Arenguseire

Oluline mõte Äripäeva Gaselli konveretnsilt. J. Parts: loobume hoiakust, et euro on ainutähtis

Peaksime loobuma kiiresti hoiakust, et euro on ainuke asi ja ainult koos euroga tulevad ka investeeringud, märkis majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts täna Äripäeva Gaselli konverentsil.

Vastates ühe gaselli küsimusele rõhutas minister, et ainult eurot kui imelooma oodata ei tasu, vaid ise tuleb tegutseda ja kasvu tekitada. "Teie ise tekitategi selle järgmise kasvu, tule taevas appi!" märkis Parts.

"Aprillis ja mais toimub Eesti riigi majanduse hindamine. Me ei saa ette ära otsustada hinnanguid, mida annavad sõltumatud eksperdid. Rahanduslik positsioon toimunud sündmuste kohta vastab Maastrichti kriteeriumitele. Hindamisel analüüsitakse, kas perspektiiv on jätkusuutlik.

Selle perspektiivi tagamiseks on riigi majandus kokkuhoiu surve all. Lõplik vastus euro tulemise kohta saabub mais," vastas Parts küsimusele, kui kindel on euro tulek.

Ministri sõnul oleme me hetkel igatahes eurokursil ning n-ö poolel teel hobuseid vahetada pole enam mõtet. Eurotsoon on Partsi sõnul aga siiski oluline tükk pildist Eesti kohta, mis peaks taastama meie veidi mõranenud eduka majandusega riigi. See kõik juhtub 2010. aastal.

"Ma tahaksin kuulda seda, et ühel Eesti väikeettevõttel, kes on sündinud Võhmas või Võrus, on kasvuvõimalused ELi turul. Oleme 1,3 miljoniline hästi haritud ja uudishimulik rahvas. Me vajame eeskujusid selleks, kuidas väikesed kasvuettevõtted tegutsevad ELis ükskõik, mis nurgas vabalt, ilma barjäärita," rääkis Parts.

Seda lugu ajendas mind kirjutama Tallinna Tehnikaülikooli aulas 25. novembril Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Arengufondi poolt koos Eesti Tööandjate Keskliidu, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni ja Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga korraldatud konverentsi «Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu» ettevalmistamise käigus üles kerkinud teemad ja arvamused.

Eelduseks usk ja veendumus, et Eesti kui üks väikseimaid mittesaarelisi omakeelse kõrgkultuuriga riike maailmas on unikaalne ja vajab mõtestatud ja perspektiivitundega süsteemset arendamist.

Seejuures seavad nii kriisis ilmnenud kui ettenähtavalt kriisijärgsel perioodil muutuvas maailmas toimima hakkavad trendid meid uuel kümnendil uute väljakutsete ette. Ning kriis pole neid trende muutnud. Senine edulugu on ammendumas. See eeldab ka ettenägevat sihiseadmist ja uudseid lähenemisi.

Jooksvale - ka kriisi - administreerimisele lisaks arengu juhtimist. Reaktiivsusele lisaks proaktiivsust igal tasandil, mis eeldab aga toimuvate arengute mõtestamist ning sellest tulenevalt selget ja pikaajalist eesmärgiseadmist igal tasandil.

Nõukogude aja pärandiga põlvkondade asemel areenile astuva, vabas Eestis sündinud põlvkonna motiveerituse mõistmist ja kasutamist meie ühiskonna ja riigi arengu hüvanguks, mitte teistele arenenud riikidele loovutamist.

Eesmärgiks võiks olla mõtleva Eesti jagatud arusaama arendamine meie arengu eesmärkidest ning nendeni jõudmise teedest uuel dekaadil ja kiiresti muutuvas maailmas.

Kogu idee sai alguse arusaamast, et (loodetavasti) euro tuleb ja me suudame seda küllaltki karmide meetmete abil tagada, et mahtuda vajalikku Maastrichti kriteeriumide Prokrustese sängi. Kuid kui see õnnistatud 1. jaanuar 2011 kord käes on, siis ega meie ajalugu ei lõpe, ka ei saabu sellega paljude seas nii igatsetud «olesklemise talumatu kergus».

Lõpmatult lihtenesepiiramisega ka tegeleda ei õnnestu, isegi siis, kui väga tahaks ja loodaks... Ega ole ka mõtet. Euro järel algab uus etapp ja selleks peab juba täna valmistuma. Olgu sealjuures kriis õue peal või paistku uuesti kriisist vabanenud maailmas päike, mis, teadagi, tõuseb idast.

Samas, intuitiivselt tundus, et eesmärgistatud projektipõhine lähenemine on meile üpris iseloomulik ja mõneti paratamatu. Rääkis ju ka meie president oma konverentsiesinemises, et Eesti rahvas on kuidagi väga projektipõhine.

Meil oli 19.-20. sajandil alguses eesti keele ja kultuuri arendamise ning eestikeelse põhihariduse juurutamise projekt. Seejärel Vabadussõda ja iseseisvuse saavutamise, maailmasõjas ellujäämise, oma keele ja kultuuri säilitamise ning Nõukogude Liidust väljapääsemise projekt, seejärel Euroopa Liitu ja NATOsse sissepääsemise projekt.

Nüüd eurole ülemineku projekt. Kusjuures, paljudel juhtudel on seatud eesmärgid saavutatud isegi alguses suhteliselt väikese õnnestumise tõenäosuse juures.

Mõttekäik oligi meil alguses selline: kena, euro-eesmärgi me saavutame, aga mis saab edasi? Nagu formuleeris konverentsil tabavalt Marju Lauristin, saab Eesti eurole ülemineku varjus praegu vabandada paljusid asju, kuid pärast ühisraha saamist peame leidma uued sihid. Kuidas mõjub euro tegelikult ja kas selle saavutamisest piisab, et edaspidi olla automaatselt majanduslikult edukas ja konkurentsivõimelisem, muretult elada ja areneda?

Mitmed näited - Kreeka, Portugal - andsid aimu, et nii see pole. Euronõuete täitmine pole taganud automaatset majanduskasvu ega struktuurseid reforme, pole aidanud lahendada põletavaid sotsiaalprobleeme, suurendada tööhõivet. Euro tulek vaid stimuleeris spekulatiivset varadesse investeerimist, mitte pikaajalist investeeringute tulva edu tagavatesse tootmistehnoloogiatesse ja teenustesse.

Meie avatud majandusmudeli edu on niivõrd seotud meie atraktiivsusega investorite silmis, et on vaja uut edulugu, nagu seda oli meie eelmine, üleminekuetapi edulugu.

Lugu, mis veenaks neid investeerima pikemaajaliselt jätkusuutlikesse majandussektoritesse. Sellise kuvandi või uskumuse tekitamine aga hõlmab nii atraktiivset majanduskeskkonda kui ka riigi toimemehhanismide efektiivsust ja inimesi motiveerivat elukeskkonna kvaliteeti.

Vaid nende olemasolul on võimalik luua usutavat ja mingist hetkest juba oma elu elama hakkavat, «isemüüvat» eduka Eesti lugu, mida rahvusvaheliselt tähistatakse terminiga country story.

Seepärast ei saa me kuidagi mööda ka riigi ees seisvatest valikutest ning riigi enda töö korraldamise efektiivsemast mudelist. Ilma selleta pole mõtet rääkida eduloost.

Seda enam, et meie eelmise, üleminekuperioodi jooksul oli täiesti loomulikel põhjustel eesmärgiks oma riigi ülesehitamine ja kindlustamine. Pärast ELi ja NATOsse jõudmist ning üldise majandusbuumi ajal tundus isegi, et on saavutatud kõik, mis saavutada on, ja ühiskonnas tekkis teatud nõutus edasiste «suurte eesmärkide» suhtes.

Eelneva foonil on mõistetav, miks algselt majandusliku fookusega projekt hakkas konverentsi korraldajate ettevalmistavate mõttetalgute käigus laienema.

Põhjuseks arusaam, et üritus ise peaks olema vaid algatava iseloomuga, andma stardipaugu aruteludeks ja ettepanekute väljatöötamiseks, mida saaks arutada otsustajate tasandil, pidades silmas järgmist, post-euro-perioodi.

Praegu on selleks igati viimane aeg. Kuid mis veelgi olulisem, me ei saa piirduda vaid puhtmajanduslike aspektidega, sest tegelikult on majanduse seosed teiste meie ühiskonna ja riigi elu aspektidega niivõrd tugevad, nagu ka nende vastastikune sõltuvus.

Nüüd loodamegi, et korraldaja-organisatsioonide konverentsijärgsetest aruteludest ja töögruppidest võrsuvad kevade lõpuks ideed ja ettepanekud, mille pinnalt ühiskondlik diskussioon Eesti pikemaajalistest arenguprioriteetidest saaks sisulisemalt edasi minna ning viia meetmete kavadeni, mis, kasutades ära euro tulekut ning muid rahvusvahelise ja riigisisese ühiskondlik-majandusliku keskkonna asjaolusid, võimaldaks meil elada läbi tõelist uut edulugu. Nüüd juba euroga.

