Uudised

Oluline mõte Äripäeva Gaselli konveretnsilt. J. Parts: loobume hoiakust, et euro on ainutähtis

Peaksime loobuma kiiresti hoiakust, et euro on ainuke asi ja ainult koos euroga tulevad ka investeeringud, märkis majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts täna Äripäeva Gaselli konverentsil.

Vastates ühe gaselli küsimusele rõhutas minister, et ainult eurot kui imelooma oodata ei tasu, vaid ise tuleb tegutseda ja kasvu tekitada. "Teie ise tekitategi selle järgmise kasvu, tule taevas appi!" märkis Parts.

"Aprillis ja mais toimub Eesti riigi majanduse hindamine. Me ei saa ette ära otsustada hinnanguid, mida annavad sõltumatud eksperdid. Rahanduslik positsioon toimunud sündmuste kohta vastab Maastrichti kriteeriumitele. Hindamisel analüüsitakse, kas perspektiiv on jätkusuutlik.

Selle perspektiivi tagamiseks on riigi majandus kokkuhoiu surve all. Lõplik vastus euro tulemise kohta saabub mais," vastas Parts küsimusele, kui kindel on euro tulek.

Ministri sõnul oleme me hetkel igatahes eurokursil ning n-ö poolel teel hobuseid vahetada pole enam mõtet. Eurotsoon on Partsi sõnul aga siiski oluline tükk pildist Eesti kohta, mis peaks taastama meie veidi mõranenud eduka majandusega riigi. See kõik juhtub 2010. aastal.

"Ma tahaksin kuulda seda, et ühel Eesti väikeettevõttel, kes on sündinud Võhmas või Võrus, on kasvuvõimalused ELi turul. Oleme 1,3 miljoniline hästi haritud ja uudishimulik rahvas. Me vajame eeskujusid selleks, kuidas väikesed kasvuettevõtted tegutsevad ELis ükskõik, mis nurgas vabalt, ilma barjäärita," rääkis Parts.

Äripäeva Gaselli konverentsilt sisukas sõnavõtt Allan Martinsonilt:  Eestis on palju ettevõtteid, kel on hea idee ja tugev tiim, kuid mingil põhjusel ei taheta siit välja murda. See on üks põhjustest, miks riskikapitalist tänastesse ÄP gasellidesse ei investeeriks.

Vaadates gasellide viimase kümne aasta investeeringuid võib Martinsoni sõnul välja tuua vaid üksikuid ettevõtteid, mis on riskikapitalisti hinnangul saavutanud korralikke käibeid.„Üksikud ettevõtted on teinud suuri käibeid ja teised ettevõtted pole mitte kasvanud, vaid on kahanenud. Need ettevõtted olid 90aastate alguses näiteks naftatransiidiettevõtted. Kui üksikud ettevõtted on saavutanud korralikke käibeid, siis absoluutne enamik jääb saja miljoni piiri peale," märkis Martinson, kelle sõnul gasellide tabelit hinnates jäävad esimesena silma kaubandus, ehtitus, kinnisvara, puidutöötlemine, nafta ümbervalamine jms harud. Kuid need harud ei ole ühe riskikapitalisti huviorbiidis.

„Nende harude kasvuvõimalused on piiratud. Enamik ettevõtteid on suuantud Eesti turule või on lihtsalt suurte riskidega, näiteks nafta ümbervalamine, mis sisaldab ka suuri poliitilisi riske. Samuti oli gasellidel madal lisaväärtuse tootmise võime, nad olid vähe innovatiilised ja fokusseeritud väikestele turgudele," märkis Martinson ja lisas, et äkki võiks Äripäev oma gasellide arvutamise metoodika üle vaadata või teha veel ka teise metoodikaga tabeli, mis ei põhineks niivõrd palju kasumile. Sest tema sõnul alustavatel ettevõtetel polegi alguses kasum nii suur, pigem läheb see alguses isegi alla. Samuti puudus Martinsoni sõnul tabelist selline ettevõte nagu Skype ja veel teised tehnoloogiaettevõtted.

Kuid ühe eduka ettevõtte startupi juures on riskikapitalisti sõnul 3 põhilist omadust:

• ambitsioon (kas?), 
• visioon (mida?) 
•  execution (kuidas?). 

Meil on endal väike turg, logistiliselt on siit raske välja saada ja me tähendame maailmas ikka väga vähe," lausus ettevõtja ja lisas, et kui ühe ettevõtte tegevusest koduturul ikka tolku ei saa, siis tuleb kohe minna väljapoole. „Eestlased lähevad enamasti edukamalt välja kui poolakad näiteks, sest neil on seal ka endal turg, kus toimetada."

Teine oluline punkt on Martinsoni hinnangul visioon. „Osad ettevõtjad ei kasuta Google'it, kust võib tulla tuhandete viisi vastuseid, et see „asi" on juba tehtud. Peab ikka olema infoväljas, et aru saada, mis toimub. Visioon tekib tavaliselt siis, kui sa näed tühja kohta või võimalust kaks asja kokku viia," lausus riskikapitalist ja lisas, et tuleb leida mingi asi, millest on puudus, mõelda läbi, kuidas sellega oleks võimalik ka raha teenida ning siis sellega tegelema hakata. „Häid ideid on tulnud ka lihtsalt lakke vaatamisest, laisklemine ja unistamine on head ideegeneraatorid " lisas ta.

