Uudised

Postimees: Erik Terk, Arengufondi nõukogu aseesimees: Tallinna Ülikoolis toimub rahvusvaheline konverents, mis on esimene suurem kohtumine Eestis, kus riigi- ja kohalike omavalitsuste esindajad ning teadlased analüüsivad Läänemere strateegia sisu ja realiseerimise eri võimalusi.

Euroopa Liidu soliidse ajaloo ja saavutuste juures on ilmselt olnud vähe perioode, mil asjaosalised tema toimimisega on rahul olnud. Ikka on leidunud mingeid vaatepunkte, millest lähtudes pole see olnud piisavalt hea, efektiivne, vastanud uutele ülesannetele jne.

Sestap siis on EL, vaatamata sellele, et tegu on näiteks tavapärase riigiga võrreldes olulisemalt keerulisema mehhanismiga, olnud perioodilise täiustamise objektiks. Üks selline katse, mis seostub Läänemere piirkonna strateegia väljatöötamisega, on seejuures vallandatud lausa meie oma koduõuest (kui nii sobib Põhja-Euroopat hüüda).

Strateegia lühike ajalugu võiks olla refereeritud järgmiselt: idee teke ja lobitöö selle tutvustamiseks Euroopa Parlamendis alates 2004. aastast, initsiaatorite hulgas nimetatakse ka Toomas Hendrik Ilvest.

2006. aastal saavutatakse strateegia vajaduse tunnustamine Euroopa Parlamendis. 2007. aasta detsembris kutsub juba ülemkogu Euroopa Komisjoni üles taolist dokumenti koostama. Edasi sisuliste ideede kogumine piirkonna riikidelt ja muudest allikatest, arutlused erinevate osapooltega ning 2009. aasta alguskuudel dokumendi kokkukirjutamine regionaalarengu peadirektoraadis. Sama aasta suvel toimusid strateegia avalikustamisüritused seoses Rootsi eesistumisperioodi saabumisega ELis ning oktoobris 2009 kiitis ülemkogu strateegia heaks.

Strateegia propageerijad on vahel rõhutanud piirkonna unikaalsust (ELi sisemeri, uued liikmesriigid endisest idablokist jne), vahel aga strateegiat esitlenud kui testprojekti, mis peaks sobima ka teistele ELi makroregioonidele. Ajapikku on peale jäänud just viimane - harva jäetakse rõhutamata, et kui Läänemere eksperiment õnnestub, on sama lähenemise kasutamisest huvitatud ka Doonau-maad, Alpi regioon, Vahemere maad.

Kuna Euroopa on piisavalt mitmepalgeline, siis on vahel nõrgemalt, vahel tugevamalt olnud päevakorral loosung «regioonide Euroopast» kui ideaalist, kusjuures regioonide all on tavaliselt silmas peetud just nimelt makroregioone nagu Läänemere regioon, Vahemere regioon, Atlandi kaar ning ELi nn tuumikregioon.

Poliitika kujundamine ELis on läinud siiski teist teed. Mõnevõrra lihtsustatult võib väita, et on arvestatud ikkagi vaid kahte reaalsust - liikmesriike ja ELi kui tervikut. Viimast muidugi mingil viisil diferentseeritakse - riike ja nendesiseseid piirkondi jaotatakse kõrgemalt ja madalamalt arenenuiks, transpordikoridore üleliidulist tähtsust omavateks või mitteomavateks jne. Jaotusalus ja mängureeglid on aga sealjuures pigem universaalsed kui regionaalsed - makroregioonide eripärad tikuvad kaduma ning ELi kujundatud meetmed piiriüleseks koostööks jäävad võrreldes muude meetmetega tagaplaanile.

Jah, loomulikult ei keela keegi teha riikidel omavahelist koostööd ühiste regionaalsete probleemide lahendamisel, seda pole aga senini tõlgendatud kui ELi tasandi ülesannet. Pigem on seda isegi peljatud, nähes selles võimalikku vastutöötamist liidu homogeniseerimisele.

