Arhiiv - 2009

Eesti Arengufond investeerib uudset keskkondade mikrobioloogilise testimise platvormi arendavasse firmasse BiotaP OÜ 13,1 miljonit krooni.

Tallinna Tehnikülikooli professorite Madis Metsise ja Toomas Neumani asutatud firma alustas tehnoloogia aluseks olevaid rakendusuuringuid EAS-i toel juba kolm aastat tagasi. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega rakendab BiotaP OÜ praegu seda meetodit Eesti loodusmaastike seisundi hindamisel, milleks on loodud arvutimudel 10 000 mikroobiliigi esinemissageduse põhjal.

„Meie uurimismeetod põhineb metagenoomi analüüsil, millega määratakse keskkonnas elutsevate mikroorganismide genoomide summa. Need organismid lihtsalt ei kasva labori tingimustes ja seepärast oleme nüüd selle probleemi kõrvale jätnud ja loobunud nende kasvatamisest, uurides geneetilist materjali otse vastavatest keskkondadest võetud proovides," selgitab Toomas Neuman, kes usub, et vastavast tehnoloogiast võiks olla abi ka globaalsete kliimamuutuste hindamisel ja tuleviku arengustsenaariumite kuvamisel.

Arengufondi investeeringute eksperdi Indrek Kelderi sõnul on BiotaP hea näide teaduse ja äri ühendamise võimalikkusest ja vajalikkusest. „Täna kogu maailmas ainulaadset metagenoomsel analüüsil baseeruvat tehnoloogiat väljatöötav BiotaP OÜ pakub atraktiivset lahendust avaliku ja erasektori uurimisasutustele, järelvalveorganisatsioonidele, aga ka tööstusele. BiotaPi kliendid on potentsiaalselt kõik, kes tegelevad keskkonnaseisundi jälgimisega ning vajavad seni kasutatud katseklaasimeetodist täpsemat, kiiremat ja ka odavamat lahendust oma probleemide lahendamiseks.

Rakendusi on mitmeid, alates tavapärastest põllumeestele vajalikest põllumulla testidest, kuni muude, mitte nii tavapäraste inimtegevuse mõju uuringuteni, näiteks et selgitada välja tuulegeneraatorite vibratsiooni mõju piirkonna mullas elavatele kooslustele jne", avab Arengufondi ekspert BiotaP OÜ ärivõimalusi.

Pikemas perspektiivis saab uut meetodit kasutada ka õhu, vee ning isegi toidu testimiseks, samuti erinevate proovide analüüsimiseks meditsiini vallas.

Sõltumatuks erasektori poolseks kaasinvestoriks firmas on Sirli Sipp Kulli, kellega investeeritakse samadel tingimustel.

Eesti Arengufond on ellu kutsutud Riigikogu poolt, et teostada tulevikuseiret ja investeerida uut moodi mõtlevatesse ambitsioonikatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse. BiotaP OÜ on kuues ettevõte Arengufondi investeerimisportfellis. Kohaliku riskikapitalituru elavdamiseks otsib Arengufond projektidesse alati ühe või mitu kaasinvestorit, kellega investeeritakse ettevõtetesse võrdsetel tingimustel.

Arengufondis tegutseb ka rahvusvahelise äri inkubaator SeedBooster, kus lihvitakse ambitsioonikate projektide ärimudeleid ja suurendatakse seeläbi nende investorvalmidust ja turupotentsiaali.

Lisainfo:

Indrek Kelder, Eesti Arengufondi investeeringute ekspert, tel 6161 083
Sirli Sipp Kulli, BiotaP OÜ, tel 555 30 790

Arengufondi tegevjuht Ott Pärna kutsus Innovatsiooniaasta finaalkonverentsil üles tegema Eestist maailma kasutajasõbralikumat ja suurimat internetiriiki.

Nimetades ettevõtmist X-VAATEKS (ing. k. X-VIEW), kutsus Arengufondi juht meie riigi e-lugu just kliendi perspektiivist edasi arendama ja olema esimene tegelik internetiriik maailmas. Pärna sedastas eesmärgiks "olla maailma mugavaim riik Internetis aastaks 2012" ja "olla maailma suurim riik Internetis aastaks 2013".

Pärna sõnul on maailma riigid endid Internetis ja teistes digitaalkeskkondades jätkuvalt otsimas ning tegelikke läbilööjaid pole seni esile kerkinud. "Eestil on üksjagu tehnoloogiliselt unikaalselt infrastruktuuri, alates X-tee'st (ing. k X-road), mis võimaldab erinevate andmebaaside ristkasutust, kuni ID-kaardi ja digiallkirjani välja. See kõik võimaldab meil olla internetiriigina paar astet sügavam ja edumeelsem kui teised riigid.

Kuid me oleme tugevad ennekõike tagatoast vaadates (ing. k back office). Samas kliendi vaatest lähtuvalt (ingl. k. usability) oleme me pigem tagurlikud; oleme üles ehitanud loendamatu arvu veebilehti, tihti tehniliselt konarlikke ja omavahel raskesti seostatavaid teenusejuppe - nii riigi kui kohalikul tasandil. Neis ei suuda orienteeruda ning hakkama saada ka tugevalt üle keskmine arvutikasutaja. Ilmekaks näiteks on siinkohal kolleegi ja Rahvusvahelise IT Akadeemia projektidirektori Üllar Jaaksoo äsjane värvikas ning lõpuks ebaõnnestunud kogemus endale .ee-rägastikus kalastusvõrgu luba taotleda," ütles Pärna.

X-VAATE eesmärgiks on kaks asja.

Esmalt, saavutada aastaks 2012 olukord, kus enamus meie vabariigi ning kohalike omavalitsusüksuste teenuseid on sarnasema näo ja kasutajafunktsionaalsusega. Ning nad on samaaegselt kättesaadavad ka ühe ja kasutajasõbraliku internetiportaali kaudu (vt Inglismaa näidet: http://www.direct.gov.uk/).

Sarnase kasutusplatvormi ning lisaks "kõik-ühest-kohast" lähenemise kasuks räägivad teenuse kasutamiseks kulutatud inimese aja-, närvi- ja rahakulu vähenemine.
Seega saavutatakse olulist kokkuhoidu teenuste ja kliendivaate platvormide arendamisel - ei osteta mitukümmend kord ühte ja sama asja ning ka arenduse tellija muutub asjatundlikumaks. Ning otse loomulikult saavutatakse teenuse kvaliteedi paranemine, kiireneb kogu süsteemi ajakohastamine, paraneb klienditugi ja süsteemi integreeritus teiste, nt erasektori aga ka rahvusvaheliste internetikeskkondadega.

Teiseks eesmärgiks on olla aastaks 2013 "suurim riik Internetis". Suurimaks internetiriigiks olemist võib erinevalt defineerida. Samas on riigid olemuslikult Internetis ühesuurused. Iga riik paistab täpselt nii suur, kui on vaataja arvuti monitor. Ehk siis vaatamata sellele, et me oleme füüsilise riigina väikesed, on meie võimalused Internetis vähemalt sama suured kui suurriikidel.
Hinnanguliselt 2/3 tänapäeva otsuseid langetatakse Interneti põhjal.

Seega nii turistide, investeeringute kui ka talentide riiki meelitamisel Interneti roll ainult kasvab. Kes on siin edumeelsem, selgem ja läbimõeldum, see võidab. Kui meil oleks tõesti soodne ettevõtlus- ja maksukliima, ei keelaks meil keegi maailma ettevõtjatele Eesti ID kaarte (mitte kodakondsust!) jagada ning üle Interneti neil siin ettevõtteid, holdingfirmasid või fonde asutada. Seda, mida saab täna Luksemburgis teha kalli raha eest ja faksi vahendusel, võiksime meie pakkuda 100 aastat uuemal viisil - täielikult virtuaalselt.

Nii siis, tere tulemast kaasa mõtlema ja ühiselt tegutsema! X-VAADE on idee ja ettepanek kõigile Eesti avaliku-, kolmanda- ja erasektori organisatsioonidele, kes tunnetavad vajadust ja valmisolekut Eestist maailma esimene internetiriik teha!

Lisainfo:
Ott Pärna, Eesti Arengufondi juhatuse esimees, tel 517 8111
Hannes Astok, Riigikogu liige ja Innovatsiooniaasta juhatuse esimees, tel 509 1366
Üllar Jaaksoo, Rahvusvahelise IT Akadeemia projektidirektor, tel 550 5245
Kristjan Rebane, Arengufondi infoühiskonna ekspert, tel 6161 1063

Seda lugu ajendas mind kirjutama Tallinna Tehnikaülikooli aulas 25. novembril Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Arengufondi poolt koos Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga korraldatud konverentsi «Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu» ettevalmistamise käigus üles kerkinud teemad ja arvamused.

Eelduseks usk ja veendumus, et Eesti kui üks väikseimaid mittesaarelisi omakeelse kõrgkultuuriga riike maailmas on unikaalne ja vajab mõtestatud ja perspektiivitundega süsteemset arendamist.

Seejuures seavad nii kriisis ilmnenud kui ettenähtavalt kriisijärgsel perioodil muutuvas maailmas toimima hakkavad trendid meid uuel kümnendil uute väljakutsete ette. Ning kriis pole neid trende muutnud. Senine edulugu on ammendumas. See eeldab ka ettenägevat sihiseadmist ja uudseid lähenemisi.

