Arenguseire

Eesti Arengufond korraldab sel reedel, 20. jaanuaril Talendifoorumi, kus arutletakse kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu nappusega seotud probleeme ja Eesti võimalusi  hoida, püüda ja arendada talente.

Globaalsel tööjõuturul on hüppeliselt kasvanud nõudlus talentide järele – nende kättesaadavus on ettevõtete ja majanduse arengu võtmeteguriks. Lisaks ettevõtetele konkureerivad talentide pärast üha enam ka riigid.
 
Eesti Arengufondi eksperdi Imre Mürgi sõnul on Eesti osutunud konkurentsis pigem väljarände maaks ning see paneb küsima - mida me saaksime ette võtta, et Eesti oleks talentidele atraktiivsem keskkond.
 
Talendifoorum toob esmakordselt Eestis talendi temaatika ümber kokku üle 150 eri elualade ja vaatenurkadega inimese: meie oma mõtteliidrid, otsustajad, eksperdid, aga ka ärksad noored ja Eestis ennast teostavad välismaalased.
  

Lisaks jagavad teiste riikide kogemusi Arnoud De Meyer Singapurist ja Aira Vehaskari Soomest. Pikaaegne INSEAD’i professor ja tänane Singapuri Juhtimisülikooli president Arnoud De Meyer tutvustab Singapuri edulugu majanduse arengut toetava talendifondi juhtimisel. Ajakirjanik Aira Vehaskari räägib Soome näitel sellest, kuidas välistalentide meelitamisest üksi on vähe, oluline on panustada ka nende hoidmisse.

Foorumiga käivitab Arengufond talendi teemalise arenguseire, mis lähtub “Talendid koju!” algatuse kontekstis Eestis käivitunud diskussioonist ning 2012. aasta lõpuks päädib strateegiliste soovitustega tervikliku Eesti talendipoliitika kujundamiseks.
 
Eesti Arengufond on Riigikogu poolt ellu kutsutud mõttekeskus ja riskikapitalifond, mille eesmärk on teostada majanduse tulevikuvõimalusi avavat arenguseiret ning investeerida uutmoodi mõtlevatesse ja ambitsioonikalt tegutsevatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse.
 

 


 

Kui Eesti ärimehed Aasia poole kiikavad, on tavaliselt esimene kandidaat Hiina. Sel riigil on aga palju kosilasi ja huvi uute tulijate vastu kasin, Indias on Eesti ettevõtete lootused paremad.

India majandus peaks prognooside kohaselt 2025. aastaks kasvama maailma viiendaks ning olema seega suurem näiteks Saksamaast. Citibanki sõnul võib India 2050. aastal olla koguni maailma suurim majandus, sestap on paras aeg vaadata, kuidas Indiaga soojemaid suhteid sõlmida.

«India puhul oli asjaolude soodne kokkulangemine. Eesti vastu tekkis huvi India riigil,» rääkis Arengufondi Eesti-India seire juht Siim Sikkut ning lisas, et India puhul on Eesti ettevõtted huvitatud pigem tutvumisest, India poole pealt oldaks aga valmis juba äriga pihta hakkama.

Sikkut täheldas, et eesmärk ei ole mitte ainult see, et Eesti ettevõtted läheksid India turule, vaid ka koostöö teaduse ja hariduse vallas.

Huvitab Eesti IT-kogemus

Eestil on teaduse vallas mõned alad, millega me maailmas silma paistame. «Kõige rohkem lüüakse trummi küberturbe ümber ja see trummilöömine on ka Indiasse kostnud. Indias on noorte pealekasv nii suur ja häid koole on sellega võrreldes väga vähe. Nad on üha enam huvitatud maailma minema. Pered saavad aina jõukamaks ja nad saavad seda endale lubada,» rääkis Sikkut hariduskoostöö võimalustest.

Samas on India ettevõtted huvitatud ka IT-alasest koostööst, kuna Eestil on olemas spetsiifilised kogemused, mis Indiale huvi pakuvad. «Kõige elementaarsem on e-riigi lahendus. Kuigi Eesti ja India riik ei ole suuruse mõttes võrreldavad, on nii mõnedki inimesed käinud siinse e-riigiga tutvumas. Me ei suuda neile ise koodi kirjutada, aga isegi see, kui suudame neile spetsiifilist nõu anda, on meie praegustele ettevõtetele piisavalt suur äri.»

«India on suur riik ning me otsime koostöövõimalusi väga erinevates valdkondades. Eesti positsioon on hea tarkvara, energeetika, jäätmekäitluse ja taastuvenergia vallas,» märkis India suursaadik Eestis ja Soomes Aladiyan Manickami.

«Plaanime Tallinnas pidada rea seminare, et veenda India ettevõtteid oma kontorit Eestisse rajama,» lisas Manickami. Sikkuti kinnitusel oleks Tallinn hea ankrukoht nendele India firmadele, kes tahavad oma tegevust Läänemere ümbruses ja ka kaugemal Euroopas laiendada.

Loomulikult ei hauta niisugust mõtet ainult Eestis. Ka The Economist märkis sügisel, et britid ootavad oma impeeriumi endisi alamaid, tundmata vähimatki kahetsust, tagasi ülemuste ja firmaomanikena.

Mõned Eesti ettevõtted on aga juba esimesed sammud India suunas astunud. Peamiselt liiguvad Eestist India poole elektrimasinad ja -seadmed, paberimass ja -jäätmed, mustmetallid, täppisseadmed. 2010. aastal eksportis Eestist Indiasse 97 ettevõtet. Lõviosa ekspordikäibest andsid ettevõtted, kellel on Indiaga juba ajaloolised seosed, nagu näiteks ArcelorMittal, või Horizon Pulp and Paper, kellel on India juurtega omanik.

Samas on ka kohalikke ettevõtteid, kes on pilgu India poole pööranud. Näiteks Viisnurga ekspordisuhted Indiaga ulatuvad koguni 1998. aastasse. 2003–2008 olid need väga põgusad, kuna tootmisvõimsust jagus vaid koduturu ja lähiturgude tarvis.

«2008. aastal hakkasime uuesti aktiivselt otsima partnereid kaugemaltki ja üheks selliseks kohaks oligi India. Kuna meil oli juba olemas teadmine meie toodete kasutamisest sealsel turul, ei ole õigete kontaktide leidmine keeruline olnud,» rääkis Viisnurga müügidirektor Anu Krimm.

Pikaajalisi lepinguid Viisnurk seni sõlminud ei ole, pigem käsitletakse iga tehingut eraldi. «Kuna hinnatundlikkus on Indias kõrge, ei ole olnud võimalik sõlmida pikaajalisi lepinguid, sest meretranspordi hind kõigub pidevalt, samuti on palju konkureerivaid pakkumisi teistelt Euroopa tootjatelt,» rääkis Krimm.

Viisnurk müüb Indiasse puitkiudplaati, mida seal kasutatakse ehituses ja märkmetahvlite tootmiseks. «Tegutseme põhiliselt agentide kaudu, kel on ettekujutus rahvusvahelisest kaubandusest, kes oskavad inglise keelt ning samas tunnevad kohalikke olusid ja äritavasid,» rääkis Krimm.

Infovahetus venib

Asper Biotech, kes pakub geeniteste, on viimasel kolmel-neljal aastal püüdnud kanda kinnitada ka Indias. «Indiaga on meil koostöö teadusuurimisasutuste seas. Väga jõulist partnerit või suurklienti meil seal ei ole, aga on mõned väiksemad kliendid. Ent iga äri on oluline ning meil on teatav kogemus olemas. Aga riik on suur ja arenguruumi on kõvasti,» märkis tootejuht Eva-Maria Lass.

Sikkuti kinnitusel muutub asi rentaabliks siis, kui Indiasse tehakse ettevõtte filiaal ning sealt leitakse ka allhankijad. Vändras tegutsev MS Balti Trafo, mis toodab väiketransformaatoreid ja induktiivkomponente, otsustas 2007. aastal Indiasse rajada oma tehase.

Ettevõte müüb väiksemal määral ka Indias, kuid suurem osa kaubast liigub Euroo­passe. Ettevõtte tegevjuhi Jaanus Lubergi sõnul on India ärikeskkonnal veel arenguvõimalusi. Näiteks on seadused keerukad, riigis valitseb protektsionism ja üleregulatsioon, lisaks sellele erinevad seadused osariigiti ning kõigest eelnevast johtuvalt lokkab korruptsioon.

«Infovahetus ja kokkulepete saavutamine India äriinimestega käib kiiresti, ostuotsused tehakse suhteliselt operatiivselt, olgu need siis positiivsed või negatiivsed,» märkis Krimm. Ärile annab kindlasti hoogu ka see, kui sügisel avab Eesti New Delhis saatkonna.

Ent on ka teisitimõtlejaid. Eesti ettevõtted peaksid Kaug-Ida või Lõuna-Ameerika asemel tähelepanu pöörama kasutamata võimalustele Euroopas, arvab UniCredit Eesti filiaali juht Taavi Laur. «Mulle tundub, et potentsiaalsetest eksporditurgudest rääkides pööratakse ebaproportsionaalselt palju tähelepanu Kaug-Idale või Lõuna-Ameerikale, kuigi on riike, mille võimalused on veel täiesti kasutamata,» avaldas Laur arvamust.

Jan Jõgis-Laats / EPL (8.12.2011): Novembri lõpus Arengufondi rohemajanduse valdkonna juhina tööd alustanud Lauri Tammiste tahab oma tegevusega saavutada, et nii riik, ettevõtted kui ka tavainimesed tegutseksid ressursse säästvalt ja neid targalt kasutades. Lihtsustades on eesmärk anda eestlasele kui „põlisele ehitajarahvale” koht, kus osatakse soovitada, kuidas mõistlikult ja säästlikult majandada, elada ja vajaduse korral ka ehitada.

Milles te ise praegu oma tööülesandeid näete?

  Rohemajanduses on mitmeid huvitatud osapooli ja aktiivseid partnereid – riigi poolelt näiteks majandus- ja keskkonnaministeerium, riigikantselei ja säästva arengu komisjon, taastuvenergiaga seotud MTÜ-d, tugevad selle ala ettevõtted, lobi- ja katusorganisatsioonid. Esimese asjana tahame detsembris-jaanuaris paika panna, mida need organisatsioonid-asutused tegelevad. Mida näevad küsimustena, mis langevad mitme organisatsiooni vahele ja mis on strateegiliselt tulevikku vaatavad? Ressurssi kõigega tegeleda pole kunagi ja siin võiks Arengufond aidata mitmetahulisemaid küsimusi lahendada. Tuua eri partnerid laua taha ja panna omavahel rääkima – riik, ettevõtted, ülikoolid. Teha tugevaid taustaraporteid, aga ka tekitada diskussiooni ja jagatud arusaama.

