Investeerimine

E24 vahendab: Eesti ettevõtte Massi Miliano virtuaalse proovikabiini teenus Fits.me valiti maineka Euroopa visioonikonverentsi «Plugg» kahekümne lootustandvama alustava ettevõtte sekka.

Fits.me on Eesti ettevõtte Massi Miliano, Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ja Tallinna Ülikooli biorobootika laboratooriumis loodav virtuaalne proovikabiin veebipõhisele rõivakaubandusele. Tehnoloogia, mis baseerub bio-robootikal, aitab lahendada interneti rõivamüügi suurimat probleemi - proovikabiini puudumist.

Praegu toimub USAs interneti vahendusel vaid 7 protsenti kogu rõivaste jaekaubandusest - võrdluseks arvutitest ja raamatutest müüakse interneti kaudu ligi 50 protsenti.

Eesti teadlaste saavutus aitab suurendada interneti kiireima kasvuga sektorit ning aitab oluliselt vähendada kulusid, mis on seotud internetist ostetud rõivaste tagastamise probleemiga.

Euroopa tuntumate riskikapitalistide, visionääride ja Majandus 2.0 ekspertide ees astutakse üles 11. märtsil Brüsselis. Euroopa visioonikonverents «Plugg» keskendub Euroopa alustavate ettevõtete eelistele, väljakutsetele ja andekamatele ärilahendustele. 

Lisaks võimalusele tutvustada oma tooteid ja teenuseid Euroopa ärieliidile antakse konverentsil välja Plugg Start-Up 2010. aasta peaauhind ja publiku lemmiku auhind. 

Möödunud aasta oktoobris pälvis Fits.me Silicon Valley's toimunud alustavate IT-firmade innovaatiliste toodete/äriplaanide rahvusvahelise konkursi peaauhinna. Massi Miliano on Arengufondi portfelliettevõte.

Edukaks läbimurdeks peab innovaatilisel kasvuettevõttel olema lisaks tugevale ja huvipakkuvale tootele ka teadmine ja võimekus seda toodet rahvusvahelisele areenile viia. Kui ettevõtjal on olemas testversioonis toode, kuid seda ei ole veel rahvusvahelisel turul ostuhuvi osas kontrollitud, on erakapitali pakkumine vähene, sest isegi riskikapitalifondide jaoks on liiga varases faasis investeerimine liiga riskantne. Kuna noored innovaatilised ettevõtted on teadmistele põhineva majanduse peamiseks kasvumootoriks, siis tuleb riiklikul tasandil luua võimaldav lähenemine või ärimudel selliste ettevõtete kasvatamiseks.

Ehkki Soome on nii oma konkurentsivõimelisuse kui ka innovatsioonile suunatud investeeringute mahu poolest üks juhtivaid riike maailmas, on põhjanaabrid leidnud, et neil on siiski mitmeid nõrkusi, näiteks on uute innovaatiliste kiirekasvuliste ettevõtete arv Soomes liiga madal võrreldes riikidega nagu USA või Iisrael. Soome on keskkonnatingimuste võrdluses alla jäänud nii ettevõtjate ambitsioonikuse taseme kui reaalse tegevuse elluviimise edukuse osas. Keskkonnatingimuste analüüsi ja võimaliku lahenduse otsimise tulemusena jõuti Soomes Vigo programmi väljatöötamiseni.

Tekese poolt koordineeritud Vigo programmi eesmärgiks on kiirekasvuliste start-up ettevõtete arendamine uuteks kasvuettevõteteks nii, et rakendatud oleksid parimad reaalse rahvusvahelise kogemusega äriarenduseksperdid, kellega koos ettevõtted viiakse rahvusvahelisele turule ja kaasatakse laienemiskapital järgmise vooru investoritelt. Riigi tasandil on täiendavaks eesmärgiks Soome riskikapitaliturule lisajõu andmine ning rahvusvaheliste äriarendajate ning riskikapitalistide huvi suurendamine Soome kasvuettevõtete suhtes.

Programmi raames valiti välja 6 erineva valdkonna riskikapitaliinvestori profiiliga äriarendajat (nt. Cleantech invest, Lifeline Ventures jt), kes startup ettevõtetes võtavad aktiivse rolli nende juhtimistegevustes. Alles seejärel investeerib riiklik riskikapitali pakkuja Finnvera arendatavatesse ettevõtetesse seemnekapitali.

Püüdes sama skeemi Eestis rakendada: kui Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid sihtotstarbeliselt suunata kasvuettevõtete arendamiseks, võiks Eesti jaoks võistleva dialoogi käigus kvalifitseerida 3-6 rahvusvahelist äriarenduse ja/või riskikapitaliinvesteeringute kogemusega meeskonda (business accelerators), kellel on varasem edukas kogemus kasvuettevõtete rahvusvahelisele areenile viimises.