Jooksvale - ka kriisi - administreerimisele lisaks arengu juhtimist. Reaktiivsusele lisaks proaktiivsust igal tasandil, mis eeldab aga toimuvate arengute mõtestamist ning sellest tulenevalt selget ja pikaajalist eesmärgiseadmist igal tasandil.

Nõukogude aja pärandiga põlvkondade asemel areenile astuva, vabas Eestis sündinud põlvkonna motiveerituse mõistmist ja kasutamist meie ühiskonna ja riigi arengu hüvanguks, mitte teistele arenenud riikidele loovutamist.

Eesmärgiks võiks olla mõtleva Eesti jagatud arusaama arendamine meie arengu eesmärkidest ning nendeni jõudmise teedest uuel dekaadil ja kiiresti muutuvas maailmas.

Kogu idee sai alguse arusaamast, et (loodetavasti) euro tuleb ja me suudame seda küllaltki karmide meetmete abil tagada, et mahtuda vajalikku Maastrichti kriteeriumide Prokrustese sängi. Kuid kui see õnnistatud 1. jaanuar 2011 kord käes on, siis ega meie ajalugu ei lõpe, ka ei saabu sellega paljude seas nii igatsetud «olesklemise talumatu kergus».

Lõpmatult lihtenesepiiramisega ka tegeleda ei õnnestu, isegi siis, kui väga tahaks ja loodaks... Ega ole ka mõtet. Euro järel algab uus etapp ja selleks peab juba täna valmistuma. Olgu sealjuures kriis õue peal või paistku uuesti kriisist vabanenud maailmas päike, mis, teadagi, tõuseb idast.

Samas, intuitiivselt tundus, et eesmärgistatud projektipõhine lähenemine on meile üpris iseloomulik ja mõneti paratamatu. Rääkis ju ka meie president oma konverentsiesinemises, et Eesti rahvas on kuidagi väga projektipõhine.

Meil oli 19.-20. sajandil alguses eesti keele ja kultuuri arendamise ning eestikeelse põhihariduse juurutamise projekt. Seejärel Vabadussõda ja iseseisvuse saavutamise, maailmasõjas ellujäämise, oma keele ja kultuuri säilitamise ning Nõukogude Liidust väljapääsemise projekt, seejärel Euroopa Liitu ja NATOsse sissepääsemise projekt.

Nüüd eurole ülemineku projekt. Kusjuures, paljudel juhtudel on seatud eesmärgid saavutatud isegi alguses suhteliselt väikese õnnestumise tõenäosuse juures.

Mõttekäik oligi meil alguses selline: kena, euro-eesmärgi me saavutame, aga mis saab edasi? Nagu formuleeris konverentsil tabavalt Marju Lauristin, saab Eesti eurole ülemineku varjus praegu vabandada paljusid asju, kuid pärast ühisraha saamist peame leidma uued sihid. Kuidas mõjub euro tegelikult ja kas selle saavutamisest piisab, et edaspidi olla automaatselt majanduslikult edukas ja konkurentsivõimelisem, muretult elada ja areneda?

Mitmed näited - Kreeka, Portugal - andsid aimu, et nii see pole. Euronõuete täitmine pole taganud automaatset majanduskasvu ega struktuurseid reforme, pole aidanud lahendada põletavaid sotsiaalprobleeme, suurendada tööhõivet. Euro tulek vaid stimuleeris spekulatiivset varadesse investeerimist, mitte pikaajalist investeeringute tulva edu tagavatesse tootmistehnoloogiatesse ja teenustesse.

Meie avatud majandusmudeli edu on niivõrd seotud meie atraktiivsusega investorite silmis, et on vaja uut edulugu, nagu seda oli meie eelmine, üleminekuetapi edulugu.

Lugu, mis veenaks neid investeerima pikemaajaliselt jätkusuutlikesse majandussektoritesse. Sellise kuvandi või uskumuse tekitamine aga hõlmab nii atraktiivset majanduskeskkonda kui ka riigi toimemehhanismide efektiivsust ja inimesi motiveerivat elukeskkonna kvaliteeti.

Vaid nende olemasolul on võimalik luua usutavat ja mingist hetkest juba oma elu elama hakkavat, «isemüüvat» eduka Eesti lugu, mida rahvusvaheliselt tähistatakse terminiga country story.

Seepärast ei saa me kuidagi mööda ka riigi ees seisvatest valikutest ning riigi enda töö korraldamise efektiivsemast mudelist. Ilma selleta pole mõtet rääkida eduloost.

Seda enam, et meie eelmise, üleminekuperioodi jooksul oli täiesti loomulikel põhjustel eesmärgiks oma riigi ülesehitamine ja kindlustamine. Pärast ELi ja NATOsse jõudmist ning üldise majandusbuumi ajal tundus isegi, et on saavutatud kõik, mis saavutada on, ja ühiskonnas tekkis teatud nõutus edasiste «suurte eesmärkide» suhtes.

Eelneva foonil on mõistetav, miks algselt majandusliku fookusega projekt hakkas konverentsi korraldajate ettevalmistavate mõttetalgute käigus laienema.

Põhjuseks arusaam, et üritus ise peaks olema vaid algatava iseloomuga, andma stardipaugu aruteludeks ja ettepanekute väljatöötamiseks, mida saaks arutada otsustajate tasandil, pidades silmas järgmist, post-euro-perioodi.

Praegu on selleks igati viimane aeg. Kuid mis veelgi olulisem, me ei saa piirduda vaid puhtmajanduslike aspektidega, sest tegelikult on majanduse seosed teiste meie ühiskonna ja riigi elu aspektidega niivõrd tugevad, nagu ka nende vastastikune sõltuvus.

Nüüd loodamegi, et korraldaja-organisatsioonide konverentsijärgsetest aruteludest ja töögruppidest võrsuvad kevade lõpuks ideed ja ettepanekud, mille pinnalt ühiskondlik diskussioon Eesti pikemaajalistest arenguprioriteetidest saaks sisulisemalt edasi minna ning viia meetmete kavadeni, mis, kasutades ära euro tulekut ning muid rahvusvahelise ja riigisisese ühiskondlik-majandusliku keskkonna asjaolusid, võimaldaks meil elada läbi tõelist uut edulugu. Nüüd juba euroga.

Probleemide lahenduseks on vaja eelkõige neid mõista ning määratleda eesmärgid, mis aitaksid probleeme lahendada ja midagi reaalselt saavutada. Eesti poliitdiskursuses ja -mõttemaailmas on valitsevaks muutunud kaks lähenemist.

Esimese järgi on kõik, mida vaja teha, seotud maksimaalselt ettevõtlust soosiva keskkonna loomisega, eelkõige regulatsioonide ja mängureeglite kontekstis, ning madala maksustamiskoormuse hoidmisega. Iseenesest igati otstarbekas lähenemine, kuid samas pole see ka kogu tõde.

Teise lähenemise järgi peaks me seadma endale eesmärgiks Skandinaavia naabrite ja suurte eeskujude heaoluriigi mudeli, mille saavutamise eelduseks on nende kasutatud meetodite maksimaalne ja kiirkorras kopeerimine.

Samas on näiteks ka eurotsoonis hästi toimivas Soomes ilmunud murepilved. Meie kipume arvama, et kui oleme ehitanud sellise heaoluühiskonna nagu neil, siis ongi meil «ajaloo lõpp» käes.

Soome tuleviku prognoosijad on aga hakanud murega välja ütlema, et nende praegune heaolumudel pole jätkusuutlik, kui nad jätkavad samasuguse majandusstruktuuri ja avaliku sektoriga ning sotsiaalsete koormuste jaotusega.

Seega, kas on ikka tark püüda kopeerida möödunud aegade edu või on targem liikuda sinnapoole, kuhu meie suured eeskujud ise püüavad minna? Mitte püüda tulutult järele jõuda, vaid liikuda samas suunas, kuhu nemadki. Viimane on ju palju mõistlikum, kas pole?

Me kõik tahaksime elada Rootsi- või Soome-sarnases heaoluriigis ja nautida sotsiaalset turvalisust, mida aga nende praeguse mudeli ajanihkes ja uues globaalses keskkonnas kopeerimisega piirdudes kindlustada pole lihtsalt võimalik.

Seega on vaja leida teatud optimaalne, meie enda võimetele ja võimalustele vastav arengutee, mis võtab erinevatest mudelitest parima ja sünteesib selle meie oma teostunud edulooks.

Kuid ükskõik millise lähenemise puhul on eelduseks, et lahendus peitub riigi poliitikas ja tegevuses. Samas, euro-diskussioonis kumab tagapõhjal selgelt läbi arusaam, et euro peaks aitama meid automaatselt ihaletud heaoluühiskonnale lähemale.

Kuid ka Soome näide annab aimu, et euroga pole sel eriti pistmist ning hoopiski on vaja tekkivaid probleeme ette näha ja targalt eesmärke seada ning nende saavutamiseks tõsiselt pingutada.

Muidu juhtub nagu Kreekaga, kes teatud «loomingulise raamatupidamise» abil küll lipsas eurotsooni, kuid jäi siis nautlema. Seda muret, et eestlased «Kreekat ei teeks», on väljendanud rahvusvaheliste institutsioonide kõneisikud ja otsustajad, arutledes juba vähem meie suutlikkuse üle eurokriteeriume täita, kuid üha enam meie jätkusuutlikkuse üle pärast euro tulekut.

