – on selge, et maailmas läbilööv Eesti peab saama nii mõneski tulevikuvaldkonnas eestkõnelejate sekka. Selles mõttes peabki valdkondade sisuline arendamine käima käsikäes mõtestatud tööga rahvusvahelisel areenil. Lõpuks hakkavad need kaks poolt üksteist toetama. Näiteks puhta vee nappuses olnud Singapurist on veetehnoloogiate arendamise ja targa rahvusvahelise lobitöö kaudu saanud veetemaatika eestkõneleja maailmas – seal toimuvad sellel teemal suured rahvusvahelised konverentsid, antakse välja maailma veeauhindu jne.

Networking’ust

“Arengufondi kui väikest (alla 20 inimese) organisatsiooni vaadates on selge, et me ei saa kõiki häid kitsa valdkonna eksperte palgale võtta. Mõnes mõttes me oleme võrgustiku süda, kus käiakse koos mõtteid jagamas, et Eestit edasi viia.

Fits.me - Riigikogus Arengufondi portfelliettevõtteid tutvustamas

See tähendab ka seda, et me ei ole kivisse raiutud seisukohtadega, vaid avatud foorum, kuhu on oodatud kõik uued mõttekaaslased. Eesti riigi ainuke võimalus maailmas tulevikus läbi lüüa ongi olla selline võrgustikukeskus,” nendib Pärna. Eesti ei konkureeri asukoha mõttes mitte kunagi Pariisi või Londoniga. Teine lugu on siis, kui siin tehakse ühist inspireerivat asja ja huvitavad inimesed maailmast tahavad siit läbi käia. “Näiteks on õdede Talide Nordic Symphony Orchestra toonud projektipõhiselt kokku parimad sümfoonikud üle maailma. See ei ole sümfooniaorkester, mis elab ja töötab püsivalt Eestis – kõik need head muusikud tulevad kokku vaid konkreetset asja tegema, ehk siis projektipõhiselt. Ei ole vahet, kas oled Eestist, Singapurist, Bostonist, New Yorgist, Washingtonist, San Diegost – ikka tahetakse tulla. Tehnoloogia ulatab meile selles abikäe – erinevate IT-lahenduste abil saab kogu seda võrgustikku päris hästi koos hoida. Samamoodi on paari kliki kaugusel info, millist tööd keegi on kuskil teinud ja vajaduse korral saab ekspertidega kohe ühendust võtta.”

Kuhu Arengufondi käsi ei ulatu ehk millest unistame

Arengufondis tuntakse puudust kõige rohkem sellest, et need paljudest ühistest töödest ja seiretest välja koorunud head mõtted või järeldused kiiremini ellu jõuaks. “Selles mõttes oleme kärsitud – väle tegutsemine peaks olema väikese Eesti firmamärk ja unikaalne eelis – siin ju kõik inimesed tunnevad üksteist,” mõtiskleb Pärna. Kui investeeringute suund välja jätta, siis ei ole Arengufondil täideviivat võimu – ei saa asju ise ära tegema minna, selleks loodud asutusi asendada. “Meie liistud on olla pigem ajutrust, kelle ülesanne on väljakutsetele ja võimalustele tähelepanu juhtida, asjasse puutuvaid osapooli kaasata, taustaanalüüse teha ja rahvusvahelist parimat praktikat maale tuua – kõike seda selleks, et mõjusad asjad õiges kohas juhtuma hakkaksid.”

Eesti on ühest arengutsüklist teise minemas. On palju asju, mis on hästi ja õigesti tehtud. Samas, mida kõrgemale arengutasemele me oma majanduse ja ühiskonnaga jõuame, seda keerukamaks iga järgmine hüpe läheb. Praeguseid väljakutseid on raske lahendada nn tordivormiga, sh praeguse institutsionaalse jaotusega. Paljud teemad ei mahu ühe või teise ministeeriumi pädevusse, paljud neist ei ole tehtavad ainult avalikus või erasektoris. Seepärast on ainus võimalus teha koostööd, leida selleks nii ajutisi kui ka püsivaid töövorme. Erasektori ettevõtetel ei ole nii palju võimu, et üksi kaugetele turgudele minna – riik ja erasektor peavad siin tarka koostööd tegema, seda näitab kas või Põhjala praktika. Isegi suure Nokia domineeriva turuosa taga Indias on tugev annus Soome riigi asjaajamist ja diplomaatiat.