Läänemere strateegiaga kaasas käiv loogika erineb eelkirjeldatust, kuna toob poliitikakujundamisse eraldiseisvana makroregiooni tasandi. «Ta on teiste poliitikatega võrreldes täiesti erisugune loom, teist tõugu loom,» väitis uut strateegiat kommenteerides Euroopa Komisjoni uus regionaalpoliitika volinik Pawel Samecki. Ja sellelt uuelt «loomalt» loodetakse, et ta, kui ta on end meie regioonis õigustanud, aitaks ka mujal muuta poliitikaid enam ümbritseva piirkonna spetsiifikat arvestavaks, siduda neid paremini omavahel ning viia rõhuasetust enam regiooni riikide vahelistele küsimustele.

Läänemere strateegia on suhteliselt lühike dokument, kus peale sissejuhatavat kirjeldust (eri jõukusastmega riikidest koosnev regioon, elanike kõrge haritus; väga madal, suuresti suletud ja seetõttu väga saastumisohtlik meri jm) fikseeritakse neli üldist eesmärki ehk dokumendi keelt kasutades, neli sammast edasiseks arenguks.

Nendeks on:

• ökoloogiliselt jätkusuutlik areng, 
• majanduslik jõukus (sh ka Läänemere ida- ja lõunakalda riikides), 
• transpordi- ja energiakindlustatus ning regiooni atraktiivsus nii elanikele kui turistidele, 
• turvalisus ja katastroofide vältimine. 

Strateegiadokumendi lahutamatuks osaks on järgmine, temast oluliselt pikem ja detailsem dokument nimega juurutuskava (action plan), kus kõikide prioriteetide jaoks on pakutud strateegilised tegevused (actions) ja nn juhtprojektid (flagship projects). Kokkuvõttes tulebki märkida, et koostajad on valinud rõhutatult pragmaatilise lähenemise, üldisele osale on pühendatud ruumi suhteliselt vähe - põhirõhk ongi just rakenduskavas olevatel praktilistel tegevustel ja projektidel. Seda tagamõttega: ärgem enam vaielgem, hakakem probleemide leevendamisega pihta.

Vaielda võib muidugi selle üle, kuidas tegevuskava tööle hakkab. On väidetud, et kavandatud strateegia «ripub õhus», sest tegevustele ja projektidele pole ette nähtud eraldi rahastamist ja pole ette nähtud ka mingit uut struktuuri tema elluviimiseks, selle jälgimiseks jne. Vastuväited: raha piirkonna arendamiseks jätkub ja ka eri regionaal se koostööga tegelevaid struktuure on pigem ülearu kui vähe. Raha tulevat lihtsalt paremini prioriteetsete ülesannete lahendamisele suunata.

Organisatsiooniline pool lahendati selliselt, et iga prioriteetne suund sai endale kuraatoriks ühe regiooni riikidest. Tõsi, ka Euroopa Komisjon ise on nõus teatud organisatsioonilist koormust strateegia realiseerimisel enda peale võtma. Hinnates «portfelli» kitsamalt Eesti seisukohast, võib väita, et vähemalt meie miinimumnõuded peaksid olema täidetud. Balti riikide praegune isoleeritus ELi laiematest energiavõrkudest on välja toodud ohu olulisema lahendamist vajava probleemina. Rakenduskavas on sees ka Rail Baltica.

Teatud intriigi regiooni arendamise problemaatikasse lisab asjaolu, et lisaks Läänemere strateegiale on tegelikult jõus veel teinegi strateegiline konstruktsioon - nimelt käivitati 1990. aastatel soomlaste eestvõttel ELi põhjamõõtme arendamise initsiatiiv. Ehkki see on suunatud pigem väljapoole, Põhjala naaberriikide, eelkõige Venemaa suunas ja Läänemere strateegia ELi sisse, sisemise koordinatsiooni parandamisele, on kattuvused nende kahe strateegia vahel loomulikult olemas.

Kui räägime näiteks Läänemere transpordiühendustest, ei saa jätta kõrvale neid, mis ühendavad ELi kuuluvaid regiooni riike Venemaaga; kui räägime ohutust liiklusest Läänemerel, ei saa unustada ohtu Vene naftatankerite poolt jne. Ehkki põhjamõõtme puhul räägiti ka näiteks Norrast, oli asja põhiidee seotud ikkagi Venemaaga - sealsed loodusressursid, sealt lähtuvad võimalikud ökoloogilised ohud jne.