Probleemide lahenduseks on vaja eelkõige neid mõista ning määratleda eesmärgid, mis aitaksid probleeme lahendada ja midagi reaalselt saavutada. Eesti poliitdiskursuses ja -mõttemaailmas on valitsevaks muutunud kaks lähenemist.

Esimese järgi on kõik, mida vaja teha, seotud maksimaalselt ettevõtlust soosiva keskkonna loomisega, eelkõige regulatsioonide ja mängureeglite kontekstis, ning madala maksustamiskoormuse hoidmisega. Iseenesest igati otstarbekas lähenemine, kuid samas pole see ka kogu tõde.

Teise lähenemise järgi peaks me seadma endale eesmärgiks Skandinaavia naabrite ja suurte eeskujude heaoluriigi mudeli, mille saavutamise eelduseks on nende kasutatud meetodite maksimaalne ja kiirkorras kopeerimine.

Samas on näiteks ka eurotsoonis hästi toimivas Soomes ilmunud murepilved. Meie kipume arvama, et kui oleme ehitanud sellise heaoluühiskonna nagu neil, siis ongi meil «ajaloo lõpp» käes.

Soome tuleviku prognoosijad on aga hakanud murega välja ütlema, et nende praegune heaolumudel pole jätkusuutlik, kui nad jätkavad samasuguse majandusstruktuuri ja avaliku sektoriga ning sotsiaalsete koormuste jaotusega.

Seega, kas on ikka tark püüda kopeerida möödunud aegade edu või on targem liikuda sinnapoole, kuhu meie suured eeskujud ise püüavad minna? Mitte püüda tulutult järele jõuda, vaid liikuda samas suunas, kuhu nemadki. Viimane on ju palju mõistlikum, kas pole?

Me kõik tahaksime elada Rootsi- või Soome-sarnases heaoluriigis ja nautida sotsiaalset turvalisust, mida aga nende praeguse mudeli ajanihkes ja uues globaalses keskkonnas kopeerimisega piirdudes kindlustada pole lihtsalt võimalik.

Seega on vaja leida teatud optimaalne, meie enda võimetele ja võimalustele vastav arengutee, mis võtab erinevatest mudelitest parima ja sünteesib selle meie oma teostunud edulooks.

Kuid ükskõik millise lähenemise puhul on eelduseks, et lahendus peitub riigi poliitikas ja tegevuses. Samas, euro-diskussioonis kumab tagapõhjal selgelt läbi arusaam, et euro peaks aitama meid automaatselt ihaletud heaoluühiskonnale lähemale.

Kuid ka Soome näide annab aimu, et euroga pole sel eriti pistmist ning hoopiski on vaja tekkivaid probleeme ette näha ja targalt eesmärke seada ning nende saavutamiseks tõsiselt pingutada.

Muidu juhtub nagu Kreekaga, kes teatud «loomingulise raamatupidamise» abil küll lipsas eurotsooni, kuid jäi siis nautlema. Seda muret, et eestlased «Kreekat ei teeks», on väljendanud rahvusvaheliste institutsioonide kõneisikud ja otsustajad, arutledes juba vähem meie suutlikkuse üle eurokriteeriume täita, kuid üha enam meie jätkusuutlikkuse üle pärast euro tulekut.

Sellest on kergem aru saada, kui lugeda üsna hiljutisi sõnumeid. Näiteks Financial Timesis kirjutati, et Kreeka rahaasjad on kohutavas seisus, riigieelarve defitsiit läheneb tänavu lausa 13 protsendile SKTst, avaliku sektori võlakoorem aga on mahajäänud majandusstruktuuri ja vähese konkurentsivõimekusega riigis jõudnud 135 protsendini SKTst.

Ükski valitsus pole siiani midagi ette võtnud struktuursete reformide osas ja riigi konkurentsivõime on kahanenud uskumatu kiirusega, sest reaalne vahetuskurss on 2006. aastast tugevnenud 17 protsenti. Ning, nagu väideti Financial Timesis, kui Kreeka poleks eurotsoonis, oleks riik kindlal pankrotikursil.

Ka viimase aja teated riigireitingu alandamisest on selle tunnistuseks. Eurotsoonis olemine kui ainuke päästerõngas aga räägib samas just euro kasuks...

Seepärast on meil viimane aeg mitte ainult pingutada eurokriteeriumide pärast, vaid ka alustada planeerimisega, kuidas parimal viisil hakkama saada uues olukorras pärast eurot ja praegust kriisi, viimast parimal viisil ära kasutades, mitte ainult selle tõttu kannatades.

Adekvaatne enesepeegeldus ja Eesti arengu sõlmprobleemides arusaamisele jõudmine jätkuva laiapõhjalise arutelu abil on seejuures eelduseks, et sõeluda paremini välja võimalusi ja teha teadlikke valikuid, mis meil järgmisel kümnendil ees seisavad, leidmaks lahendusi Eesti jätkusuutlikuks tulevikuks pidevalt muutuvas maailmas.

Konverentsil esinenud tippjurist ja juhtiv Eesti põhiseaduse koostaja, kunagine justiitsminister, vandeadvokaat Jüri Raidla ütles, et kuigi seni on Eesti riik hästi arenenud, hakkab see etapp Eesti riigiorganisatsiooni arengus tema hinnangul lõppema ning järgmisse etappi sisenedes tuleks läbi viia riigi reorganiseerimine, et riiki väiksemate kuludega ülal pidada.

Sest meie riik on liiga kohmakaks ja kalliks muutunud. Ilmekaks näiteks sellest on ka asjaolu, et vaatamata jooksvas kriisis ligi 20-protsendilisele SKT langusele (ehk lihtsamalt öeldes meie avalikku sektorit toitva majanduse kokkutõmbumisele), tohutule tööpuuduse kasvule ning maksutulude prognoositud 15-protsendilisele langusele järgmisel aastal võrreldes «hea» 2008. aastaga, on ka meie tulevasse riigieelarvesse aastaks 2010, mis tegelikult on otsustava tähendusega euro tulekul, programmeeritud vaid vähem kui üheprotsendiline eelarvekulude vähendamine 2008. aastaga võrreldes! Ilmselt pole me suutnud optimeerida oma kulutusi ja pole täielikult kohanenud muutunud olukorraga.

Samas peaks väiksel riigil olema suurte ees eeliseks just võimekus muutuvas keskkonnas kiiresti kohanduda. Eesmärgiks peaks olema mõjus ja tegus riik, mis tähendab, et riik peab Raidla sõnul olema ettenägelik ja efektiivne. Mõjusus tähendab riigi efektiivset igapäevast toimimist ning tegusus selle teadlikku arendamist.

Nüüd, 18 aastat pärast taasiseseisvumist ja viis aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist, on Raidla arvates õige aeg läbi viia riigi kui organisatsiooni inventuur. Riik hakkab muutuma hoomamatuks, oleme sukeldunud ülereguleerimisse, ütleb Raidla.

Au sisse tuleks tõsta majandusteadlase ja endise ministri Jaak Leimanni juba taasiseseisvumise alguses käibele toodud õigusökonoomika ehk uute regulatsioonide tegeliku majandusliku mõju ja maksumuse arvestamine. Raske on mitte nõustuda, et õigusloomeline asendustegevus tuleks lõpetada.

Loogiline oleks, kui riigikogu esimees oma jõululäkitust või aastavahetuse tervitust öeldes ei paneks rõhku sellele, mitu õigusakti riigikogu vastaval aastal vastu võttis. Uute seaduste ettevalmistamine ja vastuvõtmine ei saa enam olla eesmärk omaette, sest nende tegemine on tegijatele tihti mõnus, kuid ühiskonnale kulukas.

Tavaliselt loob iga seadus tükikese uut bürokraatiat, mis tuleb ühiskonnal kinni maksta. Eesmärk peaks olema korraldada olemasolevate seaduste täitmine.

Järelejäänud kriisiaega tuleks ära kasutada struktuursete reformide jaoks. Eelarvekärped neid ei asenda, sest struktuursed reformid peaks kokkuhoidu andma märksa rohkem kui mis tahes kärped.

Ja mis peamine - kindlustama jätkusuutliku arengu pärast eurot ja pärast kriisi. Struktuurireformide eelduseks oleks aga riigiorganisatsiooni röntgenipilt.

Seejuures rõhutaksin, et sellele röntgenipildile toetuv analüüs ei peaks lähtuma mitte tänastest, vaid juba homsetest vajadustest.

Kas ikka on vaja kõiki neid struktuure ja protseduure, mis kunagi võisid omal kohal olla, aga nüüdseks on kaotanud esialgse mõtte või nende ülesanded on teisenemas? Seejuures ei tohiks olla mingeid tabusid. Näiteks Raidla arvates võiks analüüsida, kuidas muutub pärast euro käibeletulekut Eesti Panga roll, kuidas seda organisatsiooni muuta väiksemaks ja odavamaks. Kas õiguskantsleri institutsiooni on Eestile enam vaja või piisaks vaid ombuds¬manist, ning kas maavanemate institutsioonil on praegusel kujul mõtet?