“Mina ise unistan rohkemast arvust säravatest ja maailma tundvatest liidritest ja riigimeestest, kes on tegutsemistahtmist täis. Ainult need säravad inimesed erinevates organisatsioonides, siin Arengufondis ja riigis üldse, on need, kes tegelikult Eesti elu edasi viivad. Oluline on oskus neid märgata ja natuke juhendada, kui me tahame, et suured asjad juhtuma hakkaksid. Mul on tunne, et me Eestis olemegi rohkem anonüümse seaduse, programmi või euromeetme usku ega oska hinnata, motiveerida ja usaldada liidreid – iga õnnestumise taga on ikka ja alati inimesed,” mõtiskleb Ott Pärna.

Pärna paneb südamele, et noored kipuvad ära minema, kui nad ei saa Eestis midagi ära teha. “Kui ümberringi on viitsimatus, siis ärksamad lahkuvad. Vastupidi, kui on inspireeriv keskkond, siis tahetakse olla selle osaks ja tullakse ka teistest riikidest tagasi Eestisse. Kui meil siin tehakse huvitavaid ja ambitsiooniga asju, siis veri keeb ja tahtjaid jätkub. Seda näitas ka kahekümne aasta tagune iseseisvumise periood. Siht oli ees ja kõik tahtsid tegutseda. Oli sisuline debatt eesmärkide, vähem persoonide üle. Tekkida võiks uus laine tahtjaid ja tegijaid. Lõppude lõpuks on see meie riigi tulevik. Ajalugu näitab, et Eesti riik ei ole jumalast antud. Kui me ise enda tulevikku ei kindlusta, ennast riigina “teravaks” ei arenda, siis me ei oska ennustada, kuhu turbulentne maailmameri meid viib. On olemas ütlus, et kui sul omal plaani pole, siis oled sa kellegi teise plaani osa. Tark on olla ise terav ja toimekas ning ise oma tulevikku kujundada.”

Eesti Arengufond on Riigikogu loodud mõttekeskus, kus analüüsitakse globaalseid tulevikutrende Eesti huvidest lähtuvalt, ja investeerimisfond, mis investeerib uut moodi mõtlevatesse ambitsioonikatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse. Arengufondi tegevjuht on Ott Pärna, investeeringute suunda juhib Heidi Kakko ja tulevikuseiret Kitty Kubo. Arengufondis töötab 20 inimest (üle poole neist alates esimesest tegutsemisaastast) ja investeerimisotsuseid nõustab 7-liikmeline rahvusvaheline ekspertkomitee. Arengufondi nõukogus on 9 liiget. Arengufondile saab külla tulla Tallinnasse aadressil Tornimäe 5, huvitavat lisainformatsiooni leiab veebist www.arengufond.ee.

Kas teadsid, et:

• Arengufond loodi 2007. aastal.
• Arengufondi-sarnased keskused on olemas paljudes riikides (nt NESTA Suurbritannias, Forfas Iirimaal, Vinnova Rootsis, lähim koostöö on soomlaste SITRA-ga).
• Arengufondi vedamisel koostati Eesti Kasvuvisioon 2018, mis tipnes mullu kahe tipptasemel foorumiga (neist üks noortele).
• Arengufond on investeerinud 15 ettevõttesse 6,6 milj eurot (teist samapalju erainvestorid).
• Arengufond on Eesti riskikapitali assotsiatsiooni EstVCA asutaja.
• Arengufond investeeris Eesti Telekomi aktsiate dividendidest saadud raha, mis aga masu ajal suunati riigieelarve päästmiseks. Töös on järgmise investeerimisfondi moodustamine.
• Arengufondil on oma blogi www.fututuba.ee, mis lahkab Eestile olulisi globaalseid tulevikutrende.
• Arengufond on IT Akadeemia, FinanceEstonia ja MedicineEstonia koostööinitsiatiivide algataja.
• Noorim töötaja on 23aastane ja vanim 67.

