Uudised

Eesti Arengufond korraldab sel reedel, 20. jaanuaril Talendifoorumi, kus arutletakse kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu nappusega seotud probleeme ja Eesti võimalusi  hoida, püüda ja arendada talente.

Globaalsel tööjõuturul on hüppeliselt kasvanud nõudlus talentide järele – nende kättesaadavus on ettevõtete ja majanduse arengu võtmeteguriks. Lisaks ettevõtetele konkureerivad talentide pärast üha enam ka riigid.
 
Eesti Arengufondi eksperdi Imre Mürgi sõnul on Eesti osutunud konkurentsis pigem väljarände maaks ning see paneb küsima - mida me saaksime ette võtta, et Eesti oleks talentidele atraktiivsem keskkond.
 
Talendifoorum toob esmakordselt Eestis talendi temaatika ümber kokku üle 150 eri elualade ja vaatenurkadega inimese: meie oma mõtteliidrid, otsustajad, eksperdid, aga ka ärksad noored ja Eestis ennast teostavad välismaalased.
  

Lisaks jagavad teiste riikide kogemusi Arnoud De Meyer Singapurist ja Aira Vehaskari Soomest. Pikaaegne INSEAD’i professor ja tänane Singapuri Juhtimisülikooli president Arnoud De Meyer tutvustab Singapuri edulugu majanduse arengut toetava talendifondi juhtimisel. Ajakirjanik Aira Vehaskari räägib Soome näitel sellest, kuidas välistalentide meelitamisest üksi on vähe, oluline on panustada ka nende hoidmisse.

Foorumiga käivitab Arengufond talendi teemalise arenguseire, mis lähtub “Talendid koju!” algatuse kontekstis Eestis käivitunud diskussioonist ning 2012. aasta lõpuks päädib strateegiliste soovitustega tervikliku Eesti talendipoliitika kujundamiseks.
 
Eesti Arengufond on Riigikogu poolt ellu kutsutud mõttekeskus ja riskikapitalifond, mille eesmärk on teostada majanduse tulevikuvõimalusi avavat arenguseiret ning investeerida uutmoodi mõtlevatesse ja ambitsioonikalt tegutsevatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse.
 

 


 

Kui Eesti ärimehed Aasia poole kiikavad, on tavaliselt esimene kandidaat Hiina. Sel riigil on aga palju kosilasi ja huvi uute tulijate vastu kasin, Indias on Eesti ettevõtete lootused paremad.

India majandus peaks prognooside kohaselt 2025. aastaks kasvama maailma viiendaks ning olema seega suurem näiteks Saksamaast. Citibanki sõnul võib India 2050. aastal olla koguni maailma suurim majandus, sestap on paras aeg vaadata, kuidas Indiaga soojemaid suhteid sõlmida.

«India puhul oli asjaolude soodne kokkulangemine. Eesti vastu tekkis huvi India riigil,» rääkis Arengufondi Eesti-India seire juht Siim Sikkut ning lisas, et India puhul on Eesti ettevõtted huvitatud pigem tutvumisest, India poole pealt oldaks aga valmis juba äriga pihta hakkama.

Sikkut täheldas, et eesmärk ei ole mitte ainult see, et Eesti ettevõtted läheksid India turule, vaid ka koostöö teaduse ja hariduse vallas.

Huvitab Eesti IT-kogemus

Eestil on teaduse vallas mõned alad, millega me maailmas silma paistame. «Kõige rohkem lüüakse trummi küberturbe ümber ja see trummilöömine on ka Indiasse kostnud. Indias on noorte pealekasv nii suur ja häid koole on sellega võrreldes väga vähe. Nad on üha enam huvitatud maailma minema. Pered saavad aina jõukamaks ja nad saavad seda endale lubada,» rääkis Sikkut hariduskoostöö võimalustest.

Samas on India ettevõtted huvitatud ka IT-alasest koostööst, kuna Eestil on olemas spetsiifilised kogemused, mis Indiale huvi pakuvad. «Kõige elementaarsem on e-riigi lahendus. Kuigi Eesti ja India riik ei ole suuruse mõttes võrreldavad, on nii mõnedki inimesed käinud siinse e-riigiga tutvumas. Me ei suuda neile ise koodi kirjutada, aga isegi see, kui suudame neile spetsiifilist nõu anda, on meie praegustele ettevõtetele piisavalt suur äri.»