Kui konkreetsemaks minna, siis millest lähtute? Ehk kuidas „rohemõtet” defineerite?

Peamotiiv, millega tahame tegeleda, on energia- ja ressursitõhus ning konkurentsivõimeline Eesti. Mulle sattus hiljuti kätte üks huvitav analüüs Maailma Energianõukogult selle kohta, mis juhtuks, kui kõik maailma inimesed tarbiksid energiat nagu ameeriklased. Arvutus näitas, et maailma naftavarud ammenduksid viie, gaasivarud kümne ja kivisöevarud 30 aastaga. Selles kontekstis saab heaolu kasv või heaolu hoidmine tulla selle kaudu, kui kasutame mõistlikumalt ressursse. Tahame jõuda Eesti inimeste ja ettevõteteni – kuidas saab Eesti teha häid strateegilisi valikuid ühiskonna ressursiefektiivsemaks muutmiseks ja kuidas Eesti kogemuse pinnal kasvaks ekspordiks ärimudeleid.

Kuidas seda lihtsalt, aga mitte lihtsustatult näitlikustada? Kui seda peaks oma naabrile seletama?

Vaatame, kuhu Eestis energia kaob ehk mis ressursse me neelame – need on elekter, soojus ja transpordisektor. Üks väga lihtne näide on hooned: Eesti hoonete keskmine energiatarbimine on julgelt üle Euroopa keskmise. See ei olene sellest, et meil on lõunapoolsetest maadest külmem kliima. Ka võrreldes Soome ja Rootsiga on keskmine tarbimine suurem. Mida see tähendab? See tähendabki väga selgelt, mida näeme ka statistikas: keskmise pere väljaminekutest moodustavad suure osa kulutused eluasemele, energeetikale.

Ehitada kvaliteetselt ja paremini on trend. Eestis tegelikult pole piisavalt teadvustatud seda, et praegu on Euroopas juba kokku lepitud, et 2019. aastast peavad kõik avalikud hooned olema väikse energiakuluga. Ja 2020 peavad sellised olema kõik hooned. Eesti küsimus on, kuidas me selleks valmis oleme. Kust tulevad need oskused – projekteerijad, arhitektid, ehitajad? Loodetavasti suudame jõuda selleni, et kui tulevikus ehitame, siis pigem vähem, aga planeerime paremini. Et poleks nii: eestlane kui põline ehitajarahvas lahendab kõik probleemid uue majaga. Tegelikult ei lahenda! Aga kui maja juba teha, teha seda väga hästi!

Samamoodi on tegu ärimudeli küsimusega. Eestis näeme, et korteriühistud ei taha sellega tegeleda, ehkki küttekulud on probleem ja Kredexi toetused on teisalt olemas. Aga korteriühistu suutlikkus midagi teha on väike. Seni on Eestis kaardistamata energiateenuste turg ja seda tahaksime meie teha. Üks võimalik mudel on näiteks, et tekivad professionaalsed teenustepakkujad. „Ma teen teile sellise investeeringu ja te maksate X protsenti vähem. Või me garanteerime, et kulud ei kasva. Aga teie maksate kümme aastat stabiilselt.” Ja kogu sealt saadav võit tuleb sellele energiateenuse ettevõttele. Selle lähenemise plussid: suurem suutlikkus midagi teha. Ettevõte on võimeline seda professionaalselt ellu viima ja ta on ka ise sisemiselt motiveeritud efektiivsust tagama. Praegu ostavad ühistud heauskselt teenuse parimalt projekteerijalt ja ehitajalt. Aga projekteerija ega ehitaja ei võida ega kaota sellest, kas energiasääst saavutatakse. Aga kui on selline ettevõte, kelle tasustamine sõltub tervenisti sellest, siis loomulikult on tema tähelepanu ja professionaalsus natuke teine. Seda tüüpi ärimudel on samuti asi, mida üritada saavutada.

Selliseid näiteid on siis näiteks Euroopas?

Energiateenuse ettevõtteid on Euroopas palju. Saksamaal mõõdetakse seda turgu sadades miljonites eurodes. Ja ettevõtteid on erinevaid – näiteks energiatootmise sektoris on mindud tootja juurde. Teenusepakkuja lubab: uuendame su katla või vähendame kadusid ning jagame seda võitu. Või toiduainetööstuses, kus on palju jahutamist. Seal on võimalik optimeerida enne elektriintensiivsetesse jahutusseadmetesse investeerimist ja jagada seda võitu. Veel üks näide oli Glasgow lennujaamast, kus oli väga lihtne ja kiire tasuvusaeg – alla aasta. Seal optimeeriti ventilatsioonisüsteemi toimimist.

Paljudes Eesti firmadeski arvatakse, et neil on kõik viimase vindini ära timmitud ja võitu pole enam üldse saada. Kuid mujalt on näiteid, kus väga suurtes tootmisettevõtetes on vaadatud mõned protsessid üle ja leitud säästukohti ning tasuvusajad on kaks-kolm aastat.

Ma näen Eestis mitmeid valdkondi, kus tasub võtta vaatluse alla terviklik lähenemine elukeskkonnale. Võtmeküsimus ongi tasuvus. Keskmisele eraisikule on ilmselt seitse aastat liiga pikk aeg, aga näiteks suurele vee-ettevõtjale või transpordifirmale on see midagi muud. Kuidas seda mõõta? Ühest retsepti siin tõesti pole. Küsimus on ennekõike teadlikkuse tõstmises. Muidugi, kõikide inimesteni see ei jõua. 

Pigem on see nutikas balansseerimine piitsa ja prääniku vahel, mis on riigi käes. Ühelt poolt standardid ja nõuded, et suunata. Teisalt präänikud eri toetusmeetmete ja ka inimeste kadeduse kaudu. Demonstratsiooniefekt on oluline – et keegi teeb ära. Väga sageli liigutatakse end pärast seda, kui nähakse, et miskit toimib ja „päris mõnus on sellises majas elada”.

Kas teie puhul võiks oodata sedagi, et oleksite mingil kombel ka nn ülevaataja rollis? Kui tuleb uus euro- ja kvoodiraha, siis teie – välistamaks tuttavaid olukordi, kus ehitatakse kõrvuti kaks dubleerivat ujulat – teeksite suurt pilti nähes hoiatavat häält?

Ma arvan, et vastutus siin lasub siiski riigil. Omavalitsustel oma elanike ja valijate ees, regionaalministril tuleb tagada regionaalpoliitika mõistlikkus. Pigem on meie asi see, et meie ei ütle, mida ehitada, vaid ütleme, kuidas teha. Meie ütleme: kui ehitate, tehke seda teatud põhimõtteid järgides niimoodi. Meie agenda, rohemajandus pole mitte omaette majandussektor, vaid pigem arusaam või lähenemine kõikides sektorites. Pigem läbimõtlemine, arusaamine – kui me hangime või ehitame midagi, siis kas teeme seda kõige ressursiefektiivsemal moel. Kas teeme seda nutikal tasemel või mitte. Meie asi on aidata neid põhimõtteid tõsta radarile eri osapoolte jaoks, kes peaksid selle üles korjama. Meie lakmustest on, kas suudame end näidata ja tõestada tõsise organisatsioonina, kelle ettepanekuid võetakse kuulda. Meie mõju tuleb sellest, et meid usaldatakse ja küsitakse: mida teie sellest asjast arvate? Me ei hakka mingiks varivalitsuseks või superministeeriumiks, kus me teeme palju paremini kui keegi teine.

Teie suured eesmärgid on rohkem strateegilist laadi?

Ühelt poolt on need muidugi väga selgelt strateegilised küsimused. Et tuua maale olulised trendid, kuhu maailm ja nõudlus liiguvad, ja mida see Eesti jaoks tähendab. Aga näen, et on ka praktilist poliitikaanalüüsi vajadust. Arvan et kui eri osapooled räägivad ühes keeles ja vaatavad ühes suunas, liigume aina praktilisema analüüsi poole: kuidas mingi sektori ärivõimalusi maksimaalselt kasutada, probleeme lahendada. Ma ei vastandaks strateegilist vaadet ja praktilist külge. Riigid, kes vaatavad rohkem tulevikku ja tõesti mõtestavad ja reageerivad kiiremini, on ka rahvusvaheliselt edukad. Viimasel ajal väga palju toodud näide, kes maailmas toimuvat väga palju jälgib ja analüüsib, on Singapur.

Kindlasti ilmub mingi aja jooksul kriitikuid, kes küsivad: milleks meil seda kõike vaja on? Mitu inimest teevad mingeid arengukavasid, soovitusi, mis võivad küll head olla, aga sellele ei järgne mingeid samme riigi ega ettevõtete poolt. Mida neile vastaksite?

Meil pole mingit soovi ega tahtmist kahe- või neljakesi siin istuda, kirjutada mingeid raporteid, neid välja printida ja kellelegi saata. Sedasi me ühiskonnas mingi muutuseni ei jõuagi – need raportid võetakse ja pannakse teiste raportite vahele ilusasse kappi. Ainus võimalus, kuidas jõuab sellise seire ja analüüsi mõjuni, on, et esiteks need, kellele tahad hiljem ettepanekuid teha, on algusest peale juures. Nad saavad kaasa rääkida, arutada ja öelda: see on tehtav, siin on vaja süsteemi muuta.

Teiselt poolt ettevõtjate kaasamine – tuua ettevõtjad laua taha. Maailm liigub sinna, aga kuidas teie saaksite sellest kasu? Kui me neid osapooli laua taha ei saa ja nende pühendumist ning hilisemat tegevust ei saavuta, on meie tegevus kasutu.

Meie eesmärk on, et neid soovitusi võetakse üle, ja teisalt, et ka ettevõtjad tulevad mingite ettepanekute taha. Kui me seda ei suuda, siis me tõesti ühineme nende kriitikutega.

Jan Jõgis-Laats, EPL

Energia- ja rohemahanduse suunast:

• Kaardistada Eesti energia- ja rohemajandusega seotud olulisemate arvamusliidrite ja organisatsioonide arusaam valdkonna suurematest väljakutsetest, lahenduskäikudest ja tulevikuplaanidest.

• Tänavu sügisel valiti personalifirma konkursil osalenud 47 inimese seast rohemajanduse suunda juhtima senine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juht lauri.tammiste[A]arengufond.ee.

