Uudised

Jan Jõgis-Laats / EPL (8.12.2011): Novembri lõpus Arengufondi rohemajanduse valdkonna juhina tööd alustanud Lauri Tammiste tahab oma tegevusega saavutada, et nii riik, ettevõtted kui ka tavainimesed tegutseksid ressursse säästvalt ja neid targalt kasutades. Lihtsustades on eesmärk anda eestlasele kui „põlisele ehitajarahvale” koht, kus osatakse soovitada, kuidas mõistlikult ja säästlikult majandada, elada ja vajaduse korral ka ehitada.

Milles te ise praegu oma tööülesandeid näete?

  Rohemajanduses on mitmeid huvitatud osapooli ja aktiivseid partnereid – riigi poolelt näiteks majandus- ja keskkonnaministeerium, riigikantselei ja säästva arengu komisjon, taastuvenergiaga seotud MTÜ-d, tugevad selle ala ettevõtted, lobi- ja katusorganisatsioonid. Esimese asjana tahame detsembris-jaanuaris paika panna, mida need organisatsioonid-asutused tegelevad. Mida näevad küsimustena, mis langevad mitme organisatsiooni vahele ja mis on strateegiliselt tulevikku vaatavad? Ressurssi kõigega tegeleda pole kunagi ja siin võiks Arengufond aidata mitmetahulisemaid küsimusi lahendada. Tuua eri partnerid laua taha ja panna omavahel rääkima – riik, ettevõtted, ülikoolid. Teha tugevaid taustaraporteid, aga ka tekitada diskussiooni ja jagatud arusaama.

Kui konkreetsemaks minna, siis millest lähtute? Ehk kuidas „rohemõtet” defineerite?

Peamotiiv, millega tahame tegeleda, on energia- ja ressursitõhus ning konkurentsivõimeline Eesti. Mulle sattus hiljuti kätte üks huvitav analüüs Maailma Energianõukogult selle kohta, mis juhtuks, kui kõik maailma inimesed tarbiksid energiat nagu ameeriklased. Arvutus näitas, et maailma naftavarud ammenduksid viie, gaasivarud kümne ja kivisöevarud 30 aastaga. Selles kontekstis saab heaolu kasv või heaolu hoidmine tulla selle kaudu, kui kasutame mõistlikumalt ressursse. Tahame jõuda Eesti inimeste ja ettevõteteni – kuidas saab Eesti teha häid strateegilisi valikuid ühiskonna ressursiefektiivsemaks muutmiseks ja kuidas Eesti kogemuse pinnal kasvaks ekspordiks ärimudeleid.

Kuidas seda lihtsalt, aga mitte lihtsustatult näitlikustada? Kui seda peaks oma naabrile seletama?

Vaatame, kuhu Eestis energia kaob ehk mis ressursse me neelame – need on elekter, soojus ja transpordisektor. Üks väga lihtne näide on hooned: Eesti hoonete keskmine energiatarbimine on julgelt üle Euroopa keskmise. See ei olene sellest, et meil on lõunapoolsetest maadest külmem kliima. Ka võrreldes Soome ja Rootsiga on keskmine tarbimine suurem. Mida see tähendab? See tähendabki väga selgelt, mida näeme ka statistikas: keskmise pere väljaminekutest moodustavad suure osa kulutused eluasemele, energeetikale.

Ehitada kvaliteetselt ja paremini on trend. Eestis tegelikult pole piisavalt teadvustatud seda, et praegu on Euroopas juba kokku lepitud, et 2019. aastast peavad kõik avalikud hooned olema väikse energiakuluga. Ja 2020 peavad sellised olema kõik hooned. Eesti küsimus on, kuidas me selleks valmis oleme. Kust tulevad need oskused – projekteerijad, arhitektid, ehitajad? Loodetavasti suudame jõuda selleni, et kui tulevikus ehitame, siis pigem vähem, aga planeerime paremini. Et poleks nii: eestlane kui põline ehitajarahvas lahendab kõik probleemid uue majaga. Tegelikult ei lahenda! Aga kui maja juba teha, teha seda väga hästi!