Põhjamõõdet ei saa lugeda eriti edukaks, sest Venemaa ei ole näidanud erilist huvi vaadelda Läänemere riikide blokki läbirääkimiste- ja koostööpartnerina. Samas, kui midagi juba rääkima hakati, pole põhjust seda läbirääkimiskanalit ka maha kanda.

Mis puutub ELi kui tervikut, siis temaga on Venemaal koostööläbirääkimised ilmselt möödapääsmatud, momendil ei ole nad aga eriti aktiivses seisus. Nii on ka Venemaa roll Läänemere koostöös lahtine ja teda markeerivad formuleeringud Läänemere strateegias pehmelt öeldes õhulised.

See on muidugi ka mõistetav, sest hakata pidurdama ELi riikide Läänemere strateegia valmimist senikaua, kuni Venemaaga saavad asjad selgemaks räägitud, oleks olnud kõike muud kui mõistlik. Kui aga Venemaaga räägitud pole, ei saa ka midagi konkreetsemat tema rolli kohta uude dokumenti kirjutada. Vaikides sellest mööda minna poleks aga ka viisakas. Strateegia dokumendis olevad viited, et koostööd Venemaaga püütakse lahendada «vana», st põhjamõõtme kaudu, viib meid sama targalt algseisu tagasi.

Lahtisi küsimusi on seega palju. Eelkõige muidugi, kuidas see nn pilootprojekt reaalselt tööle hakkab. Esialgne regiooni huvides oluliste tegevuste portfell on olemas, nüüd on küsimus selles, kuidas erinevad osapooled suudavad oma soovid ja oskused ühendada. Osapoolteks pole sealjuures ainult riigid, vaid ka omavalitsused ja omavalitsusliidud, regionaalsed pangad, äri- ja keskkonnaorganisatsioonid jt.

Rakenduskava struktuur on avatud, näiteks võivad riikide kaubanduskojad või koostööd tegevad linnad taotleda sinna uute juhtprojektide juurdelülitamist. Kes kui palju seda «paraadi» juhtima ja koordineerima hakkab, selgub ilmselt töö käigus. Esialgu on vähemalt riikidel oma vastutusalad teada - Eestil näiteks sisekaubanduse tõkete kõrvaldamine kogu makroregioonis. ELi poolt kuuldub üleskutseid suunata struktuurivahendid juba praegusel ELi finantseerimisperioodil võimaluse piires ümber Läänemere strateegias kirjas olevate prioriteetide ja aktsioonide suunas.

Uuel finantseerimisperioodil on võimalused muidugi suuremad, pole kadunud lootus, et siis leitakse ka mingid täiendavad vahendid otseselt selle strateegia tarvis. Vajadus piirkond senisest oluliselt tihedamalt lõimida on igal juhul enam kui aktuaalne. Ei jõukas Põhjala ega isegi mitte Euroopa ei ole enam hulk aega maailma majandusarengu naba. Et mitte edasi positsioone kaotada, on vaja midagi ette võtta, ja aega pole kaotada.

Erik Terk, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor, Arengufondi nõukogu aseesimees.

Postimehes ilmunud arvamusartikli originaal: Kuuekümnendad oli revolutsiooni aeg. Seda mitte ainult muusikas, vaid ka kunstis, moes, poliitikas, tehnoloogias ja elustiilis. See oli tormiline muutuste aeg. Igatahes on see lahe aeg tagasi vaadata - eriti meile, kes me siis veel ilmavalgustki polnud näinud.

Noored olid need, kes tollaste muutuste taga. Noored ja rahutud hinged. Robert Kennedy sõnul vajas see maailm noorte kvaliteeti. "Mitte noorust kui aega, vaid noorust kui mõttemalli - tahet, kujutlusvõime kvaliteeti, julguse domineerimist arguse üle ja seiklushimu pealejäämist lihtsa äraolemise vastu," ütles JFK noorem vend toona oma kuldsed sõnad.