Äriarendusmeeskonnad valivad investeerimiseks hea potentsiaaliga start-up ettevõtted, millele tagatakse ELi struktuurifondide toetusraha vähemalt 3 aastaks. Äriarendaja/riskikapitaliinvestor investeerib start-up ettevõttesse ning võtab aktiivse rolli selle arendamisel juhatuse tasemel, saades vastu kuni 10% osalust ning riskikapitaliinvestorina teenib ta oma tootluse start-up ettevõtte väärtuse kasvult: eeldatavasti toimuks ettevõttest väljumine 5-10 aasta jooksul.

Skeemi Eestile kohandades ja nutikalt edasi arendades võiks see näiteks tähendada, et EL struktuurifondide vahenditest toetataks keskmiselt 10 start-up ettevõtet 20 miljoni krooniga aastas 3 aasta jooksul; äriarendajast erainvestor ning Arengufond investeeriksid omalt poolt ettevõtte arenguks vajaliku omakapitali. Eesmärgiks võiks siinkohal seada:

• 30 startup ettevõtte rahvusvahelistumine toetatud 
• 20 elujõulist kasvuettevõtet optimaalselt finantseeritud 
• 10 edukat väljumist investeeringutest

Kui Eesti majanduskeskkond oleks noorte innovaatiliste ettevõtete jaoks piisavalt atraktiivne, tekiks siia lisaks kohalikele ka välismaiste meeskondade poolt asutatud ümberasuvaid ettevõtteid, mis aitavad kaasa sünergia tekkele ja rahvusvahelistumisele. Kui Eestis küll maksueeliseid ei ole, kuid on olemas näiteks tugev IT-eduloo kuvand, tugevad valdkondlikud spetsialistid ning korraliku sillana finantseerimistugi kuni rahvusvahelise riskikapitali kaasamiseni, siis aitaks see ka kohalikke ettevõtjaid oma eesmärke kõrgemale seada.

Loe ka taustaks "Riikliku riskikapitali dilemmad 1"

Heidi.Kakko@arengufond.ee; investeeringute divisjoni juht

HEI / Karol Kallase intervjuu Arengufondi investeerimisekspert Andrus Oksaga, kes on ühtlasi Massi Miliano nõukogu liige.

Kas Massi Miliano torkab Eesti Arengufondi teiste investeeringute taustal silma millegi erilisega?
Massi Miliano (kaubamärk Fits.me) puhul on tegemist maailma mastaabis väga suurel turul väga olulise probleemi lahendamisega tegeleva ettevõtmisega. Erilist on selles lahenduses nii mõndagi, tegemist on täiesti unikaalse lähenemisega, milles on ühendatud robootika tippteadlaste ja IT-ekspertide parim kompetents. Ettevõtte tegevjuhil, Heikki Haldrel, on mitmekülgne ettevõtluskogemus ja seda ka veebikaubanduse alal.

Eeldan, et jälgite Fits.me teenuse arendamist tähelepanelikult kõrvalt. Oskate viimasest poolest aastast välja tuua midagi märkimisväärset?
Viimase aasta jooksul on ettevõte teinud olulisi arendustöö läbimurdeid. Tegemist on olnud ka selliste probleemidega, mille puhul ei olnud alguses selge, kas teaduslikust aspektist on lahendus üldse võimalik. Esimesed kliendikontaktid toimuvad juba praegu ja selles osas saame varsti olulisi uudiseid kuulda.

Kui kerge või keeruline on Teie hinnangul ühel Eesti alustaval tehnoloogiaettevõttel oma tegevusega algust teha? Millised on Teie hinnangul positiivsemad näited ja millised on tõsisemad ohud?
Eestis on alustava ettevõtte käivitamine mitmel põhjusel suhteliselt keeruline. Siiski on praegune majanduskeskkond uue ettevõtmisega alustamiseks tegelikult soodne ja palju soodsam kui eelneval perioodil. Seda osalt ka põhjusel, et olemasolevad ettevõtted on kriisi käigus palju räsida saanud, nad pingutavad, et oma vanu kohustusi teenindada ja mitmed on juba uksed sulgenud.

Samuti on suuremad firmad alustava ettevõttega koostööd tegema praegu altimad, kui nad buumi ajal olid - asi lihtsalt selles, et praegu on ka väike tellimus oluline. Seega konkureerida on lihtsam ja seda nii toodete müügi mõttes kui ka ressursside kaasamise osas.

Kui finantsressursside poole pealt vaadata, siis laenuturu olukord on endiselt keeruline, samal ajal ei ole alustava ettevõtte laenu abil finantseerimine olnud kunagi lihtne. Oluline on siinkohal tähele panna, et mitmesuguseid riiklikke toetusmeetmeid jagatakse praegusel ajal rohkem kui kunagi varem ja tõenäoliselt ei pruugi ka tulevikus võrreldavaid abisummasid nii lihtsalt saadaval olla.

Fits.me ettevõtjad on hea näide ärilise visiooni ja kogemuse ning teadustöö tulemuste kombinatsioonist. Eestis tõesti leidub tehnoloogiaettevõtete jaoks vajalikku erialast kompetentsi. Kuna Eesti on saanud areneda suhteliselt lühikese perioodi jooksul, siis rahvusvahelist äriarenduse ja müügikogemust on vähe. Seda saab põhimõtteliselt ka sisse osta, aga ega seegi lihtne ja odav ole.