Kolmanda olulise punktina tõi Martinson välja executioni faasi ehk kuidas tegutseda. „Miks mõni viiuldaja või näiteks Bill Gates on edukad? Seepärast, et nad on pikalt tegelenud selle asjaga. 10 000 tundi ja viie aasta töö on vajalik selleks, et saaks hea ettevõte. Ilma selleta enamasti ei saa. Enamasti ei ole nii, et klõpsti kargad välja ja saavutad edu. Inimesed selles organisatsioonis peavad omama ka erinevaid omadusi, üksiküritajad enamasti läbi ei löö," lisas ta.

Riskikapitalisti sõnul on hetkel oluline näha kriisis võimalusi ja kohti, kust kinni haarata ja tegutsema asuda. "Ärgem raisakem nii vahvat kriisi," lõpetas Martinson viimase slaidiga oma ettekande optimistlikult.

Küsimuse peale, kui palju Eesti ettevõtetesse on pandud riskikapitali, vastas Martinson, et väga vähe. "Kamba peale kokku oleme pannud sisse 100-200 miljoni krooni vahele. Eestist tuleb meie puhul 20%. Eesti latt on veidi allpool. Kuskil 400st asjast me teeksime kuskil neli," lisas Martinson.

Loe ka minister Juhan Partsi arvamust ettevõtluse ja Eesti jätkusuutlikuse teemal Äripäeva Gaselli konverentsil. 

Eesti Arengufond investeerib uudset keskkondade mikrobioloogilise testimise platvormi arendavasse firmasse BiotaP OÜ 13,1 miljonit krooni.

Tallinna Tehnikülikooli professorite Madis Metsise ja Toomas Neumani asutatud firma alustas tehnoloogia aluseks olevaid rakendusuuringuid EAS-i toel juba kolm aastat tagasi. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega rakendab BiotaP OÜ praegu seda meetodit Eesti loodusmaastike seisundi hindamisel, milleks on loodud arvutimudel 10 000 mikroobiliigi esinemissageduse põhjal.

„Meie uurimismeetod põhineb metagenoomi analüüsil, millega määratakse keskkonnas elutsevate mikroorganismide genoomide summa. Need organismid lihtsalt ei kasva labori tingimustes ja seepärast oleme nüüd selle probleemi kõrvale jätnud ja loobunud nende kasvatamisest, uurides geneetilist materjali otse vastavatest keskkondadest võetud proovides," selgitab Toomas Neuman, kes usub, et vastavast tehnoloogiast võiks olla abi ka globaalsete kliimamuutuste hindamisel ja tuleviku arengustsenaariumite kuvamisel.

Arengufondi investeeringute eksperdi Indrek Kelderi sõnul on BiotaP hea näide teaduse ja äri ühendamise võimalikkusest ja vajalikkusest. „Täna kogu maailmas ainulaadset metagenoomsel analüüsil baseeruvat tehnoloogiat väljatöötav BiotaP OÜ pakub atraktiivset lahendust avaliku ja erasektori uurimisasutustele, järelvalveorganisatsioonidele, aga ka tööstusele. BiotaPi kliendid on potentsiaalselt kõik, kes tegelevad keskkonnaseisundi jälgimisega ning vajavad seni kasutatud katseklaasimeetodist täpsemat, kiiremat ja ka odavamat lahendust oma probleemide lahendamiseks.

Rakendusi on mitmeid, alates tavapärastest põllumeestele vajalikest põllumulla testidest, kuni muude, mitte nii tavapäraste inimtegevuse mõju uuringuteni, näiteks et selgitada välja tuulegeneraatorite vibratsiooni mõju piirkonna mullas elavatele kooslustele jne", avab Arengufondi ekspert BiotaP OÜ ärivõimalusi.

Pikemas perspektiivis saab uut meetodit kasutada ka õhu, vee ning isegi toidu testimiseks, samuti erinevate proovide analüüsimiseks meditsiini vallas.

Sõltumatuks erasektori poolseks kaasinvestoriks firmas on Sirli Sipp Kulli, kellega investeeritakse samadel tingimustel.

Eesti Arengufond on ellu kutsutud Riigikogu poolt, et teostada tulevikuseiret ja investeerida uut moodi mõtlevatesse ambitsioonikatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse. BiotaP OÜ on kuues ettevõte Arengufondi investeerimisportfellis. Kohaliku riskikapitalituru elavdamiseks otsib Arengufond projektidesse alati ühe või mitu kaasinvestorit, kellega investeeritakse ettevõtetesse võrdsetel tingimustel.

Arengufondis tegutseb ka rahvusvahelise äri inkubaator SeedBooster, kus lihvitakse ambitsioonikate projektide ärimudeleid ja suurendatakse seeläbi nende investorvalmidust ja turupotentsiaali.

Lisainfo:

Indrek Kelder, Eesti Arengufondi investeeringute ekspert, tel 6161 083
Sirli Sipp Kulli, BiotaP OÜ, tel 555 30 790

Arengufondi tegevjuht Ott Pärna kutsus Innovatsiooniaasta finaalkonverentsil üles tegema Eestist maailma kasutajasõbralikumat ja suurimat internetiriiki.

Nimetades ettevõtmist X-VAATEKS (ing. k. X-VIEW), kutsus Arengufondi juht meie riigi e-lugu just kliendi perspektiivist edasi arendama ja olema esimene tegelik internetiriik maailmas. Pärna sedastas eesmärgiks "olla maailma mugavaim riik Internetis aastaks 2012" ja "olla maailma suurim riik Internetis aastaks 2013".

Pärna sõnul on maailma riigid endid Internetis ja teistes digitaalkeskkondades jätkuvalt otsimas ning tegelikke läbilööjaid pole seni esile kerkinud. "Eestil on üksjagu tehnoloogiliselt unikaalselt infrastruktuuri, alates X-tee'st (ing. k X-road), mis võimaldab erinevate andmebaaside ristkasutust, kuni ID-kaardi ja digiallkirjani välja. See kõik võimaldab meil olla internetiriigina paar astet sügavam ja edumeelsem kui teised riigid.