• Tammiste kõrval asub Arengufondis rohesuuna eksperdina tööle Madis Org, kes alustab tööd veebruaris.

• Arengufondi rohesuuna eelarveks on ette nähtud 1,5 miljonit eurot ja tegevuse kestuseks esialgu kolm aastat.

Loe lisaks:

Pressiteade (27.10.2011) Arengufond käivitab energia- ja rohemajanduse seiresuuna

Eesti Arengufond käivitab 2011. aasta lõpus energia- ja rohemajanduse seiresuuna. See tähendab Arengufondi juurde rohemajanduse ajutrusti loomist, mis pakub koostööplatvormi avaliku ja erasektori, teadus- ja haridussektori ning kodanikuühiskonna kohtumiseks.

Arengufondi roll on selle juures osapoolte varustamine asjakohase teadmisega, rohemajanduse tulevikutrendide jälgimine, Eesti jaoks fookusvaldkondade väljaselgitamine, sünergiate loomine erinevate teemade vahel ning ühise riikliku rohevisiooni kujundamine.

Eesti jaoks perspektiivsemates rohemajanduse valdkondades arengute eestvedamiseks ja positiivsete muutuste esilekutsumiseks käivitatakse era- ja avaliku sektori koostöös rohemajanduse kasvuprogramm.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna sõnul on rohemajandus laiem valdkond, kui Eestis seda täna käsitletakse. Meie majandus saab ja peab sellest kasvavast turust rohkem kasu lõikama – sinna uusi tehnoloogiaid, tooteid ja teenuseid arendama. "Pelgalt rohelistest kohustustest peaks saama Eesti majanduse võimalus. Rohemajandus peidab endas rohkelt uusi ärivõimalusi ja töökohti nii töötlevas tööstuses kui ka teenusemajanduses, nii ekspordile kui ka siseturule suunatud tööhõive mahukates sektorites," lisas Pärna.

Arengufondi jaoks ei ole energia- ja rohemajanduse teema näol tegemist päris uue valdkonnaga. Nii on näiteks Arengufondi investeeringute portfellis cleantech ettevõtted Goliath Wind, MyWind ja BiotaP. Arenguseire on varasemalt koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga kaardistatud Eesti puhaste tehnoloogiate arendajad. Samuti juhtis fondi töötleva tööstuse tulevikuseire "Tööstusvedurid 2018" tähelepanu rohemajandusele kui paljudele sektoritele kasvuvõimalusi pakkuvale ärialale

Arengufondi energia- ja rohemajanduse suunda asub vedama energeetika- ja ettevõtluspoliitika ning majandusanalüüsi kogemusega Lauri Tammiste. Tammiste töötas viimati Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis energeetika osakonna juhatajana, vastutades energia- ja energiasäästu poliitika väljatöötamise, rakendamise ja sellealase rahvusvahelise koostöö eest.

Rohemajanduse meeskonnas asub eksperdina tööle Eestisse naasev Madis Org, kes toob meeskonda tugeva ja rahvusvahelise insener-tehnilise teadmise. Org on õppinud Toronto Ülikoolis ja Šveitsi Tehnoloogia Instituudis (ETH Zürich) ning omab rahvusvahelist töökogemust energeetika, energiasäästu ja transpordi valdkonnas.

Koostöös Fontesega läbi viidud personalikonkursil osales 47 inimest. Kandidaatide hulgast valiti välja kaks teineteist täiendava taustaga eksperti.

"Oleme mehitanud heade eeldustega tandemi. Järgmine samm on selle tuumiku ümber üles ehitada kohalikest ja rahvusvahelistest ekspertidest ning partneritest võrgustik. Seega ongi meeskonna esmaseks ülesandeks kaardistada Eesti energia- ja rohemajandusega seotud olulisemate arvamusliidrite ja organisatsioonide arusaam valdkonna suurematest väljakutsetest, lahenduskäikudest ning tulevikuplaanidest," sõnas Pärna.

Eesti Arengufond on Riigikogu poolt ellu kutsutud mõttekeskus ja riskikapitalifond, mille eesmärk on teostada majanduse tulevikuvõimalusi avavat arenguseiret ning investeerida uutmoodi mõtlevatesse ja ambitsioonikalt tegutsevatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse.

Lisainfo:

ott.parna[A]arengufond.ee, 616 1100. 

Värskes raportis Riigikogule / Heido Vitsur: Raskused kriisi ületamisel ei viita üksnes tehtud vigadele ja kriisi vastu võitlemise instrumentide ammendumisele. Selle taustal kumab hoopis sügavam vajadus muutusteks: vaja on kohaneda uue, multipolaarse ja kasvupiiridele läheneva maailma oludega. Eesti tulevikku määrab oskus kasutada kasvupiire ja multipolaarseks muutuvat maailma enda hüvanguks.

Maailmamajanduse taastumise peatumine sellel suvel tõi ilmseks karmi tõe – möödunud kolme aasta jooksul majanduse tervendamiseks kasutusele võetud abipaketid ei võimaldanud maailmal kriisist jagu saada, vaid üksnes aega võita. Tänaseks on ilmne, et senised kriisi vastu võitlemise tööriistad on end ammendanud. Võimalus maksusid ja intressimäära alandada kas puudub (USA, Jaapan, Ühendkuningriik) või on minimaalne (eurotsoon), eelarvelise stimuleerimise meetmeid ei saa aga enam kasutada suureks paisunud riigivõlgade tõttu. Samuti ei ole enam võimalik taastada täiendava krediidi toel nõudluse kasvu ega raskustesse sattunute võlgu täielikult maha kanda.

Nii ongi majandusseisu ajutise paranemise poolt varjutatud, kuid mitte kuhugi kadunud probleemid jälle oma algset teravust omandamas. Kriisi vastu võitlemine on jäänud väheedukaks vaatamata sellele, et üritatud on kõrgeimal tasemel ning olemasolevaid instrumente ja ressursse maksimaalselt kaasates.

Maailmamajanduse ees seisvad probleemid on oma ulatuselt ja keerukuselt sellised, et nende lahendamine pole harjunud viisil ja üksiksammudega võimalik.  Tegu pole mitte tavalise, vaid süsteemse kriisiga.

Probleemide lahendamine on tunduvalt keerulisem, kui vahepeal tundus. Siiski pole teist teed, kui hakata seni kasutatud poliitikavõtetesse kriitilisemalt suhtuma. Otsida tuleb lahendusi, mis sobiks kriisieelsest erinevasse, kuid alles kujunevasse majanduskeskkonda. Suuremate muutuste kontuurid on aga kriisi ajal jätkunud megatrendidest aimatavad – nendega kohanemiseks saaks valmistuma hakata.

Multipolaarsus muudab maailma

Senise majanduse mootori, krediidi kiirele kasvule põhineva nõudluse äralangemisele lisaks tuleb päris kindlasti arvestada, et lähemate aastakümnete jooksul muutub maailm multipolaarseks.

Selline maailm on midagi täiesti enneolematut. Kogu tööstusliku arengu perioodil on olnud keskmes euroopalik kultuur ja selle majanduslik mõtlemine. Selle olukorraga on lääneriikides kokku kasvatud, ent paraku oli sellise loomulikuks peetud maailma kujunemine võimalik üksnes Euroopa igakülgsel domineerimisel. Nüüd ootab ees Euroopast tunduvalt suuremate, uute mõju- ja kasvukeskuste esiletõus (eriti Aasiast). Seetõttu kujuneb sama loomulikuks, et Euroopa rolli vähenemisega kaasneb muudatusi elu kõikides valdkondades. Oskus neid muutusi ette näha ja nendega arvestada on iga riigi tulevikuedu vältimatuks eelduseks.

Võimalike muutuste etteaimamisel tuleb arvestada, et ühe või teise riigi mõjukust maailmamajanduses ei määra niivõrd kasvutempo ja kogumaht. Oluline on hoopis, kuidas riigi majanduskasv mõjutab teiste riikide ja kogu maailma kasvu. Just selles on Hiina positsioon muutumas erakordselt tugevaks. Maailmapanga arvutustel on järgmise kümneviieteist aasta jooksul Hiina mõju maailma majanduskasvule pea neli korda suurem kui USA-l ja 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidul.

Kuigi kasvu- ja mõjupooluste lisandumise trend oli aimatav ka varem, ei arvestatud sellise kiiruse ja jõuga, millega see protsess on toimunud. Ei osatud õigesti hinnata neid probleeme, mis arenenud maade taastumist takistama hakkavad. Samuti alahinnati, kui kiiresti võib hakata kasvama tärkavate majanduste sisenõudlus, nende teaduslik-tehniline tase ja omavaheline koostöö. Multipolaarses maailmas ei muutu üksnes riikidevahelise kaubavahetuse mahud ja struktuur. Sellise maailmaga kaasnevad vältimatult muutused majanduslikes regulatsioonides ja lepetes ning ilmselt ka tõekspidamistes.

Ei ole ju saladuseks, et tärkavad majandused pole juba pikka aega olnud rahul maailmas valitseva anglo- saksi majandusfilosoofiale tugineva majanduskorraldusega. Maailma Majandusorganisatsiooni 1999. aasta Seattle’i kohtumise ebaõnnestumine oli esimene märk sellest, et muutused on peagi terendamas. Nüüdseks on täiesti selge, et kriisile järgnevat elaastatel hakkavad arenevad riigid oma seisukohti esitama juba tunduvalt tugevamalt positsioonilt.

Lisaks oma üldisele majandusjõu kasvule hakkab tärkavate majanduste järjest tugevnev positsioon maailma rahamajanduses oluliselt tõstma nende rolli rahvusvahelistes suhetes ja läbirääkimistel. Juba on nende käsutuses ülekaalukas osa maailma valuutareservidest. See tähendab, et raskustesse sattunud riigid ei pea pöörduma enam arenenud riikide ja nende loodud organisatsioonide poole ja täitma viimaste ettekirjutusi. Samuti on rahvusvahelised korporatsioonid järjest enam huvitatud investeerimisest maailma kiirelt kasvavatesse piirkondadesse, st tärkavatele turgudele. See aga suurendab järsult nõudmist nende riikide valuutade järele. Kõik need asjaolud kokku avavad tee oluliselt mitmekesisema reservvaluutade süsteemi tekkeks, millega väheneb seniste juhtvaluutade ja -riikide mõjuvõim.