Samamoodi on tegu ärimudeli küsimusega. Eestis näeme, et korteriühistud ei taha sellega tegeleda, ehkki küttekulud on probleem ja Kredexi toetused on teisalt olemas. Aga korteriühistu suutlikkus midagi teha on väike. Seni on Eestis kaardistamata energiateenuste turg ja seda tahaksime meie teha. Üks võimalik mudel on näiteks, et tekivad professionaalsed teenustepakkujad. „Ma teen teile sellise investeeringu ja te maksate X protsenti vähem. Või me garanteerime, et kulud ei kasva. Aga teie maksate kümme aastat stabiilselt.” Ja kogu sealt saadav võit tuleb sellele energiateenuse ettevõttele. Selle lähenemise plussid: suurem suutlikkus midagi teha. Ettevõte on võimeline seda professionaalselt ellu viima ja ta on ka ise sisemiselt motiveeritud efektiivsust tagama. Praegu ostavad ühistud heauskselt teenuse parimalt projekteerijalt ja ehitajalt. Aga projekteerija ega ehitaja ei võida ega kaota sellest, kas energiasääst saavutatakse. Aga kui on selline ettevõte, kelle tasustamine sõltub tervenisti sellest, siis loomulikult on tema tähelepanu ja professionaalsus natuke teine. Seda tüüpi ärimudel on samuti asi, mida üritada saavutada.

Selliseid näiteid on siis näiteks Euroopas?

Energiateenuse ettevõtteid on Euroopas palju. Saksamaal mõõdetakse seda turgu sadades miljonites eurodes. Ja ettevõtteid on erinevaid – näiteks energiatootmise sektoris on mindud tootja juurde. Teenusepakkuja lubab: uuendame su katla või vähendame kadusid ning jagame seda võitu. Või toiduainetööstuses, kus on palju jahutamist. Seal on võimalik optimeerida enne elektriintensiivsetesse jahutusseadmetesse investeerimist ja jagada seda võitu. Veel üks näide oli Glasgow lennujaamast, kus oli väga lihtne ja kiire tasuvusaeg – alla aasta. Seal optimeeriti ventilatsioonisüsteemi toimimist.

Paljudes Eesti firmadeski arvatakse, et neil on kõik viimase vindini ära timmitud ja võitu pole enam üldse saada. Kuid mujalt on näiteid, kus väga suurtes tootmisettevõtetes on vaadatud mõned protsessid üle ja leitud säästukohti ning tasuvusajad on kaks-kolm aastat.

Ma näen Eestis mitmeid valdkondi, kus tasub võtta vaatluse alla terviklik lähenemine elukeskkonnale. Võtmeküsimus ongi tasuvus. Keskmisele eraisikule on ilmselt seitse aastat liiga pikk aeg, aga näiteks suurele vee-ettevõtjale või transpordifirmale on see midagi muud. Kuidas seda mõõta? Ühest retsepti siin tõesti pole. Küsimus on ennekõike teadlikkuse tõstmises. Muidugi, kõikide inimesteni see ei jõua. 

Pigem on see nutikas balansseerimine piitsa ja prääniku vahel, mis on riigi käes. Ühelt poolt standardid ja nõuded, et suunata. Teisalt präänikud eri toetusmeetmete ja ka inimeste kadeduse kaudu. Demonstratsiooniefekt on oluline – et keegi teeb ära. Väga sageli liigutatakse end pärast seda, kui nähakse, et miskit toimib ja „päris mõnus on sellises majas elada”.

Kas teie puhul võiks oodata sedagi, et oleksite mingil kombel ka nn ülevaataja rollis? Kui tuleb uus euro- ja kvoodiraha, siis teie – välistamaks tuttavaid olukordi, kus ehitatakse kõrvuti kaks dubleerivat ujulat – teeksite suurt pilti nähes hoiatavat häält?