Samuti ei saa ettevõtlikkuse või ka ettevõtlusjulguse taset pidada mitte just väga kõrgeks, see on pudelikaelaks tehnoloogiaettevõtete tekkimisel. 

Hiina ülikoolilõpetajatest on 65%-l kavas asutada oma ettevõte, siis Eestis vastukaaluks võeti headel aegadel mitme aasta jooksul üle 45% ülikoolilõpetanutest tööle riigisektorisse.

Kui meil aga näiteks Ajujahis esinevad haritud ja targad inimesed päris hea ideega, siis see ei tähenda üldse, et sellest ettevõtet välja koorub - sest leitakse, et näiteks palgatöö on turvalisem. Eks ses osas on praeguse kriisi tulemusena suhtumine ka muutumas.

Uute rahvusvahelise ambitsiooniga ettevõtjate pealekasvatamiseks oleme Arengufondis loonud SeedBoosteri. See on virtuaalne inkubaator ettevõtjatele, kes tahavad võtavad rahvusvahelist ambitsiooni tõsiselt ja kellel on seeläbi enese tõestamise käigus plaanis rikkaks saada. Sportlyzer, SelfDiagnostics, GrabCad - need on kõik suure potentsiaaliga ettevõtted. Aga nendesarnaseid on vaja Eestisse kümneid ja kümneid, kui mitte sadasid. Jaapanlased maadlevad sama murega, sest kultuuritraditsiooni tõttu on neil ettevõtlikkust vähe. Seal tehti ettevõtlikku vaimu tekitamiseks 2001. aastal kolmeaastane riiklik programm „1000 ettevõtet ülikoolidest". 2005. aastaks oli sellest programmist 12 ettevõtet jõudnud börsile, valdavalt Jasdaqile. Tagantpoolt ettepoole arvutades - selleks et Eestist oleks OMX Balticule kolme-nelja aasta pärast üks esmaemissioon tulemas, peaks sel aastal ülikoolidest tekkima sada alustavat ettevõtet! 

Alati ei pea tegu oleme nn raketiteadusega. Meie investeeringute portfellist on sobivaks näiteks United Cats and Dogs, kes teeb rahvusvahelist koera- ja kassifännide portaali. Nad alustasid väikeste kuludega, algul ilma kontorita ja põhitöö kõrvalt, Eesti turgu peeti algusest peale liiga väikeseks ning oma idee realiseeritavuse testimiseks jõuti kiiresti keskkonna beta-variandini. Praeguseks tegutsevad nad 14 riigis ja neid võib lugeda juhtivaks rahvusvaheliseks loomaomanike sotsiaalvõrgustikuks. Siit ka klassikaline ja ajaproovile vastupidanud soovitus tehnoloogia ettevõtte tegemiseks: start small, think big, act fast (alusta väikselt, mõtle suurelt, tegutse kiirelt).

Loe lisaks HEIst: Rõivatööstuse uued rajad tallatakse sisse eestimaiste robotitega

Äripäeva Gaselli konverentsilt sisukas sõnavõtt Allan Martinsonilt:  Eestis on palju ettevõtteid, kel on hea idee ja tugev tiim, kuid mingil põhjusel ei taheta siit välja murda. See on üks põhjustest, miks riskikapitalist tänastesse ÄP gasellidesse ei investeeriks.

Vaadates gasellide viimase kümne aasta investeeringuid võib Martinsoni sõnul välja tuua vaid üksikuid ettevõtteid, mis on riskikapitalisti hinnangul saavutanud korralikke käibeid.„Üksikud ettevõtted on teinud suuri käibeid ja teised ettevõtted pole mitte kasvanud, vaid on kahanenud. Need ettevõtted olid 90aastate alguses näiteks naftatransiidiettevõtted. Kui üksikud ettevõtted on saavutanud korralikke käibeid, siis absoluutne enamik jääb saja miljoni piiri peale," märkis Martinson, kelle sõnul gasellide tabelit hinnates jäävad esimesena silma kaubandus, ehtitus, kinnisvara, puidutöötlemine, nafta ümbervalamine jms harud. Kuid need harud ei ole ühe riskikapitalisti huviorbiidis.

„Nende harude kasvuvõimalused on piiratud. Enamik ettevõtteid on suuantud Eesti turule või on lihtsalt suurte riskidega, näiteks nafta ümbervalamine, mis sisaldab ka suuri poliitilisi riske. Samuti oli gasellidel madal lisaväärtuse tootmise võime, nad olid vähe innovatiilised ja fokusseeritud väikestele turgudele," märkis Martinson ja lisas, et äkki võiks Äripäev oma gasellide arvutamise metoodika üle vaadata või teha veel ka teise metoodikaga tabeli, mis ei põhineks niivõrd palju kasumile. Sest tema sõnul alustavatel ettevõtetel polegi alguses kasum nii suur, pigem läheb see alguses isegi alla. Samuti puudus Martinsoni sõnul tabelist selline ettevõte nagu Skype ja veel teised tehnoloogiaettevõtted.