Senisel kujul on kasvul piirid ees

Tärkavate majanduste esiletõusus ei tohi siiski näha üksnes selle kvantitatiivset külge. On vaja mõista, mida sedavõrd kiire kasv võib maailmale tegelikult kaasa tuua ja seda laiemalt kui ainult kasvupooluste muutumine. Võtame näiteks sellise esmapilgul vähetähtsa detaili nagu Hiina kiire autostumine. Isegi siis, kui Hiina jõuab järgmise paarikümne aastaga autostumise poolest üksnes pooleni USA praegusest tasemest, nõuaks see järgmise 20 aasta jooksul viis korda suuremat kütuste tootmise kasvutempot, kui on seni viimaste kümnendite keskmisena suudetud. Kui aga Hiina viiks kogu oma energiatarbimise USA praegusele tasemele, nõuaks see 13 korda kiiremat naftatoodangu kasvutempot. Ja mõelgem, milliseks võib nõudlus energia järele kujuneda siis, kui Hiinale kümmekonna aasta pärast jõuab järele tulevikus veel suurema rahvaarvuga India ja neile lisandub veel miljard inimest teistest Kagu- ja Lõuna-Aasia maadest.

Kuid autostumine ei ole kunagi tähendanud üksnes täiendavat nõudlust autokütustele. Sellega on alati kaasnenud tohutud investeeringuid infrastruktuuri, suur nõudlus töötleva ja hankiva tööstuse kõikidele sektoritele. See tähendab ühtaegu märkimisväärseid uusi võimalusi ja riske kogu maailmale: suurt täiendavat nõudlust tooraine ja loodusressursside kasutamisele, suurt koormust keskkonnale ja seeläbi ka vastavatele tehnoloogiatele.

Kahjuks peab Euroopas mõtlema ka sellele, mis hakkab toimuma siinsetel autoturgudel siis, kui Hiina ja India autotööstused saavutavad ärilise küpsuse. Kas Hiina autod osutuvad maailma turgudel sama edukaks kui muud Hiina kaubad seni? 

Või tähendab selline kasv hoopis füüsiliste ressursside nappusest ja kuhjuvatest keskkonnaprobleemidest tingitult lõppu tarbimise kasvul baseeruvale majandusmudelile? Või seda, et lähima paari aastakümne jooksul kaovad vana maailma tehnoloogiatööstuses töökohad samamoodi, nagu juhtus Euroopa kergetööstuse vabrikutes Aasia kaupade survel?

Igal juhul on esimene kõige vahetum probleem, mida suurte arengumaade kiire kasvutempo üles tõstab, küsimus toormehindadest. Seejärel tuleb leida lahendus sellise suurtootmise keskkonnamõjudele ja kolmandana juba tunduvalt fundamentaalsemale küsimusele, kui seda on kaks esimest. Nimelt tuleb lahendada kasvupiiride dilemma: kuidas tagada, et ees ootavad muudatused jääks talutavatesse ja füüsiliselt võimalikesse piiridesse.

Näitavad ju lihtsad arvutused, et praeguste teadmiste kohaselt ei ole maailmas nii palju loodusressursse, et tänased neli miljardit inimest Aasias ja 30 aasta pärast juba kuus miljardit sealset inimest saaks tõsta oma tarbimise kas või poolele tasemele sellest, mida täna lubavad endale vähem kui miljard inimest Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Isegi selline, Euroopa jaoks tänapäevases mõttes tagasihoidlik elatustase, lisab maailmamajandusse pooleteise kuni kahe vana maailma kogutarbimise jagu uut nõudlust. Kuigi Aasia unistab praegu vana maailmaga sarnase elatustaseme saavutamisest, jääb see eesmärk seal tõenäoliselt ja paratamatult saavutamata. Ent on sama tõenäoline, et lähitulevikus peavad Euroopa ja USA hakkama endagi tarbimise kasvu ja võib-olla koguni praegust mahtu piirama. Vana maailm ei saa enam kaua Aasia ja iseenda suhtes erinevaid standardeid rakendada, praeguse tarbimise kasvust kantud majandusmudeli asemele peab kerkima jätkusuutlikum mudel.

Kasvupiiride teema on ajaloos juba korduvalt esile tõusnud (näiteks T. Malthus ja Rooma Klubi) ja sama korduvalt on seda ka kõrvale heidetud. Nii nagu toidu puhul on seni ka teiste ressursside puhul võimalikkuse piire nihutanud teaduse ja tehnoloogia areng. Ilmselt toimub see mõnevõrra ka seekord, kuid mitte täpselt samamoodi kui minevikus. Tehnoloogia areng on võtnud võimalikelt tootmismahtudelt piirid – seda teravamalt tulevad aga ette füüsiliste ressursside piirid. Isegi säästlikumate tehnoloogiate puhul ei saa kasv senises tarbimisparadigmas lõputult jätkuda.

Uutlaadi maailma riskidest ja võimalustest - ka Eestile

Vaatamata uute tugevate konkurentide tekkele ja kasvupiiride lähenemisele ei tähenda multipolaarse maailma väljakujunemine vanale maailmale üksnes riske. Võib arvata, et uute kasvupiirkondade teke pakub isegi enam positiivset kui negatiivset. Näiteks veab Hiinas, Indias, suuremates Ladina-Ameerika ja Aafrika riikides alanud kiire kasv maailmamajanduse tervikuna varem või hiljem taastumisele. Samas ei ole taastumise eelduseks olev globaliseerumise jätkumine täiesti kindel. On oht, et kriisi süvenemine või pikale venimine toob kaasa protektsionistlike meeleolude tugevnemise mitmes riigis, nagu see juhtus ka kolm aastat tagasi. Püüded oma olukorda protektsionistlike meetmete abil parandada võivad viia nn kaubandussõdadeni, mille tingimustes kasv taastuda ei saa. Samuti mõjutab tulevasi arenguteid maailmas valitseva väärtuste süsteemi edasine saatus. Vähetähtis pole asjaolu, kes osutub järgmises globaliseerumise raundis võitjaks?

Seda nii riikide kui ka ühiskonnaklasside mõttes. Kas tulevikus lõigatakse maailma majanduspirukas lahti senisest ühtlasemalt või läheb sellest suurim osa üksikutele riikidele ja kitsale edukate klassile? Kas ja kuidas hakkavad jõudu koguvad tärkavad majandused oma ideoloogilisi eelistusi kohandama teiste tõekspidamistega või enda omi peale suruma?

Ja ikkagi on omaette suureks määramatuseks tooraine ja füüsiliste ressursside kättesaadavuse ehk teisisõnu nappuse probleem. Kui ressursid on turul piisavalt vabalt (turutingimustel) kättesaadavad, jäävad maailmamajanduses endiselt domineerima teadmistepõhised majandused. Kui aga nende kättesaadavus senisega võrreldes oluliselt halveneb, hakkab toormerikaste riikide mõju kasvama. See mõjutab omakorda taastumise kulgu ning majandussüsteemi alusväärtuste muut(u)mist. Määravaks kujuneb, kui kaua saab kiirelt kasvav Aasia jäljendada ameerikalikku või euroopalikku tarbimist ja kui kiirelt vana maailm suudab ennast muuta jätkusuutlikumaks.

Kasvupiiride lähenemise tingimustes saavad kõige defitsiitsemaks ressursiks loovus, teadmised ja oskused. Neis peitub vana maailma ja ka Eesti suurim lootus teistlaadi maailmas hakkama saamiseks. Eestil pole seni õnnestunud luua üldiselt soodsa ärikeskkonna baasilt piisaval hulgal tõeliselt tugevaid, meie inimestelt kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti ning suurt lisandväärtust andvaid ettevõtteid. Selleks peame hakkama ajama oluliselt kontsentreeritumat majanduspoliitikat ja lisaks muutuma noore tööjõu ja eriti talentide jaoks soodsaks arengukeskkonnaks.

Vastasel juhul jätkub meie majandu- ses tendents, mida on juba aastaid nimetatud lõuna-soomestumiseks. See tähendab peamise panuse tegemist kulueelisele Põhjala suhtes ning oma kultuurilisele ja füüsilisele lähedusele Põhjala riikidega. Sel juhul jääme aga ilma võimalustest, mida meile võiks pakkuda multipolaarseks muutuva maailma kiirelt arenevad turud. Nii jääme ilma ka võimalustest nt rohemajandusega seotud toode-teenuste-tehnoloogia alal, mille järele kasvupiiride lähenemine aina nõudlust kasvatab.

Multipolaarsuse oludes tuleb Eestil aga esmalt harjuda faktiga, et maailm on palju suurem, kui meie väikeriigi piiridesse mahub. Meil tuleb arendada suutlikkust sügavuti võrgustuda globaliseerunud ja multipolaarse maailmaga, oskust näha ja kasutada maailmas toimuvaid muudatusi enda hüvanguks – eriti tulevikku enim vedavas Aasias. Nagu ütles Endel Lippmaa „Kasvuvisioon 2018“ tegemise aegu, saab Eesti edu tulla targast liitumisest maailma majanduse tegelikkusega.

Heido Vitsur, Arengufondi majandusekspert

• Loe teisi "Edasi" raport Riigikogule 2011 artikleid (pdf, 6mb)

Värskes raportis Riigikogule / Imre Mürk: teadmusmahukate ettevõtete suurim arenguprobleem on vajalike oskustega inimeste leidmine. Maailma arengusuundumused lubavad arvata, et globaalne konkurents kvaliteetse tööjõu järele teravneb veelgi. Riikide ja ettevõtete jõulised sammud kõrge kvalifikatsiooniga ja teotahteliste inimeste (talentide) meelitamisel on käivitanud sõja talentide pärast.

Sellistes oludes ei saa tööjõupuudusele lahenduse otsimisel piirduda haridussüsteemiga- lisaks tuleb leida kiiremaid ja paindlikumaid teid, näiteks valikulist immigratsioonipoliitikat rakendades. Erineva mõju ja iseloomuga tööriistade kasutamine Eesti talendifondi juhtimiseks eeldab poliitikavaldkondade ülest terviklikku talendipoliitikat. Ainult nii on meil lootust globaalses talendirallis mitte kaotajateks jääda ning Eesti teadmusmahukaks saamise unistust teostada.

Muutlike aegade tuules on Eestis talentide temaatika järjest pakilisem. Murelikul ilmel nenditakse kõrgharidusega spetsialistide puudust kõigil keerukamaid oskusi nõudvatel aladel. Lahkuvad meie parimad ja need, kellele tulevikulootuse oleme ehitanud: arstid, tipp-spetsialistid, noored. Samal ajal kurdavad Eesti uue ešeloni globaalse tegutsemisambitsiooniga teadmusettevõtted, et nad ei saa Eestist välja kasvada – võimatu on endale Eestist sobiva ettevalmistusega inimesi leida, mujalt talentide toomine on liiga kallis ja bürokraatlik. Kuidas sellele mitmetahulisele probleemile läheneda, mida ette võtta?

