Uudised

Deflatsioon pole Eestis toimunud piisava kiirusega ega ulatuses, Kesk-Euroopa kulueelis Baltimaade suhtes on veelgi kasvanud.

Kujunenud olukorras pole meil hetkel teist võimalust kui minna oma kitsastes tegevusraamides ainsat võimalikku ja valitud teed senisest jõulisemalt edasi ning lisaks sellele algatada paralleelselt muutusi, millega püsida teiste kõrval siiski konkurentsivõimelisena.

Kuigi meie kriisist väljumise strateegias on juba keskne koht eurole üleminekul ja sellest tuleneval avalike kulutuste kärpimisel, on vajalik kasutada kõiki võimalikke lisameetmeid, et taastada uue kasvu tagamiseks vajalik välisinvestorite huvi Eesti majandusse investeerimise vastu.

Paljudest teguritest, mis teevad ühe või teise koha investorile atraktiivseks, on üldiselt kõige kiiremalt muudetav kulutase. Võrreldes teiste ELi liikmesriikidega suurenesid Eestis töötasuks minevad kulutused kriisile eelnevatel aastatel väga tempokalt: Eurostati andmetel kasvasid tööjõukulud Eestis kuus korda kiiremini kui ELi euroalal, sealhulgas Soomes. Meie probleemiks on, et kriisi ajal pole me suutnud seda arengut vajalikul kujul ja mahus ringi pöörata.

Deflatsioonilise protsessi suunamisel on meie põhimeetmed olnud avalike kulutuste vähendamine ja palgakärped ning samaaegne tegevus tootlikkuse suurendamise nimel. Paraku on see protsess olnud vajalikust aeglasem ja 2009. aasta teise kvartali seisuga edenemist veel ei paista. Kuigi keskmine kuupalk on alanenud 4,4% ja sealhulgas töötlevas tööstuses 9%, ei ole see piisav, et tasakaalustada tööjõu kallinemist kriisieelselt ja Eesti reaalse efektiivse vahetuskursi tõusu kümne viimase kuu jooksul.

Samuti peame arvestama, et ettevõtjate tegelikke kulutusi kajastav keskmine tunnitasu on odavnenud aastaga ainult 3,3%. Kohandumise aeglusele viitab ka tarbijahinnaindeks, mis alanes 1. juuniks võrreldes aastatagusega üksnes 0,3%, kuigi töötlevas tööstuses 3,2%.

Need näitajad tekitavat muret, kui võrdleme oma arengut ja seisu teiste riikidega, eelkõige investeeringute ligimeelitamise ja ekspordi konkurentsivõime poolest. Ettekujutuse probleemi suurusest annavad IMFi ökonomistide hiljutised arvutused, milles on võrreldud Balti ja Kesk- Euroopa riikide reaalse efektiivse vahetuskursi muutumise ulatust ja kiirust kriisi algusele järgnenud kuude jooksul ning nende maade odavamaks või kallimaks muutumist oma kaubanduspartnerite suhtes (vt joonis).

Sellest ilmneb, et alates finantskriisi puhkemisest möödunud aasta oktoobris on Kesk-Euroopa riigid muutunud oma partnerite suhtes 10–15% odavamaks ja Balti riigid umbes 5% kallimaks. Kui taustaks vaadata veel täiendavalt Kagu-Aasia riikide kulutaseme kohandumise tempot kümme aastat tagasi, on asi veelgi selgem. Balti riikide kohandumise tempo jääb sellele kõvasti alla, Kagu-Aasia kärme taastumine toetus ju suurel määral kiirelt saavutatud kulueelisele.

Kindlustunnet ei paku ka meie kulutaseme võrdlemine ELi üksikute maadega. Eurot kasutavates maades (riikides, kelle suhtes on Eestil fikseeritud vahetuskurss) alanes tööstustoodangu hinnatase Eurostati andmetel möödunud augustist selle aasta juulini ligikaudu 5 protsendipunkti enam kui Eestis. See aga tähendab, et majanduskasvu taastumisel Euroopas ei pruugi paljud tellimused siia enam naasta, sest me oleme teistest maadest endiselt kallimad. 

Peame niisiis tõsiselt arvestama võimalusega, et meie tõenäoline kriisi põhja jõudmine ning eelmiste kvartalitega võrreldavatest kukkumistest pääsemine ei tähenda veel uue kasvu algust. Kriisi põhjas võib praeguse kulutaseme juures saada alguse üksnes väga aeglane ümberstruktureerimise protsess. Ainsaks lahenduseks on deflatsioonilist kohandumist kiirendada ehk peame palku ja hindu olema valmis ka tegelikult ja mitte ainult retoorikas alandama. 

Samas on nüüd täiesti selge, et oma konkurentsivõime taastamiseks peame alustama aega viitmata struktuuriliste reformidega, sest kriisieelsete põhimõtete abil me oma sotsiaalsfääri ja avalikku sektorit enam finantseerida ei saa. Pikema investeerimishuviga investoreid huvitavad riigi pikaajalised sotsiaalmajanduslikud suundumused ja jätkusuutlikkus samavõrd kui vahetuskursi stabiilsus.

Samuti peame oma ettevõtlus-, teadus- ja arendustegevuse ning hariduspoliitikat ja -praktikat korraldama selliselt, et me suudaks muuta Eesti majanduse ekspordipõhiseks ja uutele investeeringutele atraktiivseks.

Sellele tegelikult juba vanale järeldusele annab järjekordse kinnituse Maailma Majandusfoorumi (WEF) värskelt avaldatud riikide konkurentsivõime uuring ja järjestus. Esimesel pilgul paistab sealt muidugi, et Eesti konkurentsivõimega poleks lahti nagu midagi. Paar kohta üldrivis langust ja kaotus sajandikkohaga tšehhidele või Küprosele ei tähenda ju reaalses riikidevahelises konkurentsis suurt midagi.

Kuid kui vaadata natuke lähemalt meist tagapool toimuvat, ilmneb, et ka raskel kriisiajal on rida riike oma positsiooni oluliselt suutnud parandada. Kõige silmapaistvamaks näiteks edust on vast sageli alavääristatud Poola, kes ei ole mitte lihtsalt WEFi tabeli kõige kiirem tõusja EL riikide seas (7 kohta). Tähele tasub panna, et Poola on kõigest aastaga sellist tõusu teinud eelkõige ettevõtetes loodava lisandväärtuse kasvupotentsiaali ja keerukamate konkurentsivõime tegurite olulise edasiarendamisega. Kuna agar töö on poolakatel neis suundades ka käesolevas kriisis jätkumas, siis võivad nad järgmiseks aastaks vabalt Eestist mööda tuhiseda.

Eesti jääb teistest maha just majanduses loodavat lisandväärtust ehk kulupõhisest konkurentsieelisest eemalduda lubavate tegurite edenemise poolest. Seda kitsaskohta lahendamata ei muutu me oluliselt konkurentsivõimelisemaks isegi siis, kui deflatsiooni abil kohandumist kiirendame.

Meil on käsil rohkem kui eelarvekriis – ja lahenduseks vaja enamat kui euro.

Loe Heido Vitsuri arutluskäigu täisversiooni Raportist Riigikogule (7 mb, pdf)