Sedasama vajab hädasti ka meie tänane Eesti. Vanade dinosaurustena (autor on 34a "vana") võime teha paljut, kuid noored on need, kes Eesti uueks muudavad. Kiida noorust ja see õitseb, ütleb Iiri vanasõna. Kaasa noorust ja vabariik õitseb, võiks olla Eesti vanasõna.

Iga asi ja ettevõtmine, mis pole noorte algatatud või millega noored algusest saadik siiraste omanikena kaasas pole, võib manduma jääda. Vähemasti ei vii meie ühiskonda edasi ega panusta sellesse, mida President Meri nimetas kümnendi eest Eesti elujõuks. Ma ei räägi siin pelgalt nooruse uljusest. Oluline on tasakaal elukogemuse, maailmateadmiste ja noorusliku pealehakkamise vahel. Noorteühendustes, näiteks JCI-s, mille Tallinna üksust ma mõne aasta eest vedasin, nimetatakse seda mentorluseks - üksteist toetavaks usaldussuhteks vana tegija ja noore tulija vahel. Muuseas, Singapuris on isegi valitsusel mentor, rääkimata uute ühiskonnaliidrite põlvkonnast. Usun, et meilgi tasuks laiemalt seda meistri-selli kaasaegsemat vormi kasutada!

Seda lugu kirjutan ma seepärast, et tunnen muret. Tunnen muret seepärast, et meie ühiskond ja noorsugu liiguvad eri suundades. Need on nagu kaks haruteel olevat, kuid eri suundadesse liikuvat rongi. Mida kaugemale nad jaamast jõuavad, seda väiksema tõenäosusega tulevikus kohtuvad. Lugu täpselt nagu tänavuse suure lumega - mida kõrgem on hang, seda kauem ta sulab. Kuid erinevalt ühiskonnast on looduses kevad ette garanteeritud!

Ma räägin teile ühe loo Marilist.
Marili on Hollandis õppinud tragi Eesti majandustudeng, kes tuli meile Arengufondi praktikale ning kellega ma üks päev elust-olust juttu vestsin. Tema sõnul on noore jaoks Eesti riik valmis - tuled koolikonveierilt maha ja astud riiki, kus kõik tundub paigas. Samas liiga igav ja üksluine ning ka oma kohta on raske leida.

Marili sõnul on Eesti ülivaenulik uute mõtete suhtes. Inimeste ainuke eesmärk, mida meedia võimendab, tundub olevat üksteisele ära teha - ainult õiendada ja sõnu teha. Kogu aeg vaadatakse teisi. See paneb noorele barjääri ette ja ei julgeta otsust vastu võtta. Siit tulebki julgus mängu. Kunagised suurettevõtjad 90ndatel hüppasid tundmatus kohas vette. Täna pole paljudel julgust ja paljusid ei huvita. Nähakse ennast väljaspool Eestit. Sportlased lähevad paremate treenerite pärast USAsse õppima, uudishimulikud Austraaliasse rändama jne. Mis iseenesest on tore. Enamik noori tahab ja peabki korra pikemalt välismaal ära käima.

"Häda algab siit, et vanematest põlvedest ei oota meid keegi tagasi," sõnab Marili. Selline tunne on, et me ei leia ja meil ei ole kohta.Samaaegselt domineerib noorte seas pigem materiaalne huvi, kui soov olla ühiskonna täiemahuline liige. Kõik küsivad, mis ühiskond mulle selle eest annab? Loodetakse sellele, et ma töötan ennast ise üles ja jõuan ise sinna. Aga kuhu? "Eestis on selleks teiste poolt tunnustatud saatus - väljendub uues autos ja majas. Elataks nagu filmis," lisab Marili.

Skandinaavias ja Euroopas võib rohkem tunnetada ühiskondlikku fookust. Hollandis on inimesi palju ja kõik on kõvad mehed. Aga nad ei näita seda välja - iga hinna eest ei pea püünele pürgima, mida Eestis pigem tehakse.
Hollandil on väärikas ajalugu ja nad on väga eneseteadlik rahvas. Samas aktsepteeritakse uusi mõtteid. Kõik käivad selg sirgu ja teevad hästi oma asja. Eestlased teevad ise vähe, aga võtavad kõvasti sõna. Aga hea kodanik ei taheta ilmtingimata olla.