Oluliseks otseseks mõjutajaks tööjõu kättesaadavusel on Eestis olnud struktuursed muutused majanduses ja sellest tulenev pidev lõhe inimeste omandatud kvalifikatsiooni ning ettevõtete ootuste vahel. 1990. aastatel alanud järsk kannapööre põllumajanduslik-tööstuslikult plaanimajanduse mudelilt teadmiste- ja innovatsioonipõhise turumajanduse mudeli suunas on Eestile tähendanud pidevalt struktuurset tööjõupuudust. Mitmed analüüsid on viidanud, et probleem on jätkuvalt ajakohane: Eestis on puudu IT-, energeetika- jms inseneridest ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest, samal ajal kui tööpuudus on 2011. aastal jätkuvalt 13,3%.

Seda, et tööjõu kvalifikatsiooni ja dünaamilisuse probleem on Eestis terav, iseloomustab ka ligi kahekordne palgavahe kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate valdkondade (IT, äriteenused, insenerid, ettevõtete juhid) ja töötleva tööstuse töökohtade vahel Eestis. Nõudlust kõrgelt kvalifitseeritud inimeste järele mõjutab uute teadmusettevõtete (eriti IT-sektori) kiire areng. Eesti Infotehnoloogia Liidu 2011. aasta uuringust selgus, et Eestis leiaks kolme aasta jooksul ettevõtetes rakendust 6500 kõrge kvalifikatsiooniga IT-spetsialisti.

Eesti olukorrale hinnangut andes ja lahendusteid otsides on oluline mõista laiemat konteksti. Talendinappuses ei ole me üksi – sõda sellele 21. sajandi olulisemale ressursile on juba alanud. Seetõttu on kasulik aru saada mõjujõududest, mis talentide kättesaadavust tulevikus määravad, sh ka Eesti jaoks.

Maailmas üldiselt napib talente

Kvalifitseeritud tööjõu teema on maailmas tõusnud ettevõtjate jaoks esmatähtsaks probleemiks. Seda nii arenenud riikides nagu USA või Jaapan kui ka tärkavates majandustes nagu India või Hiina. Arenenud majandustes on talendinappus kummitamas peamiselt elanikkonna vananemise, tööealise elanikkonna vähenemise ja majandustegevuse süveneva teadmusmahukuse tõttu.

Euroopas märkis 2010. aasta hetke, mil tööturule sisenejate arv jäi esmakordselt alla pensionile siirduja- te arvule. Kuigi praegu on vahe vaid 200 000, kasvab see 2030. aastaks 8,3 miljonini. Kümnendi lõpuks jõuavad samasse murdepunkti mitmed teised suured majandused nagu Venemaa, Kanada, Hiina ja Lõuna- Korea. Kuid et lääneriikides ka majanduskasv säiliks, on ainuüksi USAs aastaks 2030 tööjõuturule üldse juurde vaja ligikaudu 25 miljonit ning Euroopas 45 miljonit inimest. Nende hulgas hakkab kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest enim puudus olema inseneridest, IT-spetsialistidest, tervishoiu- ja haridustöötajatest ning ehitusinseneridest.

Tärkavates majandustes tuleneb talendipuudus noorte kesistest õppimisvõimalustest ja hariduse kvaliteedist, osalt ka naiste traditsioonilisest tööturul mitteosalemisest. Aasia kaotab aastas ligi 47 miljardit USA dollarit aastas naiste puuduliku ligipääsu tõttu tööturule.

Tulevikutöökohad teisenevad

Kindlasti seostub talendi teemaga küsimus, kustekivad ühiskonna arenedes uued töökohad? Seda mõjutab nutikamate süsteemide ja masinate esiletõus, inimeste eluea pikenemine ning globaalsete võrgustike kasv. Tulevikus kasvab nõudlus kõrge tehnilise ja juhtimisalase kvalifikatsiooniga inimeste järele. Samal ajal on nõudlus suurem ka madalate oskustega tööjõule. Tehnoloogiate mõjul jääbvähemaksjustkeskmisioskusi ja standardseid protseduurireegleid järgivaid ametikohtasid. Järgneva 10 aasta jooksul prognoositakse näiteks USAs, et 15 miljonist tekkivast uuest töökohast eeldavad tervelt 45% kõr- gemat kvalifikatsiooni.

Uusi töökohti loovad tulevikus paljuski sotsiaal-majanduslikud väljakutsed. See tähendab, et töökohti tekib palju vananemise, kliimamuutuse, keskkonna saastumise, energiakriisi jms probleeme lahendavates valdkondades. Juba praegu on mitmetes tööjõuprognoosides (nt USA) kasvualadena märgitud sotsiaal- ja heaoluteenused, tervishoid, keskkonnaseire jms. Kaotajateks jäävad selles mängus regioonid, kes ei suuda arendada ei teadmuspõhist tegevust ega pakkuda odavat tööjõudu.

Talendid on järjest liikuvamad

Talentide mobiilsus suureneb maailmas paralleelselt üldise tööjõu mobiilsuse kasvuga. Alates 1980. aastatest on üldine ränne maailmas kasvanud kaks korda. Kui viimastel aastakümnetel oli talentide rahvusvaheline liikumine eelkõige Euroopa ja USA rahvusvaheliste suurkorporatsioonide pärusmaa, suunaga läänest itta, siis globaliseerumise ja tärkavate majanduste tõusuga alustasid rahvusvahelised ettevõtted intensiivsemalt sihtriikides ka kohalike talentide otsimist ja rakendamist. Tulevikus näeme mobiilsuse edasist kasvu ja mobiilsusmustri mitmekesistumist, n-ö ajude ringlust maailmas.

Seda soodustab uute põlvkondade kosmopoliitsem maailmavaade, nt PricewaterhouseCoopers’i tehtud küsitluse järgi soovivad pea kõik maailma millenniumlased (16–34-aastased) rahvusvahelist töökogemust. Kuna ettevõtete jaoks on talentide omamine muutunud kõige kriitilisemaks eduteguriks, usutakse, et talentide globaalne liikumine saab normiks. Talendid ja majanduskasv koonduvad maailmas suurlinnadesse ning neid ümbritsevatesse regioonidesse. Tulevikus hakkab senist talentide mobiilsuse mustrit mõjutama uute megalinnade tekkimine, eelkõige Aasias. Näiteks Mumbai, Delhi ja Dhaka lükkavad positsioonilt vanad metropolid Pariisi, Londoni, ja Moskva.

Käivitunud on talendisõda

Otsides vastuseid küsimusele, kuidas USA majandus kasvule viia, sedastas USA üks tuntumaid majanduskolumniste T. L. Friedman ajalehes NY Times: me peame riiki meelitama kõige arenemisvõimelisemad ja kõrge IQga immigrandid, et rikastuksid meie ülikoolid ning käivituksid uued ettevõtted.

Maailmas on alanud sõda talentide pärast. Lisaks ettevõtjatele konkureerivad aktiivselt ka riigid ja regioonid selle nimel, et ligi meelitada ja hoida kvalifitseeritud tööjõudu. Konkurentsivõime tõstmiseks ja innovatsiooniks tarviliku kvalifitseeritud tööjõu puudust koduriikides leevendatakse välistalentide aktiivse värbamise ja riiki meelitamisega – nn selektiivse immigratsioonipoliitikaga. See tähendab, et riikide migratsioonipoliitika keskendub kõrgema kvalifikatsiooniga inimeste sisserände stimuleerimisele. Viimase kümne aasta jooksul on maailmas tugevalt vähenenud riikide soov piirata migratsiooni ning talentide doonorriigid on hakanud rohkem tegelema ka oma talentide võõrsilt koju tagasi meelitamisega.

USA jaoks ei ole selline lähenemine uus. Alates 1990. aastatest on enam kui 900 000-le Indiast, Hiinast, Venemaalt ja mujalt pärit spetsialistile (enamasti IT-aladel) väljastatud USA tööviisa.16 USA ülikoolides on 20% kõigist tehnikateaduste doktorantidest sisserändajad. Samas on Hiina alates 1990. aastatest rakendanud süsteemset kõrghariduspoliitikat, mille üheks osaks on USAsse rännanud teadustöötajate tagasimeelitamine.

Peamine argument, mille pärast riigid talendisõjas pingutavad, on ettevõtete konkurentsivõime ja kasvuvõimalused. Uuringud kinnitavad tõsiasja, et ettevõtete peamine põhjus välisriikidest spetsialiste toomiseks on nende puudus koduriigis. Samas üks peamisi põhjusi, miks nad seda kokkuvõttes siiski ei tee, on bürokraatlikust asjaajamisest tulenevad kõrged kulud ning võõrspetsialisti kohanemisraskused. Need ettevõtted on riigi majandusarengule väga olulised, sest nad on rahvusvahelistel turgudel keskmisest aktiivsemad. Kvalifitseeritud tööjõu probleemi tagajärjeks võib olla halvemal juhul ettevõtte kolimine ja kasvu realiseerimine välisriigis, paremal juhul intensiivsem kohaliku personali koolitamine.

Peamisteks võitjariikideks talendirallis peetakse eelkõige USAd, Kanadat, Austraaliat, Prantsusmaad, aga ka Singapuri. Suurimateks kaotajateks maailmas on IFF International Migration Global assessment 2006 andmetel kvalifitseeritud töötajate väljarände poolest esimesel kohal Mehhiko, seejärel Iraan, Pakistan ja Filipiinid. Neil riikidel on küllaltki hea infrastruktuur, kuid nad ei paku oma talentidele eneseteostuseks palju võimalusi. 

Euroopas on peamisteks talentide doonorriikideks Venemaa ja Ukraina. Seega, migratsioonipoliitika sisu ja sellega seonduva bürokraatia ning asjaajamise lihtsustamine võib lühiajaliselt oluliselt parandada ettevõtetele tööjõu kättesaadavust ja seeläbi toetada majandusarengut tervikuna.