Ma ei ole kindel, et 15 aastat haldusreformi üle käinud vaidlused võiks ära otsustada rahvahääletusega, nagu pakkus Jüri Raidla. Kuid midagi tuleb tõepoolest teha, sest asi on muutunud juba anekdootlikuks.

Kardan, et rahvahääletus ei pruugi lähtuda ratsionaalsetest argumentidest ning otsustab haldusreformi peatada. Kuid selle läbiviimine on vähemalt kaalumist väärt, sest arvan, et olgu siis parem õudne lõpp kui lõputa poliitiline kiimlemine, mis kuhugi ei vii.

Praktiliste esindus- ja täitevvõimu toimimise reeglite ja tavade abil tuleb välistada praegu vohav poliittehnoloogiate taunitav kasutamine õigusloomes, samuti võidelda vastutuse hägustumisega, kus otsuseid teeb justkui selleks põhiseadusega volitatud parlamendi või valitsuse eest kas näiliselt või ka tegelikult mingi muu, mitte-põhiseaduslik organ à la nn krokodillide komisjon või koalitsiooninõukogu.

Usun ka, et Eestis pole palju inimesi, kes vaidleksid vastu Raidla esitatud teesile, et midagi tuleb ette võtta ka Eestis valitseva «permanentse ja vaibumatu valimiskampaaniaga», mis tähendab, et polegi hingetõmbeaega, mille jooksul saaks teha tavapärasest poliitilisest horisondist pikema perspektiiviga otsuseid, mis peaks olema kümne või isegi 20-aastase ajahorisondiga.

Tiheda valimisgraafikuga kaasneb ka fenomen, et lubadusi ei jõua ajaliselt täita, mistõttu seda asendab üha uute ja kangemate lubaduste andmine. See aga on tüüpilise püramiidskeemi tunnustega...

Seetõttu tuleb leida võimalus valimiste sünkroniseerimiseks, mis lõpetaks valitseva kroonilise otsustamatuse või ülikonjunktuursuse riigis. Paljukirutud parteide rahastamise aga võiks anda riigikontrolli professionaalsetesse ja poliitilise ringkäendusega mitte seotud kätesse.

Väga intrigeeriva ettepaneku esitas Jüri Raidla ka peaministri rolli tugevdamiseks riigi arendustöö, innovatsiooni ja strateegilise juhtimise korraldamisel. On ju sama teed läinud viimati Jaapan, varem aga Singapur ja mitmed teised innovatsiooni liiderriigid maailmas.

Praegu on peaministril pigem valitsuse istungite juhataja roll, riik on aga killustunud ühendamata ja isepäisteks vürsti- ja vasallriikideks. Olen veendunud, et igal juhul tuleks midagi teha, võimestamaks riigi otsustustasanditel seire- ja prognoositegevust.

Ka riigikogu tulevikukomisjon oleks selles kontekstis kindlasti otstarbekas luua, toetudes senistele headele kogemustele seoses analoogse interdistsiplinaarse ja laiahaardelise Euroopa asjade komisjoniga.

Tervikuna tuleks prioriteete rohkem väärtustada ja nende realiseerimisele rõhku panna ka organisatsiooniliselt. Näiteks pakkus poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige Annika Uudelepp välja, et Eestis võiks ministriportfellide arv olla paindlik ja ministriportfellide loomine võiks olla võimalik vastavalt sellele, kuidas riigi prioriteedid ja eesmärgid seda nõuavad.

Näiteks oleks Eestil praeguses olukorras vaja tööhõiveministrit, samuti kliima- ja energiaministrit. Riiki võiks ehitada prioriteetidest sõltuvalt nagu legot, reageerides paindlikult väljakutsetele, mitte fikseerudes alatiseks vaid valdkondlikule hierarhilisele struktuurile.

See aitaks vältida tunnelnägemise valitsemist, reaalselt juba tekkinud arengulõhesid riigiasutuste vahel, ametkondlikku primitiivset egoismi ja muutustevastasust. Tuntud ettevõtja Toomas Lumani arvates tuleks üleüldse loobuda lausetest, nagu «me pole kunagi nii teinud» ja «me oleme alati just nii teinud», mis pole mingi argument haldusaparaadi reformimise diskussioonis.

Eesti peab saama inimestele tsentrifuugist magnetiks, kõlas konverentsil professor Mati Heidmetsa esitatud üleskutse. Eesti peab muutuma riigiks, kuhu inimesed tahavad (tagasi) tulla. Kuigi väliste näitajate järgi on Eesti ühiskond haritud ja vabade inimeste ühiskond, iseloomustavad Eesti ühiskonda suured lõhed, kuid neid erisusi ei märgata ja neist ei tehta välja.

«Tulude jaotuse ebavõrdsuse järgi oleme rohkem Venemaa kui Euroopa,» ütles Heidmets. Kuigi inimesed ise ei tee neist lõhedest numbrit, on see üheks indikaatoriks, nagu ka väljaränne ja vähene huvi Eestisse tulla või siia jääda, et meil on elukvaliteedi ja ühiskonna toimimise kvaliteediga probleeme. Eestlaste rahuloluhinnangud on madalad, Euroopas viimaste hulgas.

Kõlama jäi ka mõte, et meie ühiskonnas on palju varjatud sallimatust. Just hiilivat, latentset, mitteagressiivset sallimatust avalikus keelekasutuses, suhtumises igasugustesse vähemustesse ja arvamuste paljususse. See aga pole inimestele inspireeriv ning sunnib lahkuma intelligentsemaid kohalikke ja takistab ka väljast ajude sissetulekut.

Pealegi ei piisa kahe- või ka kolmekümne või kolmesaja aju sissetoomisest. «See ei aita, sest ajud kuhtuvad vanamoodi korraldatud ühiskonnas,» ütles Marju Lauristin. Samas, just neist elukeskkonda ja -kvaliteeti iseloomustavaist tegureist sõltub Eesti kui ühiskonna atraktiivsus. Ning see, kas sündinud lapsest saab kord meie inimvara või ekspordiartikkel. Sellest aga omakorda sõltub nii meie riigi tugevus kui majanduse edu.

Nagu arvab Ülle Madise, peaks Eesti ambitsiooniks olema maailma parimaks saamine, mitte originaalist viletsamaks koopiaks. Selleks tuleks saavutada siin maksimaalne heaolu, teaduse, tehnika, lõbustuse ja disaini ainulaadne ühendus. Muutuda kohaks, kus inimestel on mõnus elada.

Ära tuleb kasutada nii elava mitmekesise linliku keskkonna võimalusi kui ka puhta maakeskkonna omi. Tuua Eestisse tagasi ajud ning need, mis pole veel ära läinud, siia jääma meelitada. Nagu ka uut kvalifitseeritud rahvast juurde tuua, katmaks valdkondi, kus meil kitsas käes.

Igati õigus on Tiit Vähil, kui ta ütles konverentsil, et me peame muutuma ummikriigist keskriigiks ning selleks tuleb panustada teadusele, haridusele ja majandusele. Peab taastama Eesti atraktiivse positsiooni ida ja lääne vahel. Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist nelja-viie protsendi tasemele.

Praeguses maailmas on seda kasvu võimalik leida üksnes kasvavatelt turgudelt ja kui saame paar protsenti sellest idast, siis oleme ülesandest poole lahendanud. Vastasel juhul tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk- ja Lääne-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud ka siis, kui turutingimused meile suhteliselt lahedad olid.

Majandusteadlane Urmas Varblane sõnas, et Eestist läheb rohkem raha välja, kui tuleb tänu ekspordile sisse. Tänapäeva majanduses on kõige tähtsam meie koht globaalses väärtusahelas ning Eestil tuleb oma senist kohta muuta.

Olukord paraneb, kui Eesti ettevõtjad leiavad uusi turge või uusi segmente vanadel turgudel, neid mitmekesistades ja mitte piirdudes paari-kolme naaberriigiga.

Selles tuleb neid abistada. Ei peaks keskenduma unikaalsele teenusele, vaid mõtlema, milline on ettevõtte ärimudel ja kuidas siduda innovaatiliselt juba teadaolevaid tehnoloogiaid ja teenuseid viisil, millega olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Me peame targalt spetsialiseeruma. Ent kuidas seda teha - selleks on vaja koondada kõigi jõupingutused nii riigi kui ettevõtete tasandil. Siis suudame konkureerida ka Hiinaga.

Euro tulek ei lahenda iseenesest Eesti ekspordi järsu kasvatamise vajadust, sest säilib senine olukord, kus eurotsooni-väliste riikide suhtes on meie kaubad sama kallid või odavad kui seni.

Muuseas, Eestis on reaalne vahetuskurss viimase kümne aastaga tugevnenud lausa ligi 70 protsenti! Euro ei too automaatselt kaasa ka teadmistepõhise majanduse teket ega uute äriideedega alustamist, ei aita kaasa teadmiste kasvule või uue, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ettevõtjate-juhtide põlvkonna tekkele. Majanduskriisi käigus toimub USA, paljude Lääne-Euroopa jt riikide ettevõtetes äripartnerite inventuur, arvab akadeemik Varblane.