Koostööpartnerid räägivad Arengufondist:

Tänavune Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL-i) aastakonverents "Visioonist lahendusteni" tõi TTÜ aulasse kokku esindusliku saalitäie IT-asjatundjaid ja huvilisi, kes seekord kuulasid ja arutlesid üsna mitte-tehnoloogiliste teemade üle. Päeva esimene pool, mille avas Eest Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, keskendus haridusele ja teises pooles räägiti rohkem ettevõtlikusest mitmete startup ettevõtete näitel ning riskikapitalistide vaatevinklist. Allpool toon mõned nopped ja muljed päeva esimesest poolest, mis haridusele keskendununa haakub Arengfondi mitmete äsjaset seiretööde fookusega.

ITL-i president Taavi Kotka kuulutas oma märgilise pealkirjaga etteastes "Jää sulab" masu lõppu IT-sektoris, mille tõenduseks tõi Eesti kõrgeima keskmise palgataseme ja 0%-se tööpuuduse. Veelgi enam -- meil on jätkuvalt puudu vähemalt tuhat IT-spetsialisti, kes võiksid tõsta informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektori lisandväärtust 2014. aastaks 30 miljoni euro võrra. Samas pole viimastel aastatel IT-sektori töötajaskond eriti kasvanud (aastail 1993-2007 kasvas üle 50% 9000-lt 15000-le ja seejärel on püsinud sellelähedasel tasemel), mis sunnib küsima: kas lagi on käes? Lahendust järelkasvu suurendamisel loodab ta IT akadeemiast, mis on Arengufondi poolt initseeritud ettevõtmise koondnimetus (rõhutades eraldi, et vastupidiselt levivatele kuuldustele pole tegemist uue kooliga). Kotka sõnul tuleb suurendada IKT-tudengite pearaha 2 korda, viia doktorantide kuutasu vähemalt 1000 euroni ja magistrantide stipendium 500 euroni kuus. Selle saavutamiseks vajaminev miljard krooni on võrreldav kahe Mäo ristmiku hinnanga (mööndes küll võrreldava meelevaldsust, annab see siiski ettekujutuse ambitsiooni realistlikusest). Ettekande järel avaldas Märt Ridala saalist arvamust, kas tudengiikalduse probleem ei või peituda ka väheses soovis IT-d õppida. Taavi Kotka oli sellega nõus, et eriala pole veel seksikas ja samas lisas, et on oluline minna ka teistesse valdkondadesse IT-ga sisse, kuna alles seal avaldub infotehnoloogia laiem väärtus majanduses.

Järgnevalt said sõna kaks Arengufondiga seotud inimest: Eesti Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare ja IT Akadeemia  projektijuht Üllar Jaaksoo. Kui hr Vare keskendus IT paigutumisle laiemasse majanduspilti Kasvuvisiooni kontekstis (vt slaide), siis Jaaksoo rääkis lähemalt meie IT-hariduse uuele rahvusvaheliselt läbilöögivõimelisele tasemele viimisest (vt slaide), mis kattus kenasti president Ilvese varasema väljaütlemisega: "Me ei pea konkureerima siin omavahel, vaid seadma latti võrreldes piiritaguste parimate eeskujudega." Jaaksoo nentis, et me tänane IKT-alane haridus on tootnud selle suurepärase IT tööstuse, mis meil on, ent puudu on ambitsioonist ja avaldas lootust, et varsti on ülikoolid ja IT-tööstus koos kinnitamas seda ühist ambitsiooni uue, järjekorras teise IT-akadeemia koostöömemorandumi näol. Ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise tasemeni jõudmisel pole meil tingimata vaja välisõppejõude, vaid häid õppejõude. Et ettekanne puudutas ka märkimsväärselt kõrget väljalagevust IT-tudengite hulgas (vaid ~1/3 jõuab lõpetamiseni), siis konverentsil väliskülalisena esinenud Euroopa IKT tööstuse keskliidus Digitaleurope peadirektor Bridget Cosgrave uuris, kas tudengite väljalangemise majanduslik kulu on välja arvutatud? Arvestades Taavi Kotka poolt varemmainitud 1000 spetsialisti loodavat lisandväärtust, arvas Jaaksoo, et seda võib pöörata ka teistpidi, nii et 1000 väljalangeja (1500 sisseastuja kohta) hind majandusele on suurusjärgus 30 miljonit eurot aastas.