2008.a noorte Kuldmuna võidutöö. 

Eesti ühiskonnas on dogmad, mis süstivad noortesse komplekse ja argust. Pead teiste moodi olema, sarnaselt mõtlema, et sind ei kotitaks. Pead hoidma häid suhteid. Kui sabale astud, võib su oma tulevik olla löögi all. Vähesed, nagu Lauristin, ütlevad otse - neil pole midagi kaotada. Seetõttu on paljudel maailma minevatel Eesti noortel alaväärsuskompleks.

Nad tunnevad end väheolulistena ja on seepärast tagasihoidlikud. Versus ameeriklane, kes pole peale oma maa muud näinud, kuid on ei tea kui kõva mees. Seega, oma noori tuleb julgustada, et selg oleks sirge. See on kultuuri ja väärushinnangute küsimus, mis tuleb läbi kogemuse ja kodu(-ühiskonna) toe.

Marili sõprusringkond ei ole poliitiline. Ometi on selle kõnekäändu tulnud jutt, et ärme räägi poliitikast, see on nii räpane. Kui nähakse, et väga palju asju tehakse räpaselt, nn JOKK ilma MOKKita, kasvatab see samasugust mentaliteeti ka noortes. Just viimasel ajal, otse ja avalikult tehtud vääritud teod võrduvad näkkusülitamisena.

Ometi lähevad paljud noored siiski poliitikasse. Ennekõike viielised ja juba üliõpilasesindused on poliitilised. Sellega võiks aga oodata. Käia väljas õppimas, saada aru, kuidas maailm toimib, kujundada enesele professionaalne karjäär ja midagi päriselus ära teha. Alles siis võib minna poliitikasse, kui on ka midagi anda . On midagi, milles end päriselt tasemel tuntakse ja millele kõikehõlmavas poliitikas tugineda.

Lõpetuseks ütleb Marili, et noored ei tea, kuhu see riik läheb. Nad küsivad, miks mina pean ennast siin raiskama? Miks on meie ühiskonnas klaasist lagi, millest edasi kasvada ei saa? Sellist küsimust küsivad inimesed, kellele Eesti tegelikult korda läheb.

See on vaid ühe noore tunne oma riigist, kuid paneb mõtlema. See on meie noorte parim kaardivägi, kes ennast siin ühiskonnas kodus ei tunne. Kui me midagi ei tee, siis võivad nendest kasvada tulevased õpilasvabadusvõitlejad. Ennastsalgavad ja õiglust taga ajavad noored, kellele kolmveerand sajandi pärast taas aurahasid anname.

Liiga pajud torisevad selle riigiga, ütleb Sven Grünberg. Väga õigesti ütleb, aga peame meeles, et torisemise õigust nimetatakse sõnavabaduseks, demokraatia nurgakiviks. Kuid Põhiseadus käsib meil oma riiki lisaks ka kindlustada ja arendada. Praegustele ja tulevastele põlvedele. Põlvedega.

Meie Arengufondis plaanime näiteks Eesti uue kümnendi kasvuvisiooni koostamisse kaasata teiste seas vahetumalt vähemalt 100 tänast säravat noort - meie tuleviku mõtteliidrit, ühiskonnategelast, ärimeest ja poliitikut. Et üheskoos aju rünnata, vaielda ja oma riigi majandusele suuri sihte seada. Mida teed sina?

Ott.Pärna@arengufond.ee, juhatuse esimees.

E24 vahendab: Eesti ettevõtte Massi Miliano virtuaalse proovikabiini teenus Fits.me valiti maineka Euroopa visioonikonverentsi «Plugg» kahekümne lootustandvama alustava ettevõtte sekka.

Fits.me on Eesti ettevõtte Massi Miliano, Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ja Tallinna Ülikooli biorobootika laboratooriumis loodav virtuaalne proovikabiin veebipõhisele rõivakaubandusele. Tehnoloogia, mis baseerub bio-robootikal, aitab lahendada interneti rõivamüügi suurimat probleemi - proovikabiini puudumist.