Eesti stardikoht globaalses talendirallis

Talentide kättesaadavust Eesti ettevõtja jaoks mõjutab üldise trendina see, et lähemas tulevikus ootab Eestit ees tööealise elanikkonna vähenemine. Eurostati prognooside kohaselt on võrreldes 2008. aastaga Eestis 20 aasta perspektiivis ligikaudu 110 000 tööealist inimest vähem. See on aeg, kui tööjõuturule jõuab madala sündimusega põlvkond (prognoosimudelis eeldatakse nullmigratsiooni). Seega võib tööjõu kadu olla veelgi suurem, kui lisaks arvestada võimaliku väljarändega ja suletud immigratsioonipoliitika jätkumisega. Näiteks 2010. aastal oli Eestis rände saldo 2400 inimest väljarände kasuks.

Juttudel sellest, et Eestist lahkutakse, on tõepõhi all. Samas pole need arvud veel drastiliselt suured. Statistika näitab, et enamasti lahkuvad Eestist noored pered ja noored spetsialistid. Iga 1000 inimese kohta lahkub Eestist aastas umbes kaheksa inimest. Enamasti minnakse Soome ning pooled minejatest on kutse- või kõrgharidusega inimesed. Sotsiaalministeeriumi uuringust selgub, et võrreldes varasemate aastatega on teistesse riikidesse tööle minna ka- vatsevate inimeste arv suurenenud. Võib öelda, et Eestit on taasiseseisvumise perioodil tabanud kaks väljarändamise lainet. Esimene neist oli 1990. aastatel ja teine pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Kui praegune väljarände potentsiaal realiseeruks, oleksime kolmanda laine künnisel.

Selge on see, et Eesti on talentide väljarände seisukohast oma väiksuse tõttu väga haavatav. Eestis lõpetab gümnaasiumi igal kevadel ligikaudu 11 000 noort. Sellest, millise otsuse langetavad edukamate tulemustega lõpetajad, sõltub paljuski meie väikse ühiskonna majanduselu ja avaliku sektori areng. Täna Eestis oma inimvara teadliku juhtimisega ei tegeleta – puuduvad adekvaatsed andmed selle kohta, palju eestlasi välismaa kõrgkoolides haridust omandavad või mida selle järel teevad.

Global Migration Barometer näitab, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti vajadus sisserände järele suur. Järeldused lähtuvad rahvastiku vananemisest ja ülalpeetavate määra kasvust. 2008. aasta tööjõu prognoosi järgi vajas Eesti tööjõuturul asendust 14 500 vanaduse tõttu lahkuvat inimest aastas. Samas, kui vaadata Eesti atraktiivsust, siis ligipääsetavuselt oleme alles 59. kohal (seadused ja avatus) ning jääme maha Põhjamaadest. Migratsioonipoliitika king pigistab spetsialistide puuduse tõttu eriti valusalt kiire kasvuga teadmusettevõtetel. See järeldus reljeefselt 2011. aasta sügisel Arengufondi portfelliettevõtete hulgas läbi viidud talenditeemalisest taustauuringust. Selgus, et Eestis tegevust alustavate teadmusettevõtete jaoks on Euroopast tippspetsialisti värbamine liiga kallis. Pigem saavad nad endale lubada inimesi, kelle palgakulu on sarnane Eesti palkadega ehk siis töötajaid Aasiast ja Ida-Euroopast. Samas selgus, et kolmandatest riikidest on talentide värbamise protsess start-up ettevõtte elutempo kohta liiga pikk.

Tulemuseks on olukord, kus Eesti on küll hea koht start-up’i loomiseks – kuid seejärel on kasulikum ettevõte Eestist välja viia. Nii saab meeskonna moodustamiseks ja ettevõtte kasvuks piisava talendipagasi. Peamised sõlmpunktid, mida võiks lahti harutada, on immigratsiooniga seotud bürokraatia lihtsustamine spetsialistide jaoks ning ametnike suhtumise parandamine talentidest immigrantidesse. Ülalolev joonis kirjeldab Arengufondi küsitlusest selgunud ettevõtete peamisi takistusi Eestisse kolmandatest riikidest pärit spetsialistide värbamisel.

Käesoleva aasta alguses ajakohastati Eesti välismaalaste seadust (nt seaduse kohandamine, arvestades Euroopa „sinise passi“ süsteemi). Kuid ettevõtja ehk migratsioonipoliitika teenust tarbiva kliendi seisukohalt on endiselt väga palju detaile, mis teevad välisspetsialisti värbamise aeganõudvaks ja kalliks. Ehitades üles välisspetsialistide paindlikku riiki lubamise süsteemi, peab Eesti üldine migratsioonipoliitika samas hästi vastu pidama väheste oskustega inimeste migratsioonisurvele kolmandatest riikidest. Aga ainult migratsiooniküsimuse lahendamisest ka ei piisa. Laiemalt eeldab talendifondi hoidmine ja kasvatamine ühtset majandus-, haridus-, välis- ja migratsioonipoliitika kujundamist ja elluviimist, st terviklikku talendipoliitikat.

Talendipoliitika eesmärk

Talendipoliitika vajadus tuleneb esiteks Eesti kiire kasvuga teadmusettevõtete soovist värvata kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste. Eelistatult kolmandatest riikidest, sest kõrge elatustasemega Euroopa riikidest töötajate palkamine käib startivale Eesti ettevõttele tihti üle jõu. Turu hõlvamise faasis on spetsialiste vaja kohe ning väga spetsiifilisteks tööülesanneteks, seetõttu on selle nõudluse rahuldamine riikliku koolitustellimusega võimatu. Seega tuleks luua võimalused spetsialistide kiireks värbamiseks ning kujundada neile ka Eestis elamiseks atraktiivsem keskkond (nt õppimisvõimalused lastele, ingliskeelne info avalike teenuste kohta jms).

Teine oluline argument talendipoliitikaga tegelemiseks on maailmas üleüldiselt kasvav nõudlus talentide järele. See tähendab, et kui selle teemaga aktiivselt ei tegeleta, suureneb tõenäosus, et Eesti jääb tulevikuski pigem talentide doonorriigiks.

Üldjoontes on talendipoliitika eesmärk riigi kasutuses olevate vahenditega ettevõtjate tööjõuvajaduste tõhusam rahuldamine kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse osas. Sisuliselt tähendab see Eesti elu-, õpi- ja töökeskkonna kvaliteedi ja atraktiivsuse tõstmist. Seepärast võib öelda, et hariduspoliitika kuulub teatud mõttes talendipoliitika raamesse. Kuivõrd hariduspoliitika on Eestis suurendatud tähelepanu all, siis pakilisem vajadus talendipoliitika sihte seada tuleneb pigem seniste poliitikameetmete suutmatusest vastata Eesti teadmusettevõtjate kiireloomulisele vajadusele talentide järele.

Talendipoliitika edu sõltub sellest, kuivõrd hästi õnnestub eri poliitikavaldkondade (eelkõige välis-, migratsiooni-, haridus- ja majanduspoliitika) selgelt eesmärgistatud koostöö. Eri ministeeriumide käes olevaid hoobasid kasutades saab luua eeldused, et riik tervikuna ja siin tegutsevad ettevõtted suudaksid vaatamata muutuvatele oludele globaalses talendirallis edukad olla.

Ühelt poolt tulenevad talendipoliitika hoovad eespool kirjeldatud trendidest maailmas ja Eesti probleemidest. Teiselt poolt tasub talendipoliitika ülesehitamisel ära kasutada ka seda teadmist, mis maailmas selle teema kohta juba on olemas. Näiteks on Maailma Majandusfoorumi (WEF) juures tegutsenud ekspertide töörühm välja töötanud seitsmest elemendist koosneva mõttemudeli, kuidas talendinappuse riskiga tuleks tegeleda. Vaadates talendipoliitika võtmehoobasid, selgub, et talendipoliitika ei tähenda ühe uue arengukava või poliitikameetme väljatöötamist.

Pigem on see teistmoodi mõtteviis, mis peab jõudma läbivalt paljudesse olemasolevatesse poliitikameetmetesse ja tooma endaga kaasa nende parema fokuseerituse. Talendipoliitika lahendused peituvad juba olemasolevate poliitikameetmete veidi uue nurga all käsitlemises (nt migratsioonipoliitika teadmusettevõtte vajaduste ning klienditeeninduse vaatevinklist). Seega looks talendipoliitika eeldused oma ühiskonna sotsiaal-majanduslike arenguprobleemide tõhusmaks lahendamiseks. Talendipoliitika sihiks on tulevikutrende arvestav Eesti majanduse võimestamine kvalifitseeritud tööjõuga. See hõlmab nii välisspetsialistide Eestisse meelitamist ja neile atraktiivse keskkonna kujundamist kui ka Eesti oma inimeste arenguks ja eneseteostuseks võimaluste pakkumist.

Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata noortele, sest tudengite sisse- ja väljarände saldo on Eestis jätkuvalt negatiivne. Eestil on võimalus globaalses talendirallis võtjate poolele jääda, kuid see eeldab teadlikku ja aktiivset poliitikakujundamist. Selle nimel tasub pingutada, sest see viib meid lähemale oma eesmärgile – tugeva majandusega ja rahvusvaheliselt edukale Eestile.

Et talendipoliitikale tuult tiibadesse saada, käivitab Arengufond 2011. aasta sügisel talenditeemalise seireprotsessi, mille avaüritusena toimub ka sellele teemale keskenduv Arengufoorum. Selle osapooli ja eksperte kaasava protsessi eesmärk on jõuda 2012. aasta kevadeks Eesti talendipoliitika põhialuste ettepanekuteni.

Imre Mürk, Arengufondi ekspert, imre.myrk[A]arengufond.ee

• Loe teisi "Edasi" raport Riigikogule 2011 artikleid (pdf, 6mb)
• Vaata Sally Khallash'i mõtteid talendirallist videosalvestusena Eesti Tulevikufoorumilt
• Artikli tõlge (eng pdf)

Küsimusele, miks ta panka röövida üritas, vastas USA pangaröövel Willie Sutton kunagi: "Sest kogu raha on ju seal!"

Samamoodi "panka röövima" lähevad enamik tänapäeva firmasid, keskendudes oma toodete-teenuste pakkumisel kogu maailmas vähemust esindavale sissetulekute püramiidi tipule. Suuremad võimalused on aga märkamatuks jäänud. Kui USA strateegiaguru C.K. Prahalad sajandi algul püramiidi põhja teooriaga välja tuli, oli levinud arvamus, et vaesemad ühiskonnakihid moodustavad kehva klientuuri: nad ei jõua maksta, neid on kehv teenindada, neid saab aidata vaid riiklik toetus. Prahalad lükkas selle ümber ja väitis, et oleme kinni vanas mõttemallis. Ligi 4 miljardit inimest moodustavad mitme triljoni dollarilise ostujõuga tarbimisvalmis turu.