Järgnenud paneeldiskussiooni Sten Tamkivi (Skype), Mart Laari (IRL) ja Tanel Tammeti (TTÜ) osalusel alustas moderaator Igor Rõtov küsimuselga, et miks peaks ITK üldse olema riiklikuks prioriteediks. Kui Mart Laar tunnustas tehtut (Tiigrihüpe, IT Kolledž jne) ja kutsus ülesse saavutusi ära kasutades jätkama sellega, mis meile edu on toonud, siis Sten Tamkivi täpsustas, et toetada pole vaja mitte IKT sektorit, vaid IKT-d kui distsipliini, sest see suudab tõsta "töökoha tarkust" kõige enam ja kiiremini sõltumata majandusektorist. Ülikoolidevahelise kadeduse probleem on palju väiksem kui paistab, kinnitas Tammet ja tõi näiteks ühe oma kureeritava TÜ ja TTÜ rahvusvahelise magistriprogrammi, kus enamus tudengeid on välismaalt. Samas ärritab ülikoole kui nendega ei arvestata ja neid kuulata (nt uue kooli tegemine), sest nemad siiski "teavad seda õpetamise värki kõige paremini." Selle kohta märkis Sten Tamkivi, et kui varem ülikoolid soovisid teada, mida sektor vajab ja heitsid sektorile osavõtmatust ette, siis nüüd kui sektor ütleb oma vajadused välja heidavad ülikoolid neile ette õppetöösse sekkumist. Talle sekundeeris Mart Laar tuues suure muutuse näiteks IT Kolledži, mis samamoodi vajas aktiivset riigipoolset hoiakut. Selleks, et oleks tagatud piisavalt kõrge tase tuleb IT-haridust koordineeriv ümarlaud tuleb tõsta peaministri alla. Ta rõhutas et IT-haridus ja IT akadeemia peab olema poliitikaülene "Eesti asi," olemata ei vasakpoolne ega parempoolne. Saalikommentaaride ajal viis Valdo Kalm jutujärje välismaale õppima minemisele, millega soodustamisega soovitas ta ettevaatlik olla, sest piiri taha siirdunuid on raske tagasi saada. Sten Tamkivi seevastu ei tähtsustaks füüsilist tagasitulekut üle: las nad on, õpivad, töötavad, asutavad firmasid välismaal - need ongi Eesti edulood Räniorus. Olulisem on säilitada side Eestiga. Lõpetuseks palus moderaator märku anda, kui paljud saalis olijatest usuvad, et järgmiseks aastaks on kõnealused asjad nagu IT akadeemia ära tehtud. Ülestõstetud käte põhjal hindas Rõtov, et umbes 70% usuvad seda, samas kui 30% arvavad, et aasta pärast räägitakse kokku tulles uuesti sama juttu. Sama küsimuse esitas ta ka panelistidele ja ootused erinesid siingi --
Sten Tamkivi: "Aasta pärast on asi käegakatsutav."
Mart Laar: "Usun, et aasta pärast on kaks uut rahvusvahelist magistriprogrammi: üks TÜs, teine TTÜs."
Tanel Tammet: "Uut kooli ei tule. Mis juhtub on see, et TÜ, TTÜ ja ITK vaheline koostöö toimib paremini."

Blogipostitus on kokkuvõttev järelkaja 29. oktoobril 2010. a toimunud konverentsile "Visioonist lahendusteni",mille muljeid konverentsilt leiad ka Twitterist aadressil http://twitter.com/#!/search?q=%23visioon2010 või otsides sealt märksõna #visioon2010 järgi.

Milline on 21. sajandi kool? Just sellise küsimuse tõstatas ja proovis sellele vastust leida ühes oma värskemas raamatus „Disrupting Class"¹ maailma tuntumaid innovatsiooni-teoreetikut Clayton Christensen. Mees, kelle arvele kirjutatakse trendimurdva innovatsiooni kontseptsiooni (ingl k disruptive innovation) loomine ja populariseerimine², võttis seekord ette oma teooria rakendamise haridusvaldkonnale. Tema mõtteid sirvides tekkis väga palju äratundmist Eestis hariduse väljakutsete taustal, mistõttu tundub, et vaatamata kultuurilistele erinevustele arutletakse kooli tulevikust rääkides suhteliselt sarnaste küsimuste üle.