«India on suur riik ning me otsime koostöövõimalusi väga erinevates valdkondades. Eesti positsioon on hea tarkvara, energeetika, jäätmekäitluse ja taastuvenergia vallas,» märkis India suursaadik Eestis ja Soomes Aladiyan Manickami.

«Plaanime Tallinnas pidada rea seminare, et veenda India ettevõtteid oma kontorit Eestisse rajama,» lisas Manickami. Sikkuti kinnitusel oleks Tallinn hea ankrukoht nendele India firmadele, kes tahavad oma tegevust Läänemere ümbruses ja ka kaugemal Euroopas laiendada.

Loomulikult ei hauta niisugust mõtet ainult Eestis. Ka The Economist märkis sügisel, et britid ootavad oma impeeriumi endisi alamaid, tundmata vähimatki kahetsust, tagasi ülemuste ja firmaomanikena.

Mõned Eesti ettevõtted on aga juba esimesed sammud India suunas astunud. Peamiselt liiguvad Eestist India poole elektrimasinad ja -seadmed, paberimass ja -jäätmed, mustmetallid, täppisseadmed. 2010. aastal eksportis Eestist Indiasse 97 ettevõtet. Lõviosa ekspordikäibest andsid ettevõtted, kellel on Indiaga juba ajaloolised seosed, nagu näiteks ArcelorMittal, või Horizon Pulp and Paper, kellel on India juurtega omanik.

Samas on ka kohalikke ettevõtteid, kes on pilgu India poole pööranud. Näiteks Viisnurga ekspordisuhted Indiaga ulatuvad koguni 1998. aastasse. 2003–2008 olid need väga põgusad, kuna tootmisvõimsust jagus vaid koduturu ja lähiturgude tarvis.

«2008. aastal hakkasime uuesti aktiivselt otsima partnereid kaugemaltki ja üheks selliseks kohaks oligi India. Kuna meil oli juba olemas teadmine meie toodete kasutamisest sealsel turul, ei ole õigete kontaktide leidmine keeruline olnud,» rääkis Viisnurga müügidirektor Anu Krimm.

Pikaajalisi lepinguid Viisnurk seni sõlminud ei ole, pigem käsitletakse iga tehingut eraldi. «Kuna hinnatundlikkus on Indias kõrge, ei ole olnud võimalik sõlmida pikaajalisi lepinguid, sest meretranspordi hind kõigub pidevalt, samuti on palju konkureerivaid pakkumisi teistelt Euroopa tootjatelt,» rääkis Krimm.

Viisnurk müüb Indiasse puitkiudplaati, mida seal kasutatakse ehituses ja märkmetahvlite tootmiseks. «Tegutseme põhiliselt agentide kaudu, kel on ettekujutus rahvusvahelisest kaubandusest, kes oskavad inglise keelt ning samas tunnevad kohalikke olusid ja äritavasid,» rääkis Krimm.

Infovahetus venib

Asper Biotech, kes pakub geeniteste, on viimasel kolmel-neljal aastal püüdnud kanda kinnitada ka Indias. «Indiaga on meil koostöö teadusuurimisasutuste seas. Väga jõulist partnerit või suurklienti meil seal ei ole, aga on mõned väiksemad kliendid. Ent iga äri on oluline ning meil on teatav kogemus olemas. Aga riik on suur ja arenguruumi on kõvasti,» märkis tootejuht Eva-Maria Lass.

Sikkuti kinnitusel muutub asi rentaabliks siis, kui Indiasse tehakse ettevõtte filiaal ning sealt leitakse ka allhankijad. Vändras tegutsev MS Balti Trafo, mis toodab väiketransformaatoreid ja induktiivkomponente, otsustas 2007. aastal Indiasse rajada oma tehase.

Ettevõte müüb väiksemal määral ka Indias, kuid suurem osa kaubast liigub Euroo­passe. Ettevõtte tegevjuhi Jaanus Lubergi sõnul on India ärikeskkonnal veel arenguvõimalusi. Näiteks on seadused keerukad, riigis valitseb protektsionism ja üleregulatsioon, lisaks sellele erinevad seadused osariigiti ning kõigest eelnevast johtuvalt lokkab korruptsioon.

«Infovahetus ja kokkulepete saavutamine India äriinimestega käib kiiresti, ostuotsused tehakse suhteliselt operatiivselt, olgu need siis positiivsed või negatiivsed,» märkis Krimm. Ärile annab kindlasti hoogu ka see, kui sügisel avab Eesti New Delhis saatkonna.