Kohandumise käigus otsitakse uusi, senisest tõhusamaid lahendusi. See on võimalus ka meie ettevõtlusele - pakkuda ennast sobivaks partneriks, mis aga eeldab edukust äritegevuse sihtkohtade vahelises võitluses. Siin on kõik vahendid olulised.

Arvan, et ka meie seni edukas maksupoliitika vajab analüüsi ja jätkuvat täiustamist, sest PWC viimase maksu-uuringu andmetel eraldivõetuna ettevõtte maksukoormuse järgi on Eesti maailmas tagasihoidlikul 131. kohal ning Euroopa Liidus alles 19. kohal.

Samas on uuringu andmeil viimase aasta jooksul oma maksukeskkonda ettevõtjasõbralikumaks muutnud koguni veerand maailma riikidest: 20 riiki vähendas äriühingu tulumaksu, üheksa tööjõu maksustamise määra ning 37 riiki lihtsustas maksudeklaratsioonide edastamise korda või süsteeme.

Meil aga, viidates kriisile, on ettevõtjate jaoks maksukoormus veelgi kasvanud ning tulevikukavad viitavad samuti ettevõtjate maksukoormuse kasvule olukorras, kus mitmed Euroopa riigid teevad pingutusi, et makse pigem alandada.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna ütles, et oleme tänu kriisile jõudnud esmakordselt seisu, kus me mõtleme, kas ja milline on Eesti koht globaalses väärtusahelas. Kriisi ajal on võimalused just väikestel.

Pealegi, globaalsed trendid kriisi tõttu ei muutu ning need tuleks tabada ja ära kasutada. Selle nimel töötakse Arengufondi koordineerimisel kevadeks välja «Eesti kasvuvisiooni 2018», milles sünteesitakse, millised on kümne aasta pärast Eesti konkurentsivõimekuse valdkonnad ja nendeni jõudmise teed.

Tegelikult on Eesti kriisist väljumise ja edasise majandusliku edukuse eelduseks see, kuivõrd suudab Eesti oma eelmise eduloo muuta uueks edulooks, kasutades parimal viisil ära oma suhtelisi eeliseid.

Selle võtmeks pidas konverentsi lõppdiskussioonis osalenud president Toomas Hendrik Ilves oma väiksuse paindlikku realiseerimist ja oma tee leidmist, kriitiliselt hinnates ja ära kasutades teiste nõuandeid ja soovitusi. Nüüd aga tuleks keskenduda pikaajalistele eesmärkidele, kuna neid ei ole võimalik lahendada projektipõhiselt.

Euro aga on vaid abivahend Eesti majandusedu kindlustamisel ja elukvaliteedi parandamisel, kui me oskame seda õigesti ära kasutada. Nüüd tuleb meil mõtelda, kuidas rakendada oma loovus uute eesmärkide saavutamiseks, ning mitte muutuda konservatiivseks ja hoida jäigalt kinni neist lahendustest, mis olid edukad 15 aastat tagasi, ütles president.

Presidendiga diskuteerinud Briti ajakirja The Economist mõjukas analüütik Edward Lucas märkis, et kusagil pole ühest retsepti kriisi ületamiseks ja majanduse ergutamiseks.

Eestis on kõike palju lihtsam korraldada kui lääneriikides - see võikski olla Eesti konkurentsieelis ja üks eduloo nurgakivi. Riik ei ole veel ajudest tühjaks jooksnud, kuid tuleb teha nii, et seda ei juhtuks. «Ajudele» on käimas üleeuroopaline võidujooks, kuid sellel rahvusvahelisel areenil pole Eestit märgata. Lucas hoiatas ka elukutseliste poliitikute eest, kes kaotavad sideme ümbritsevaga - poliitikud peaks roteeruma eri valdkondade vahel.

Kriis lõpeb sõltumata euro tulekust. Oleks hea, kui meil jätkuks aega seda ära kasutada ja sellest õppida. Konverentsil pakuti välja suur hulk erinevaid ideid ja ettepanekuid. Ükski neist pole vaieldamatu. Ükski neist pole üleöö rakendatav. Jääb vaid loota, et nende ja teiste ideedega töötatakse edasi ning neid ei vaikita maha ega lasta põhja kriitika turmtulega.

Konverentsi ettekannete ja aruteludega saad tutvuda põhjalikumalt siin.

Raivo Vare, Arengufondi nõukogu esimees

Postimees: Euroopa Paradoksiks nimetatakse Euroopa suutmatust oma teadustulemusi äris ja ühiskondliku heaolu suurendamisel ära kasutada.

Maailm tunneb palju tehnoloogilisi avastusi, mis on tehtud Euroopas või eurooplaste poolt, kuid viidud ärisse pigem Ameerikas. Elektronmagnetlained (Maxwell) avastati ning radar nuputati välja Euroopas, mikrolaine ahi aga ehitati ja kommertsialiseeriti USAs. Sarnaselt töötati Tim Berners-Lee poolt world wide web'i põhimõte välja CERNis, Šveitsis, samas näiteks esimesi internetiettevõtteid Netscape asutati USAs.

Ja ometi räägime me Eestis tõsimeeli, et peame oma kõrghariduse ja teadusega Euroopasse jõudma - neilt eeskuju võtma. Võtma eeskuju kelleltki, kes paradoksaalsel kombel isegi oma teadussaavutusi majandusse ja ühiskondlikesse väljakutsetesse istutada ei suuda?
Mis siis ikkagi on Euroopa Paradoksi taga? Käin siinkohal välja oma mõttekäigu. Ja jätan sedakorda targu puutumata asjaolu, et tegelikkuses on ka Euroopa teaduse sisuline tase ning vastavad investeeringud allpool USA näitajaid.

Nüüd arutelu juurde.

Teadus on traditsiooniliselt olnud selgete monodistsipliinide põhine, olgu selleks siis füüsika, matemaatika, keemia, geoloogia, ajalugu või usuõpetus. Oma kogemuse najalt Inglismaal võin öelda, et mida vanem ülikool, seda ortodokssem ta on - sajad aastad kitsaid teadusvaldkondi, ajalugu ja Nobeli preemiaid teevad nad küll autoriteetseks, kuid ka vähepaindlikuks. Uuema aja ülikoolid ei saa küll kelkida nobelistidega, kuid on palju interdistsiplinaarsemad. Viimane muide on aidanud neil kaasata rohkem raha ettevõtetelt nii teaduse kui ka õpetamise tarbeks ning huvitava asjaoluna on sellised ülikoolid ka välistudengite seas popimad.

Ühiskond ja majandus on seevastu olemuselt keeruliste ja erinevaid teadusalasid läbivate probleemide ning väljakutsete põhine, nii igapäevaelus kui ka kasvõi riigi juhtimises. Ettevõtted otsivad võimalusi nutikate lahendustega nende proovikivide najalt äri ja raha teha. Fossiilsete kütuste nappus viib uute energialiikide, -kandjate ning -seadmete turuletoomiseni, milleks ettevõtted ühendavad erinevate teadus- ja tehnoloogiaalade saavutusi. Rikka maailma vananemine seab väljakutsed sotsiaal- ja tervishoiusüsteemidele, luues sellega ettevõtetele taas võimalusi nutikateks, kuid paratamatult mitmetahuslisteks toodeteks, teenusteks või lahendusteks.

Senikaua kuni teadlane ja inimene-riigijuht-ettevõtja vaatavad maailma läbi erinevate prillide, on äärmiselt vähetõenäoline, et teadusse ja kõrgharidusse pandud kroonid ning inimesed parimal viisil ja kujul ühiskonda tagasi jõuavad.

Valguskaabli asemel ühendab Euroopa teadust ja ettevõtlust kõver toru, mis lekib või on sõlmes mõnedes riikides vähem (nt Inglismaa, Soome, Rootsi, Taani), mõnedes rohkem (eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa maades ning Lõuna-Euroopas).

Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik ning edaspidine mõjusam panus ühiskonda sõltub sellest, kas me suudame nende kitsa ja monodistsipliinipõhise näo ühiskonna poolt arusaadavasse probleemipõhisesse vormikeelde panna. Ja sellest tulenevalt teadust ja õpetust distsipliinide vaheliselt teha. Kindlasti ei välista see väljakujunenud teadusdistsipliinidega edasitegelemist, kuid peame leidma tee, kuidas need ühiskonna poolt mõistetavate ja lahendusi vajavate väljakutsetega otseselt haakuma panna.

Näiteks seesama vee temaatika, millest ma kord varem Postimehes kirjutasin. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muuhulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid tuleb uurida ja õpetada erinevate alade teadlaste ja õppejõudude koostöös, mis tähendab erinevate teaduskondade ja koolide kokkutoomist - lähendamist.

Soovitan selleks tõsta tuhast Eesti Ülikooli idee. Mitte koheseks otsustamiseks, juhtkonna ja juhtlinna valimiseks, vaid sisukateks aruteludeks ning analüüsideks.