Ma arvan, et vastutus siin lasub siiski riigil. Omavalitsustel oma elanike ja valijate ees, regionaalministril tuleb tagada regionaalpoliitika mõistlikkus. Pigem on meie asi see, et meie ei ütle, mida ehitada, vaid ütleme, kuidas teha. Meie ütleme: kui ehitate, tehke seda teatud põhimõtteid järgides niimoodi. Meie agenda, rohemajandus pole mitte omaette majandussektor, vaid pigem arusaam või lähenemine kõikides sektorites. Pigem läbimõtlemine, arusaamine – kui me hangime või ehitame midagi, siis kas teeme seda kõige ressursiefektiivsemal moel. Kas teeme seda nutikal tasemel või mitte. Meie asi on aidata neid põhimõtteid tõsta radarile eri osapoolte jaoks, kes peaksid selle üles korjama. Meie lakmustest on, kas suudame end näidata ja tõestada tõsise organisatsioonina, kelle ettepanekuid võetakse kuulda. Meie mõju tuleb sellest, et meid usaldatakse ja küsitakse: mida teie sellest asjast arvate? Me ei hakka mingiks varivalitsuseks või superministeeriumiks, kus me teeme palju paremini kui keegi teine.

Teie suured eesmärgid on rohkem strateegilist laadi?

Ühelt poolt on need muidugi väga selgelt strateegilised küsimused. Et tuua maale olulised trendid, kuhu maailm ja nõudlus liiguvad, ja mida see Eesti jaoks tähendab. Aga näen, et on ka praktilist poliitikaanalüüsi vajadust. Arvan et kui eri osapooled räägivad ühes keeles ja vaatavad ühes suunas, liigume aina praktilisema analüüsi poole: kuidas mingi sektori ärivõimalusi maksimaalselt kasutada, probleeme lahendada. Ma ei vastandaks strateegilist vaadet ja praktilist külge. Riigid, kes vaatavad rohkem tulevikku ja tõesti mõtestavad ja reageerivad kiiremini, on ka rahvusvaheliselt edukad. Viimasel ajal väga palju toodud näide, kes maailmas toimuvat väga palju jälgib ja analüüsib, on Singapur.

Kindlasti ilmub mingi aja jooksul kriitikuid, kes küsivad: milleks meil seda kõike vaja on? Mitu inimest teevad mingeid arengukavasid, soovitusi, mis võivad küll head olla, aga sellele ei järgne mingeid samme riigi ega ettevõtete poolt. Mida neile vastaksite?

Meil pole mingit soovi ega tahtmist kahe- või neljakesi siin istuda, kirjutada mingeid raporteid, neid välja printida ja kellelegi saata. Sedasi me ühiskonnas mingi muutuseni ei jõuagi – need raportid võetakse ja pannakse teiste raportite vahele ilusasse kappi. Ainus võimalus, kuidas jõuab sellise seire ja analüüsi mõjuni, on, et esiteks need, kellele tahad hiljem ettepanekuid teha, on algusest peale juures. Nad saavad kaasa rääkida, arutada ja öelda: see on tehtav, siin on vaja süsteemi muuta.

Teiselt poolt ettevõtjate kaasamine – tuua ettevõtjad laua taha. Maailm liigub sinna, aga kuidas teie saaksite sellest kasu? Kui me neid osapooli laua taha ei saa ja nende pühendumist ning hilisemat tegevust ei saavuta, on meie tegevus kasutu.

Meie eesmärk on, et neid soovitusi võetakse üle, ja teisalt, et ka ettevõtjad tulevad mingite ettepanekute taha. Kui me seda ei suuda, siis me tõesti ühineme nende kriitikutega.

Jan Jõgis-Laats, EPL

Energia- ja rohemahanduse suunast:

• Kaardistada Eesti energia- ja rohemajandusega seotud olulisemate arvamusliidrite ja organisatsioonide arusaam valdkonna suurematest väljakutsetest, lahenduskäikudest ja tulevikuplaanidest.

• Tänavu sügisel valiti personalifirma konkursil osalenud 47 inimese seast rohemajanduse suunda juhtima senine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juht lauri.tammiste[A]arengufond.ee.

• Tammiste kõrval asub Arengufondis rohesuuna eksperdina tööle Madis Org, kes alustab tööd veebruaris.

• Arengufondi rohesuuna eelarveks on ette nähtud 1,5 miljonit eurot ja tegevuse kestuseks esialgu kolm aastat.

Loe lisaks:

Pressiteade (27.10.2011) Arengufond käivitab energia- ja rohemajanduse seiresuuna