Kuid ühe eduka ettevõtte startupi juures on riskikapitalisti sõnul 3 põhilist omadust:

• ambitsioon (kas?), 
• visioon (mida?) 
•  execution (kuidas?). 

Meil on endal väike turg, logistiliselt on siit raske välja saada ja me tähendame maailmas ikka väga vähe," lausus ettevõtja ja lisas, et kui ühe ettevõtte tegevusest koduturul ikka tolku ei saa, siis tuleb kohe minna väljapoole. „Eestlased lähevad enamasti edukamalt välja kui poolakad näiteks, sest neil on seal ka endal turg, kus toimetada."

Teine oluline punkt on Martinsoni hinnangul visioon. „Osad ettevõtjad ei kasuta Google'it, kust võib tulla tuhandete viisi vastuseid, et see „asi" on juba tehtud. Peab ikka olema infoväljas, et aru saada, mis toimub. Visioon tekib tavaliselt siis, kui sa näed tühja kohta või võimalust kaks asja kokku viia," lausus riskikapitalist ja lisas, et tuleb leida mingi asi, millest on puudus, mõelda läbi, kuidas sellega oleks võimalik ka raha teenida ning siis sellega tegelema hakata. „Häid ideid on tulnud ka lihtsalt lakke vaatamisest, laisklemine ja unistamine on head ideegeneraatorid " lisas ta.

Kolmanda olulise punktina tõi Martinson välja executioni faasi ehk kuidas tegutseda. „Miks mõni viiuldaja või näiteks Bill Gates on edukad? Seepärast, et nad on pikalt tegelenud selle asjaga. 10 000 tundi ja viie aasta töö on vajalik selleks, et saaks hea ettevõte. Ilma selleta enamasti ei saa. Enamasti ei ole nii, et klõpsti kargad välja ja saavutad edu. Inimesed selles organisatsioonis peavad omama ka erinevaid omadusi, üksiküritajad enamasti läbi ei löö," lisas ta.

Riskikapitalisti sõnul on hetkel oluline näha kriisis võimalusi ja kohti, kust kinni haarata ja tegutsema asuda. "Ärgem raisakem nii vahvat kriisi," lõpetas Martinson viimase slaidiga oma ettekande optimistlikult.

Küsimuse peale, kui palju Eesti ettevõtetesse on pandud riskikapitali, vastas Martinson, et väga vähe. "Kamba peale kokku oleme pannud sisse 100-200 miljoni krooni vahele. Eestist tuleb meie puhul 20%. Eesti latt on veidi allpool. Kuskil 400st asjast me teeksime kuskil neli," lisas Martinson.

Loe ka minister Juhan Partsi arvamust ettevõtluse ja Eesti jätkusuutlikuse teemal Äripäeva Gaselli konverentsil. 

Eesti Arengufond investeerib uudset keskkondade mikrobioloogilise testimise platvormi arendavasse firmasse BiotaP OÜ 13,1 miljonit krooni.

Tallinna Tehnikülikooli professorite Madis Metsise ja Toomas Neumani asutatud firma alustas tehnoloogia aluseks olevaid rakendusuuringuid EAS-i toel juba kolm aastat tagasi. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastega rakendab BiotaP OÜ praegu seda meetodit Eesti loodusmaastike seisundi hindamisel, milleks on loodud arvutimudel 10 000 mikroobiliigi esinemissageduse põhjal.

„Meie uurimismeetod põhineb metagenoomi analüüsil, millega määratakse keskkonnas elutsevate mikroorganismide genoomide summa. Need organismid lihtsalt ei kasva labori tingimustes ja seepärast oleme nüüd selle probleemi kõrvale jätnud ja loobunud nende kasvatamisest, uurides geneetilist materjali otse vastavatest keskkondadest võetud proovides," selgitab Toomas Neuman, kes usub, et vastavast tehnoloogiast võiks olla abi ka globaalsete kliimamuutuste hindamisel ja tuleviku arengustsenaariumite kuvamisel.

Arengufondi investeeringute eksperdi Indrek Kelderi sõnul on BiotaP hea näide teaduse ja äri ühendamise võimalikkusest ja vajalikkusest. „Täna kogu maailmas ainulaadset metagenoomsel analüüsil baseeruvat tehnoloogiat väljatöötav BiotaP OÜ pakub atraktiivset lahendust avaliku ja erasektori uurimisasutustele, järelvalveorganisatsioonidele, aga ka tööstusele. BiotaPi kliendid on potentsiaalselt kõik, kes tegelevad keskkonnaseisundi jälgimisega ning vajavad seni kasutatud katseklaasimeetodist täpsemat, kiiremat ja ka odavamat lahendust oma probleemide lahendamiseks.

Rakendusi on mitmeid, alates tavapärastest põllumeestele vajalikest põllumulla testidest, kuni muude, mitte nii tavapäraste inimtegevuse mõju uuringuteni, näiteks et selgitada välja tuulegeneraatorite vibratsiooni mõju piirkonna mullas elavatele kooslustele jne", avab Arengufondi ekspert BiotaP OÜ ärivõimalusi.