Ent on ka teisitimõtlejaid. Eesti ettevõtted peaksid Kaug-Ida või Lõuna-Ameerika asemel tähelepanu pöörama kasutamata võimalustele Euroopas, arvab UniCredit Eesti filiaali juht Taavi Laur. «Mulle tundub, et potentsiaalsetest eksporditurgudest rääkides pööratakse ebaproportsionaalselt palju tähelepanu Kaug-Idale või Lõuna-Ameerikale, kuigi on riike, mille võimalused on veel täiesti kasutamata,» avaldas Laur arvamust.

TechCrunch, ÄP: Inseneride Facebooki loov Eesti idufirma GrabCAD, mille omanikeringi kuulub ka Arengufond, kaasas riskikapitaliinvestoritelt 4 miljonit dollarit. 

GrabCAD sai riskikapitaliinvestoritelt mullu lisaks 1,1 miljonile dollarile veel 4 miljonit dollarit, kirjutab techcrunch.com GrabCAD on meelitanud enda juurde registreerima 70 000 inseneri ning saavutanud 1 000 000 allalaadimist. GrabCadi üks asutajatest ja tegevjuht Hardi Meybaum ütles TechCrunchile, et neil on viimase kolme nädala jooksul alla laetud 200 000 CADi mudelit.

GrabCADi investorite seas on Atlas Venture ja Matrix Partners, kelle üks juhtivatest partneritest David Skok asub ka GrabCADi nõukogusse. 

Äripäevale antud kommentaaris tõstis Eesti Arengufondi investeeringute juht Heidi Kakko eelmise aasta investeeringutest eraldi esile GrabCADi, mille meeskond on tõestanud, et suudab oma lennukat visiooni ellu viia – GrabCAD kasvas eelmisel aastal väga muljetavaldavalt üheks maailma suurimaks inseneride kogukonnaks.

GrabCAD on Arengufondi rahvusvahelise äri inkubaatori SeedBooster kasvandik.

lisainfo: 

andrus.oks[A]arengufond.ee, investeeringute ekspert

Eesti kuulub finantsdistsipliini järgi Euroopa edukamasse ossa, kuid oskuste, äride keerukuse ja rahvusvahelise läbilöögivõime poolest oleme pigem teises liigas, kirjutab Arengufondi juht Ott Pärna majandusajakirjas Maailm 2012.

Pärna sõnutsi on kadunud ka sisetarbimise doping Põhjalast hoogsalt sisse vooland laenuraha kujul. Tuleval aastal jätkuvad Pärna sõnutsi tänased trendid. «Eurotsoon võib kõigele vaatamata jääda mõne liikme võrra väiksemaks, kuna osa riikide konkurentsivõime ei võimalda fikseeritud kursiga rahasüsteemis osaleda,» tõdeb Pärna, lisades, et mitmetel raskustes Lõuna-Euroopa riikidel puudub sisuline muutumistahe või suutlikkus. «Seega oleme üsna kindlalt teel kahe- või isegi kolmekiiruselise Euroopa poole,» lausub ta.

Eesti liigub Pärna sõnutsi tuleval aastal väliste arengute kiiluvees ja me sõltume Skandinaavia nõudluse arengutest. «Selline areng ei ole kõige halvem, kuid nn Lõuna-Soome stsenaarium meid riigina rikkaks ei tee».

Pärna toob näiteks elektroonikatööstuse, kus meie tootlikkuse erinevus on Rootsiga viimase kasuks pea kümnekordne: meil tehakse koostetööd, Rootsis aga tegeletakse arenduse ja müügiga ning konsolideeritakse kasumit.

Elektroonikasektorile sekundeerivad tema sõnul keskmisest kõrgema lisandväärtusega põlevkivi-, ehitusmaterjali-, keemia- ja masinatööstus. «Veelgi tootlikumad teenuseettevõtted infotehnoloogia, kommunikatsiooni ja finantsvahenduse valdkonnas on paraku valdavalt siseturule keskendunud ja väiksemahulised,» tõdeb Pärna.

Pärna märgib, et meie praeguse arengu jätkumine tagab meie riigile küll lühemas perspektiivis hakkamasaamise, kuid riigi ja rahvana meid rikkaks ei tee. Kvalitatiivse nihke saavutamiseks on tema sõnutsi roll nii riigil, ettevõtjatel kui haridusasutustel.