Sellest on kergem aru saada, kui lugeda üsna hiljutisi sõnumeid. Näiteks Financial Timesis kirjutati, et Kreeka rahaasjad on kohutavas seisus, riigieelarve defitsiit läheneb tänavu lausa 13 protsendile SKTst, avaliku sektori võlakoorem aga on mahajäänud majandusstruktuuri ja vähese konkurentsivõimekusega riigis jõudnud 135 protsendini SKTst.

Ükski valitsus pole siiani midagi ette võtnud struktuursete reformide osas ja riigi konkurentsivõime on kahanenud uskumatu kiirusega, sest reaalne vahetuskurss on 2006. aastast tugevnenud 17 protsenti. Ning, nagu väideti Financial Timesis, kui Kreeka poleks eurotsoonis, oleks riik kindlal pankrotikursil.

Ka viimase aja teated riigireitingu alandamisest on selle tunnistuseks. Eurotsoonis olemine kui ainuke päästerõngas aga räägib samas just euro kasuks...

Seepärast on meil viimane aeg mitte ainult pingutada eurokriteeriumide pärast, vaid ka alustada planeerimisega, kuidas parimal viisil hakkama saada uues olukorras pärast eurot ja praegust kriisi, viimast parimal viisil ära kasutades, mitte ainult selle tõttu kannatades.

Adekvaatne enesepeegeldus ja Eesti arengu sõlmprobleemides arusaamisele jõudmine jätkuva laiapõhjalise arutelu abil on seejuures eelduseks, et sõeluda paremini välja võimalusi ja teha teadlikke valikuid, mis meil järgmisel kümnendil ees seisavad, leidmaks lahendusi Eesti jätkusuutlikuks tulevikuks pidevalt muutuvas maailmas.

Konverentsil esinenud tippjurist ja juhtiv Eesti põhiseaduse koostaja, kunagine justiitsminister, vandeadvokaat Jüri Raidla ütles, et kuigi seni on Eesti riik hästi arenenud, hakkab see etapp Eesti riigiorganisatsiooni arengus tema hinnangul lõppema ning järgmisse etappi sisenedes tuleks läbi viia riigi reorganiseerimine, et riiki väiksemate kuludega ülal pidada.

Sest meie riik on liiga kohmakaks ja kalliks muutunud. Ilmekaks näiteks sellest on ka asjaolu, et vaatamata jooksvas kriisis ligi 20-protsendilisele SKT langusele (ehk lihtsamalt öeldes meie avalikku sektorit toitva majanduse kokkutõmbumisele), tohutule tööpuuduse kasvule ning maksutulude prognoositud 15-protsendilisele langusele järgmisel aastal võrreldes «hea» 2008. aastaga, on ka meie tulevasse riigieelarvesse aastaks 2010, mis tegelikult on otsustava tähendusega euro tulekul, programmeeritud vaid vähem kui üheprotsendiline eelarvekulude vähendamine 2008. aastaga võrreldes! Ilmselt pole me suutnud optimeerida oma kulutusi ja pole täielikult kohanenud muutunud olukorraga.

Samas peaks väiksel riigil olema suurte ees eeliseks just võimekus muutuvas keskkonnas kiiresti kohanduda. Eesmärgiks peaks olema mõjus ja tegus riik, mis tähendab, et riik peab Raidla sõnul olema ettenägelik ja efektiivne. Mõjusus tähendab riigi efektiivset igapäevast toimimist ning tegusus selle teadlikku arendamist.

Nüüd, 18 aastat pärast taasiseseisvumist ja viis aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist, on Raidla arvates õige aeg läbi viia riigi kui organisatsiooni inventuur. Riik hakkab muutuma hoomamatuks, oleme sukeldunud ülereguleerimisse, ütleb Raidla.

Au sisse tuleks tõsta majandusteadlase ja endise ministri Jaak Leimanni juba taasiseseisvumise alguses käibele toodud õigusökonoomika ehk uute regulatsioonide tegeliku majandusliku mõju ja maksumuse arvestamine. Raske on mitte nõustuda, et õigusloomeline asendustegevus tuleks lõpetada.

Loogiline oleks, kui riigikogu esimees oma jõululäkitust või aastavahetuse tervitust öeldes ei paneks rõhku sellele, mitu õigusakti riigikogu vastaval aastal vastu võttis. Uute seaduste ettevalmistamine ja vastuvõtmine ei saa enam olla eesmärk omaette, sest nende tegemine on tegijatele tihti mõnus, kuid ühiskonnale kulukas.

Tavaliselt loob iga seadus tükikese uut bürokraatiat, mis tuleb ühiskonnal kinni maksta. Eesmärk peaks olema korraldada olemasolevate seaduste täitmine.

Järelejäänud kriisiaega tuleks ära kasutada struktuursete reformide jaoks. Eelarvekärped neid ei asenda, sest struktuursed reformid peaks kokkuhoidu andma märksa rohkem kui mis tahes kärped.

Ja mis peamine - kindlustama jätkusuutliku arengu pärast eurot ja pärast kriisi. Struktuurireformide eelduseks oleks aga riigiorganisatsiooni röntgenipilt.

Seejuures rõhutaksin, et sellele röntgenipildile toetuv analüüs ei peaks lähtuma mitte tänastest, vaid juba homsetest vajadustest.

Kas ikka on vaja kõiki neid struktuure ja protseduure, mis kunagi võisid omal kohal olla, aga nüüdseks on kaotanud esialgse mõtte või nende ülesanded on teisenemas? Seejuures ei tohiks olla mingeid tabusid. Näiteks Raidla arvates võiks analüüsida, kuidas muutub pärast euro käibeletulekut Eesti Panga roll, kuidas seda organisatsiooni muuta väiksemaks ja odavamaks. Kas õiguskantsleri institutsiooni on Eestile enam vaja või piisaks vaid ombuds¬manist, ning kas maavanemate institutsioonil on praegusel kujul mõtet?

Ma ei ole kindel, et 15 aastat haldusreformi üle käinud vaidlused võiks ära otsustada rahvahääletusega, nagu pakkus Jüri Raidla. Kuid midagi tuleb tõepoolest teha, sest asi on muutunud juba anekdootlikuks.

Kardan, et rahvahääletus ei pruugi lähtuda ratsionaalsetest argumentidest ning otsustab haldusreformi peatada. Kuid selle läbiviimine on vähemalt kaalumist väärt, sest arvan, et olgu siis parem õudne lõpp kui lõputa poliitiline kiimlemine, mis kuhugi ei vii.

Praktiliste esindus- ja täitevvõimu toimimise reeglite ja tavade abil tuleb välistada praegu vohav poliittehnoloogiate taunitav kasutamine õigusloomes, samuti võidelda vastutuse hägustumisega, kus otsuseid teeb justkui selleks põhiseadusega volitatud parlamendi või valitsuse eest kas näiliselt või ka tegelikult mingi muu, mitte-põhiseaduslik organ à la nn krokodillide komisjon või koalitsiooninõukogu.

Usun ka, et Eestis pole palju inimesi, kes vaidleksid vastu Raidla esitatud teesile, et midagi tuleb ette võtta ka Eestis valitseva «permanentse ja vaibumatu valimiskampaaniaga», mis tähendab, et polegi hingetõmbeaega, mille jooksul saaks teha tavapärasest poliitilisest horisondist pikema perspektiiviga otsuseid, mis peaks olema kümne või isegi 20-aastase ajahorisondiga.

Tiheda valimisgraafikuga kaasneb ka fenomen, et lubadusi ei jõua ajaliselt täita, mistõttu seda asendab üha uute ja kangemate lubaduste andmine. See aga on tüüpilise püramiidskeemi tunnustega...

Seetõttu tuleb leida võimalus valimiste sünkroniseerimiseks, mis lõpetaks valitseva kroonilise otsustamatuse või ülikonjunktuursuse riigis. Paljukirutud parteide rahastamise aga võiks anda riigikontrolli professionaalsetesse ja poliitilise ringkäendusega mitte seotud kätesse.

Väga intrigeeriva ettepaneku esitas Jüri Raidla ka peaministri rolli tugevdamiseks riigi arendustöö, innovatsiooni ja strateegilise juhtimise korraldamisel. On ju sama teed läinud viimati Jaapan, varem aga Singapur ja mitmed teised innovatsiooni liiderriigid maailmas.

Praegu on peaministril pigem valitsuse istungite juhataja roll, riik on aga killustunud ühendamata ja isepäisteks vürsti- ja vasallriikideks. Olen veendunud, et igal juhul tuleks midagi teha, võimestamaks riigi otsustustasanditel seire- ja prognoositegevust.

Ka riigikogu tulevikukomisjon oleks selles kontekstis kindlasti otstarbekas luua, toetudes senistele headele kogemustele seoses analoogse interdistsiplinaarse ja laiahaardelise Euroopa asjade komisjoniga.

Tervikuna tuleks prioriteete rohkem väärtustada ja nende realiseerimisele rõhku panna ka organisatsiooniliselt. Näiteks pakkus poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige Annika Uudelepp välja, et Eestis võiks ministriportfellide arv olla paindlik ja ministriportfellide loomine võiks olla võimalik vastavalt sellele, kuidas riigi prioriteedid ja eesmärgid seda nõuavad.

Näiteks oleks Eestil praeguses olukorras vaja tööhõiveministrit, samuti kliima- ja energiaministrit. Riiki võiks ehitada prioriteetidest sõltuvalt nagu legot, reageerides paindlikult väljakutsetele, mitte fikseerudes alatiseks vaid valdkondlikule hierarhilisele struktuurile.