Pikemas perspektiivis saab uut meetodit kasutada ka õhu, vee ning isegi toidu testimiseks, samuti erinevate proovide analüüsimiseks meditsiini vallas.

Sõltumatuks erasektori poolseks kaasinvestoriks firmas on Sirli Sipp Kulli, kellega investeeritakse samadel tingimustel.

Eesti Arengufond on ellu kutsutud Riigikogu poolt, et teostada tulevikuseiret ja investeerida uut moodi mõtlevatesse ambitsioonikatesse Eesti tehnoloogiaettevõtetesse. BiotaP OÜ on kuues ettevõte Arengufondi investeerimisportfellis. Kohaliku riskikapitalituru elavdamiseks otsib Arengufond projektidesse alati ühe või mitu kaasinvestorit, kellega investeeritakse ettevõtetesse võrdsetel tingimustel.

Arengufondis tegutseb ka rahvusvahelise äri inkubaator SeedBooster, kus lihvitakse ambitsioonikate projektide ärimudeleid ja suurendatakse seeläbi nende investorvalmidust ja turupotentsiaali.

Lisainfo:

Indrek Kelder, Eesti Arengufondi investeeringute ekspert, tel 6161 083
Sirli Sipp Kulli, BiotaP OÜ, tel 555 30 790

Äripäev: Tänavuse aasta logistikateo sünnile on suure panuse andnud Eesti Post. Paraku ise ta sellest suurt ei võitnud, vaid on kaotamas kiiresti kliente Smartposti pakiautomaatide teenusele.

Eesti Posti juhatuse liige Avo Kärmas tunnistab, et Smartposti turule tulek ei ole neile märkamata jäänud. Täpset mõju on aga tema sõnul raske hinnata, kuna majanduslanguse tõttu on toimunud nagunii suurem mahtude langus ja ümberjagunemine.

SmarPosti loojad aga teavad täpselt, et nad ongi oma äri loonud Eesti Posti kulleriteenusele alternatiivi pakkumiseks. Internetikaubamaja ON24 omanikud jõudsid 2006. aasta lõpuks selgusele, et neid ei rahulda teenus, mida pakub Eesti Post nende klientidele tellitud kauba kättetoimetamisel.

Eelkõige oli probleem mööbli kojuveo teenusega. Internetipoest mööbli tellinud koduperenaisele ei olnud piisav, kui mööbliese talle kortermaja trepikoja ette toodi, vaja oli see ka näiteks viiendale korrusele toimetada. Nii lõpetaski ON24 Eesti Postiga lepingu ja lõi oma logistikaosakonna. Mõne kuuga käivitati üle Eesti kullerivõrk koos mööbli kojuveo teenusega. ON24 logistikaosakonnast oli aga vahepeal saanud OÜ Smartpost.

Tähelendu alustava ettevõtte üheks omanikuks ja juhiks oli saabunud ... hiljuti Eesti Posti pakivedude arendusjuhina töötanud Indrek Oolup.

Esialgu teenindas Smartpost ainult ON24 kliente. See tuli neil nii hästi välja, et uksele koputasid Postimüügiliidu inimesed ja ütlesid, et ka nemad otsivad Eesti Postile alternatiivi.

Postimüügiliit tegi Smartposti juhtidele ettepaneku, et ostku nad samasugused pakiautomaadid, mida kasutab Saksamaal DHL ja loogu nendega alternatiiv postkontoritele. Smartpost uuris DHLi automaate, kuid pidas nende võimalusi ja hinda ebaatraktiivseks. 2007. aasta suve lõpuks valmis Smartpostil oma iseteenindusliku pakiautomaadi prototüüp.

Lihtsuses peitus aasta logistikateo edu

Pakiautomaatidega muutus paki saatmine ja kättesaamine nii lihtsaks, et vaid mõne kuuga on Smartposti võrgus saadetavate pakkide arv kasvanud üle 10 000.

Praegu on üle Eesti 36 pakiautomaadi asukohta. See tähendab, et 85% Eesti rahvastikust on lähimast pakiautomaadist kuni 15 minuti sõidu kaugusel. Pakiautomaadid asuvad kaubanduskeskustes. Smartposti juhatuse liikme Indrek Oolupi sõnul soovisid kaubanduskeskusi asukohtadena näha enne süsteemi loomist nende tulevased kliendid (postimüügifirmad). Soov oli, et klient ei peaks paki kättesaamiseks kuhugi eraldi minema, vaid saab poes käies ka oma paki ära võtta.

Paki saatmiseks ei ole inimesel vaja muud teada, kui paki saaja mobiiltelefoni numbrit ja pakiautomaadi kohta, kus soovitakse pakk kätte saada. Ka paki kättesaamiseks on vaja omada vaid mobiiltelefoni.Paki saatmiseks sisestab saatja pakiautomaadi terminalis saaja mobiiltelefoni numbri ja määrab koha, kuhu pakk saadetakse, tasub saatmise eest pangakaardiga ja paneb paki sobiva suurusega kappi. Paki sisestamiseks kulub keskmiselt 45 sekundit.