«Kusjuures edukuse võti on nende kolme koostöö uute arengueelduste väljaarendamisel- olgu selleks siis riigiülese talendipoliitika väljatöötamine ja elluviimine, laiemapõhjaliste kasvualade väljaarendamine, terviklik linna- ja riigiplaneerimine, ambitsioonika uusettevõtluse arendamine, tarkade välisinvesteeringute meelitamine või Eesti sihikindel tutvustamine maailmas,» märgib Pärna.

Maailm (The World In...) on ajakirja The Economist aastalõpuväljaanne, mis prognoosib sündmusi ja suundumusi järgmiseks aastaks. Maailm 2012 ilmub detsembri alguses esmakordselt ka eesti keeles.

Jan Jõgis-Laats / EPL (8.12.2011): Novembri lõpus Arengufondi rohemajanduse valdkonna juhina tööd alustanud Lauri Tammiste tahab oma tegevusega saavutada, et nii riik, ettevõtted kui ka tavainimesed tegutseksid ressursse säästvalt ja neid targalt kasutades. Lihtsustades on eesmärk anda eestlasele kui „põlisele ehitajarahvale” koht, kus osatakse soovitada, kuidas mõistlikult ja säästlikult majandada, elada ja vajaduse korral ka ehitada.

Milles te ise praegu oma tööülesandeid näete?

  Rohemajanduses on mitmeid huvitatud osapooli ja aktiivseid partnereid – riigi poolelt näiteks majandus- ja keskkonnaministeerium, riigikantselei ja säästva arengu komisjon, taastuvenergiaga seotud MTÜ-d, tugevad selle ala ettevõtted, lobi- ja katusorganisatsioonid. Esimese asjana tahame detsembris-jaanuaris paika panna, mida need organisatsioonid-asutused tegelevad. Mida näevad küsimustena, mis langevad mitme organisatsiooni vahele ja mis on strateegiliselt tulevikku vaatavad? Ressurssi kõigega tegeleda pole kunagi ja siin võiks Arengufond aidata mitmetahulisemaid küsimusi lahendada. Tuua eri partnerid laua taha ja panna omavahel rääkima – riik, ettevõtted, ülikoolid. Teha tugevaid taustaraporteid, aga ka tekitada diskussiooni ja jagatud arusaama.

Kui konkreetsemaks minna, siis millest lähtute? Ehk kuidas „rohemõtet” defineerite?

Peamotiiv, millega tahame tegeleda, on energia- ja ressursitõhus ning konkurentsivõimeline Eesti. Mulle sattus hiljuti kätte üks huvitav analüüs Maailma Energianõukogult selle kohta, mis juhtuks, kui kõik maailma inimesed tarbiksid energiat nagu ameeriklased. Arvutus näitas, et maailma naftavarud ammenduksid viie, gaasivarud kümne ja kivisöevarud 30 aastaga. Selles kontekstis saab heaolu kasv või heaolu hoidmine tulla selle kaudu, kui kasutame mõistlikumalt ressursse. Tahame jõuda Eesti inimeste ja ettevõteteni – kuidas saab Eesti teha häid strateegilisi valikuid ühiskonna ressursiefektiivsemaks muutmiseks ja kuidas Eesti kogemuse pinnal kasvaks ekspordiks ärimudeleid.

Kuidas seda lihtsalt, aga mitte lihtsustatult näitlikustada? Kui seda peaks oma naabrile seletama?

Vaatame, kuhu Eestis energia kaob ehk mis ressursse me neelame – need on elekter, soojus ja transpordisektor. Üks väga lihtne näide on hooned: Eesti hoonete keskmine energiatarbimine on julgelt üle Euroopa keskmise. See ei olene sellest, et meil on lõunapoolsetest maadest külmem kliima. Ka võrreldes Soome ja Rootsiga on keskmine tarbimine suurem. Mida see tähendab? See tähendabki väga selgelt, mida näeme ka statistikas: keskmise pere väljaminekutest moodustavad suure osa kulutused eluasemele, energeetikale.