Diskussiooni keskmes peab olema vastuse leidmine küsimusele, milline peab olema Eesti kõrgharidus ja teadusmaastik, et vastata tulemuslikult ühiskonna ees seisvatele komplekssetele väljakutsetele (mitte pelgalt efektiivsust suurendada!).

Füüsiline või virtuaalne vorm, juhtimisstruktuur ja rahastamismudelid tuleks esialgu tahaplaanile jätta. Samuti ka nimi, kuigi selle nutikalt valime võib juba enne ametlikku avamist maailma tähelepanu tuua, nagu seda on kogenud soomlased Aalto Ülikooli rajamisel. Kolme senise Helsinki ülikooli liitmisel moodustunud innovatsiooniülikooli elik Aalto Ülikooli tuntakse juba enne selle ametlikku avamist 2010.a alguses laias maailmas hästi!

Lihtsalt filosofeerides võiks Eesti Ülikool (miks mitte meie teadussaavutuste ajalugu ja ka kahekroonist vaadates von Baer'i nimeline) koosneda väikesest arvust multi-distsiplinaarsetest instituutidest ja selle kaudu võiks ka Eesti kõrgharidust uuel tasemel rahvusvaheliselt müüa. Polaarsete instituutide alla võiks esialgu omandivormi ignoreerides püüda klasterdada (vähemalt kõrgemate tasemete kraadiõppe, ingl. k. post-graduate tasemelt) Eestis olemasolevad õppetoolid ja teaduskonnad, keskused, instituudid, kõrg- ja ülikoolid.

Kindlasti tuleb hoolitseda selle eest, et tänased edukamad keskused, kasvõi Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Ülikoolis oma näo ja teo säilitaksid ning seda pigem laiendaksid ja teiste valdkondadega seoksid, samas üksteist ei dubleeriks. Eesti Ülikool peab kindlasti olema erinevate identiteetide ja valdkondade kaasaegne ning lõimunud summa, mitte "ühepikkuste näppudega" tudengite-teadlaste-keskuste kogum. Kesksel kohal peab olema ambitsioonikus olla parim, loomingulisus, avatus maailmale, arvestatav hulk maailmateadlasi ja välisõppureid. Viimaseid peab olema vähemalt 10 protsenti, tänase 1,4 protsendi asemel.

Ideaalis võiksid instituutideks voolitavad probleemvaldkonnad ühtida riiklike strateegiliste kasvuvaldkondadega. Nii moodustuks alus kõrgharidust, teadust ja ettevõtlust ühendavatele kasvuprogrammidele, mille alusel Eesti majandust tulevikku suunata. Arengufondi seirete taustal tõusevad selliste võimalike valdkondadena esile säästev energeetika ja keskkond, tervise- ja heaolu tooted ning teenused, rahvusvaheline kaubandus ja juhtimine, multikultuursuse väljakutsed ja võimalused, küberrakendused ja digitaalne meedium.

Kui me leiame Euroopa paradoksiküsimusele eestlasele omase elutarga lahenduse ja selle ka ellu viime, siis julgen mina küll panuse panna sellele, et Eesti ühiskond, majandus, kõrgharidus ja teadus hakkavad ühte jalga käima. Seeläbi muutub Eesti tudengeid eksportivast doonormaast neid ligitõmbavaks ja talentide seas popiks riigiks.

Igatahes tuleb diskussiooni Eesti kõrghariduse tuleviku osas avardada ja ambitsioonikamaks muuta. Kui Singapuri Rahvuslik Ülikool NUS sai 50 aastaga maailma 30 parima ülikooli sekka, peab ka meie siht olema seatud parima 100 piirimaile. Kuid see on vaid vormiline eesmärk. Kõrghariduse sisuline ülesanne on ikka ühiskonna ja majanduse väljakutseid aduvate ning neid lahendada suutvate ja meie riigi tulevikku kujundavate talentide arendamine.

Artikkel põhineb autori esitlusel 15. oktoobri konverentsil "Eesti Euroopa Kõrgharidusruumis - kuidas edasi?".

ott.parna[A]arengufond.ee, Eesti Arengufondi juhatuse esimees

Äripäev vahendab: Igal ettevõttel ja riigil on vaja aeg-ajalt vahetada arengukäiku või muuta suunda. Praegusel kriisiajal on selge, et senised lähenemised endise edukusega ei tööta. Uue eduni viib muutumise ja uuenduste tee, peenemalt öeldes innovatsioon.

Sellise tee leidmiseks tasub vaadata tulevikku, otsida sealt pidepunkte. Milliste raamidega peame arvestama ja milliseid võimalusi tekib järgnevatel aasta(kümne)tel? Tasub uurida ja mõtestada ümbritsevast maailmast saabuvaid signaale ja neist nähtuvaid trende, et oma samme ja otsuseid tulevaste arengute ennetamiseks või neist kasu lõikamiseks kavandada.

Sedasi luuakse "tulevikutark" strateegia. Edukate riikide ja firmade kogemus näitab, et just sellise strateegiaga on suurim tõenäosus eduni jõuda.

Juba ülehomme paneb Eesti innovatsiooni aastakonverentsi raames meid rohkem tuleviku peale mõtlema USA futuroloog Dick Pelletier, kelle tööalaks on teaduse ja tehnoloogia areng ning neist tuleneda võivad muutused inimeste igapäevaelus ja ühiskonnas.

Tema visandatav tulevik on kohati justkui ulmefilmidest ja -raamatutest tuttav. Uue tehnoloogia najal igavese eluni või inimesest targemate robotite ja kosmoseliftideni peatset jõudmist on ennustatud kaua. Elu on näidanud, et tehnoloogiline progress kipub tegelikult võtma rohkem aega ja toimuma mõneti teisiti, kui algselt loodetud. See aga ei tähenda, et tegemist oleks ainult kaugete unistuste või sci-fi'ga, millega pragmaatilise meelega inimesel-ärimehel-riigijuhil pole tänases päevas midagi oma töös ja strateegiate loomisel peale hakata. Futuroloogide tööks on näidata suunda ja avada võimalusi, millest juhinduda.

Arengufondi seiretöö seisneb tulevikutrendide jälgimises ja Eesti konteksti tõlgendamises. Teame omast käest, et meil ollakse harjunud elama reageerivalt tänapäevas. Isegi kriisi ajal kiputakse liiga vähe tulevikuvõimalusi otsima ja vaagima. Ainsaks lahenduseks peetakse sageli jooksvat kohanemist kõigega, mis tuleb. Tulevikutrendidest lähtuva proaktiivse strateegiani või uuendusteni on jõudnud vähesed.

Seepärast on kasulik kuulata futurolooge, kes pakuvad pikemat, esmapilgul ulmelisemat vaadet. Nendega ei pea joonelt nõus olema, samuti pole nende ideed kohe kasutatavad. Küll aga tasub nende jutu najal mõelda.

Alustada võiks järgmiste küsimustega:

• Kas oleme kirjeldatud arenguteks Eestis valmis, kui nad peaksid varem või hiljem tõeks saama?
• Mida need mulle või mu ettevõttele või mu riigile kaasa tuua võivad?
• Kas saaksin neist kuidagi kasu lõigata, eriti arengute realiseerumisse kuidagi panust andes?

Viimane on oluline küsimus just teaduse ja tehnoloogia muutustele tuginevate futuroloogide pakutava tulevikunägemuse puhul.

Teadus ja tehnoloogia üksi ei too majanduslikku kasu ja ühiskondlikku heaolu. Keegi peab need saavutused inimestele vajalikeks rakendusteks muutma, viimaste ümber ärimudelid ja avaliku teenuse pakkumise mudelid looma.

Tuleviku analüüsijate rolliks on innustada sellise rakenduslikuma tasandi arutelusid ja lahenduste loomist. Teisisõnu, anda hoogu tulevikku vaatavale ja murrangut toovale innovatsioonile.

Dick Pelletieri jutu najal tasub mõelda hoolega ja julgelt, kuidas kaugelt kumavatest trendidest Eestis äri leida ja rajada.

Samas tuleb tuleviku kujunemist jälgida ja uusi võimalusi otsida pidevalt. Uuendama ja muutuma peame ju tegelikult kogu aeg.

siim.sikkut[A]arengufond.ee, Arengufondi majandusekspert

Deflatsioon pole Eestis toimunud piisava kiirusega ega ulatuses, Kesk-Euroopa kulueelis Baltimaade suhtes on veelgi kasvanud.

Kujunenud olukorras pole meil hetkel teist võimalust kui minna oma kitsastes tegevusraamides ainsat võimalikku ja valitud teed senisest jõulisemalt edasi ning lisaks sellele algatada paralleelselt muutusi, millega püsida teiste kõrval siiski konkurentsivõimelisena.

Kuigi meie kriisist väljumise strateegias on juba keskne koht eurole üleminekul ja sellest tuleneval avalike kulutuste kärpimisel, on vajalik kasutada kõiki võimalikke lisameetmeid, et taastada uue kasvu tagamiseks vajalik välisinvestorite huvi Eesti majandusse investeerimise vastu.