See aitaks vältida tunnelnägemise valitsemist, reaalselt juba tekkinud arengulõhesid riigiasutuste vahel, ametkondlikku primitiivset egoismi ja muutustevastasust. Tuntud ettevõtja Toomas Lumani arvates tuleks üleüldse loobuda lausetest, nagu «me pole kunagi nii teinud» ja «me oleme alati just nii teinud», mis pole mingi argument haldusaparaadi reformimise diskussioonis.

Eesti peab saama inimestele tsentrifuugist magnetiks, kõlas konverentsil professor Mati Heidmetsa esitatud üleskutse. Eesti peab muutuma riigiks, kuhu inimesed tahavad (tagasi) tulla. Kuigi väliste näitajate järgi on Eesti ühiskond haritud ja vabade inimeste ühiskond, iseloomustavad Eesti ühiskonda suured lõhed, kuid neid erisusi ei märgata ja neist ei tehta välja.

«Tulude jaotuse ebavõrdsuse järgi oleme rohkem Venemaa kui Euroopa,» ütles Heidmets. Kuigi inimesed ise ei tee neist lõhedest numbrit, on see üheks indikaatoriks, nagu ka väljaränne ja vähene huvi Eestisse tulla või siia jääda, et meil on elukvaliteedi ja ühiskonna toimimise kvaliteediga probleeme. Eestlaste rahuloluhinnangud on madalad, Euroopas viimaste hulgas.

Kõlama jäi ka mõte, et meie ühiskonnas on palju varjatud sallimatust. Just hiilivat, latentset, mitteagressiivset sallimatust avalikus keelekasutuses, suhtumises igasugustesse vähemustesse ja arvamuste paljususse. See aga pole inimestele inspireeriv ning sunnib lahkuma intelligentsemaid kohalikke ja takistab ka väljast ajude sissetulekut.

Pealegi ei piisa kahe- või ka kolmekümne või kolmesaja aju sissetoomisest. «See ei aita, sest ajud kuhtuvad vanamoodi korraldatud ühiskonnas,» ütles Marju Lauristin. Samas, just neist elukeskkonda ja -kvaliteeti iseloomustavaist tegureist sõltub Eesti kui ühiskonna atraktiivsus. Ning see, kas sündinud lapsest saab kord meie inimvara või ekspordiartikkel. Sellest aga omakorda sõltub nii meie riigi tugevus kui majanduse edu.

Nagu arvab Ülle Madise, peaks Eesti ambitsiooniks olema maailma parimaks saamine, mitte originaalist viletsamaks koopiaks. Selleks tuleks saavutada siin maksimaalne heaolu, teaduse, tehnika, lõbustuse ja disaini ainulaadne ühendus. Muutuda kohaks, kus inimestel on mõnus elada.

Ära tuleb kasutada nii elava mitmekesise linliku keskkonna võimalusi kui ka puhta maakeskkonna omi. Tuua Eestisse tagasi ajud ning need, mis pole veel ära läinud, siia jääma meelitada. Nagu ka uut kvalifitseeritud rahvast juurde tuua, katmaks valdkondi, kus meil kitsas käes.

Igati õigus on Tiit Vähil, kui ta ütles konverentsil, et me peame muutuma ummikriigist keskriigiks ning selleks tuleb panustada teadusele, haridusele ja majandusele. Peab taastama Eesti atraktiivse positsiooni ida ja lääne vahel. Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist nelja-viie protsendi tasemele.

Praeguses maailmas on seda kasvu võimalik leida üksnes kasvavatelt turgudelt ja kui saame paar protsenti sellest idast, siis oleme ülesandest poole lahendanud. Vastasel juhul tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk- ja Lääne-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud ka siis, kui turutingimused meile suhteliselt lahedad olid.

Majandusteadlane Urmas Varblane sõnas, et Eestist läheb rohkem raha välja, kui tuleb tänu ekspordile sisse. Tänapäeva majanduses on kõige tähtsam meie koht globaalses väärtusahelas ning Eestil tuleb oma senist kohta muuta.

Olukord paraneb, kui Eesti ettevõtjad leiavad uusi turge või uusi segmente vanadel turgudel, neid mitmekesistades ja mitte piirdudes paari-kolme naaberriigiga.

Selles tuleb neid abistada. Ei peaks keskenduma unikaalsele teenusele, vaid mõtlema, milline on ettevõtte ärimudel ja kuidas siduda innovaatiliselt juba teadaolevaid tehnoloogiaid ja teenuseid viisil, millega olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Me peame targalt spetsialiseeruma. Ent kuidas seda teha - selleks on vaja koondada kõigi jõupingutused nii riigi kui ettevõtete tasandil. Siis suudame konkureerida ka Hiinaga.

Euro tulek ei lahenda iseenesest Eesti ekspordi järsu kasvatamise vajadust, sest säilib senine olukord, kus eurotsooni-väliste riikide suhtes on meie kaubad sama kallid või odavad kui seni.

Muuseas, Eestis on reaalne vahetuskurss viimase kümne aastaga tugevnenud lausa ligi 70 protsenti! Euro ei too automaatselt kaasa ka teadmistepõhise majanduse teket ega uute äriideedega alustamist, ei aita kaasa teadmiste kasvule või uue, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ettevõtjate-juhtide põlvkonna tekkele. Majanduskriisi käigus toimub USA, paljude Lääne-Euroopa jt riikide ettevõtetes äripartnerite inventuur, arvab akadeemik Varblane.

Kohandumise käigus otsitakse uusi, senisest tõhusamaid lahendusi. See on võimalus ka meie ettevõtlusele - pakkuda ennast sobivaks partneriks, mis aga eeldab edukust äritegevuse sihtkohtade vahelises võitluses. Siin on kõik vahendid olulised.

Arvan, et ka meie seni edukas maksupoliitika vajab analüüsi ja jätkuvat täiustamist, sest PWC viimase maksu-uuringu andmetel eraldivõetuna ettevõtte maksukoormuse järgi on Eesti maailmas tagasihoidlikul 131. kohal ning Euroopa Liidus alles 19. kohal.

Samas on uuringu andmeil viimase aasta jooksul oma maksukeskkonda ettevõtjasõbralikumaks muutnud koguni veerand maailma riikidest: 20 riiki vähendas äriühingu tulumaksu, üheksa tööjõu maksustamise määra ning 37 riiki lihtsustas maksudeklaratsioonide edastamise korda või süsteeme.

Meil aga, viidates kriisile, on ettevõtjate jaoks maksukoormus veelgi kasvanud ning tulevikukavad viitavad samuti ettevõtjate maksukoormuse kasvule olukorras, kus mitmed Euroopa riigid teevad pingutusi, et makse pigem alandada.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna ütles, et oleme tänu kriisile jõudnud esmakordselt seisu, kus me mõtleme, kas ja milline on Eesti koht globaalses väärtusahelas. Kriisi ajal on võimalused just väikestel.

Pealegi, globaalsed trendid kriisi tõttu ei muutu ning need tuleks tabada ja ära kasutada. Selle nimel töötakse Arengufondi koordineerimisel kevadeks välja «Eesti kasvuvisiooni 2018», milles sünteesitakse, millised on kümne aasta pärast Eesti konkurentsivõimekuse valdkonnad ja nendeni jõudmise teed.

Tegelikult on Eesti kriisist väljumise ja edasise majandusliku edukuse eelduseks see, kuivõrd suudab Eesti oma eelmise eduloo muuta uueks edulooks, kasutades parimal viisil ära oma suhtelisi eeliseid.

Selle võtmeks pidas konverentsi lõppdiskussioonis osalenud president Toomas Hendrik Ilves oma väiksuse paindlikku realiseerimist ja oma tee leidmist, kriitiliselt hinnates ja ära kasutades teiste nõuandeid ja soovitusi. Nüüd aga tuleks keskenduda pikaajalistele eesmärkidele, kuna neid ei ole võimalik lahendada projektipõhiselt.

Euro aga on vaid abivahend Eesti majandusedu kindlustamisel ja elukvaliteedi parandamisel, kui me oskame seda õigesti ära kasutada. Nüüd tuleb meil mõtelda, kuidas rakendada oma loovus uute eesmärkide saavutamiseks, ning mitte muutuda konservatiivseks ja hoida jäigalt kinni neist lahendustest, mis olid edukad 15 aastat tagasi, ütles president.

Presidendiga diskuteerinud Briti ajakirja The Economist mõjukas analüütik Edward Lucas märkis, et kusagil pole ühest retsepti kriisi ületamiseks ja majanduse ergutamiseks.

Eestis on kõike palju lihtsam korraldada kui lääneriikides - see võikski olla Eesti konkurentsieelis ja üks eduloo nurgakivi. Riik ei ole veel ajudest tühjaks jooksnud, kuid tuleb teha nii, et seda ei juhtuks. «Ajudele» on käimas üleeuroopaline võidujooks, kuid sellel rahvusvahelisel areenil pole Eestit märgata. Lucas hoiatas ka elukutseliste poliitikute eest, kes kaotavad sideme ümbritsevaga - poliitikud peaks roteeruma eri valdkondade vahel.

Kriis lõpeb sõltumata euro tulekust. Oleks hea, kui meil jätkuks aega seda ära kasutada ja sellest õppida. Konverentsil pakuti välja suur hulk erinevaid ideid ja ettepanekuid. Ükski neist pole vaieldamatu. Ükski neist pole üleöö rakendatav. Jääb vaid loota, et nende ja teiste ideedega töötatakse edasi ning neid ei vaikita maha ega lasta põhja kriitika turmtulega.