Ehitada kvaliteetselt ja paremini on trend. Eestis tegelikult pole piisavalt teadvustatud seda, et praegu on Euroopas juba kokku lepitud, et 2019. aastast peavad kõik avalikud hooned olema väikse energiakuluga. Ja 2020 peavad sellised olema kõik hooned. Eesti küsimus on, kuidas me selleks valmis oleme. Kust tulevad need oskused – projekteerijad, arhitektid, ehitajad? Loodetavasti suudame jõuda selleni, et kui tulevikus ehitame, siis pigem vähem, aga planeerime paremini. Et poleks nii: eestlane kui põline ehitajarahvas lahendab kõik probleemid uue majaga. Tegelikult ei lahenda! Aga kui maja juba teha, teha seda väga hästi!

Samamoodi on tegu ärimudeli küsimusega. Eestis näeme, et korteriühistud ei taha sellega tegeleda, ehkki küttekulud on probleem ja Kredexi toetused on teisalt olemas. Aga korteriühistu suutlikkus midagi teha on väike. Seni on Eestis kaardistamata energiateenuste turg ja seda tahaksime meie teha. Üks võimalik mudel on näiteks, et tekivad professionaalsed teenustepakkujad. „Ma teen teile sellise investeeringu ja te maksate X protsenti vähem. Või me garanteerime, et kulud ei kasva. Aga teie maksate kümme aastat stabiilselt.” Ja kogu sealt saadav võit tuleb sellele energiateenuse ettevõttele. Selle lähenemise plussid: suurem suutlikkus midagi teha. Ettevõte on võimeline seda professionaalselt ellu viima ja ta on ka ise sisemiselt motiveeritud efektiivsust tagama. Praegu ostavad ühistud heauskselt teenuse parimalt projekteerijalt ja ehitajalt. Aga projekteerija ega ehitaja ei võida ega kaota sellest, kas energiasääst saavutatakse. Aga kui on selline ettevõte, kelle tasustamine sõltub tervenisti sellest, siis loomulikult on tema tähelepanu ja professionaalsus natuke teine. Seda tüüpi ärimudel on samuti asi, mida üritada saavutada.

Selliseid näiteid on siis näiteks Euroopas?

Energiateenuse ettevõtteid on Euroopas palju. Saksamaal mõõdetakse seda turgu sadades miljonites eurodes. Ja ettevõtteid on erinevaid – näiteks energiatootmise sektoris on mindud tootja juurde. Teenusepakkuja lubab: uuendame su katla või vähendame kadusid ning jagame seda võitu. Või toiduainetööstuses, kus on palju jahutamist. Seal on võimalik optimeerida enne elektriintensiivsetesse jahutusseadmetesse investeerimist ja jagada seda võitu. Veel üks näide oli Glasgow lennujaamast, kus oli väga lihtne ja kiire tasuvusaeg – alla aasta. Seal optimeeriti ventilatsioonisüsteemi toimimist.

Paljudes Eesti firmadeski arvatakse, et neil on kõik viimase vindini ära timmitud ja võitu pole enam üldse saada. Kuid mujalt on näiteid, kus väga suurtes tootmisettevõtetes on vaadatud mõned protsessid üle ja leitud säästukohti ning tasuvusajad on kaks-kolm aastat.

Ma näen Eestis mitmeid valdkondi, kus tasub võtta vaatluse alla terviklik lähenemine elukeskkonnale. Võtmeküsimus ongi tasuvus. Keskmisele eraisikule on ilmselt seitse aastat liiga pikk aeg, aga näiteks suurele vee-ettevõtjale või transpordifirmale on see midagi muud. Kuidas seda mõõta? Ühest retsepti siin tõesti pole. Küsimus on ennekõike teadlikkuse tõstmises. Muidugi, kõikide inimesteni see ei jõua. 

Pigem on see nutikas balansseerimine piitsa ja prääniku vahel, mis on riigi käes. Ühelt poolt standardid ja nõuded, et suunata. Teisalt präänikud eri toetusmeetmete ja ka inimeste kadeduse kaudu. Demonstratsiooniefekt on oluline – et keegi teeb ära. Väga sageli liigutatakse end pärast seda, kui nähakse, et miskit toimib ja „päris mõnus on sellises majas elada”.

Kas teie puhul võiks oodata sedagi, et oleksite mingil kombel ka nn ülevaataja rollis? Kui tuleb uus euro- ja kvoodiraha, siis teie – välistamaks tuttavaid olukordi, kus ehitatakse kõrvuti kaks dubleerivat ujulat – teeksite suurt pilti nähes hoiatavat häält?