Kuid me oleme tugevad ennekõike tagatoast vaadates (ing. k back office). Samas kliendi vaatest lähtuvalt (ingl. k. usability) oleme me pigem tagurlikud; oleme üles ehitanud loendamatu arvu veebilehti, tihti tehniliselt konarlikke ja omavahel raskesti seostatavaid teenusejuppe - nii riigi kui kohalikul tasandil. Neis ei suuda orienteeruda ning hakkama saada ka tugevalt üle keskmine arvutikasutaja. Ilmekaks näiteks on siinkohal kolleegi ja Rahvusvahelise IT Akadeemia projektidirektori Üllar Jaaksoo äsjane värvikas ning lõpuks ebaõnnestunud kogemus endale .ee-rägastikus kalastusvõrgu luba taotleda," ütles Pärna.

X-VAATE eesmärgiks on kaks asja.

Esmalt, saavutada aastaks 2012 olukord, kus enamus meie vabariigi ning kohalike omavalitsusüksuste teenuseid on sarnasema näo ja kasutajafunktsionaalsusega. Ning nad on samaaegselt kättesaadavad ka ühe ja kasutajasõbraliku internetiportaali kaudu (vt Inglismaa näidet: http://www.direct.gov.uk/).

Sarnase kasutusplatvormi ning lisaks "kõik-ühest-kohast" lähenemise kasuks räägivad teenuse kasutamiseks kulutatud inimese aja-, närvi- ja rahakulu vähenemine.
Seega saavutatakse olulist kokkuhoidu teenuste ja kliendivaate platvormide arendamisel - ei osteta mitukümmend kord ühte ja sama asja ning ka arenduse tellija muutub asjatundlikumaks. Ning otse loomulikult saavutatakse teenuse kvaliteedi paranemine, kiireneb kogu süsteemi ajakohastamine, paraneb klienditugi ja süsteemi integreeritus teiste, nt erasektori aga ka rahvusvaheliste internetikeskkondadega.

Teiseks eesmärgiks on olla aastaks 2013 "suurim riik Internetis". Suurimaks internetiriigiks olemist võib erinevalt defineerida. Samas on riigid olemuslikult Internetis ühesuurused. Iga riik paistab täpselt nii suur, kui on vaataja arvuti monitor. Ehk siis vaatamata sellele, et me oleme füüsilise riigina väikesed, on meie võimalused Internetis vähemalt sama suured kui suurriikidel.
Hinnanguliselt 2/3 tänapäeva otsuseid langetatakse Interneti põhjal.

Seega nii turistide, investeeringute kui ka talentide riiki meelitamisel Interneti roll ainult kasvab. Kes on siin edumeelsem, selgem ja läbimõeldum, see võidab. Kui meil oleks tõesti soodne ettevõtlus- ja maksukliima, ei keelaks meil keegi maailma ettevõtjatele Eesti ID kaarte (mitte kodakondsust!) jagada ning üle Interneti neil siin ettevõtteid, holdingfirmasid või fonde asutada. Seda, mida saab täna Luksemburgis teha kalli raha eest ja faksi vahendusel, võiksime meie pakkuda 100 aastat uuemal viisil - täielikult virtuaalselt.

Nii siis, tere tulemast kaasa mõtlema ja ühiselt tegutsema! X-VAADE on idee ja ettepanek kõigile Eesti avaliku-, kolmanda- ja erasektori organisatsioonidele, kes tunnetavad vajadust ja valmisolekut Eestist maailma esimene internetiriik teha!

Lisainfo:
Ott Pärna, Eesti Arengufondi juhatuse esimees, tel 517 8111
Hannes Astok, Riigikogu liige ja Innovatsiooniaasta juhatuse esimees, tel 509 1366
Üllar Jaaksoo, Rahvusvahelise IT Akadeemia projektidirektor, tel 550 5245
Kristjan Rebane, Arengufondi infoühiskonna ekspert, tel 6161 1063

Seda lugu ajendas mind kirjutama Tallinna Tehnikaülikooli aulas 25. novembril Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Arengufondi poolt koos Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga korraldatud konverentsi «Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu» ettevalmistamise käigus üles kerkinud teemad ja arvamused.

Eelduseks usk ja veendumus, et Eesti kui üks väikseimaid mittesaarelisi omakeelse kõrgkultuuriga riike maailmas on unikaalne ja vajab mõtestatud ja perspektiivitundega süsteemset arendamist.

Seejuures seavad nii kriisis ilmnenud kui ettenähtavalt kriisijärgsel perioodil muutuvas maailmas toimima hakkavad trendid meid uuel kümnendil uute väljakutsete ette. Ning kriis pole neid trende muutnud. Senine edulugu on ammendumas. See eeldab ka ettenägevat sihiseadmist ja uudseid lähenemisi.

Jooksvale - ka kriisi - administreerimisele lisaks arengu juhtimist. Reaktiivsusele lisaks proaktiivsust igal tasandil, mis eeldab aga toimuvate arengute mõtestamist ning sellest tulenevalt selget ja pikaajalist eesmärgiseadmist igal tasandil.

Nõukogude aja pärandiga põlvkondade asemel areenile astuva, vabas Eestis sündinud põlvkonna motiveerituse mõistmist ja kasutamist meie ühiskonna ja riigi arengu hüvanguks, mitte teistele arenenud riikidele loovutamist.

Eesmärgiks võiks olla mõtleva Eesti jagatud arusaama arendamine meie arengu eesmärkidest ning nendeni jõudmise teedest uuel dekaadil ja kiiresti muutuvas maailmas.