Arvestades, kui palju on elu meie ümber kõikides valdkondades muutunud, tekib õigustatud küsimus, miks haridus on jäänud pidama tööstusrevolutsiooni ajal loodud mudelisse (loenguvormis klassiõpe, eraldiseisvad ainerajad, eksamisessioonid, jms). Tõsi, järk-järgulist edasiminekut näeme kooliski, ent käsitsikirjutamise asendamist trükimasinaga ja seejärel arvutiga ei saa just pidada tehnoloogia võimaluste maksimaalseks ärakasutamiseks.

Christensen võrdleb koolisüsteemi ärimaailma monopolidega, mis on liiga suured ja pika pärandiga, selleks et oma investeeringuid radikaalsete muudatustega ohustama hakata. Seetõttu on võimalus eelkõige neis niššides, mis „suure tegija" poolt katmata. Nii nagu väetimad ja märksa madalama kasumimarginaaliga lauaarvutid ei jõudnud suurarvutite (mainframe) tootjate „radareile" enne kui nende jaoks liiga hilja 80-ndatel, nii tuleb hariduses silmas pidada tegijaid, kes adresseerivad koolisüsteemi poolt täna tähelepanuta jäetud kasutajate vajadusi või kus haigutab oluline lünk. Nendeks võivad olla näiteks väiksemad koolid, kus ei suudeta kõiki õppeaineid pakkuda ja mis otsivad oma probleemidele infotehnoloogia (IT) abil lahendust. Kuna tegemist on lüngaga, siis sellised lahendused ei konkureeri olemasolevate sissejuurdunud protsessidega ja omava seetõttu suuremat šanssi läbi lüüa.

Fundamentaalsem küsimus on aga hoopis see, miks tänased koolid ei täida neile pandud ootusi? Paljude võimalike vastuste hulgast (alafinantseeritus, pereprobleemid, tehniline mahajäämus jne) väidab raamatu autor kõikide murede allika olevat motivatsiooni või pigem selle puudumise. Miks õpitakse ja tähtsamanagi veel, miks ei taheta õppida? Mis mõjutab õpihuvi? Kas õppimine peaks üldse rahulolu ja rõõmu pakkuma? Vastused neile on seotud seesmise motivatsiooniga. See ongi just see, miks me tahame ise midagi teha, sõltumata tasust või kiitusest. Välise motivatsiooni kasutamist demonstreerib kooli igapäevaselt - need on hinded ja eksamid, käsud ja keelud. Paljude puhul nad töötavad (iseasi, kas see meeldib või mitte), aga mõnede puhul ei piisa neistki. Sisemine motivatsioon tuleneb seevastu inimesest (õpilasest) endast, sest tehtav või õpitav pakub talle huvi, saavutusrahuldust, mängulusti ja eneseteostust. Probleemide algpõhjuse adresseerimist koolis peabki Christensen oluliseks - õpihuvi ja -soov on madal³, kuna kõiki lüüakse „ühe lauaga." Unifitseeritud lähenemine oli õigustatud tööstusrevolutsiooni ajal, kui järsku oli vaja hakata haridust pakkuma paljudele (kuni kõikidele) lastele sama hulga õpetajatega. Kas ka täna peame jätkama nii kui on olemas muud võimalused? Kool peab toetama seesmist motivatsiooni. Ja see on suur väljakutse harjumuspärase olulisel muutmisel.

Autor viitab siinkohal Harvardi psühholoogi Howard Gardner'i multi-intelligentsuse teooriale⁴, mis sedastab vaimsete võimete erisuse (ta loetleb kaheksa järgnevat: keeleline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik, kommunikatiivne ja naturalistlik intelligentsus). Sõltumata sellest, kas kasutada seda või mõnda teist intelligentsusteooriat, pole ilmselt kahtlust, et õpilastel on erinevad õppimisstiilid ja -võimed. Nii ongi mõistetav, miks loogilis-matemaatilise mõtlemisstiiliga saab hästi hakkama reaalainetes, ent võib hätta jääda loovainetes. Arvestades, et kõiki õppeaineid õpetatakse kõigile ühtemoodi samade materjalide alusel, siis pole imestada, et igas õppeaines leidub nii jõudsalt kui trotslikult edenejaid, kusjuures nad on erinevad õppeainete lõikes. Selles mõttes on kõik õpilased erivajadustega! Täna õpetavad koolid standardselt, „keskmist" õpilast: klassiruumis osa sureb igavusest, teine osa ei jõua sammu pidada. Kindlasti pole see ühelegi õpetajale uudis, samamoodi nagu seda võetakse ka pragmaatilise paratamatusena, et individuaalselt kõigile läheneda ei ole lihtsalt võimalik. Samas on teada, et kui õpetamine on hästi seotud vaimse võimekuse tüübiga, siis on õppimine lihtne ja entusiastlik ehk seesmiselt motiveeriv märksa suuremale osale õpilastest kui täna.