Paljudest teguritest, mis teevad ühe või teise koha investorile atraktiivseks, on üldiselt kõige kiiremalt muudetav kulutase. Võrreldes teiste ELi liikmesriikidega suurenesid Eestis töötasuks minevad kulutused kriisile eelnevatel aastatel väga tempokalt: Eurostati andmetel kasvasid tööjõukulud Eestis kuus korda kiiremini kui ELi euroalal, sealhulgas Soomes. Meie probleemiks on, et kriisi ajal pole me suutnud seda arengut vajalikul kujul ja mahus ringi pöörata.

Deflatsioonilise protsessi suunamisel on meie põhimeetmed olnud avalike kulutuste vähendamine ja palgakärped ning samaaegne tegevus tootlikkuse suurendamise nimel. Paraku on see protsess olnud vajalikust aeglasem ja 2009. aasta teise kvartali seisuga edenemist veel ei paista. Kuigi keskmine kuupalk on alanenud 4,4% ja sealhulgas töötlevas tööstuses 9%, ei ole see piisav, et tasakaalustada tööjõu kallinemist kriisieelselt ja Eesti reaalse efektiivse vahetuskursi tõusu kümne viimase kuu jooksul.

Samuti peame arvestama, et ettevõtjate tegelikke kulutusi kajastav keskmine tunnitasu on odavnenud aastaga ainult 3,3%. Kohandumise aeglusele viitab ka tarbijahinnaindeks, mis alanes 1. juuniks võrreldes aastatagusega üksnes 0,3%, kuigi töötlevas tööstuses 3,2%.

Need näitajad tekitavat muret, kui võrdleme oma arengut ja seisu teiste riikidega, eelkõige investeeringute ligimeelitamise ja ekspordi konkurentsivõime poolest. Ettekujutuse probleemi suurusest annavad IMFi ökonomistide hiljutised arvutused, milles on võrreldud Balti ja Kesk- Euroopa riikide reaalse efektiivse vahetuskursi muutumise ulatust ja kiirust kriisi algusele järgnenud kuude jooksul ning nende maade odavamaks või kallimaks muutumist oma kaubanduspartnerite suhtes (vt joonis).

Sellest ilmneb, et alates finantskriisi puhkemisest möödunud aasta oktoobris on Kesk-Euroopa riigid muutunud oma partnerite suhtes 10–15% odavamaks ja Balti riigid umbes 5% kallimaks. Kui taustaks vaadata veel täiendavalt Kagu-Aasia riikide kulutaseme kohandumise tempot kümme aastat tagasi, on asi veelgi selgem. Balti riikide kohandumise tempo jääb sellele kõvasti alla, Kagu-Aasia kärme taastumine toetus ju suurel määral kiirelt saavutatud kulueelisele.

Kindlustunnet ei paku ka meie kulutaseme võrdlemine ELi üksikute maadega. Eurot kasutavates maades (riikides, kelle suhtes on Eestil fikseeritud vahetuskurss) alanes tööstustoodangu hinnatase Eurostati andmetel möödunud augustist selle aasta juulini ligikaudu 5 protsendipunkti enam kui Eestis. See aga tähendab, et majanduskasvu taastumisel Euroopas ei pruugi paljud tellimused siia enam naasta, sest me oleme teistest maadest endiselt kallimad. 

Peame niisiis tõsiselt arvestama võimalusega, et meie tõenäoline kriisi põhja jõudmine ning eelmiste kvartalitega võrreldavatest kukkumistest pääsemine ei tähenda veel uue kasvu algust. Kriisi põhjas võib praeguse kulutaseme juures saada alguse üksnes väga aeglane ümberstruktureerimise protsess. Ainsaks lahenduseks on deflatsioonilist kohandumist kiirendada ehk peame palku ja hindu olema valmis ka tegelikult ja mitte ainult retoorikas alandama. 

Samas on nüüd täiesti selge, et oma konkurentsivõime taastamiseks peame alustama aega viitmata struktuuriliste reformidega, sest kriisieelsete põhimõtete abil me oma sotsiaalsfääri ja avalikku sektorit enam finantseerida ei saa. Pikema investeerimishuviga investoreid huvitavad riigi pikaajalised sotsiaalmajanduslikud suundumused ja jätkusuutlikkus samavõrd kui vahetuskursi stabiilsus.

Samuti peame oma ettevõtlus-, teadus- ja arendustegevuse ning hariduspoliitikat ja -praktikat korraldama selliselt, et me suudaks muuta Eesti majanduse ekspordipõhiseks ja uutele investeeringutele atraktiivseks.

Sellele tegelikult juba vanale järeldusele annab järjekordse kinnituse Maailma Majandusfoorumi (WEF) värskelt avaldatud riikide konkurentsivõime uuring ja järjestus. Esimesel pilgul paistab sealt muidugi, et Eesti konkurentsivõimega poleks lahti nagu midagi. Paar kohta üldrivis langust ja kaotus sajandikkohaga tšehhidele või Küprosele ei tähenda ju reaalses riikidevahelises konkurentsis suurt midagi.

Kuid kui vaadata natuke lähemalt meist tagapool toimuvat, ilmneb, et ka raskel kriisiajal on rida riike oma positsiooni oluliselt suutnud parandada. Kõige silmapaistvamaks näiteks edust on vast sageli alavääristatud Poola, kes ei ole mitte lihtsalt WEFi tabeli kõige kiirem tõusja EL riikide seas (7 kohta). Tähele tasub panna, et Poola on kõigest aastaga sellist tõusu teinud eelkõige ettevõtetes loodava lisandväärtuse kasvupotentsiaali ja keerukamate konkurentsivõime tegurite olulise edasiarendamisega. Kuna agar töö on poolakatel neis suundades ka käesolevas kriisis jätkumas, siis võivad nad järgmiseks aastaks vabalt Eestist mööda tuhiseda.

Eesti jääb teistest maha just majanduses loodavat lisandväärtust ehk kulupõhisest konkurentsieelisest eemalduda lubavate tegurite edenemise poolest. Seda kitsaskohta lahendamata ei muutu me oluliselt konkurentsivõimelisemaks isegi siis, kui deflatsiooni abil kohandumist kiirendame.

Meil on käsil rohkem kui eelarvekriis – ja lahenduseks vaja enamat kui euro.

Loe Heido Vitsuri arutluskäigu täisversiooni Raportist Riigikogule (7 mb, pdf)

Siim Sikkut EPL arvamusküljel 09.09.2009

Eesti konkurentsivõime keset kriisi

Eesti on 133 riigi arvestuses 35. kohal. Vaatamata kriisile ja majanduslanguse sügavusele oleme pingereas langenud vaid kolm kohta. Siiski tasub raporti põhjal olla murelik selle üle, kuidas konkurentsivõimet edasi hoida ja kasvatada - sellest sõltub ju ka kriisist väljatulek.

Maailma Majandusfoorum seab riigid pingeritta kaheteist-kümne nn konkurentsivõime teguri põhjal. Ettearvatavalt tuleneb Eesti langus üldrivis eeskätt meie majandusolukorrast, suurim on kukkumine just makromajandusliku stabiilsuse kui ühe konkurentsivõime baasteguri puhul. Seda tasakaalustavad mõnevõrra edenemised sellistes tegurites nagu tööturu toimimise efektiivsus ning Eesti ettevõtete tehnoloogiline küpsus (s.t suutlikkus tipptehnoloogiat kasutada).

Makromajanduse kõrval on teine oluline tagasiminek olnud innovatsiooni teguris. Maailma Majandusfoorumi küsitlusele vastanud ettevõtete hinnangul on Eesti ettevõtete ja riigi üldine uuendusvõime ning vastavate spetsialistide kättesaadavus Eestis aastaga halvenenud, vähemalt teiste riikidega võrreldes.

Maailma Majandusfoorum jagab riike arengutasemetele SKT per capita ehk elanike arvuga kohaldatud aastase sisemajanduse kogutoodangu taseme alusel. Eesti kuulub sel aastal esimest korda kõrgeima arengutasemega nn innovatsiooni-põhiste majanduste rühma. See tähendab, et meie konkurentsivõime edasist kasvu mõjutavad enim keerukamad konkurentsivõime tegurid: seesama innovatsioon ja teisena äri keerukus. Viimane näitab, kui keerukat ja selle võrra tulusat ja kasumlikku tööd ja ettevõtlust Eestis(t) on võimalik teha - milline on majanduse n-ö struktuurne kvaliteet.

Tšehhi ja Poola läksid ette

Siin ongi murekoht peidus. Nagu öeldud, oleme innovatsioonis aastaga positsioone kaotanud. Äri keerukuse tegur on aga Eestil olnud läbi aegade kõige nõrgem ehk andnud kõigist teguritest meie konkurentsivõimesse seni kõige väiksema panuse.