Kogu idee sai alguse arusaamast, et (loodetavasti) euro tuleb ja me suudame seda küllaltki karmide meetmete abil tagada, et mahtuda vajalikku Maastrichti kriteeriumide Prokrustese sängi. Kuid kui see õnnistatud 1. jaanuar 2011 kord käes on, siis ega meie ajalugu ei lõpe, ka ei saabu sellega paljude seas nii igatsetud «olesklemise talumatu kergus».

Lõpmatult liht¬enesepiiramisega ka tegeleda ei õnnestu, isegi siis, kui väga tahaks ja loodaks... Ega ole ka mõtet. Euro järel algab uus etapp ja selleks peab juba täna valmistuma. Olgu sealjuures kriis õue peal või paistku uuesti kriisist vabanenud maailmas päike, mis, teadagi, tõuseb idast.

Samas, intuitiivselt tundus, et eesmärgistatud projektipõhine lähenemine on meile üpris iseloomulik ja mõneti paratamatu. Rääkis ju ka meie president oma konverentsiesinemises, et Eesti rahvas on kuidagi väga projektipõhine.

Meil oli 19.-20. sajandil alguses eesti keele ja kultuuri arendamise ning eestikeelse põhihariduse juurutamise projekt. Seejärel Vabadussõda ja iseseisvuse saavutamise, maailmasõjas ellujäämise, oma keele ja kultuuri säilitamise ning Nõukogude Liidust väljapääsemise projekt, seejärel Euroopa Liitu ja NATOsse sissepääsemise projekt.

Nüüd eurole ülemineku projekt. Kusjuures, paljudel juhtudel on seatud eesmärgid saavutatud isegi alguses suhteliselt väikese õnnestumise tõenäosuse juures.

Mõttekäik oligi meil alguses selline: kena, euro-eesmärgi me saavutame, aga mis saab edasi? Nagu formuleeris konverentsil tabavalt Marju Lauristin, saab Eesti eurole ülemineku varjus praegu vabandada paljusid asju, kuid pärast ühisraha saamist peame leidma uued sihid. Kuidas mõjub euro tegelikult ja kas selle saavutamisest piisab, et edaspidi olla automaatselt majanduslikult edukas ja konkurentsivõimelisem, muretult elada ja areneda?

Mitmed näited - Kreeka, Portugal - andsid aimu, et nii see pole. Euronõuete täitmine pole taganud automaatset majanduskasvu ega struktuurseid reforme, pole aidanud lahendada põletavaid sotsiaalprobleeme, suurendada tööhõivet. Euro tulek vaid stimuleeris spekulatiivset varadesse investeerimist, mitte pikaajalist investeeringute tulva edu tagavatesse tootmistehnoloogiatesse ja teenustesse.

Meie avatud majandusmudeli edu on niivõrd seotud meie atraktiivsusega investorite silmis, et on vaja uut edulugu, nagu seda oli meie eelmine, üleminekuetapi edulugu.

Lugu, mis veenaks neid investeerima pikemaajaliselt jätkusuutlikesse majandussektoritesse. Sellise kuvandi või uskumuse tekitamine aga hõlmab nii atraktiivset majanduskeskkonda kui ka riigi toimemehhanismide efektiivsust ja inimesi motiveerivat elukeskkonna kvaliteeti.

Vaid nende olemasolul on võimalik luua usutavat ja mingist hetkest juba oma elu elama hakkavat, «isemüüvat» eduka Eesti lugu, mida rahvusvaheliselt tähistatakse terminiga «country story».

Seepärast ei saa me kuidagi mööda ka riigi ees seisvatest valikutest ning riigi enda töö korraldamise efektiivsemast mudelist. Ilma selleta pole mõtet rääkida eduloost.

Seda enam, et meie eelmise, üleminekuperioodi jooksul oli täiesti loomulikel põhjustel eesmärgiks oma riigi ülesehitamine ja kindlustamine. Pärast ELi ja NATOsse jõudmist ning üldise majandusbuumi ajal tundus isegi, et on saavutatud kõik, mis saavutada on, ja ühiskonnas tekkis teatud nõutus edasiste «suurte eesmärkide» suhtes.

Eelneva foonil on mõistetav, miks algselt majandusliku fookusega projekt hakkas konverentsi korraldajate ettevalmistavate mõttetalgute käigus laienema.

Põhjuseks arusaam, et üritus ise peaks olema vaid algatava iseloomuga, andma stardipaugu aruteludeks ja ettepanekute väljatöötamiseks, mida saaks arutada otsustajate tasandil, pidades silmas järgmist, post-euro-perioodi.

Praegu on selleks igati viimane aeg. Kuid mis veelgi olulisem, me ei saa piirduda vaid puhtmajanduslike aspektidega, sest tegelikult on majanduse seosed teiste meie ühiskonna ja riigi elu aspektidega niivõrd tugevad, nagu ka nende vastastikune sõltuvus.

Nüüd loodamegi, et korraldaja-organisatsioonide konverentsijärgsetest aruteludest ja töögruppidest võrsuvad kevade lõpuks ideed ja ettepanekud, mille pinnalt ühiskondlik diskussioon Eesti pikemaajalistest arenguprioriteetidest saaks sisulisemalt edasi minna ning viia meetmete kavadeni, mis, kasutades ära euro tulekut ning muid rahvusvahelise ja riigisisese ühiskondlik-majandusliku keskkonna asjaolusid, võimaldaks meil elada läbi tõelist uut edulugu. Nüüd juba euroga.