Praegu toimub USAs interneti vahendusel vaid 7 protsenti kogu rõivaste jaekaubandusest - võrdluseks arvutitest ja raamatutest müüakse interneti kaudu ligi 50 protsenti.

Eesti teadlaste saavutus aitab suurendada interneti kiireima kasvuga sektorit ning aitab oluliselt vähendada kulusid, mis on seotud internetist ostetud rõivaste tagastamise probleemiga.

Euroopa tuntumate riskikapitalistide, visionääride ja Majandus 2.0 ekspertide ees astutakse üles 11. märtsil Brüsselis. Euroopa visioonikonverents «Plugg» keskendub Euroopa alustavate ettevõtete eelistele, väljakutsetele ja andekamatele ärilahendustele. 

Lisaks võimalusele tutvustada oma tooteid ja teenuseid Euroopa ärieliidile antakse konverentsil välja Plugg Start-Up 2010. aasta peaauhind ja publiku lemmiku auhind. 

Möödunud aasta oktoobris pälvis Fits.me Silicon Valley's toimunud alustavate IT-firmade innovaatiliste toodete/äriplaanide rahvusvahelise konkursi peaauhinna. Massi Miliano on Arengufondi portfelliettevõte.

Edukaks läbimurdeks peab innovaatilisel kasvuettevõttel olema lisaks tugevale ja huvipakkuvale tootele ka teadmine ja võimekus seda toodet rahvusvahelisele areenile viia. Kui ettevõtjal on olemas testversioonis toode, kuid seda ei ole veel rahvusvahelisel turul ostuhuvi osas kontrollitud, on erakapitali pakkumine vähene, sest isegi riskikapitalifondide jaoks on liiga varases faasis investeerimine liiga riskantne. Kuna noored innovaatilised ettevõtted on teadmistele põhineva majanduse peamiseks kasvumootoriks, siis tuleb riiklikul tasandil luua võimaldav lähenemine või ärimudel selliste ettevõtete kasvatamiseks.

Ehkki Soome on nii oma konkurentsivõimelisuse kui ka innovatsioonile suunatud investeeringute mahu poolest üks juhtivaid riike maailmas, on põhjanaabrid leidnud, et neil on siiski mitmeid nõrkusi, näiteks on uute innovaatiliste kiirekasvuliste ettevõtete arv Soomes liiga madal võrreldes riikidega nagu USA või Iisrael. Soome on keskkonnatingimuste võrdluses alla jäänud nii ettevõtjate ambitsioonikuse taseme kui reaalse tegevuse elluviimise edukuse osas. Keskkonnatingimuste analüüsi ja võimaliku lahenduse otsimise tulemusena jõuti Soomes Vigo programmi väljatöötamiseni.

Tekese poolt koordineeritud Vigo programmi eesmärgiks on kiirekasvuliste start-up ettevõtete arendamine uuteks kasvuettevõteteks nii, et rakendatud oleksid parimad reaalse rahvusvahelise kogemusega äriarenduseksperdid, kellega koos ettevõtted viiakse rahvusvahelisele turule ja kaasatakse laienemiskapital järgmise vooru investoritelt. Riigi tasandil on täiendavaks eesmärgiks Soome riskikapitaliturule lisajõu andmine ning rahvusvaheliste äriarendajate ning riskikapitalistide huvi suurendamine Soome kasvuettevõtete suhtes.

Programmi raames valiti välja 6 erineva valdkonna riskikapitaliinvestori profiiliga äriarendajat (nt. Cleantech invest, Lifeline Ventures jt), kes startup ettevõtetes võtavad aktiivse rolli nende juhtimistegevustes. Alles seejärel investeerib riiklik riskikapitali pakkuja Finnvera arendatavatesse ettevõtetesse seemnekapitali.

Püüdes sama skeemi Eestis rakendada: kui Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid sihtotstarbeliselt suunata kasvuettevõtete arendamiseks, võiks Eesti jaoks võistleva dialoogi käigus kvalifitseerida 3-6 rahvusvahelist äriarenduse ja/või riskikapitaliinvesteeringute kogemusega meeskonda (business accelerators), kellel on varasem edukas kogemus kasvuettevõtete rahvusvahelisele areenile viimises.