Ma arvan, et vastutus siin lasub siiski riigil. Omavalitsustel oma elanike ja valijate ees, regionaalministril tuleb tagada regionaalpoliitika mõistlikkus. Pigem on meie asi see, et meie ei ütle, mida ehitada, vaid ütleme, kuidas teha. Meie ütleme: kui ehitate, tehke seda teatud põhimõtteid järgides niimoodi. Meie agenda, rohemajandus pole mitte omaette majandussektor, vaid pigem arusaam või lähenemine kõikides sektorites. Pigem läbimõtlemine, arusaamine – kui me hangime või ehitame midagi, siis kas teeme seda kõige ressursiefektiivsemal moel. Kas teeme seda nutikal tasemel või mitte. Meie asi on aidata neid põhimõtteid tõsta radarile eri osapoolte jaoks, kes peaksid selle üles korjama. Meie lakmustest on, kas suudame end näidata ja tõestada tõsise organisatsioonina, kelle ettepanekuid võetakse kuulda. Meie mõju tuleb sellest, et meid usaldatakse ja küsitakse: mida teie sellest asjast arvate? Me ei hakka mingiks varivalitsuseks või superministeeriumiks, kus me teeme palju paremini kui keegi teine.

Teie suured eesmärgid on rohkem strateegilist laadi?

Ühelt poolt on need muidugi väga selgelt strateegilised küsimused. Et tuua maale olulised trendid, kuhu maailm ja nõudlus liiguvad, ja mida see Eesti jaoks tähendab. Aga näen, et on ka praktilist poliitikaanalüüsi vajadust. Arvan et kui eri osapooled räägivad ühes keeles ja vaatavad ühes suunas, liigume aina praktilisema analüüsi poole: kuidas mingi sektori ärivõimalusi maksimaalselt kasutada, probleeme lahendada. Ma ei vastandaks strateegilist vaadet ja praktilist külge. Riigid, kes vaatavad rohkem tulevikku ja tõesti mõtestavad ja reageerivad kiiremini, on ka rahvusvaheliselt edukad. Viimasel ajal väga palju toodud näide, kes maailmas toimuvat väga palju jälgib ja analüüsib, on Singapur.

Kindlasti ilmub mingi aja jooksul kriitikuid, kes küsivad: milleks meil seda kõike vaja on? Mitu inimest teevad mingeid arengukavasid, soovitusi, mis võivad küll head olla, aga sellele ei järgne mingeid samme riigi ega ettevõtete poolt. Mida neile vastaksite?

Meil pole mingit soovi ega tahtmist kahe- või neljakesi siin istuda, kirjutada mingeid raporteid, neid välja printida ja kellelegi saata. Sedasi me ühiskonnas mingi muutuseni ei jõuagi – need raportid võetakse ja pannakse teiste raportite vahele ilusasse kappi. Ainus võimalus, kuidas jõuab sellise seire ja analüüsi mõjuni, on, et esiteks need, kellele tahad hiljem ettepanekuid teha, on algusest peale juures. Nad saavad kaasa rääkida, arutada ja öelda: see on tehtav, siin on vaja süsteemi muuta.

Teiselt poolt ettevõtjate kaasamine – tuua ettevõtjad laua taha. Maailm liigub sinna, aga kuidas teie saaksite sellest kasu? Kui me neid osapooli laua taha ei saa ja nende pühendumist ning hilisemat tegevust ei saavuta, on meie tegevus kasutu.

Meie eesmärk on, et neid soovitusi võetakse üle, ja teisalt, et ka ettevõtjad tulevad mingite ettepanekute taha. Kui me seda ei suuda, siis me tõesti ühineme nende kriitikutega.

Jan Jõgis-Laats, EPL

Energia- ja rohemahanduse suunast:

• Kaardistada Eesti energia- ja rohemajandusega seotud olulisemate arvamusliidrite ja organisatsioonide arusaam valdkonna suurematest väljakutsetest, lahenduskäikudest ja tulevikuplaanidest.

• Tänavu sügisel valiti personalifirma konkursil osalenud 47 inimese seast rohemajanduse suunda juhtima senine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juht lauri.tammiste[A]arengufond.ee.

• Tammiste kõrval asub Arengufondis rohesuuna eksperdina tööle Madis Org, kes alustab tööd veebruaris.

• Arengufondi rohesuuna eelarveks on ette nähtud 1,5 miljonit eurot ja tegevuse kestuseks esialgu kolm aastat.

Loe lisaks:

Pressiteade (27.10.2011) Arengufond käivitab energia- ja rohemajanduse seiresuuna