Probleemide lahenduseks on vaja eelkõige neid mõista ning määratleda eesmärgid, mis aitaksid probleeme lahendada ja midagi reaalselt saavutada. Eesti poliitdiskursuses ja -mõttemaailmas on valitsevaks muutunud kaks lähenemist.

Esimese järgi on kõik, mida vaja teha, seotud maksimaalselt ettevõtlust soosiva keskkonna loomisega, eelkõige regulatsioonide ja mängureeglite kontekstis, ning madala maksustamiskoormuse hoidmisega. Iseenesest igati otstarbekas lähenemine, kuid samas pole see ka kogu tõde.

Teise lähenemise järgi peaks me seadma endale eesmärgiks Skandinaavia naabrite ja suurte eeskujude heaoluriigi mudeli, mille saavutamise eelduseks on nende kasutatud meetodite maksimaalne ja kiirkorras kopeerimine.

Samas on näiteks ka eurotsoonis hästi toimivas Soomes ilmunud murepilved. Meie kipume arvama, et kui oleme ehitanud sellise heaoluühiskonna nagu neil, siis ongi meil «ajaloo lõpp» käes.

Soome tuleviku prognoosijad on aga hakanud murega välja ütlema, et nende praegune heaolumudel pole jätkusuutlik, kui nad jätkavad samasuguse majandusstruktuuri ja avaliku sektoriga ning sotsiaalsete koormuste jaotusega.

Seega, kas on ikka tark püüda kopeerida möödunud aegade edu või on targem liikuda sinnapoole, kuhu meie suured eeskujud ise püüavad minna? Mitte püüda tulutult järele jõuda, vaid liikuda samas suunas, kuhu nemadki. Viimane on ju palju mõistlikum, kas pole?

Me kõik tahaksime elada Rootsi- või Soome-sarnases heaoluriigis ja nautida sotsiaalset turvalisust, mida aga nende praeguse mudeli ajanihkes ja uues globaalses keskkonnas kopeerimisega piirdudes kindlustada pole lihtsalt võimalik.

Seega on vaja leida teatud optimaalne, meie enda võimetele ja võimalustele vastav arengutee, mis võtab erinevatest mudelitest parima ja sünteesib selle meie oma teostunud «edulooks».

Kuid ükskõik millise lähenemise puhul on eelduseks, et lahendus peitub riigi poliitikas ja tegevuses. Samas, euro-diskussioonis kumab tagapõhjal selgelt läbi arusaam, et euro peaks aitama meid automaatselt ihaletud heaoluühiskonnale lähemale.

Kuid ka Soome näide annab aimu, et euroga pole sel eriti pistmist ning hoopiski on vaja tekkivaid probleeme ette näha ja targalt eesmärke seada ning nende saavutamiseks tõsiselt pingutada.

Muidu juhtub nagu Kreekaga, kes teatud «loomingulise raamatupidamise» abil küll lipsas eurotsooni, kuid jäi siis nautlema. Seda muret, et eestlased «Kreekat ei teeks», on väljendanud rahvusvaheliste institutsioonide kõneisikud ja otsustajad, arutledes juba vähem meie suutlikkuse üle eurokriteeriume täita, kuid üha enam meie jätkusuutlikkuse üle pärast euro tulekut.

Sellest on kergem aru saada, kui lugeda üsna hiljutisi sõnumeid. Näiteks Financial Timesis kirjutati, et Kreeka rahaasjad on kohutavas seisus, riigieelarve defitsiit läheneb tänavu lausa 13 protsendile SKTst, avaliku sektori võlakoorem aga on mahajäänud majandusstruktuuri ja vähese konkurentsivõimekusega riigis jõudnud 135 protsendini SKTst.

Ükski valitsus pole siiani midagi ette võtnud struktuursete reformide osas ja riigi konkurentsivõime on kahanenud uskumatu kiirusega, sest reaalne vahetuskurss on 2006. aastast tugevnenud 17 protsenti. Ning, nagu väideti Financial Timesis, kui Kreeka poleks eurotsoonis, oleks riik kindlal pankrotikursil.

Ka viimase aja teated riigireitingu alandamisest on selle tunnistuseks. Eurotsoonis olemine kui ainuke päästerõngas aga räägib samas just euro kasuks...

Seepärast on meil viimane aeg mitte ainult pingutada eurokriteeriumide pärast, vaid ka alustada planeerimisega, kuidas parimal viisil hakkama saada uues olukorras pärast eurot ja praegust kriisi, viimast parimal viisil ära kasutades, mitte ainult selle tõttu kannatades.

Adekvaatne enesepeegeldus ja Eesti arengu sõlmprobleemides arusaamisele jõudmine jätkuva laiapõhjalise arutelu abil on seejuures eelduseks, et sõeluda paremini välja võimalusi ja teha teadlikke valikuid, mis meil järgmisel kümnendil ees seisavad, leidmaks lahendusi Eesti jätkusuutlikuks tulevikuks pidevalt muutuvas maailmas.

Konverentsil esinenud tippjurist ja juhtiv Eesti põhiseaduse koostaja, kunagine justiitsminister, vandeadvokaat Jüri Raidla ütles, et kuigi seni on Eesti riik hästi arenenud, hakkab see etapp Eesti riigiorganisatsiooni arengus tema hinnangul lõppema ning järgmisse etappi sisenedes tuleks läbi viia riigi reorganiseerimine, et riiki väiksemate kuludega ülal pidada.