Kui senimaani pole individuaalne lähenemine tõesti olnud praktiliselt teostatav, siis info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogiate areng on need võimalused loonud. Küsimus on pigem, kuidas ja millal haridussüsteem nii sisu (õppeainete), metoodika (didaktika) kui organisatsiooni (korralduse) mõttes sellele järele jõuab, ehk hakkab neid radikaalseid uuendusi ka ennastmuutvalt kasutama. Seni on liigutud pigem arvutipõhise õppe (CBT e computer based learning) suunas, kus õppeained on saanud endale online-sõsarad ja õppematerjalid elektroonilise kuju. Christenseni arvates on see küll oluline samm edasi, ent siiski vaid vahe-etapp õpilase-keskse õppe (student-centric learning) suunas.

Viimast iseloomustavad õpilase võimeid ja õppimisstiili arvestav õpe, modulaarsed ja interdistsiplinaarsed õppeained, õpet toetavad õpilaste, õpetajate ja lastevanemate kasutajavõrgustikud ja muud isiku arengut toetavad ning edendavad õppeviisid. Haridusreformijad nii meil kui mujal on korduvalt üritanud muuta süsteemi rünnates seda otse või konkureerides sellega ja seda mitte eriti tulemuslikult. Seetõttu soovitabki Christensen esmalt otsida lünki olemasolevas süsteemis, kus uue kooli alge idanema panna, toetada seda kasutajapõhiste võrgustikega ning kui jõutakse olemasoleva koolisüsteemini, siis kasutada reformimisel ühise keele, võimu ja eraldamise tööriistu. Esimest selleks, et probleemidest ning lahendustest ühiselt ja üheselt aru saada ning viimaseid selleks, et olemasolevast süsteemist eraldatuna ette valmistatud muudatusi otsustusjõuliselt ellu viia. Nii need kui teistele hariduse huvirühmadele tehtud soovitused on loetletud allolevas kastikeses.

Selles valguses seisavad meil ees mitte ainult huvitavad valikud, vaid ka suured väljakutsed, juhul kui me otsustame need vastu võtta jätkuva järk-järgult edenemise asemel. Kui viimasel juhul oleme me tõenäoliselt suhteliselt väikese otsustamisõigusega ja mujal maailmas kandakinnitanud lahenduste ülevõtjad, siis piisava otsustusjulguse ja edumeelsuse korral on meil võimalus ülejäänud maailmale eeskuju näidata kaasaegse kooli muutmisel õppijakeskseks keskkonnaks, kus IT-lahendused toetavad igaühe võimetele kohandatud õpet (mitte vastupidi, nagu kipub täna olema) ainetes, mis on omavahel seotud nagu elu isegi.

Blogipostitus on kokkuvõttev järelkaja 25. veebruaril 2010. a toimunud InnoLabile, mille videocast'i saad vaadata siit.

__________________
Märkused:

1. Christensen M. Clayton et al (2008). Disrupting Class: How Disruptive Innovation Will Change the Way the World Learns. New York, USA: McGraw-Hill.
2. Vaata, kuidas Christensen seda kontseptsiooni ise umbes viie minutiga lahti seletab ühes oma MIT-s peetud loengus http://mitworld.mit.edu/video/594 (alates ~8. minutist); salvestatud 13.05.2008, Massachusetts Institute of Technology.
3. Sama madala õpihuvi probleemi rõhutab ka Eesti hariduses IT-võimaluste kasutamist pikas perspektiivis kaardistav Arengufondi EST_IT@2018 seireprojekt
4. Gardner'i multiintelligentsuse teooria (1983) kohta loe: http://et.wikipedia.org/wiki/Multiintelligentsuse_teooria

Ühel õdusal 26. novembrikuu pealelõunal tutvustas Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) Olümpia konverentsikeskuses infotehnoloogia turul toimuvat maailmas ja Euroopas. Samas esma-esitles Helena Rozeik Praxisest värskeltvalminud Eesti IKT sektori uuringut. Kui viimati mainitu on nii täismahus kui slaididena igale huvilisele kättesaadav ITL-i koduleheküljel (sealt jäi silma fakt, et IKT sektori arvele võib kirjutada 44% ärisektori T&A kulutustest Eestis), siis Enn Saare vahendatud mõtetest tooks mõningaid noppeid omalt allpool välja.