Just neis kahes teguris rühivad konkurendid Ida-Euroopast kõvasti edasi. Siinkohal pole jutt Lätist ja Leedust, kes on langenud üldrivis Eestist rohkem ja olid juba varem tagapool. Meie konkurentsiareaal on kõvasti laiem ja pigem mängib rolli näiteks see, kuidas areneb tšehhide ja poolakate konkurentsivõime. Tšehhi liikus peamiselt äri keerukuse teguri suhtes saavutatud edu abil värskes pingereas Euroopa Liidu (EL) uute liikmesriikide arvestuses esimeseks. See koht oli seni aastaid Eesti käes. Poola tegi äri keerukuse ülikiire kasvu najal EL-i riikide seas suurima edasihüppe koondpingereas. Äri keerukuse poolest läks Poola, keda oleme vahel isegi alavääristanud lihtsakoelise majanduse tõttu, Eestist mööda.

See tähendab, et Eestil on oht tulevikus ekspordi, väliskapitali, tehnoloogia ja koostöö pärast riikide vahel paratamatult toimuvas konkurentsis alla jääda, kui me ei suuda oma konkurentsivõimele keerukamaid aluseid välja arendada. Sel juhul ei saa me ka oma elatustaset ja majanduses loodavat lisandväärtust teistega samaväärselt suurendada.

Raporti autorid ise on rõhutanud, et kriisi ajal tuleb hoida eelkõige konkurentsivõime baastegurid korras: suurendada makromajanduslikku stabiilsust, arendada institutsionaalset keskkonda, infrastruktuuri, rahvatervist ja üldharidust. Nendes suundades näib Eestis töö käivat.

Eesti majanduse konkurentsivõime pikaajaline kasv on siiski eelkõige kinni innovatsioonis ja äri keerukuses. Seda mitte ainult edetabelis kõrgemale kohale jõudmiseks, vaid ka majanduse tegeliku kasvuvõime poolest. Muidugi on neiski suundades meetmeid ja algatusi töös üksjagu, kuid peame olema agaramad ja suutma rohkemat.

Vt ka sama arvamuslugu EPL online keskkonnas

Meediakajastust samal teemal:

ERR teleuudis: Eesti konkurentsivõime langes 3 kohta.

Postimees: Eesti riigi konkurentsivõime kahaneb jätkuvalt

Postimees: Juhtkiri: IT-riigi müüt on meil risti jalus ning päeva karikatuur

Äripäev: Ujuva valuutakursiga Poola astub Eesti kandadele

Eesti Ekspress online: Eesti pole enam uute riikide liider konkurentsivõime edetabelis

Vaata lisaks:

WEFi konkurentsivõime raporti Arengufondi poolset esitlusmaterjali pdf-formaadis (0.7 mb)

Raporti materjalid WEFi kodulehel (sh täisraport)

Koostöömemorandumi terviktekst: „Eesti IT akadeemia“ on koondnimi ühisele algatusele, mille eesmärgiks on viia Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) alane kõrgharidus uuele, rahvusvaheliselt läbilöögivõimelisele tasemele.

See tähendab maailmatasemel IKT kõrgharidust, mis on:
- interdistsiplinaarne;
- atraktiivne andekatele tudengitele nii meilt kui ka mujalt;
- tõmbab ligi tippõppejõude ja -teadlasi;
- aitab kaasa Eesti ettevõtete rahvusvahelisele IKT või IKT-l põhinevale ärile;
- ajendab uue laine välisinvesteeringute tulekut Eestisse.

Eesti kasuks eesmärgi saavutamisel räägib meie rahvusvaheline tuntus eduka IT riigina, mis suudab uusi info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutusele võtta ja edasi arendada. Selle baasilt on oluliselt lihtsam jätkata usalduse ehitamist Eesti kui arvestatava IKT kõrghariduse pakkuja vastu.

Käesolev algatus kasvas välja Eesti Arengufondi tulevikuseire EST_IT@2018 järeldustest. IKT kasutuselevõtt on andnud ligi poole lääneriikide majanduse tootlikkuse kasvust. Eestil on küllaga kasutamata potentsiaali, et IKT-st veelgi enam kasu lõigata.

Paraku on Eestis IKT potentsiaali ära kasutamiseks puudu tuhandeid IKT spetsialiste, mistõttu pole IKT ettevõtetel võimalik Eestis oma äritegevust laiendada. Majanduskriis ja üldine tööpuuduse kasv ei ole selles osas leevendust toonud: töövahendusbüroode andmetel on nõudlus IKT spetsialistide järele endiselt suur, iga kümnes vaba töökoht on pakkuda just arvutispetsialistile.

Keskpikas perspektiivis probleemid süvenevad: kõrgkvalifitseeritud IKT spetsialistide pakkumine väheneb Eesti demograafilistest trendidest tulenevalt lähiaastatel veelgi. 2014. aastal on Eestis gümnaasiumilõpetajaid tänase 12 000 asemel pea poole vähem. IKT kõrgharidusele tähendab see, et tudengite vastuvõtt arvutiteadustes väheneks praeguselt tuhandelt tudengilt vaid viiesajale aastas. Juhul, kui õpingute tulemuslikkus püsiks sama madalal tasemel kui täna, väheneks IKT erialal kõrgkooli lõpetajate arv seniselt ca 350 tudengilt kõigest 190-le aastas.

IKT spetsialistide puuduse süvenemisega arvestades on allakirjutanute ühine eesmärk tagada, et Eestis IKT kõrgharidust omandama asuvate tudengite arv püsiks demograafilisele langusele vaatamata VÄHEMALT senisel tasemel ning et suurem osa õppuritest lõpetaksid õpingud tähtajaliselt.

Lahendusena näeme senisest oluliselt aktiivsemat välistudengite ja -õppejõudude Eestisse toomist. Selleks tuleb IKT kõrghariduses vältida Eesti-sisest asjatut dubleerimist ja koondada jõud Eestist väljapoole suunatud koostööks. Sihipärane välistudengite kaasa¬mine meile olulistest sihtriikidest toetab ühtlasi Eesti IKT ettevõtete püüdlusi vastavatel välisturgudel tegutseda ning eksporditulu suurendada.

Koostööleppe raames oleme otsustanud hiljemalt 2010. aasta kevadeks kokku panna äriplaani - läbi mängida erinevad võimalused, kokku leppida vajalikud sammud ning seejärel mobiliseerida ressursid visiooni ellu viimiseks.

Loodame, et käesolevast pilootprojektist saadavaid kogemusi on võimalik kasutada ka laiemalt, leides mõjusaid ja kiireid viise kogu Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumiseks.

Kutsume kõiki huvilisi „Eesti IT akadeemia" õnnestumisse panustama!

Memorandumi on digitaalselt allkirjastanud:

Taavi Kotka Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsioon Liit,  Peep Sürje Tallinna Tehnikaülikool, Alar Karis Tartu Ülikool, Rein Raud Tallinna Ülikool, Kalle Tammemäe Eesti Infotehnoloogia Kolledž, Ott Pärna Eesti Arengufond.

Siit saad alla laadida Ott Pärna taustaslaidid koostööleppe "Eesti IT akadeemia" põhjustest (pdf 2 mb).

Jälgi ka slidecast'i koos Ott Pärna audioselgitusega sellelt ettevõtmiselt. 

Loe lisaks ka Est_IT@2018 seire järeldusi.

Samal teemal: Indrek Kald ÄP-onlines 

• IT Akadeemia äriplaani projekti direktorina asus tööle Üllar Jaaksoo. Külasta projekti veebikodu www.itacademy.ee

Arengufond edastab siinkohal Info- ja telekommunikatsiooni Liidu teate IKT sektori uuringu kohta. See haakub Arengufondi  IT-alase arenguseirega EST_IT@2018, käsitledes IKT sektori ekspordivõimalusi lühemaajalises plaanis ja kitsamalt, samas kui Arengufondi seire käsitleb IT-sektorit olulise võimaldajana ja pikaajalise kasvu kiirendajana Eestile prioriteetsetes valdkondades nagu tervishoid, haridus, finantsteenused, töötlev tööstus, energeetika ja IKT turvasüsteemid. Nimetaja on uuringul ja seirel ühine: infotehnoloogia - ise väike, kuid jõud on suur!

ITL pressiteade: Uuringu eesmärgiks on kaardistada Eesti IKT sektori ettevõtete tegevusvaldkonnad ja anda ülevaade Eesti IKT sektori ettevõtete põhikompetentsidest ja ekspordivõimalustest. Uuringu viib läbi Poliitikauuringute Keskus PRAXIS koostöös ITLi ja EASiga.

Uuringu tulemusi kasutatakse 2009. aasta märtsis ITLi poolt valminud IKT sektori ekspordile suunatud arengukava edasiarendamiseks ning eelkõige ettepanekute väljatöötamiseks, kuidas erinevate osapoolte koostöös toetada perspektiivseimate IKT sektori ettevõtete ekspordi kasvu nii, et sellest võidaksid nii Eesti elanikud ja teenuste/toodete pakkujad.

Uuring viiakse läbi kahes etapis:

Esimeses faasis, mis kestab juunist augustini, kaardistatakse IKT sektori ettevõtted ja nende peamised tegevusvaldkonnad ning analüüsitakse nende majandustegevust. Kui senised teadmised IKT sektori vallas tuginevad suuremate ja edukamate ettevõtete kogemustele, siis antud uuringus võetakse vaatluse alla ka vähemtuntud ettevõtted.