Sest meie riik on liiga kohmakaks ja kalliks muutunud. Ilmekaks näiteks sellest on ka asjaolu, et vaatamata jooksvas kriisis ligi 20-protsendilisele SKT langusele (ehk lihtsamalt öeldes meie avalikku sektorit toitva majanduse kokkutõmbumisele), tohutule tööpuuduse kasvule ning maksutulude prognoositud 15-protsendilisele langusele järgmisel aastal võrreldes «hea» 2008. aastaga, on ka meie tulevasse riigieelarvesse aastaks 2010, mis tegelikult on otsustava tähendusega euro tulekul, programmeeritud vaid vähem kui üheprotsendiline eelarvekulude vähendamine 2008. aastaga võrreldes! Ilmselt pole me suutnud optimeerida oma kulutusi ja pole täielikult kohanenud muutunud olukorraga.

Samas peaks väiksel riigil olema suurte ees eeliseks just võimekus muutuvas keskkonnas kiiresti kohanduda. Eesmärgiks peaks olema mõjus ja tegus riik, mis tähendab, et riik peab Raidla sõnul olema ettenägelik ja efektiivne. Mõjusus tähendab riigi efektiivset igapäevast toimimist ning tegusus selle teadlikku arendamist.

Nüüd, 18 aastat pärast taasiseseisvumist ja viis aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist, on Raidla arvates õige aeg läbi viia riigi kui organisatsiooni inventuur. Riik hakkab muutuma hoomamatuks, oleme sukeldunud ülereguleerimisse, ütleb Raidla.

Au sisse tuleks tõsta majandusteadlase ja endise ministri Jaak Leimanni juba taasiseseisvumise alguses käibele toodud õigusökonoomika ehk uute regulatsioonide tegeliku majandusliku mõju ja maksumuse arvestamine. Raske on mitte nõustuda, et õigusloomeline asendustegevus tuleks lõpetada.

Loogiline oleks, kui riigikogu esimees oma jõululäkitust või aastavahetuse tervitust öeldes ei paneks rõhku sellele, mitu õigusakti riigikogu vastaval aastal vastu võttis. Uute seaduste ettevalmistamine ja vastuvõtmine ei saa enam olla eesmärk omaette, sest nende tegemine on tegijatele tihti mõnus, kuid ühiskonnale kulukas.

Tavaliselt loob iga seadus tükikese uut bürokraatiat, mis tuleb ühiskonnal kinni maksta. Eesmärk peaks olema korraldada olemasolevate seaduste täitmine.

Järelejäänud kriisiaega tuleks ära kasutada struktuursete reformide jaoks. Eelarvekärped neid ei asenda, sest struktuursed reformid peaks kokkuhoidu andma märksa rohkem kui mis tahes kärped.

Ja mis peamine - kindlustama jätkusuutliku arengu pärast eurot ja pärast kriisi. Struktuurireformide eelduseks oleks aga riigiorganisatsiooni röntgenipilt. Seejuures rõhutaksin, et sellele röntgenipildile toetuv analüüs ei peaks lähtuma mitte tänastest, vaid juba homsetest vajadustest.

Kas ikka on vaja kõiki neid struktuure ja protseduure, mis kunagi võisid omal kohal olla, aga nüüdseks on kaotanud esialgse mõtte või nende ülesanded on teisenemas? Seejuures ei tohiks olla mingeid tabusid. Näiteks Raidla arvates võiks analüüsida, kuidas muutub pärast euro käibeletulekut Eesti Panga roll, kuidas seda organisatsiooni muuta väiksemaks ja odavamaks. Kas õiguskantsleri institutsiooni on Eestile enam vaja või piisaks vaid ombuds¬manist, ning kas maavanemate institutsioonil on praegusel kujul mõtet?

Ma ei ole kindel, et 15 aastat haldusreformi üle käinud vaidlused võiks ära otsustada rahvahääletusega, nagu pakkus Jüri Raidla. Kuid midagi tuleb tõepoolest teha, sest asi on muutunud juba anekdootlikuks.

Kardan, et rahvahääletus ei pruugi lähtuda ratsionaalsetest argumentidest ning otsustab haldusreformi peatada. Kuid selle läbiviimine on vähemalt kaalumist väärt, sest arvan, et olgu siis parem õudne lõpp kui lõputa poliitiline kiimlemine, mis kuhugi ei vii.

Praktiliste esindus- ja täitevvõimu toimimise reeglite ja tavade abil tuleb välistada praegu vohav poliittehnoloogiate taunitav kasutamine õigusloomes, samuti võidelda vastutuse hägustumisega, kus otsuseid teeb justkui selleks põhiseadusega volitatud parlamendi või valitsuse eest kas näiliselt või ka tegelikult mingi muu, mitte-põhiseaduslik organ à la nn krokodillide komisjon või koalitsiooninõukogu.

Usun ka, et Eestis pole palju inimesi, kes vaidleksid vastu Raidla esitatud teesile, et midagi tuleb ette võtta ka Eestis valitseva «permanentse ja vaibumatu valimiskampaaniaga», mis tähendab, et polegi hingetõmbeaega, mille jooksul saaks teha tavapärasest poliitilisest horisondist pikema perspektiiviga otsuseid, mis peaks olema kümne või isegi 20-aastase ajahorisondiga.

Tiheda valimisgraafikuga kaasneb ka fenomen, et lubadusi ei jõua ajaliselt täita, mistõttu seda asendab üha uute ja kangemate lubaduste andmine. See aga on tüüpilise püramiidskeemi tunnustega...

Seetõttu tuleb leida võimalus valimiste sünkroniseerimiseks, mis lõpetaks valitseva kroonilise otsustamatuse või ülikonjunktuursuse riigis. Paljukirutud parteide rahastamise aga võiks anda riigikontrolli professionaalsetesse ja poliitilise ringkäendusega mitte seotud kätesse.