Konverentsi ettekannete ja aruteludega saad tutvuda põhjalikumalt siin.

Raivo Vare, Arengufondi nõukogu esimees

Äripäev: Tänavuse aasta logistikateo sünnile on suure panuse andnud Eesti Post. Paraku ise ta sellest suurt ei võitnud, vaid on kaotamas kiiresti kliente Smartposti pakiautomaatide teenusele.

Eesti Posti juhatuse liige Avo Kärmas tunnistab, et Smartposti turule tulek ei ole neile märkamata jäänud. Täpset mõju on aga tema sõnul raske hinnata, kuna majanduslanguse tõttu on toimunud nagunii suurem mahtude langus ja ümberjagunemine.

SmarPosti loojad aga teavad täpselt, et nad ongi oma äri loonud Eesti Posti kulleriteenusele alternatiivi pakkumiseks. Internetikaubamaja ON24 omanikud jõudsid 2006. aasta lõpuks selgusele, et neid ei rahulda teenus, mida pakub Eesti Post nende klientidele tellitud kauba kättetoimetamisel.

Eelkõige oli probleem mööbli kojuveo teenusega. Internetipoest mööbli tellinud koduperenaisele ei olnud piisav, kui mööbliese talle kortermaja trepikoja ette toodi, vaja oli see ka näiteks viiendale korrusele toimetada. Nii lõpetaski ON24 Eesti Postiga lepingu ja lõi oma logistikaosakonna. Mõne kuuga käivitati üle Eesti kullerivõrk koos mööbli kojuveo teenusega. ON24 logistikaosakonnast oli aga vahepeal saanud OÜ Smartpost.

Tähelendu alustava ettevõtte üheks omanikuks ja juhiks oli saabunud ... hiljuti Eesti Posti pakivedude arendusjuhina töötanud Indrek Oolup.

Esialgu teenindas Smartpost ainult ON24 kliente. See tuli neil nii hästi välja, et uksele koputasid Postimüügiliidu inimesed ja ütlesid, et ka nemad otsivad Eesti Postile alternatiivi.

Postimüügiliit tegi Smartposti juhtidele ettepaneku, et ostku nad samasugused pakiautomaadid, mida kasutab Saksamaal DHL ja loogu nendega alternatiiv postkontoritele. Smartpost uuris DHLi automaate, kuid pidas nende võimalusi ja hinda ebaatraktiivseks. 2007. aasta suve lõpuks valmis Smartpostil oma iseteenindusliku pakiautomaadi prototüüp.

Lihtsuses peitus aasta logistikateo edu

Pakiautomaatidega muutus paki saatmine ja kättesaamine nii lihtsaks, et vaid mõne kuuga on Smartposti võrgus saadetavate pakkide arv kasvanud üle 10 000.

Praegu on üle Eesti 36 pakiautomaadi asukohta. See tähendab, et 85% Eesti rahvastikust on lähimast pakiautomaadist kuni 15 minuti sõidu kaugusel. Pakiautomaadid asuvad kaubanduskeskustes. Smartposti juhatuse liikme Indrek Oolupi sõnul soovisid kaubanduskeskusi asukohtadena näha enne süsteemi loomist nende tulevased kliendid (postimüügifirmad). Soov oli, et klient ei peaks paki kättesaamiseks kuhugi eraldi minema, vaid saab poes käies ka oma paki ära võtta.

Paki saatmiseks ei ole inimesel vaja muud teada, kui paki saaja mobiiltelefoni numbrit ja pakiautomaadi kohta, kus soovitakse pakk kätte saada. Ka paki kättesaamiseks on vaja omada vaid mobiiltelefoni.Paki saatmiseks sisestab saatja pakiautomaadi terminalis saaja mobiiltelefoni numbri ja määrab koha, kuhu pakk saadetakse, tasub saatmise eest pangakaardiga ja paneb paki sobiva suurusega kappi. Paki sisestamiseks kulub keskmiselt 45 sekundit.

Paki saaja saab mobiiltelefonisse sõnumi, kui kuller on saabuva paki pakiautomaadi kappi pannud ja ukse sulgenud. Sõnumis on kood, mis tuleb sisestada pakiautomaadi terminalis, sellega avab saaja pakiga kapi ukse. Paki väljavõtmiseks kulub kliendil keskmiselt 30 sekundit.

Et taoline lihtne lahendus klientidele meeldib, näitab ka Smartposti statistika. Iga kuuga on Smartpostiga saadetavate pakkide arv kasvanud paari tuhande võrra.

Ka postimüügifirmadel on ühesugused andmed: nii Quelle kui ka Otto postimüügikataloogi esindajad kinnitavad, et nende klientidest valib paki kättesaamiseks Smartposti juba 40 protsenti.

Arengufond jättis äriidee eestlastele

Kuigi 2007. aasta suve lõpuks oli Smartpostil oma pakiautomaat valmis ehitatud, oli sellest veel vähe teenusega väljatulemiseks.

Automaate oli vaja ehitada nii palju, et nendega katta terve Eesti. Ilmselt oli see aga investeering, mis nõudis raha leidmiseks kaasosalejaid. Kütt tunnistab, et kuigi neil käisid strateegilise partneri leidmiseks läbirääkimised välisinvestoriga, sooviti siiski jääda isesesivaks Eesti ettevõtteks. Sammud seati riigi loodud Arengufondi juurde, et uurida, millesse seni veel mitte midagi investeerinud organistastioon plaanib hakata raha paigutama.

"Smartpost oli otsimas oma ideele õiget ärilist väljundit ning tundis huvi Arengufondi mõtete ja võimaluste vastu," meenutab Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna. Sellest sündinud diskussioonid arenesid läbirääkimisteks. 2008. aasta mais jõudsiki avalikkuse ette teade Arengufondi esimesest investeeringust.

Kokku on Smartposti investeeritud ligikaudu 31 miljonit krooni, millest Arengufondi osa on 13 miljonit krooni. teine suurem investor on OÜ Sibo Invest.

Eksport veel olematu

Eestis edukaks osutunud pakiautomaadi teenuse eksport välisriikidesse on esialgu veel nigel.

Smartposti nõukogu liikme Arno Küti kinnitusel on Smartposti kasutajate arv lähenemas piirini, mis viib Eesti pakiautomaadi võrgustiku loomiseks ja käigus hoidmiseks tehtud kulutused tasuvuspiirini.

Teine asi on pakiautomaatide väljatöötamiseks ja tootmiseks tehtud investeeringud. Selle peab tagasi tooma pakiautomaatide eksport välismaale. Siin veel nii kõlavaid saavutusi ei ole. Oktoobris pandi esimene automaat üles Itaaliasse. Sellega hakkab opereerima partnerfirma SDA Express Courier, mis on Itaalia Posti tütarfirma. Läbirääkimised toimuvad ka Soomes, Rootsis, Venemaal, Egiptuses, Kanadas.

Ärilehes Indrek Kelder: Naiste loogika," ütlevad mehed, kui ei mõista, miks naised teevad asju just nii, nagu nad teevad. „Mehed - ei saa nendega, ei saa nendeta," ohkavad naised, kui mees alles viienda meeldetuletuse peale lambipirni ära vahetab.

Ärimehed on tavakodanikule suhteliselt lihtsalt mõistetavad olendid, keda motiveerib üldjuhul raha. Seda teenitakse nii nagu osatakse: kes teeb äri meditsiinis, kes seakasvatuses - ühtmoodi on eesmärgiks kasum. Edu ja sellega kaasnev rikkus toob teiste ärimeeste tunnustuse ja vähem edukate kadeduse. Raha peetakse mõnel juhul ka veidi räpaseks, palju üllam oleks tegeleda kõrgemate väärtuste poole püüdlemisega, teha näiteks teadust...

Teadlased nagu oleksidki oma suhtumiselt tüüpilise ärimehe vastandid. Raha ise ei ole teadlasele üldjuhul eesmärk, vaid pelgalt vahend, et teha veel rohkem teadust. Kui keegi on juhtunud nägema palju aastaid töötanud teadlase CV-d, siis enamasti sisaldab see lehekülgede viisi viiteid teadusartiklitele, mille kaasautoriks ta on olnud. Kui asjasse veidi süveneda, siis selgub, et teadussfääris keerlebki elu ümber teadusartiklite. Nende avaldamine võimalikult prestiižikas ajakirjas on see, mis toob kolleegide tunnustuse ja ka raha - teadusteemade rahastamisel on teadlase tase oluliseks mõõdikuks ja seda taset mõõdetakse avaldatud artiklitega.

Ma ei taha kuidagi teadlasi selle pärast halvustada. Teadlased väärivad meie kõigi austust oma pühendumuse ja panuse eest, mis nad on andnud teaduse ja seeläbi kogu maailma elujärje edendamisse. Paraku tekib siin pisike probleem. Teadustulemused oleks tore ju ladusalt ka ellu rakendada, sh majanduseduks siirata, aga kui ärimehed ja teadlased on motiveeritud niivõrd erinevalt, räägivad nii erinevat keelt, siis kuidas seda teha?

See probleem ei ole hiljuti avastatud, sellega on kõrgeimal tasemel tegeletud aastakümneid. Üle maailma on ilmselt tuhandeid riiklikke abiprogramme, mis on mõeldud teaduse ja äri vahel ühenduse loomiseks ja edendamiseks. Nii ka Eestis - meil on ülikoolides Spinno programm, siis teadus- ja arenduskeskuste programm, meil on teadus- ja arendustegevuse projektide toetamise programmid jne. Ja ka edu on saavutatud: ülikoolide ja ettevõtete koostöö rahaline maht on kuuldavasti viimase mõne aastaga vähemalt kümnekordistunud.