Äriarendusmeeskonnad valivad investeerimiseks hea potentsiaaliga start-up ettevõtted, millele tagatakse ELi struktuurifondide toetusraha vähemalt 3 aastaks. Äriarendaja/riskikapitaliinvestor investeerib start-up ettevõttesse ning võtab aktiivse rolli selle arendamisel juhatuse tasemel, saades vastu kuni 10% osalust ning riskikapitaliinvestorina teenib ta oma tootluse start-up ettevõtte väärtuse kasvult: eeldatavasti toimuks ettevõttest väljumine 5-10 aasta jooksul.

Skeemi Eestile kohandades ja nutikalt edasi arendades võiks see näiteks tähendada, et EL struktuurifondide vahenditest toetataks keskmiselt 10 start-up ettevõtet 20 miljoni krooniga aastas 3 aasta jooksul; äriarendajast erainvestor ning Arengufond investeeriksid omalt poolt ettevõtte arenguks vajaliku omakapitali. Eesmärgiks võiks siinkohal seada:

• 30 startup ettevõtte rahvusvahelistumine toetatud 
• 20 elujõulist kasvuettevõtet optimaalselt finantseeritud 
• 10 edukat väljumist investeeringutest

Kui Eesti majanduskeskkond oleks noorte innovaatiliste ettevõtete jaoks piisavalt atraktiivne, tekiks siia lisaks kohalikele ka välismaiste meeskondade poolt asutatud ümberasuvaid ettevõtteid, mis aitavad kaasa sünergia tekkele ja rahvusvahelistumisele. Kui Eestis küll maksueeliseid ei ole, kuid on olemas näiteks tugev IT-eduloo kuvand, tugevad valdkondlikud spetsialistid ning korraliku sillana finantseerimistugi kuni rahvusvahelise riskikapitali kaasamiseni, siis aitaks see ka kohalikke ettevõtjaid oma eesmärke kõrgemale seada.

Loe ka taustaks "Riikliku riskikapitali dilemmad 1"

Heidi.Kakko@arengufond.ee; investeeringute divisjoni juht

HEI / Karol Kallase intervjuu Arengufondi investeerimisekspert Andrus Oksaga, kes on ühtlasi Massi Miliano nõukogu liige.

Kas Massi Miliano torkab Eesti Arengufondi teiste investeeringute taustal silma millegi erilisega?
Massi Miliano (kaubamärk Fits.me) puhul on tegemist maailma mastaabis väga suurel turul väga olulise probleemi lahendamisega tegeleva ettevõtmisega. Erilist on selles lahenduses nii mõndagi, tegemist on täiesti unikaalse lähenemisega, milles on ühendatud robootika tippteadlaste ja IT-ekspertide parim kompetents. Ettevõtte tegevjuhil, Heikki Haldrel, on mitmekülgne ettevõtluskogemus ja seda ka veebikaubanduse alal.

Eeldan, et jälgite Fits.me teenuse arendamist tähelepanelikult kõrvalt. Oskate viimasest poolest aastast välja tuua midagi märkimisväärset?
Viimase aasta jooksul on ettevõte teinud olulisi arendustöö läbimurdeid. Tegemist on olnud ka selliste probleemidega, mille puhul ei olnud alguses selge, kas teaduslikust aspektist on lahendus üldse võimalik. Esimesed kliendikontaktid toimuvad juba praegu ja selles osas saame varsti olulisi uudiseid kuulda.

Kui kerge või keeruline on Teie hinnangul ühel Eesti alustaval tehnoloogiaettevõttel oma tegevusega algust teha? Millised on Teie hinnangul positiivsemad näited ja millised on tõsisemad ohud?
Eestis on alustava ettevõtte käivitamine mitmel põhjusel suhteliselt keeruline. Siiski on praegune majanduskeskkond uue ettevõtmisega alustamiseks tegelikult soodne ja palju soodsam kui eelneval perioodil. Seda osalt ka põhjusel, et olemasolevad ettevõtted on kriisi käigus palju räsida saanud, nad pingutavad, et oma vanu kohustusi teenindada ja mitmed on juba uksed sulgenud.