Väga intrigeeriva ettepaneku esitas Jüri Raidla ka peaministri rolli tugevdamiseks riigi arendustöö, innovatsiooni ja strateegilise juhtimise korraldamisel. On ju sama teed läinud viimati Jaapan, varem aga Singapur ja mitmed teised innovatsiooni liiderriigid maailmas.

Praegu on peaministril pigem valitsuse istungite juhataja roll, riik on aga killustunud ühendamata ja isepäisteks vürsti- ja vasallriikideks. Olen veendunud, et igal juhul tuleks midagi teha, võimestamaks riigi otsustustasanditel seire- ja prognoositegevust.

Ka riigikogu tulevikukomisjon oleks selles kontekstis kindlasti otstarbekas luua, toetudes senistele headele kogemustele seoses analoogse interdistsiplinaarse ja laiahaardelise Euroopa asjade komisjoniga.

 Tervikuna tuleks prioriteete rohkem väärtustada ja nende realiseerimisele rõhku panna ka organisatsiooniliselt. Näiteks pakkus poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige Annika Uudelepp välja, et Eestis võiks ministriportfellide arv olla paindlik ja ministriportfellide loomine võiks olla võimalik vastavalt sellele, kuidas riigi prioriteedid ja eesmärgid seda nõuavad.

Näiteks oleks Eestil praeguses olukorras vaja tööhõiveministrit, samuti kliima- ja energiaministrit. Riiki võiks ehitada prioriteetidest sõltuvalt nagu legot, reageerides paindlikult väljakutsetele, mitte fikseerudes alatiseks vaid valdkondlikule hierarhilisele struktuurile.

See aitaks vältida tunnelnägemise valitsemist, reaalselt juba tekkinud arengulõhesid riigiasutuste vahel, ametkondlikku primitiivset egoismi ja muutustevastasust. Tuntud ettevõtja Toomas Lumani arvates tuleks üleüldse loobuda lausetest, nagu «me pole kunagi nii teinud» ja «me oleme alati just nii teinud», mis pole mingi argument haldusaparaadi reformimise diskussioonis.

Eesti peab saama inimestele tsentrifuugist magnetiks, kõlas konverentsil professor Mati Heidmetsa esitatud üleskutse. Eesti peab muutuma riigiks, kuhu inimesed tahavad (tagasi) tulla. Kuigi väliste näitajate järgi on Eesti ühiskond haritud ja vabade inimeste ühiskond, iseloomustavad Eesti ühiskonda suured lõhed, kuid neid erisusi ei märgata ja neist ei tehta välja.

«Tulude jaotuse ebavõrdsuse järgi oleme rohkem Venemaa kui Euroopa,» ütles Heidmets. Kuigi inimesed ise ei tee neist lõhedest numbrit, on see üheks indikaatoriks, nagu ka väljaränne ja vähene huvi Eestisse tulla või siia jääda, et meil on elukvaliteedi ja ühiskonna toimimise kvaliteediga probleeme. Eestlaste rahuloluhinnangud on madalad, Euroopas viimaste hulgas.

Kõlama jäi ka mõte, et meie ühiskonnas on palju varjatud sallimatust. Just hiilivat, latentset, mitteagressiivset sallimatust avalikus keelekasutuses, suhtumises igasugustesse vähemustesse ja arvamuste paljususse. See aga pole inimestele inspireeriv ning sunnib lahkuma intelligentsemaid kohalikke ja takistab ka väljast ajude sissetulekut.

Pealegi ei piisa kahe- või ka kolmekümne või kolmesaja aju sissetoomisest. «See ei aita, sest ajud kuhtuvad vanamoodi korraldatud ühiskonnas,» ütles Marju Lauristin. Samas, just neist elukeskkonda ja -kvaliteeti iseloomustavaist tegureist sõltub Eesti kui ühiskonna atraktiivsus. Ning see, kas sündinud lapsest saab kord meie inimvara või ekspordiartikkel. Sellest aga omakorda sõltub nii meie riigi tugevus kui majanduse edu.

 Nagu arvab Ülle Madise, peaks Eesti ambitsiooniks olema maailma parimaks saamine, mitte originaalist viletsamaks koopiaks. Selleks tuleks saavutada siin maksimaalne heaolu, teaduse, tehnika, lõbustuse ja disaini ainulaadne ühendus. Muutuda kohaks, kus inimestel on mõnus elada.

Ära tuleb kasutada nii elava mitmekesise linliku keskkonna võimalusi kui ka puhta maakeskkonna omi. Tuua Eestisse tagasi ajud ning need, mis pole veel ära läinud, siia jääma meelitada. Nagu ka uut kvalifitseeritud rahvast juurde tuua, katmaks valdkondi, kus meil kitsas käes.

Igati õigus on Tiit Vähil, kui ta ütles konverentsil, et me peame muutuma ummikriigist kesk¬riigiks ning selleks tuleb panustada teadusele, haridusele ja majandusele. Peab taastama Eesti atraktiivse positsiooni ida ja lääne vahel. Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist nelja-viie protsendi tasemele.

Praeguses maailmas on seda kasvu võimalik leida üksnes kasvavatelt turgudelt ja kui saame paar protsenti sellest idast, siis oleme ülesandest poole lahendanud. Vastasel juhul tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk- ja Lääne-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud ka siis, kui turutingimused meile suhteliselt lahedad olid.

Majandusteadlane Urmas Varblane sõnas, et Eestist läheb rohkem raha välja, kui tuleb tänu ekspordile sisse. Tänapäeva majanduses on kõige tähtsam meie koht globaalses väärtus¬ahelas ning Eestil tuleb oma senist kohta muuta.

Olukord paraneb, kui Eesti ettevõtjad leiavad uusi turge või uusi segmente vanadel turgudel, neid mitmekesistades ja mitte piirdudes paari-kolme naaberriigiga.