Paki saaja saab mobiiltelefonisse sõnumi, kui kuller on saabuva paki pakiautomaadi kappi pannud ja ukse sulgenud. Sõnumis on kood, mis tuleb sisestada pakiautomaadi terminalis, sellega avab saaja pakiga kapi ukse. Paki väljavõtmiseks kulub kliendil keskmiselt 30 sekundit.

Et taoline lihtne lahendus klientidele meeldib, näitab ka Smartposti statistika. Iga kuuga on Smartpostiga saadetavate pakkide arv kasvanud paari tuhande võrra.

Ka postimüügifirmadel on ühesugused andmed: nii Quelle kui ka Otto postimüügikataloogi esindajad kinnitavad, et nende klientidest valib paki kättesaamiseks Smartposti juba 40 protsenti.

Arengufond jättis äriidee eestlastele

Kuigi 2007. aasta suve lõpuks oli Smartpostil oma pakiautomaat valmis ehitatud, oli sellest veel vähe teenusega väljatulemiseks.

Automaate oli vaja ehitada nii palju, et nendega katta terve Eesti. Ilmselt oli see aga investeering, mis nõudis raha leidmiseks kaasosalejaid. Kütt tunnistab, et kuigi neil käisid strateegilise partneri leidmiseks läbirääkimised välisinvestoriga, sooviti siiski jääda isesesivaks Eesti ettevõtteks. Sammud seati riigi loodud Arengufondi juurde, et uurida, millesse seni veel mitte midagi investeerinud organistastioon plaanib hakata raha paigutama.

"Smartpost oli otsimas oma ideele õiget ärilist väljundit ning tundis huvi Arengufondi mõtete ja võimaluste vastu," meenutab Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna. Sellest sündinud diskussioonid arenesid läbirääkimisteks. 2008. aasta mais jõudsiki avalikkuse ette teade Arengufondi esimesest investeeringust.

Kokku on Smartposti investeeritud ligikaudu 31 miljonit krooni, millest Arengufondi osa on 13 miljonit krooni. teine suurem investor on OÜ Sibo Invest.

Eksport veel olematu

Eestis edukaks osutunud pakiautomaadi teenuse eksport välisriikidesse on esialgu veel nigel.

Smartposti nõukogu liikme Arno Küti kinnitusel on Smartposti kasutajate arv lähenemas piirini, mis viib Eesti pakiautomaadi võrgustiku loomiseks ja käigus hoidmiseks tehtud kulutused tasuvuspiirini.

Teine asi on pakiautomaatide väljatöötamiseks ja tootmiseks tehtud investeeringud. Selle peab tagasi tooma pakiautomaatide eksport välismaale. Siin veel nii kõlavaid saavutusi ei ole. Oktoobris pandi esimene automaat üles Itaaliasse. Sellega hakkab opereerima partnerfirma SDA Express Courier, mis on Itaalia Posti tütarfirma. Läbirääkimised toimuvad ka Soomes, Rootsis, Venemaal, Egiptuses, Kanadas.

Ärilehes Indrek Kelder: Naiste loogika," ütlevad mehed, kui ei mõista, miks naised teevad asju just nii, nagu nad teevad. „Mehed - ei saa nendega, ei saa nendeta," ohkavad naised, kui mees alles viienda meeldetuletuse peale lambipirni ära vahetab.

Ärimehed on tavakodanikule suhteliselt lihtsalt mõistetavad olendid, keda motiveerib üldjuhul raha. Seda teenitakse nii nagu osatakse: kes teeb äri meditsiinis, kes seakasvatuses - ühtmoodi on eesmärgiks kasum. Edu ja sellega kaasnev rikkus toob teiste ärimeeste tunnustuse ja vähem edukate kadeduse. Raha peetakse mõnel juhul ka veidi räpaseks, palju üllam oleks tegeleda kõrgemate väärtuste poole püüdlemisega, teha näiteks teadust...

Teadlased nagu oleksidki oma suhtumiselt tüüpilise ärimehe vastandid. Raha ise ei ole teadlasele üldjuhul eesmärk, vaid pelgalt vahend, et teha veel rohkem teadust. Kui keegi on juhtunud nägema palju aastaid töötanud teadlase CV-d, siis enamasti sisaldab see lehekülgede viisi viiteid teadusartiklitele, mille kaasautoriks ta on olnud. Kui asjasse veidi süveneda, siis selgub, et teadussfääris keerlebki elu ümber teadusartiklite. Nende avaldamine võimalikult prestiižikas ajakirjas on see, mis toob kolleegide tunnustuse ja ka raha - teadusteemade rahastamisel on teadlase tase oluliseks mõõdikuks ja seda taset mõõdetakse avaldatud artiklitega.