Teises faasis, augusti teises pooles, viiakse läbi küsitlus eksportivate ja ekspordipotentsiaaliga IKT sektori ettevõtete seas, et selgitada välja ettevõtete peamised ekspordiartiklid, kompetentsid, potentsiaalsed sihtturud, praegused ja edasised ekspordimahud, senine koostöö teiste ettevõtetega ekspordi suunaliste tellimuste täitmisel ja ootused riigile IKT sektori ekspordi suurendamisel.

Väärtustame kõrgelt IKT ettevõtete koostööd küsitlusele vastamisel, aidates seeläbi kaasa Eesti IKT sektori paremale tundmisele ja ekspordivõimaluste kaardistamisele.

Uuringu lõpparuanne valmib käesoleva aasta oktoobris.

Lisainfo: Helena Rozeik, helena.rozeik[A]praxis.ee, Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.

Kolleeg Heido Vitsur kirjutas Äripäeva veergudel (ÄP, 26.-28.06), et Eesti konkurentsivõime on sõltumata välisturgude arengust nõrk ja riik tervikuna vajab tahet muutuda. Selle tõdemuse aluseks on Arengufondi juures kogunenud majandusekspertide ühisseisukoht, mille esitasime koos ettepanekutega kriisist uue kasvuga väljumiseks Valge paberi kujul Riigikogule.

Me oleme oma majandusega fundamentaalselt teises olukorras kui kasvuaastatel - meil on kasvu finantseerimiseks väljast tulevat “värsket” raha pea kolm korda vähem kui buumi ajal - seega vajame paradigmaatiliselt teistsugust vaadet. Viimane Harvard Business Review nimetab seda innovatsiooniks turbulentsi tingimustes, kus lisaks ratsionaalsele vasakule ajupoolkerale tuleb kasutada ka paremat, visualiseerivat ja tervikpilti nägevat poolt ajust.

Kriisidest võidavad riigid, kes viivad raskete aegade kiuste läbi struktuurseid muutusi. Eesti peaks seega muutuma oluliselt aktiivsemaks majanduse toetamisel. See ei pruugi tähendada suuremaid rahalisi süste majandusse, vaid majandusarengu tugitegevuste ja motivatsioonimehhanismide mõjusamat kasutamist.

Iga kulutatud krooni taga peab otsima otsustava muutuse alget. Konkurentsis püsimiseks tuleb püüelda eesmärgipõhiselt ja selektiivsemalt toimiva riigi poole. Seda ka seni rangelt eranditevabas maksupoliitikas ja majandushuvisid liiga vähe tähtsustavas välispoliitikas. Edukas majanduspoliitika on suunatud suure kasvupotentsiaaliga valdkondade eelisarendamisele.

Oleme tööstuse kontekstis välja toonud tervise- ja heaolutooted ning säästva energeetika- ja keskkonnatooted. Ettepanekud tegudeks on Valges paberis esitatud neljas blokis – uus kapital investeeringuteks, ekspordivõime kasvatamine, talentide hoidmine ja Eestisse meelitamine ning olemasoleva tööjõu võimestamine koos hõive hoidmisega. Ekspordivõime kasvatamiseks on riik kavandanud mitmeid uusi samme.

Valges paberis soovitame olla veelgi aktiivsem, näiteks ühe-kahe välisesindaja asemel lähiaastail perspektiivseimatel turgudel teha riiklikku müügitööd 5-10esindajaliste “löögirusikatega“.

Töökohtade loomiseks ja säilitamiseks tuleb olla agaram ümberõppe pakkuja, soodustada ettevõtlusega alustamist (sh alustava ettevõtja palgaga), kaaluda maksueelistuste tegemist töökohti säilitavatele ettevõtjatele ning kasvõi riiklike tellimustega toetada siseturul töökohtade säilitamist.

Et kriisiaja järel uue kasvuni jõuda, tuleb toetada majanduse struktuurimuutusi. Need sõltuvad Eestis olevast inimkapitalist, millel ei tohi kriisis lasta hävineda / Eestist ära minna ja mida samas peame edasi arendama või riiki juurde meelitama.

Peamised mehhanismid on selleks paindlikum ümberõpe ja suurem fokuseeritus (välis)investoritele vajaliku tööjõu pakkumisele, aga ka rahvusvaheliste tippspetsialistide Eestisse toomise soodustamine (sh tööjõumaksude vähendamisega).

Esmaoluline on aga leida kõikvõimalikest allikatest juurde kapitali investeeringuteks. Eestis saab rohkem ära teha EL tõukefondide mõjusaks ärakasutamiseks. Eraisikute investeeringute hoogustamiseks tuleks vabastada väärtpaberiinvesteeringud maksust, vähendada kapitali Eestis hoidmiseks dividenditulu maksustamist, toetada riiklike nurgakivi-investeeringutega riskikapitaliste.

Et tuua riiki uusi otseseid välisinvesteeringuid, tuleb kiirelt alustada investoritele motivatsioonipakettide pakkumist ning luua valitsuse juurde investoritega suhtlemiseks riikliku esindusisiku ametikoht. Sellise “välismajanduse tsaari” koha loomine on seni enim toetust leidnud idee, mille võiks kohe kiirelt ära teha! Paralleelselt üksiktegevustega vajame hiljemalt sügiseks ka seostatud ja mõjusat tervikpaketti strateegilistest sammudest kriisi ületamiseks.

Kulude kärpimine on elementaarne kohandumine, mitte muutuste esilekutsumine.

Ott Pärna, Arengufondi juhatuse esimees.

Loe lisaks Valge paber riigikogule (pdf)

Teekaartide koostamise algatas Eesti Arengufond IT kasutuselevõtu soodustamiseks võtmevaldkondades. Valdkonnad, mis Eestis IT kasutamise mõttes eraldi tähelepanu väärivad, selgusid Arengufondi IT seire EST_IT@2018 esimese etapi tulemusena. Võtmevaldkondadeks valiti need, kus nii Eesti oma vajadused IT lahenduste järele kui ka nõudluse kasv välisturgudel on tulevikus selgelt tõusuteel.

„Eestis on kuum teema küll IT eksport, kuid vähe tähelepanu on pööratud sellele, kuidas IT abil teisi valdkondi, näiteks tööstust või haridust, ekspordivõimelisemaks või tõhusamaks muuta. Arengufondi IT seire teine etapp loob eeldusi selleks, et suudaksime edaspidi saavutada kaks eesmärki ühe korraga – muuta elu Eestis IT abil paremaks ja luua sealjuures ka eksporditavat teadmist,“ ütles Arengufondi infoühiskonna ekspert Kristjan Rebane.

Teekaartide loomise käigus analüüsivad spetsialistidest koosnevad tiimid järgneva kuue kuu jooksul oma valdkonna olukorda, arengustsenaariume ja IT kasutamise väljavaateid 10 aasta perspektiivis ning koostavad eesmärkideni jõudmiseks teekaardid.

Kolmes kuuest võtmevaldkonnast – hariduses, tervishoius ja finantsteenustes – on tiimid koos ja teekaartide tegemine hoo sisse saanud. Töörühmi juhivad e-Õppe arenduskeskuse juht Ene Tammeoru (haridus), e-Tervise Sihtasutuse juht Madis Tiik (tervishoid) ja Tallinna Börsi juht Kaidi Ruusalepp (finantsteenused).

Ülejäänud kolmes – tööstuses, energeetikas ja IKT turvalisuses - missioonitundega eestvedajaid leida ei ole veel õnnestunud. Endast märku anda pole siiski hilja. “Oleme Arengufondi poolt valmis ka hilinemisega startijatele õla alla panema, sest tegu Eesti jaoks väga oluliste valdkondadega,“ täpsustas Kristjan Rebane. Teekaartide koostamise juures on protsess sama oluline kui tulemus. 

Sünergia tekib valdkonna strateegide ja IT spetsialistide ühe laua taha toomisest, kus ühed aduvad valdkonna ees seisvaid väljakutseid ja teised seda, millised lahendusvõimalusi on IT-l pakkuda. 

„Selleks, et aruteludes oleks pilk ettepoole suunatud ja kooskäimiste tulemusena selgelt kommunikeeritav tulemus tekiks, otsustasime rakendada teekaardi meetodit,“ selgitas Kristjan Rebane.

Teekaart on visuaalne vastus küsimustele, kus me praegu oleme, kuhu me jõuda tahame ja mis meil on vaja selleks ära teha. Teekaardi meetod (ingl roadmapping) on mujal maailmas strateegilise planeerimise juures laialt levinud, Eestis aga veel üsna uudne.

Eesti Arengufond on Riigikogu poolt ellu kutsutud, et leida arenguseirega uue majanduskasvu allikaid ning investeerida uut moodi mõtlevatesse ja ambitsioonikalt tegutsevatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse.

Lisainfo: Kristjan Rebane, kristjan.rebane[A]arengufond.ee

Eesti Arengufondi infoühiskonna ekspert http://www.arengufond.ee/foresight/estit2018/