Selles tuleb neid abistada. Ei peaks keskenduma unikaalsele teenusele, vaid mõtlema, milline on ettevõtte ärimudel ja kuidas siduda innovaatiliselt juba teadaolevaid tehnoloogiaid ja teenuseid viisil, millega olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Me peame targalt spetsialiseeruma. Ent kuidas seda teha - selleks on vaja koondada kõigi jõupingutused nii riigi kui ettevõtete tasandil. Siis suudame konkureerida ka Hiinaga.

Euro tulek ei lahenda iseenesest Eesti ekspordi järsu kasvatamise vajadust, sest säilib senine olukord, kus eurotsooni-väliste riikide suhtes on meie kaubad sama kallid või odavad kui seni.

Muuseas, Eestis on reaalne vahetuskurss viimase kümne aastaga tugevnenud lausa ligi 70 protsenti! Euro ei too automaatselt kaasa ka teadmistepõhise majanduse teket ega uute äriideedega alustamist, ei aita kaasa teadmiste kasvule või uue, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ettevõtjate-juhtide põlvkonna tekkele. Majanduskriisi käigus toimub USA, paljude Lääne-Euroopa jt riikide ettevõtetes äripartnerite inventuur, arvab akadeemik Varblane.

Kohandumise käigus otsitakse uusi, senisest tõhusamaid lahendusi. See on võimalus ka meie ettevõtlusele - pakkuda ennast sobivaks partneriks, mis aga eeldab edukust äritegevuse sihtkohtade vahelises võitluses. Siin on kõik vahendid olulised.

Arvan, et ka meie seni edukas maksupoliitika vajab analüüsi ja jätkuvat täiustamist, sest PWC viimase maksu-uuringu andmetel eraldivõetuna ettevõtte maksukoormuse järgi on Eesti maailmas tagasihoidlikul 131. kohal ning Euroopa Liidus alles 19. kohal.

Samas on uuringu andmeil viimase aasta jooksul oma maksukeskkonda ettevõtjasõbralikumaks muutnud koguni veerand maailma riikidest: 20 riiki vähendas äriühingu tulumaksu, üheksa tööjõu maksustamise määra ning 37 riiki lihtsustas maksudeklaratsioonide edastamise korda või süsteeme.

Meil aga, viidates kriisile, on ettevõtjate jaoks maksukoormus veelgi kasvanud ning tulevikukavad viitavad samuti ettevõtjate maksukoormuse kasvule olukorras, kus mitmed Euroopa riigid teevad pingutusi, et makse pigem alandada.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna ütles, et oleme tänu kriisile jõudnud esmakordselt seisu, kus me mõtleme, kas ja milline on Eesti koht globaalses väärtusahelas. Kriisi ajal on võimalused just väikestel.

Pealegi, globaalsed trendid kriisi tõttu ei muutu ning need tuleks tabada ja ära kasutada. Selle nimel töötab Arengufond kevadeks välja «Eesti kasvuvisiooni 2018», milles sünteesitakse, millised on kümne aasta pärast Eesti konkurentsivõimekuse valdkonnad ja nendeni jõudmise teed.

Tegelikult on Eesti kriisist väljumise ja edasise majandusliku edukuse eelduseks see, kuivõrd suudab Eesti oma eelmise eduloo muuta uueks edulooks, kasutades parimal viisil ära oma suhtelisi eeliseid.

Selle võtmeks pidas konverentsi lõppdiskussioonis osalenud president Toomas Hendrik Ilves oma väiksuse paindlikku realiseerimist ja oma tee leidmist, kriitiliselt hinnates ja ära kasutades teiste nõuandeid ja soovitusi. Nüüd aga tuleks keskenduda pikaajalistele eesmärkidele, kuna neid ei ole võimalik lahendada projektipõhiselt.

Euro aga on vaid abivahend Eesti majandusedu kindlustamisel ja elukvaliteedi parandamisel, kui me oskame seda õigesti ära kasutada. Nüüd tuleb meil mõtelda, kuidas rakendada oma loovus uute eesmärkide saavutamiseks, ning mitte muutuda konservatiivseks ja hoida jäigalt kinni neist lahendustest, mis olid edukad 15 aastat tagasi, ütles president.

Presidendiga diskuteerinud Briti ajakirja The Economist mõjukas analüütik Edward Lucas märkis, et kusagil pole ühest retsepti kriisi ületamiseks ja majanduse ergutamiseks.

Eestis on kõike palju lihtsam korraldada kui lääneriikides - see võikski olla Eesti konkurentsieelis ja üks eduloo nurgakivi. Riik ei ole veel ajudest tühjaks jooksnud, kuid tuleb teha nii, et seda ei juhtuks. «Ajudele» on käimas üleeuroopaline võidujooks, kuid sellel rahvusvahelisel areenil pole Eestit märgata. Lucas hoiatas ka elukutseliste poliitikute eest, kes kaotavad sideme ümbritsevaga - poliitikud peaks roteeruma eri valdkondade vahel.

Kriis lõpeb sõltumata euro tulekust. Oleks hea, kui meil jätkuks aega seda ära kasutada ja sellest õppida. Konverentsil pakuti välja suur hulk erinevaid ideid ja ettepanekuid. Ükski neist pole vaieldamatu. Ükski neist pole üleöö rakendatav. Jääb vaid loota, et nende ja teiste ideedega töötatakse edasi ning neid ei vaikita maha ega lasta põhja kriitika turmtulega.

Konverentsi ettekannete ja aruteludega saad tutvuda põhjalikumalt siin.

Raivo Vare, Arengufondi nõukogu esimees