Kas siis praegu tehakse seda nii palju või on saladus pigem selles, et varem tehti nii vähe? Siis mitmekordistab mahtu isegi mõõdukas kasv. 

Ka meedias on avaldatud rohkelt edulugusid kõlavate nimedega spin-off-firmade asutamisest, mille pressiteatele lisatud fotol noored lipsustatud ärimehed suruvad hammaste särades kätt muhedatel professoritel.Selle taustal võime paraku näha, et neid ettevõtteid ei ole sugugi nii palju, kui me tahaksime, ja paraku hääbuvad paljud nendest vähestestki kõlavate nimedega spin-off'idest juba mõne aastaga uurimistoetuste najal vegeteerivateks laborikesteks, kus tehakse edasi sedasama teadust ja siis aeg-ajalt kurdetakse, et keegi ei taha seda osta. Milles on probleem?

Süsteem vajab muutmist

Hiljaaegu teadus- ja haridusministeeriumis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel vastas üks lugupeetud professor küsimusele koostööst ettevõtetega, et artiklit kirjutav teadlane on sellele 150% pühendunud ja parem oleks, kui ettevõtja teda selle juures ei tülitaks. See siiras seisukoht panigi mind mõtlema: kas ehk pole meil toetusprogramme luues midagi kahe silma vahele jäänud? Need on loodud, tuginedes ettevõtluse loogikale, et soodustades koostööd, teenitakse rohkem raha. Aga mis siis, kui üht osapoolt raha ei motiveeri? Lihtne vastus tundub olevat, et tuleb muuta süsteemi, s.t mitte enam hinnata ja rahastada teadlasi teadusartiklite alusel. Aga mille järgi siis? On ju teadusartiklid oluliseks mõõdikuks ka rahvusvahelisel tasandil, nii et ilmselt ei saa neid päris prügikasti visata, vaid tuleks pigem millegagi täiendada. Kardetavasti jääb minu rolliks siin ainult küsimuse püstitamine - loodetavasti ühe tilgana veskile, mis peaks eri osapoolte koostöös valmis jahvatama ka uue hindamis- ja motiveerimissüsteemi.

indrek.kelder[A]arengufond.ee, Arengufondi investeeringute ekspert

Loe samal teemal blogist pikemalt.

Postimees: Euroopa Paradoksiks nimetatakse Euroopa suutmatust oma teadustulemusi äris ja ühiskondliku heaolu suurendamisel ära kasutada.

Maailm tunneb palju tehnoloogilisi avastusi, mis on tehtud Euroopas või eurooplaste poolt, kuid viidud ärisse pigem Ameerikas. Elektronmagnetlained (Maxwell) avastati ning radar nuputati välja Euroopas, mikrolaine ahi aga ehitati ja kommertsialiseeriti USAs. Sarnaselt töötati Tim Berners-Lee poolt world wide web'i põhimõte välja CERNis, Šveitsis, samas näiteks esimesi internetiettevõtteid Netscape asutati USAs.

Ja ometi räägime me Eestis tõsimeeli, et peame oma kõrghariduse ja teadusega Euroopasse jõudma - neilt eeskuju võtma. Võtma eeskuju kelleltki, kes paradoksaalsel kombel isegi oma teadussaavutusi majandusse ja ühiskondlikesse väljakutsetesse istutada ei suuda?
Mis siis ikkagi on Euroopa Paradoksi taga? Käin siinkohal välja oma mõttekäigu. Ja jätan sedakorda targu puutumata asjaolu, et tegelikkuses on ka Euroopa teaduse sisuline tase ning vastavad investeeringud allpool USA näitajaid.

Nüüd arutelu juurde.

Teadus on traditsiooniliselt olnud selgete monodistsipliinide põhine, olgu selleks siis füüsika, matemaatika, keemia, geoloogia, ajalugu või usuõpetus. Oma kogemuse najalt Inglismaal võin öelda, et mida vanem ülikool, seda ortodokssem ta on - sajad aastad kitsaid teadusvaldkondi, ajalugu ja Nobeli preemiaid teevad nad küll autoriteetseks, kuid ka vähepaindlikuks. Uuema aja ülikoolid ei saa küll kelkida nobelistidega, kuid on palju interdistsiplinaarsemad. Viimane muide on aidanud neil kaasata rohkem raha ettevõtetelt nii teaduse kui ka õpetamise tarbeks ning huvitava asjaoluna on sellised ülikoolid ka välistudengite seas popimad.

Ühiskond ja majandus on seevastu olemuselt keeruliste ja erinevaid teadusalasid läbivate probleemide ning väljakutsete põhine, nii igapäevaelus kui ka kasvõi riigi juhtimises. Ettevõtted otsivad võimalusi nutikate lahendustega nende proovikivide najalt äri ja raha teha. Fossiilsete kütuste nappus viib uute energialiikide, -kandjate ning -seadmete turuletoomiseni, milleks ettevõtted ühendavad erinevate teadus- ja tehnoloogiaalade saavutusi. Rikka maailma vananemine seab väljakutsed sotsiaal- ja tervishoiusüsteemidele, luues sellega ettevõtetele taas võimalusi nutikateks, kuid paratamatult mitmetahuslisteks toodeteks, teenusteks või lahendusteks.

Senikaua kuni teadlane ja inimene-riigijuht-ettevõtja vaatavad maailma läbi erinevate prillide, on äärmiselt vähetõenäoline, et teadusse ja kõrgharidusse pandud kroonid ning inimesed parimal viisil ja kujul ühiskonda tagasi jõuavad.

Valguskaabli asemel ühendab Euroopa teadust ja ettevõtlust kõver toru, mis lekib või on sõlmes mõnedes riikides vähem (nt Inglismaa, Soome, Rootsi, Taani), mõnedes rohkem (eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa maades ning Lõuna-Euroopas).

Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik ning edaspidine mõjusam panus ühiskonda sõltub sellest, kas me suudame nende kitsa ja monodistsipliinipõhise näo ühiskonna poolt arusaadavasse probleemipõhisesse vormikeelde panna. Ja sellest tulenevalt teadust ja õpetust distsipliinide vaheliselt teha. Kindlasti ei välista see väljakujunenud teadusdistsipliinidega edasitegelemist, kuid peame leidma tee, kuidas need ühiskonna poolt mõistetavate ja lahendusi vajavate väljakutsetega otseselt haakuma panna.

Näiteks seesama vee temaatika, millest ma kord varem Postimehes kirjutasin. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muuhulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid tuleb uurida ja õpetada erinevate alade teadlaste ja õppejõudude koostöös, mis tähendab erinevate teaduskondade ja koolide kokkutoomist - lähendamist.

Soovitan selleks tõsta tuhast Eesti Ülikooli idee. Mitte koheseks otsustamiseks, juhtkonna ja juhtlinna valimiseks, vaid sisukateks aruteludeks ning analüüsideks.

Diskussiooni keskmes peab olema vastuse leidmine küsimusele, milline peab olema Eesti kõrgharidus ja teadusmaastik, et vastata tulemuslikult ühiskonna ees seisvatele komplekssetele väljakutsetele (mitte pelgalt efektiivsust suurendada!).

Füüsiline või virtuaalne vorm, juhtimisstruktuur ja rahastamismudelid tuleks esialgu tahaplaanile jätta. Samuti ka nimi, kuigi selle nutikalt valime võib juba enne ametlikku avamist maailma tähelepanu tuua, nagu seda on kogenud soomlased Aalto Ülikooli rajamisel. Kolme senise Helsinki ülikooli liitmisel moodustunud innovatsiooniülikooli elik Aalto Ülikooli tuntakse juba enne selle ametlikku avamist 2010.a alguses laias maailmas hästi!

Lihtsalt filosofeerides võiks Eesti Ülikool (miks mitte meie teadussaavutuste ajalugu ja ka kahekroonist vaadates von Baer'i nimeline) koosneda väikesest arvust multi-distsiplinaarsetest instituutidest ja selle kaudu võiks ka Eesti kõrgharidust uuel tasemel rahvusvaheliselt müüa. Polaarsete instituutide alla võiks esialgu omandivormi ignoreerides püüda klasterdada (vähemalt kõrgemate tasemete kraadiõppe, ingl. k. post-graduate tasemelt) Eestis olemasolevad õppetoolid ja teaduskonnad, keskused, instituudid, kõrg- ja ülikoolid.

Kindlasti tuleb hoolitseda selle eest, et tänased edukamad keskused, kasvõi Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Ülikoolis oma näo ja teo säilitaksid ning seda pigem laiendaksid ja teiste valdkondadega seoksid, samas üksteist ei dubleeriks. Eesti Ülikool peab kindlasti olema erinevate identiteetide ja valdkondade kaasaegne ning lõimunud summa, mitte "ühepikkuste näppudega" tudengite-teadlaste-keskuste kogum. Kesksel kohal peab olema ambitsioonikus olla parim, loomingulisus, avatus maailmale, arvestatav hulk maailmateadlasi ja välisõppureid. Viimaseid peab olema vähemalt 10 protsenti, tänase 1,4 protsendi asemel.