Ma ei taha kuidagi teadlasi selle pärast halvustada. Teadlased väärivad meie kõigi austust oma pühendumuse ja panuse eest, mis nad on andnud teaduse ja seeläbi kogu maailma elujärje edendamisse. Paraku tekib siin pisike probleem. Teadustulemused oleks tore ju ladusalt ka ellu rakendada, sh majanduseduks siirata, aga kui ärimehed ja teadlased on motiveeritud niivõrd erinevalt, räägivad nii erinevat keelt, siis kuidas seda teha?

See probleem ei ole hiljuti avastatud, sellega on kõrgeimal tasemel tegeletud aastakümneid. Üle maailma on ilmselt tuhandeid riiklikke abiprogramme, mis on mõeldud teaduse ja äri vahel ühenduse loomiseks ja edendamiseks. Nii ka Eestis - meil on ülikoolides Spinno programm, siis teadus- ja arenduskeskuste programm, meil on teadus- ja arendustegevuse projektide toetamise programmid jne. Ja ka edu on saavutatud: ülikoolide ja ettevõtete koostöö rahaline maht on kuuldavasti viimase mõne aastaga vähemalt kümnekordistunud.

Kas siis praegu tehakse seda nii palju või on saladus pigem selles, et varem tehti nii vähe? Siis mitmekordistab mahtu isegi mõõdukas kasv. 

Ka meedias on avaldatud rohkelt edulugusid kõlavate nimedega spin-off-firmade asutamisest, mille pressiteatele lisatud fotol noored lipsustatud ärimehed suruvad hammaste särades kätt muhedatel professoritel.Selle taustal võime paraku näha, et neid ettevõtteid ei ole sugugi nii palju, kui me tahaksime, ja paraku hääbuvad paljud nendest vähestestki kõlavate nimedega spin-off'idest juba mõne aastaga uurimistoetuste najal vegeteerivateks laborikesteks, kus tehakse edasi sedasama teadust ja siis aeg-ajalt kurdetakse, et keegi ei taha seda osta. Milles on probleem?

Süsteem vajab muutmist

Hiljaaegu teadus- ja haridusministeeriumis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel vastas üks lugupeetud professor küsimusele koostööst ettevõtetega, et artiklit kirjutav teadlane on sellele 150% pühendunud ja parem oleks, kui ettevõtja teda selle juures ei tülitaks. See siiras seisukoht panigi mind mõtlema: kas ehk pole meil toetusprogramme luues midagi kahe silma vahele jäänud? Need on loodud, tuginedes ettevõtluse loogikale, et soodustades koostööd, teenitakse rohkem raha. Aga mis siis, kui üht osapoolt raha ei motiveeri? Lihtne vastus tundub olevat, et tuleb muuta süsteemi, s.t mitte enam hinnata ja rahastada teadlasi teadusartiklite alusel. Aga mille järgi siis? On ju teadusartiklid oluliseks mõõdikuks ka rahvusvahelisel tasandil, nii et ilmselt ei saa neid päris prügikasti visata, vaid tuleks pigem millegagi täiendada. Kardetavasti jääb minu rolliks siin ainult küsimuse püstitamine - loodetavasti ühe tilgana veskile, mis peaks eri osapoolte koostöös valmis jahvatama ka uue hindamis- ja motiveerimissüsteemi.

indrek.kelder[A]arengufond.ee, Arengufondi investeeringute ekspert

Loe samal teemal blogist pikemalt.

Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur Äripäevas: Tänaseks on erastamine omandanud tunduvalt teise tähenduse kui Margaret Thatcheri või Eesti suurerastamiste ajal. Siis oli kõik lihtne ja selge.

Thatcheri algatatud privatiseerimise peamine motiiv oli eeskätt põhimõtteline seisukoht, et riik on halb omanik. Soov saada riigikassasse maksimaalselt tulu jäi tihti teisejärguliseks eesmärgiks.

Nüüd sel kombel enam reeglina ei toimita ja emotsioone püütakse asendada ratsionaalsete kaalutlustega. On jõutud kogeda, et vähemalt infrastruktuuriettevõtete erastamine pole alati kõige paremini välja tulnud, põhiprobleem vastuolu investeerimisvajaduse ja hetke kasumitaotluse vahel.

Kuigi Thatcheri privatiseerimisideoloogia oli meil üldiselt aktsepteeritav, oli Eesti masserastamise puhul tegu siiski sundviskega. Olime olukorras, kus riigile kuulus enamik ettevõtteist, aga seda maailma, mille jaoks need ettevõtted nii toodangu ja toormeturgude kui tootmise korraldamise mõttes olid rajatud, enam ei eksisteerinud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui suurem osa ettevõtteist suvalises kohas vette visata ja jääda rahule ka sellega, kui neist kõik kohe põhja ei vajunud. Kiire erastamine oli siis ainuvõimalik käitumine.