Samuti on suuremad firmad alustava ettevõttega koostööd tegema praegu altimad, kui nad buumi ajal olid - asi lihtsalt selles, et praegu on ka väike tellimus oluline. Seega konkureerida on lihtsam ja seda nii toodete müügi mõttes kui ka ressursside kaasamise osas.

Kui finantsressursside poole pealt vaadata, siis laenuturu olukord on endiselt keeruline, samal ajal ei ole alustava ettevõtte laenu abil finantseerimine olnud kunagi lihtne. Oluline on siinkohal tähele panna, et mitmesuguseid riiklikke toetusmeetmeid jagatakse praegusel ajal rohkem kui kunagi varem ja tõenäoliselt ei pruugi ka tulevikus võrreldavaid abisummasid nii lihtsalt saadaval olla.

Fits.me ettevõtjad on hea näide ärilise visiooni ja kogemuse ning teadustöö tulemuste kombinatsioonist. Eestis tõesti leidub tehnoloogiaettevõtete jaoks vajalikku erialast kompetentsi. Kuna Eesti on saanud areneda suhteliselt lühikese perioodi jooksul, siis rahvusvahelist äriarenduse ja müügikogemust on vähe. Seda saab põhimõtteliselt ka sisse osta, aga ega seegi lihtne ja odav ole.

Samuti ei saa ettevõtlikkuse või ka ettevõtlusjulguse taset pidada mitte just väga kõrgeks, see on pudelikaelaks tehnoloogiaettevõtete tekkimisel. 

Hiina ülikoolilõpetajatest on 65%-l kavas asutada oma ettevõte, siis Eestis vastukaaluks võeti headel aegadel mitme aasta jooksul üle 45% ülikoolilõpetanutest tööle riigisektorisse.

Kui meil aga näiteks Ajujahis esinevad haritud ja targad inimesed päris hea ideega, siis see ei tähenda üldse, et sellest ettevõtet välja koorub - sest leitakse, et näiteks palgatöö on turvalisem. Eks ses osas on praeguse kriisi tulemusena suhtumine ka muutumas.

Uute rahvusvahelise ambitsiooniga ettevõtjate pealekasvatamiseks oleme Arengufondis loonud SeedBoosteri. See on virtuaalne inkubaator ettevõtjatele, kes tahavad võtavad rahvusvahelist ambitsiooni tõsiselt ja kellel on seeläbi enese tõestamise käigus plaanis rikkaks saada. Sportlyzer, SelfDiagnostics, GrabCad - need on kõik suure potentsiaaliga ettevõtted. Aga nendesarnaseid on vaja Eestisse kümneid ja kümneid, kui mitte sadasid. Jaapanlased maadlevad sama murega, sest kultuuritraditsiooni tõttu on neil ettevõtlikkust vähe. Seal tehti ettevõtlikku vaimu tekitamiseks 2001. aastal kolmeaastane riiklik programm „1000 ettevõtet ülikoolidest". 2005. aastaks oli sellest programmist 12 ettevõtet jõudnud börsile, valdavalt Jasdaqile. Tagantpoolt ettepoole arvutades - selleks et Eestist oleks OMX Balticule kolme-nelja aasta pärast üks esmaemissioon tulemas, peaks sel aastal ülikoolidest tekkima sada alustavat ettevõtet! 

Alati ei pea tegu oleme nn raketiteadusega. Meie investeeringute portfellist on sobivaks näiteks United Cats and Dogs, kes teeb rahvusvahelist koera- ja kassifännide portaali. Nad alustasid väikeste kuludega, algul ilma kontorita ja põhitöö kõrvalt, Eesti turgu peeti algusest peale liiga väikeseks ning oma idee realiseeritavuse testimiseks jõuti kiiresti keskkonna beta-variandini. Praeguseks tegutsevad nad 14 riigis ja neid võib lugeda juhtivaks rahvusvaheliseks loomaomanike sotsiaalvõrgustikuks. Siit ka klassikaline ja ajaproovile vastupidanud soovitus tehnoloogia ettevõtte tegemiseks: start small, think big, act fast (alusta väikselt, mõtle suurelt, tegutse kiirelt).

Loe lisaks HEIst: Rõivatööstuse uued rajad tallatakse sisse eestimaiste robotitega