Mis on püramiidi põhi? Püramiidi põhja all mõeldakse 4 miljardit inimest kogu maailmast, kelle elatustase jääb alla 8 dollari päevas (ostujõu pariteedi alusel). Suur osa neist elab arengumaades ning tärkavate majanduste alamkihtides: kõige enam Hiinas, Indias ja Aafrikas. Kesk- ja Ida-Euroopas ning Venemaal elab kokku 240 miljonit vaest ehk 6% maailma püramiidi põhjast.

Sissetulekute järgi saab püramiidi põhja jagada omakorda kolmeks: puruvaesed (sissetulekuga alla 1 dollari päevas), allpool vaesuspiiri (1-2 dollarit) ja vaesuspiiri lähedal elavad vaesed (2-8 dollarit). Pealtnäha tunduvad need kolm madala sissetulekuga kihti sarnased, kuid nende kasutadaolev rahahulk ja seega ka vajadused on erinevad. Lisaks hädavajalikule on viimased kaks gruppi üha enam kulutamas tarbekaupadele, kommunikatsioonile, meelelahutusele jms.

Ligi 4 miljardit inimest moodustavad reaalse turu, milles konkurents on madal ehk valitseb vajalike teenuste alapakkumine. Just vajalike, sest uus toode peab vastama selgele vajadusele - olenemata sellest, kas tulevased kliendid seda vajadust praegu sõnastada suudavad või mitte.

Nokia mõistis, et inimesed tahavad telefone, isegi kui inimesed seda ise veel ei mõistnud. Püramiidi põhi on juhtumisi koht, millest Nokia hetkel oma elujõudu ammutab - ajal, kui muud ettevõtte turusegmendid järjest kukuvad. Nokia 1110 on India kõige populaarsem telefon ja enamik ostjatest on suhteliselt vaesed. Mobiilivõrk on arengumaades side pidamiseks asendamatu, sest puuduvad fiksvõrgud tavatelefoni liinide ja internetikaablite näol. Nokia 1110 vastab lihtsatele vajadustele - telefonikõnede tegemine, tekstisõnumid ja ülim vastupidavus. Ainuke lisa telefoni küljes on taskulamp, mis nii mõnelgi kooliõpilasel Indias on aidanud oma koolitööd lõpetada, kui elekter parajasti kaob.

Kui alles 10 aastat tagasi võis püramiidi põhjas tegutsevaid rahvusvahelisi ettevõtteid tõesti kahe käe näppude peal kokku lugeda, on nüüd toimunud revolutsioon mõtlemises. Selles suunas tegutsevad näiteks Unilever ja P&G, Nestle ja Danone, GE ja Phillips, Coca-Cola ja Pepsi jpt. Püramiidi põhi on heaks hüppelauaks.

Püramiidi põhjale tooteid või teenuseid luues tuleb fundamentaalselt ümber mõelda, millist väärtust kliendile pakkuda. Toode peab olema piisavalt hea, kuid eelkõige kättesaadav ja taskukohane. Seetõttu on püramiidi põhjale loodud tooted-teenused heaks platvormiks püramiidis ülespoole, kõrgemate marginaalide poole liikumiseks. Ameerika tehnoloogiagigant GE töötas Indias välja kaasaskantava ultraheliseadme. Selle maksumus on kõigest 15% olemasoleva alternatiivi hinnast. Tulemuseks olevat algupärast seadet saab aga edasi arendada ning seda järk-järgult paremaks muutes sissetulekute püramiidis ülespoole ronida. Nii on potentsiaali kogu turg altpoolt üles vallutada.

Püramiidi põhjas ei saa ratsa rikkaks - need tarbijad on keerukas kliendigrupp. Ent kui olla nutikas ja kannatlik, võib ettevõtte püramiidi põhja ärist saada maailma vallutav ettevõtmine. Eesti on liiga väike, et kõik arengumaade mured enda kanda võtta ja neile lahendust leida, olgu seal kuitahes palju raha peidus.

Tegusamates väikeriikides, nagu Taani, on eraettevõtetel küll püramiidi põhja strateegia, kuid sealsed firmad on meie omadega võrreldes võrdlemisi suured. Eestis aga ei ole palju neidki ettevõtteid, kellel oleks üldse väärtusahela juhtimise kogemust. Mõeldav on, et tehes julgeid otsuseid, katsetades ja uuendades saab ka üks Eesti ettevõte asetada end välisettevõtete väärtusahelatesse, kui need püramiidi põhja turge vallutama lähevad. Näiteks alustades püramiidi põhja toodetes-teenustes põhjamaalastele kaasatöötamisest ja liikuda ülesturgu suuremate marginaalide poole.

Siim Esko, Arengufondi India seire ekspert, siim.esko[A]arengufond.ee

Käesolev artikkel ilmus Äripäevas 15.08.2011, esmakordselt avaldati see Fututuba.ee-s.

Postimees: riiklikud majandushuvid Aasias võivad olla pikas plaanis tähtsamadki kui Kreeka käekäik, nendib Arengufondi majandusekspert ja India-seire juht Siim Sikkut.

Viimased kuud on majanduspoliitikas ja -meedias kirgi köitnud euroala päästmine ja sellega kaasnev kulu Eestile. Võimalik, et seepärast on jäänud suurema tähelepanuta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) algatus korraldada avalik arutelu Eesti välismajanduspoliitiliste huvide üle Aasias.

Samas võivad need huvid olla meie majandusele pikas plaanis olulisemad kui Kreeka saatus või palju muud päevakajalist. Aasia esiletõus on globaalse äri tulevase käekäigu peamine määraja. Selle mõju Eestile tasub arutada põhjalikult, et me huvid saaksid selgelt paika. Muidu võime jääda Aasia esiletõusu pealtvaatajaks ja lasta tulevikuvõimalused käest.

Seni on Aasia-huvidest Eestis räägitud peamiselt üldises võtmes: kas ettevõtjatel ja riigil üldse tasub sellega tegelda? Tegu on kaugete, tundmatute ja keeruliste turgude ja partneritega – samas kui Soomes-Rootsiski ei suudeta piisavalt müüa ja kaasa töötada. Seejuures on arutelu valdavalt olnud Hiina-keskne, Aasia majandusjõu laiem kasv ja mitmekesisus on varju jäänud.

Ühtpidi on õigus kriitikutel, et Hiina ja teiste Aasia majanduste (India, Vietnam, Indoneesia jne) tõus ei saa olema tingimata vankumatu. Ette võib tulla ootamatusi ja takistusi, nii sisemisi kui ka maailmamajandusest tulenevaid. Teisalt pole tegu pelgalt «muinaslooga» (Kaarel Tarand, PM 20.10.2010).

Kohatine takerdumine või hoo pidurdumine ei väära enam käimasolevat suurt trendi. Aasia esiletõus investorina ja teadmiste loojana, sealne turunõudluste ja mõjujõu kasv on tegelikkus.

Seega on arutelu arenguhoo tempo üle teisejärguline. Ükskõik kui kiire või harmooniline on tõus, tekivad sellest väikse Eesti jaoks igal juhul suured võimalused. Just neid tuleb arutada: kuidas Eesti Aasia esiletõusust kasu võiks saada? Kuidas näiteks saaksid meie ettevõtted 2030. aastaks 2,5 miljardi inimese piiri ületavale Aasia ostujõulisele keskklassile mingeidki tooteid-teenuseid müüa? Proovimata jätta oleks rumal, nagu ütles minister Juhan Parts (ÄP, 13.06.2010). Riske ei maksa seejuures unustada, aga ka mitte nende taha peitu pugeda.

Eesti majandus vajab juba praegu suures mahus uusi välisinvesteeringuid, teadmisi-oskusi ja turge. Nende peamiseks allikaks hakkab saama Aasia, mitte enam Euroopa ja teised lääneriigid. Kui tahame olla 21. sajandi maailmamajanduses edukad, ei saa me Aasiat eirata, vaid peame siin aktiivsed olema. Võimalusi ei teki, kui neid ei otsi ega loo. Seda on selgelt tunnetanud Eesti senised majanduspartnerid Põhjamaadest ning oma riiklikke majandussuhteid Aasiaga juba aastaid hoogsalt arendanud. Tulemuseks on olnud kiire kasv nende kaubanduses ja koostöös Aasia riikidega.

See annab lisamõtteainet meile: Aasia-huvid on vaja läbi mõelda isegi seniste majanduspartneritega suhete hoidmiseks, ammugi siis koos nendega uutest võimalustest kasu saamiseks. Eesti tahab Soomele ja Rootsile ilmselt edaspidigi oluline olla, kas või allhanget teha. Kui partnerid pöörduvad üha enam Aasia turgudele, peab koostöö jätkumiseks ka Eesti ettevõtja sealseid olusid üha paremini tundma ja riik suutma meie ettevõtete suhteid Aasiaga toetada.

Huvid on lihtsal kujul võttes eesmärgid. Head eesmärgid on muidugi realistlikud, arvestavad Eesti praeguseid majanduslikke vajadusi ja võimekust. Samas on tähtsamgi eesmärkide ambitsioonikus. Need peavad lähtuma kaugematest tulevikuvõimalustest, mille poole püüelda ja end arendada. Siis jõuame pooligi plaane ellu viies suure kasuni.

Eraldi tuleb toonitada Aasia-huvidega seoses riiklike eesmärkide vajalikkust. Sealsete majanduste eripära on riigi suur roll majandusotsuste suunaja ja ukse avajana. Meie ettevõtete edu Aasia turgudel ja koostöös sealt pärit partneritega sõltub Eesti riigi toest ja tegutsemisest neis riikides.

Lähikuude arutelud Aasia-huvide üle võiksid seega keskenduda võimaluste võtmes Eesti riikliku Aasia-tegevuse pikaajalistele eesmärkidele. MKM on selleks välja pakkunud esialgsed variandid. Välisinvesteeringute alal võiks Eestist aastaks 2025 MKM visiooni järgi saada Aasia ettevõtetele värav Euroopa Liidu ja Läänemere regiooni turule. Seda eesmärki tasub konkreetsemalt määratleda: milliste ettevõtete jaoks?

Trendid näitavad, et eelkõige kasvavad uute ELi turule tulijate investeeringud. Seega võiks Eesti just neile Aasia ettevõtetele olla esikolme valiku seas (sh eriti start-up-ettevõtetele). Ekspordi alal on MKM pakkunud sihiks, et aastal 2025 oleks Eesti ettevõtete eksport Aasiasse sama suur kui import sealt.