Ideaalis võiksid instituutideks voolitavad probleemvaldkonnad ühtida riiklike strateegiliste kasvuvaldkondadega. Nii moodustuks alus kõrgharidust, teadust ja ettevõtlust ühendavatele kasvuprogrammidele, mille alusel Eesti majandust tulevikku suunata. Arengufondi seirete taustal tõusevad selliste võimalike valdkondadena esile säästev energeetika ja keskkond, tervise- ja heaolu tooted ning teenused, rahvusvaheline kaubandus ja juhtimine, multikultuursuse väljakutsed ja võimalused, küberrakendused ja digitaalne meedium.

Kui me leiame Euroopa paradoksiküsimusele eestlasele omase elutarga lahenduse ja selle ka ellu viime, siis julgen mina küll panuse panna sellele, et Eesti ühiskond, majandus, kõrgharidus ja teadus hakkavad ühte jalga käima. Seeläbi muutub Eesti tudengeid eksportivast doonormaast neid ligitõmbavaks ja talentide seas popiks riigiks.

Igatahes tuleb diskussiooni Eesti kõrghariduse tuleviku osas avardada ja ambitsioonikamaks muuta. Kui Singapuri Rahvuslik Ülikool NUS sai 50 aastaga maailma 30 parima ülikooli sekka, peab ka meie siht olema seatud parima 100 piirimaile. Kuid see on vaid vormiline eesmärk. Kõrghariduse sisuline ülesanne on ikka ühiskonna ja majanduse väljakutseid aduvate ning neid lahendada suutvate ja meie riigi tulevikku kujundavate talentide arendamine.

Artikkel põhineb autori esitlusel 15. oktoobri konverentsil "Eesti Euroopa Kõrgharidusruumis - kuidas edasi?".

ott.parna[A]arengufond.ee, Eesti Arengufondi juhatuse esimees

Äripäev vahendab: Igal ettevõttel ja riigil on vaja aeg-ajalt vahetada arengukäiku või muuta suunda. Praegusel kriisiajal on selge, et senised lähenemised endise edukusega ei tööta. Uue eduni viib muutumise ja uuenduste tee, peenemalt öeldes innovatsioon.

Sellise tee leidmiseks tasub vaadata tulevikku, otsida sealt pidepunkte. Milliste raamidega peame arvestama ja milliseid võimalusi tekib järgnevatel aasta(kümne)tel? Tasub uurida ja mõtestada ümbritsevast maailmast saabuvaid signaale ja neist nähtuvaid trende, et oma samme ja otsuseid tulevaste arengute ennetamiseks või neist kasu lõikamiseks kavandada.

Sedasi luuakse "tulevikutark" strateegia. Edukate riikide ja firmade kogemus näitab, et just sellise strateegiaga on suurim tõenäosus eduni jõuda.

Juba ülehomme paneb Eesti innovatsiooni aastakonverentsi raames meid rohkem tuleviku peale mõtlema USA futuroloog Dick Pelletier, kelle tööalaks on teaduse ja tehnoloogia areng ning neist tuleneda võivad muutused inimeste igapäevaelus ja ühiskonnas.

Tema visandatav tulevik on kohati justkui ulmefilmidest ja -raamatutest tuttav. Uue tehnoloogia najal igavese eluni või inimesest targemate robotite ja kosmoseliftideni peatset jõudmist on ennustatud kaua. Elu on näidanud, et tehnoloogiline progress kipub tegelikult võtma rohkem aega ja toimuma mõneti teisiti, kui algselt loodetud. See aga ei tähenda, et tegemist oleks ainult kaugete unistuste või sci-fi'ga, millega pragmaatilise meelega inimesel-ärimehel-riigijuhil pole tänases päevas midagi oma töös ja strateegiate loomisel peale hakata. Futuroloogide tööks on näidata suunda ja avada võimalusi, millest juhinduda.

Arengufondi seiretöö seisneb tulevikutrendide jälgimises ja Eesti konteksti tõlgendamises. Teame omast käest, et meil ollakse harjunud elama reageerivalt tänapäevas. Isegi kriisi ajal kiputakse liiga vähe tulevikuvõimalusi otsima ja vaagima. Ainsaks lahenduseks peetakse sageli jooksvat kohanemist kõigega, mis tuleb. Tulevikutrendidest lähtuva proaktiivse strateegiani või uuendusteni on jõudnud vähesed.

Seepärast on kasulik kuulata futurolooge, kes pakuvad pikemat, esmapilgul ulmelisemat vaadet. Nendega ei pea joonelt nõus olema, samuti pole nende ideed kohe kasutatavad. Küll aga tasub nende jutu najal mõelda.

Alustada võiks järgmiste küsimustega:

• Kas oleme kirjeldatud arenguteks Eestis valmis, kui nad peaksid varem või hiljem tõeks saama?
• Mida need mulle või mu ettevõttele või mu riigile kaasa tuua võivad?
• Kas saaksin neist kuidagi kasu lõigata, eriti arengute realiseerumisse kuidagi panust andes?

Viimane on oluline küsimus just teaduse ja tehnoloogia muutustele tuginevate futuroloogide pakutava tulevikunägemuse puhul.

Teadus ja tehnoloogia üksi ei too majanduslikku kasu ja ühiskondlikku heaolu. Keegi peab need saavutused inimestele vajalikeks rakendusteks muutma, viimaste ümber ärimudelid ja avaliku teenuse pakkumise mudelid looma.

Tuleviku analüüsijate rolliks on innustada sellise rakenduslikuma tasandi arutelusid ja lahenduste loomist. Teisisõnu, anda hoogu tulevikku vaatavale ja murrangut toovale innovatsioonile.

Dick Pelletieri jutu najal tasub mõelda hoolega ja julgelt, kuidas kaugelt kumavatest trendidest Eestis äri leida ja rajada.

Samas tuleb tuleviku kujunemist jälgida ja uusi võimalusi otsida pidevalt. Uuendama ja muutuma peame ju tegelikult kogu aeg.

siim.sikkut[A]arengufond.ee, Arengufondi majandusekspert

Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur Äripäevas: Tänaseks on erastamine omandanud tunduvalt teise tähenduse kui Margaret Thatcheri või Eesti suurerastamiste ajal. Siis oli kõik lihtne ja selge.

Thatcheri algatatud privatiseerimise peamine motiiv oli eeskätt põhimõtteline seisukoht, et riik on halb omanik. Soov saada riigikassasse maksimaalselt tulu jäi tihti teisejärguliseks eesmärgiks.

Nüüd sel kombel enam reeglina ei toimita ja emotsioone püütakse asendada ratsionaalsete kaalutlustega. On jõutud kogeda, et vähemalt infrastruktuuriettevõtete erastamine pole alati kõige paremini välja tulnud, põhiprobleem vastuolu investeerimisvajaduse ja hetke kasumitaotluse vahel.

Kuigi Thatcheri privatiseerimisideoloogia oli meil üldiselt aktsepteeritav, oli Eesti masserastamise puhul tegu siiski sundviskega. Olime olukorras, kus riigile kuulus enamik ettevõtteist, aga seda maailma, mille jaoks need ettevõtted nii toodangu ja toormeturgude kui tootmise korraldamise mõttes olid rajatud, enam ei eksisteerinud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui suurem osa ettevõtteist suvalises kohas vette visata ja jääda rahule ka sellega, kui neist kõik kohe põhja ei vajunud. Kiire erastamine oli siis ainuvõimalik käitumine.

Kui aga rääkida täna riigivara müügist, siis siin ei saa olla ühtki muud motiivi kui riigikassasse raha saamine või ettevõttesse kapitali, oskusteabe ja maailmaturu kontaktide juurdetoomine. Kui jätta kõrvale riigile mittevajalik kinnisvara, on meil riigi kätte jäänud mõned infrastruktuuriettevõtted ja rida spetsiifilisi funktsioone. Mida nendega taha? Kuivõrd meil kiputakse nende ettevõtete müüki käsitlema kui lihtsalt müüki, on kasulik jälgida, kuidas mõned riigid on oma infrastruktuuriettevõtted natuke teist filosoofiat kasutades efektiivseks ja rahvusvaheliselt arenemisvõimeliseks äriks on muutnud. Olgu siis eesmärgiks firma kasumlik müük, teenuse kvaliteet, kättesaadavus või ettevõtte enda kasv ja konkurentsis püsimine.

Võtame näiteks maailma efektiivseimaks peetava postiteenuste osutaja Deutsche Posti loo. Kümmekond aastat tagasi oli see tavaline postifirma. 1998. aastal hakkas ta turult kokku ostma rahvusvahelist ekspresspostiteenust osutava firma DHLi aktsiaid. 2002 oli kolme USA üliõpilaste Dalsey, Hillblomi ja Lynni 1969 asutatud firma täielikult Saksa Posti omanduses. DHL omandamisele järgnes jõuline kogu maailma hõlmav ekspansioon. Praeguseks on Deutsche Post DHL maailma suurim logistikakontsern, mis on edu saavutanud innovatiivsete lahenduste rakendajana. Ja Saksa riik hoiab ainsa suuromanikuna Deutsche Post DHLis 35% suurust aktsiapakki. Ülejäänu on börsil, sh olulises osas müüdud erinevatele pensionifondidele.

Kuid edu saavutamine ei ole edumeelsust uinutanud. Saksa Postis ollakse veendunud, et järgmisel kümnendil tuleb neil astuda järgmine samm. 14-16 oktoobril käesoleval aastal Lucernis toimunud tulevikukonverentsil Saksa Posti asepresidendi Holger Winklbaueri esitatud tulevikuvisiooni järgi arvestab Saksa Post sellega, et 10 - 15 aasta pärast toimub praktiliselt kogu kirjavahetus internetis.