Enn Saar tutvustas IT turuülevaateid tuginedes Economist Intelligence Unit'i (EIU) ja European Information Technology Observatory (EITO) analüüsidele. Üldistades on maailma IT-turg tänavu kogenud väikest langust (EIU hinnangul ~-5%, EITO -0,1%), ning järgmine aasta lubab tõusu samades suurusjärkudes (EIU ~+5%, EITO +0,3%). Arvestades majanduskriisi mõju teistes valdkondades, pole need hinnangud sugugi dramaatilised ja kinnitab varasemaid ennustusi, et IT sektor elab masu maailmas paremini üle kui mõni muu äri.

Loomulikult tulevad selle üldistuse sisse vaadates välja erisused sektori-siseste harude vahel. Nii on tarkvara-arendajatel ja IT-teenuste pakkujatel (IKT sektorist moodustavad nemad kolmandiku) märksa leebemalt läinud kui raudvaraga tegelevatel ettevõtetel (nemad sektorist veerand; ülejäänud telekom). Riistvara-ärile ennustab EITO kukkumise süvenemist järgmisel aastal, samas kui teised näevad 2010.a juba taastumist paariprotsendilise kasvu näol. Teistpidi lõikes vaadates näeb EITO Eesti seisu hoopis vastupidisena: anomaalsena tunduvat tänavust pea 6%-line kasvu riistvaraturul saadab märkimisväärne 8-6%-st kukkumine siinsetel tarkvara ja IT teenuste turgudel.

Kui jutuks tulid turumahud, siis jäi silma, et Eesti on jagamas veerandit EL-i 730-miljardi eurolisest IKT-turust koos ülejäänud 20 Euroopa Liidu riigiga, mis jääb üle kui viis suurimat riiki (Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania) on omavahel kolmveerandi ära jaganud. Üllatav oli siiski kuulda, et nende hulgas Eesti IT turg on absoluutnumbrites pea sama suur kui Läti või Leedu oma (kõik jäävad sinna 1,1 miljardi euro kanti). Rahvaarve taustaks manades võib see tunduda lausa uskumatu (et mitte öelda arvutusviga ). Ent esimesed imestushüüded saalist said mitme kohalolnud IT-ettevõtja isiklike tunnistuste tulemusel leevendatud, kes kinnitasid siinsete kundede märksa suuremaid ostumahte võrreldes lõunanaabritega.

Kokkuvõtteks jäi tõdeda, et ilusad kiire kasvu ajad on seniks möödas ka IT-sektoris. Nii et nii mõneski mõttes tuleb edasise kasvu nimel pingutamiseks püksirihma koomale tõmmata ja jalad kõhu alt välja võtta. Ent suhteliselt hiljutine suurejooneline kasv on loonud ka soodsa pinnase sektori tugevnemisele IT-teadlikkuse ja kompetentside kasvu näol. Ei ole me endiga loomulikult selles osas endiselt rahul, ent avamaks IT kasutusvõimalusi eri elualadel - hariduses, tervishoius, tööstuses ja kasvõi metsanduses või põllumajanduses - on võrreldes naabritega meil head eeldused olemas. IT-l on aeg asuda hääbumise teele ses mõttes, et mõne aja pärast oleks ta niivõrd loomulik osa igapäevaelust ja ärist, et tähele teda enam keegi ei pane.

Praxise koostatud uuringu ja seda selgitavate slaididega saab tutvuda ITL-i koduleheküljel. Loe ka teemaga haakuvat Marek Tiitsi artiklit "IT on kriisimurdja võimsaim tööriist" Arengufondi 2009. a raportis Riigikogule (PDF-s lk 26).