Oma toodete-teenustega Aasia turgudele jõudmist väljendaks aga paremini nende osakaalu kasv ekspordi sihtriikide seas. 2010. aastal oli see kaubavahetuses 2,84 protsenti; ambitsioonikas siht oleks 10–15 protsenti. Sellise taseme juures saab öelda, et Eesti ettevõtted on Aasia turud enda jaoks avastanud ja seal suures mahus tegutsema hakanud. Võrdluseks: 2010. aastal oli Soome vastav näitaja 12,4 protsenti, Saksamaal 12,2 protsenti ja Rootsil 9,2 protsenti. Peale selle on MKM välja käinud turismialase eesmärgi, kuid katmata on jäänud hariduse-teaduse valdkond. See tuleks tulevasse Eesti Aasia-programmi kindlasti lisada, sest teadmiste ja tudengite vahetus toob kaasa palju teisi algatusi ning vajab samuti eesmärgistamist. Kas lepime kokku need või teistsugused eesmärgid, ongi arutelu koht.

Kui on paigas huvid ja eesmärgid, saab kavandada tegevused ja nende sihtriigid (kõikides Aasia riikides kõike teha ei jaksa). MKMi plaani järgi saame tugineda senistele tegevustele, leides seniste ettevõtmiste «Aasia näo».

Ambitsioonikate eesmärkide jaoks tuleb siiski olla valmis ka uusi tegevusi kavandama ja lisaressursse panustama. Seejuures tuleb arvestada, et edu saavutamine võtab aega. Sedagi näitab Soome ja Rootsi kogemus, kus pärast aastaid riiklikku tööd nüüd reaalsema majanduskasuni jõutakse.

Eesti ettevõtete huvid ja riikliku tegevuse võimekus suhetes Aasiaga on seni olnud kesised. Sellelt baasilt nõuab ambitsioonikate sihtideni jõudmine eriti pingutust, järjepidevust ja kannatlikku ressursside paigutust. Tulemusena tekkida võiv kasu peaks olema aga ahvatlev. Selleni jõudmine algab eesmärkide seadmisest, seepärast ongi Eestis käes aeg Aasia-huvid paika panna.

MKMi aruteludokumendiga saab tutvuda aadressil www.mkm.ee/aasia

Lisainfo Arengufondi India-seirest

siim.sikkut[A]arengufond.ee

Täna asutatud avaliku – ja erasektori huve ühendav koostööprojekt FinanceEstonia, mille eesmärgiks on ühiselt edendada finantsteenuste, sellega seotud tugiteenuste ja tehnoloogiate eksporti Eestis.

FinanceEstonia ühe asutajaliikme, Arengufondi juhi Ott Pärna sõnul tegutsetakse selle nimel, et Eesti oleks tulevikus regiooni usaldusväärseim ja Euroopa Liidu jurisdiktsiooni piires innovatiivseim ärikeskkond rahvusvahelistel turgudel tegutsevatele finantsteenuste ning tugiteenuste ettevõtetele. “FinanceEstonia laiemaks ambitsiooniks on Eesti ärikeskkonna senisest sihipärasem ja aktiivsem turundamine rahvusvaheliste väike- ja suurettevõtete peakorteritele,” lisas Pärna.

FinanceEstonia asutajad, keda on kokku 19, lähtuvad arusaamast, et finants- ja sellega seotud äriteenuste rahvusvahelisemaks muutumine Eestis on eelduseks majanduse rahvusvahelistumisele tervikuna. Tugev ja rahvusvaheliselt sidus finantssektor tõstab Eesti ärikeskkonna konkurentsivõimet, toetab majanduse teiste teadmismahukate valdkondade arengut ning suurendab kokkuvõttes Eesti elanikkonna elatustaset.

Idee üks eestvedaja, Teenusmajanduse Koda, näeb Eesti finantsteenuste ekspordis ühte majanduskasvu vedurit. Teenusmajanduse Koja juhatuse esimehe Viljar Arakase arvates on Eestile heaks eeskujuks meie rikkamad, Skandinaavia naabrid. „Peame Skandinaaviamaade kõrval ise oma konkurentsieelised välja töötama ja me arvame, et Eestil on oluliselt rohkem potentsiaali kui olla lihtne allhankemaa. Finantsteenuste järele on järjest suurenev vajadus ja Eesti võiks olla üks vajaduse tagaja."

MTÜ-l FinanceEstonia on 19 asutajaliiget: Teenusmajanduse Koda, Eesti Arengufond, Eesti Fondihaldurite Liit, AS BaltCap, Cofi AS, Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ, Aktsiaselts KIT Finance Europe, KPMG Baltics OÜ, NASDAQ OMX Tallinn Aktsiaselts, Optilogo OÜ, PricewaterhouseCoopers, Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ, Rimess OÜ,

Advokaadibüroo SORAINEN, Advokaadibüroo VARUL AS, Ernst & Young Baltic AS, Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets OÜ, UniCredit Bank Eesti, Itella Info AS

MTÜ on avatud ka toetajaliikmetele, kes jagavad FinanceEstonia visiooni ja soovivad selle realiseerimisse panuse anda.

Toetajaliikmeks hakkamise soovi on juba avaldanud Eesti Pangaliit.

FinanceEstonia tekkimisele on pinnast ette valmistanud Teenusmajanduse Koja, riigiasutuste, Tallinna linna ja Targa Eesti Mõttekoja initsiatiivid ning Arengufonid seire Finantsteenused 2018.

Lisainfo:

Imre Mürk Arengufondi teenusemajanduse ekspert tel 5690 7627 imre.myrk[A]arengufond.ee

ÄP: Peagi Eesti teedel CO2-kvoodi müügi arvel vurama hakkavad elektriautod ning ehitatavad “voolutanklad” on meedias juba ette palju elevust tekitanud. Kuid prooviks autodest kaugemale vaadata, sest elektromobiil- sus ja sellest Eesti majandusele tekkida võiv kasu hõlmab palju enamat. 10–15 aasta pärast on erinevatel hinnangutel Euroopas müüdavatest sõidukitest umbes 10–12% ehedad elektriautod, sinna lisanduvad veel hübriidid. Pole niivõrd oluline, kas Eestis just selline osakaal tuleb – pigem on tähtis näha ja teadvustada ärivõimalusi sellel üleilmselt kasvaval turul.

Riigipoolset elektriauto-initsiatiivi ei tohiks vaadata mitte pelgalt kui rohelise transpordi arendamise programmi, vaid ka kui võimalust Eesti ettevõtetele sellel veel kujunemisjärgus oleval turul uuenduslike toodete-teenustega oma koht leida.

Enamik kasumist tuleb väljastpoolt autode tootmist

Elektriautode ja neid ümbritsevate toodete-teenuste turg on alles kujunemas ning asjaolu, et Eestil on traditsioonilise autotootmisega varem vähe pistmist olnud, ei ole takistuseks.

Kasumlikumad võimalused nn elektromobiilses ökosüsteemis ongi just väljaspool autode tootmist – kaks kolmandikku väärtusahelas loodud kasumist teenitakse nende tegevustega, mis on seotud autode opereerimise ja lisateenustega pärast müüki. Seetõttu saavad uude väärtusahelasse edukalt siseneda ka ettevõtted, kel on varem autodega vähe kokkupuudet olnud – kas või elektrimüüjad ja laadimisseadmete tootjad.  Eeskätt on eelnev julgustus ettevõtjatele – mõelda läbi ja leida üles võimalused, mida elektromobiilsus ja elektritransport pakub. Selleks saab kasutada ära juba olemasolevaid võimekusi ja eeldusi, et omale sobivas nišis koht välja mängida.

Näiteks võiks Eesti ettevõtetel olla äri- ja ekspordišanssi sellistel aladel nagu taristuga seotud IT- ja makselahendused, asukohapõhised teenused, akude taaskasutamine või kasutatud akude ümbertöötlemine, laadimispunktide äri, ühisautode renditeenused, laadimise ja elektrikasutuse optimeerimine, erinevad info- ja lisateenused elektriauto kasutajale, jne. Innustav näide küpseb juba Arengufondi investeerimisportfellis: Eesti ettevõte NOW!Innovations on USAs Kalifronias esimesena turule toonud elektriautode laadimise mobiilimakse lahenduse.

Suur ekspordipotentsiaal.

Omaette tooteks võiks saada näiteks Eestis praegu kavandamisel olev elektriautode infrastruktuuri lahendus, kogu e-mobiilsuse ökosüsteemi nn selgroog. 

Näiteks Portugalis, kus praegu eksisteerib selles vallas üks maailmas edumeelsemaid avatud platvormil põhinevaid lahendusi, alustati mõned aastad tagasi elektriautode taristu arendamist silmas pidades just selle äritegevust ergutavat mõju ja ekspordipotentsiaali teistesse riikidesse. Selline ettevaatav ja terviklik lähenemine pakub Eestile, kes teeb praegu taristu asjus olulisi tulevikku puudutavaid otsuseid, kindlasti mõtlemisainet.

1000 autot on alles algus

Selle aasta aprillis sõitis Eesti teedel kaheksa elektriautot. Saastekvootide tehing viib selle arvu mõne aastaga üle 1000 – see on oluline algus, kuid ei saa kindlasti olla lõppeesmärk. Kuni elektriautode turg, nagu ka muud rohelised teenused ja tooted, on veel suuresti sõltuvad motivatsiooniskeemidest ning erinevatest soodustustest, siis ei saa ka riik niipea omaltpoolt “juhet seinast välja tõmmata”. Samas hõlmab selle valdkonna toetamine ka mitterahalisi meetmeid näiteks transpordi- ja liikluskor- ralduses ning see toob riigi kõrvale ka kohalikud omavalitsused, eeskätt muidugi Tallinna.

Kui ei proovi, ei saa ka õnnestuda

Ennekõike peavad aga kõik asjasse puutuvad osapooled era- sektoris, valitsuse tasandil ja kohalikes omavalitsustes selgeks mõtlema, milliselt e-mobiilsus pärast riigi tehtud avangut Eestis edasi areneb ning millised on võimalused kasvavast turust kasu saada. Kas ja kuidas riigi initsiatiiv aitab Eestis elektriautodega seotud äritegevust käima tõmmata, ei saa me ette teada – aga läbi mõtlemata ja proovimata ei saakski teada.

Lauri.Matsulevitš@arengufond.ee

• Arengufondi kohvihommiku "1000 elektriautost uute ÄRIVÕIMALUSTENI" videosalvestus ja materjalid