Samal ajal suureneb internetikaubamajade kasutajate arv maailmas kuni kolme miljardini. Koos sellega kasvavad nõuded kaupade kohaletoimetamise kiiruse, täpsuse ja mugavuse suhtes. 

Põhiline konkurents hakkabki toimuma siin. Võitjateks jäävad need, kes jõuavad teistest kiiremini paindliku, odava ja tarbijale mugava (käepärase) postipakkude kättetoimetamise süsteemi välja arendada. DHL oli maailmas esimene, kes ehitas üles (Saksamaal) automatiseeritud postipakiterminalide võrgu. Teisel kohal oleme meie oma väikeses kuid nutikas Eestis.

Eesti peaks enne Eesti Posti müüki või börsile minekut veel kord mõtlema sellele, mis on meile kasuks. Praegusel juhul kaotab Eesti Post kiirelt turuosa kodumaisele konkurendile (Arengufond on Smartposti üks investoritest).

Kas on siis lootust vastu seista selle samale DHLile või teistele rahvusvahelise mastaabiga tegijatele, kui need peaksid otsustama Eesti turgu agressiivsemalt hõivama hakata? Nii tervikmüügi kui ka börsil noteerimise kaudu müümisel kujuneb hind ikkagi sellest, et mida müüakse, kas aga Eesti Postil on tulevikuvisioon oma väärtuse kasvatamiseks? Ostetakse enamasti ikka (kasvavat) turuosa ja tulevikuvisiooni, mitte minevikuettevõtteid.

Siinjuures on kasulik veel meeles pidada ettevõtete müügi korraldamise autoriteetide, näiteks Tim Chapman ja professor Tom McKaskill peamisi soovitusi.

McKaskill rõhutab, et eduka müügi võtmeks ei ole ettevõtte kasum, tulu või kasvtempo, vaid tulevikuvõimalus, mille müüa on ostjale loonud. Ettevõtte müügi suurim edutegur on oskus luua tingimused, kus ostjal tekib vastupandamatu soov neid kasutada. Paraku ei teki selline soov tühjale kohale ja vajab eelduste loomist.

Chapman omakorda rõhutab, et tulevikusoovi realiseerumiseks peavad olema täidetud mõned eeldused. Esmalt ei tasu hakata müügiga tegelema siis, kui ettevõtte finantsid ei ole korras. Teiseks pead sa ise hästi teadma, mida sa väärt oled. Sa pead tundma oma ettevõtet, konkurente ja turgu. Kolmandaks tuleb teada ka seda, kes on võimalikud ostjad. Tuleb arvestada, et universaalset või abstraktset ostjat ei ole. Ning viiendaks tuleb hoolitseda selle eest, et ka müügiprotsess ise (sh due diligence) toimuks sujuvalt ja häireteta. Vastasel juhul on protsessi venimine kui mitte nurjumine garanteeritud.

Saksa Posti kogemus näitab, et riik saab olla ettevõttele väga hea omanik ja seda ka siis, kui talle kuulub 35% ettevõttest. Samas on ettevõtte aktsiate börsile viimisega Saksa pensionifondidele loodud võimalused paigutada oma raha Saksa riigi usaldusväärtusega tagatud aktsiatasse. Kuulub ju 56% Saksa Posti aktsiatest institutsioonilistele investoritele ja ainult 8% erainvestoritele. Mulle igatahes tundub, et riigile kuuluvate ettevõtete tuleviku otsustamine tuleks ka meil viia tunduvalt strateegilisemale ja komplekssemale tasandile.

Loe lisaks:

E24: Smartpost murrab Itaalia tulusasse postipaki ärisse 

ÄPonline vahendab: Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna sõnul aitaks eduvõimalust suurendada täpsem suunaseadmine kui abstraktne soov rikkamaks saada.

Ott Pärna rääkis Pärnu juhtimiskonverentsil, et liidrite roll kriisi ajal on nii ettevõtluses töötajate motiveerimisel kui ka riigi juhtimisel suurem kui varem. "Edukas riik Singapur teeb kolmandat korda riiklikke plaane, millises valdkonnas nad edukad tahavad olla: küll nad on tervishoiu teenuste liider regioonis, tahtsid regiooni finantspealinnaks saada, samas on nad rahvusvaheline logistikamaa inglise impeeriumi ajast peale Aga teevad ka teisi asju."

Sellised riigi suunaseadmised Pärna sõnul töötavad. "Plaanid ei saa olla abstraktsed, et tahame viie aasta pärast rikkamaks saada või Nobeli preemiat võita. Kui me ei tea, millises valdkonnas Nobelit saada tahame, siis me ei tea mida teha ja kuhupoole joosta," rääkis Pärna.

Suunaseadmised töötavad nii indiviidi, ettevõtte kui ka riigi puhul, rääkis Pärna, kelle sõnul ambitsioon peab olema pigem suur kui väike, sest siis on parem võimalus ennast võitjate sappa haakida.

EPLi Ärileht: Suuremates kaubanduskeskustes riskikapitali najal pakiautomaadid üles seadnud ettevõte kavatseb raske aja kiuste end aasta lõpuks turuliidriks rebida.

Vaatamata sellele, et postiteenuse käivitamine läks üle kivide ja kändude ning esimese poolaasta lõpetas SmartPOST 8,3 miljoni kroonise kahjumiga, on ettevõte kindel, et kogu sellelaadne valdkond hakkab turul peagi kasvama.

„Praegune majandusolukord on korraldanud ka meile tuleristsed," rääkis ettevõtte juhatuse esimees Indrek Oolup Päevaleht Online'ile ning kinnitas, et pakiautomaatide kasutajate hulk kasvab vaatamata sellele pidevalt.

Näiteks augusti lõpus ületas ühes päevas pakiautomaatide kasutajate arv 1000 inimese piiri. „Protsendiliselt, kui palju pakiautomaate kasutatakse, võib täiesti rahul olla," märkis ta.

Oolupi sõnul on praegu aktiivseid internetipoode ja katalooge, kes nende teenust pakuvad umbes sada. "Kasutatavus firmati on erinev - 30-80 protsenti tellijatest valib meid kauba kättesaamise vahendina," rääkis Oolup.

Eraisikuid, kes pakiautomaadi kaudu oma pakke üksteisele saatsid, oli viimase kuu jooksul keskeltläbi 2000, seega kasutavad inimesed Oolupi sõnul automaate täitsa meelsasti. „Küll aga vastab tõele see, et inimesed kardavad veidi uut ja tundmatut asja," möönis Oolup.

Punaseid pakiautomaati võib tema sõnul võrrelda sularahaautomaadiga. „Kui sularahaautomaat tekkis, siis paljud eelistasid endistviisi võtta oma raha pangakontorist telleri käest. Nüüd enam keegi naljalt pangakontorisse sularaha võtma ei lähe," selgitas Oolup ning lisas, et sama saatus tõotab tabada ka automaate. „Pakiautomaat asendab pakkide saamisel peagi postkontori," oli ta kindel.

Arengufond esialgses kahjumis probleemi ei näe

SmartPOSTi käivitamisse 13,4 miljonit krooni investeerinud Arengufond ei usu vaatamata möödunudaastasele kahjumile, et nende rahapaigutus oleks luhta läinud. Sealse investeeringute divisjoni juht Heidi Kakko selgitas Päevalehele, et rahapaigutuse tasuvus selgub alles investeeringust väljumisel ehk kui nad müüvad ära oma osaluse ettevõttes.

„Investeerimisperiood on ca 5 aastat ja ehkki võimalik on ka varasem väljumine, ei ole Arengufond praegu küll plaaninud oma osalust SmartPostis müüa," kinnitas Kakko.

Kuna kasvuettevõttesse tehtava varase faasi investeeringu puhul on tema sõnul tavaline ja ootuspärane, et alguses investeeritakse rohkem ja kulud seoses teenuse arendamisega on suured ja tulud hakkavad alles hiljem kasvama, on kõik sellised ettevõtted oma algusaastatel raamatupidamislikus kahjumis. „Kindlasti ei tähenda 2008. aasta raamatupidamislik kahjum seda, et ettevõttel või sinna tehtud investeeringul poleks väärtust," kinnitas Kakko.

Kakko möönis, et esialgselt tehtud prognoosidega võrreldes on planeeritud kasutatavuse tasemed saavutatud mõningase hilinemisega, kuid sellest pole lugu.

„Praegu oleme seisukohal, et üldise majanduslanguse tingimustes on ettevõtte meeskond olnud tubli ja suutnud muutunud majandustingimustes teenuse hästitoimivalt tööle saada ja ka planeeritud kulud on hoitud kontrolli all," rääkis Kakko.

Teadaolevalt asub maailma suurim pakiautomaat Tallinnas

Möödunud nädalal paigaldas SmartPOST Lasnamäe Centrumisse teadaolevalt maailma suurima pakiautomaadi.
Uusimal automaadil on 198 hoidlat pakkide jaoks ning pikkust 17 meetrit. Teadaolevalt pole gigandile mõõtmetelt ja võimsuselt võrdväärset terves maailmas.

Üle Eesti on ettevõttel 36 pakiautomaati, mille kasutatavus varieerub SmartPOSTi juhatuse kinnitusel vastavalt automaadi ümbruskonnas elavate inimeste hulgale.
Eesti on Saksamaa järel teine riik maailmas, kus selline üleriigiline pakiautomaatide võrgustik on käima pandud.

Vaata ka Smartposti tabavat ja meeleolukat reklaamklippi.