Kui aga rääkida täna riigivara müügist, siis siin ei saa olla ühtki muud motiivi kui riigikassasse raha saamine või ettevõttesse kapitali, oskusteabe ja maailmaturu kontaktide juurdetoomine. Kui jätta kõrvale riigile mittevajalik kinnisvara, on meil riigi kätte jäänud mõned infrastruktuuriettevõtted ja rida spetsiifilisi funktsioone. Mida nendega taha? Kuivõrd meil kiputakse nende ettevõtete müüki käsitlema kui lihtsalt müüki, on kasulik jälgida, kuidas mõned riigid on oma infrastruktuuriettevõtted natuke teist filosoofiat kasutades efektiivseks ja rahvusvaheliselt arenemisvõimeliseks äriks on muutnud. Olgu siis eesmärgiks firma kasumlik müük, teenuse kvaliteet, kättesaadavus või ettevõtte enda kasv ja konkurentsis püsimine.

Võtame näiteks maailma efektiivseimaks peetava postiteenuste osutaja Deutsche Posti loo. Kümmekond aastat tagasi oli see tavaline postifirma. 1998. aastal hakkas ta turult kokku ostma rahvusvahelist ekspresspostiteenust osutava firma DHLi aktsiaid. 2002 oli kolme USA üliõpilaste Dalsey, Hillblomi ja Lynni 1969 asutatud firma täielikult Saksa Posti omanduses. DHL omandamisele järgnes jõuline kogu maailma hõlmav ekspansioon. Praeguseks on Deutsche Post DHL maailma suurim logistikakontsern, mis on edu saavutanud innovatiivsete lahenduste rakendajana. Ja Saksa riik hoiab ainsa suuromanikuna Deutsche Post DHLis 35% suurust aktsiapakki. Ülejäänu on börsil, sh olulises osas müüdud erinevatele pensionifondidele.

Kuid edu saavutamine ei ole edumeelsust uinutanud. Saksa Postis ollakse veendunud, et järgmisel kümnendil tuleb neil astuda järgmine samm. 14-16 oktoobril käesoleval aastal Lucernis toimunud tulevikukonverentsil Saksa Posti asepresidendi Holger Winklbaueri esitatud tulevikuvisiooni järgi arvestab Saksa Post sellega, et 10 - 15 aasta pärast toimub praktiliselt kogu kirjavahetus internetis.

Samal ajal suureneb internetikaubamajade kasutajate arv maailmas kuni kolme miljardini. Koos sellega kasvavad nõuded kaupade kohaletoimetamise kiiruse, täpsuse ja mugavuse suhtes. 

Põhiline konkurents hakkabki toimuma siin. Võitjateks jäävad need, kes jõuavad teistest kiiremini paindliku, odava ja tarbijale mugava (käepärase) postipakkude kättetoimetamise süsteemi välja arendada. DHL oli maailmas esimene, kes ehitas üles (Saksamaal) automatiseeritud postipakiterminalide võrgu. Teisel kohal oleme meie oma väikeses kuid nutikas Eestis.

Eesti peaks enne Eesti Posti müüki või börsile minekut veel kord mõtlema sellele, mis on meile kasuks. Praegusel juhul kaotab Eesti Post kiirelt turuosa kodumaisele konkurendile (Arengufond on Smartposti üks investoritest).

Kas on siis lootust vastu seista selle samale DHLile või teistele rahvusvahelise mastaabiga tegijatele, kui need peaksid otsustama Eesti turgu agressiivsemalt hõivama hakata? Nii tervikmüügi kui ka börsil noteerimise kaudu müümisel kujuneb hind ikkagi sellest, et mida müüakse, kas aga Eesti Postil on tulevikuvisioon oma väärtuse kasvatamiseks? Ostetakse enamasti ikka (kasvavat) turuosa ja tulevikuvisiooni, mitte minevikuettevõtteid.

Siinjuures on kasulik veel meeles pidada ettevõtete müügi korraldamise autoriteetide, näiteks Tim Chapman ja professor Tom McKaskill peamisi soovitusi.

McKaskill rõhutab, et eduka müügi võtmeks ei ole ettevõtte kasum, tulu või kasvtempo, vaid tulevikuvõimalus, mille müüa on ostjale loonud. Ettevõtte müügi suurim edutegur on oskus luua tingimused, kus ostjal tekib vastupandamatu soov neid kasutada. Paraku ei teki selline soov tühjale kohale ja vajab eelduste loomist.

Chapman omakorda rõhutab, et tulevikusoovi realiseerumiseks peavad olema täidetud mõned eeldused. Esmalt ei tasu hakata müügiga tegelema siis, kui ettevõtte finantsid ei ole korras. Teiseks pead sa ise hästi teadma, mida sa väärt oled. Sa pead tundma oma ettevõtet, konkurente ja turgu. Kolmandaks tuleb teada ka seda, kes on võimalikud ostjad. Tuleb arvestada, et universaalset või abstraktset ostjat ei ole. Ning viiendaks tuleb hoolitseda selle eest, et ka müügiprotsess ise (sh due diligence) toimuks sujuvalt ja häireteta. Vastasel juhul on protsessi venimine kui mitte nurjumine garanteeritud.

Saksa Posti kogemus näitab, et riik saab olla ettevõttele väga hea omanik ja seda ka siis, kui talle kuulub 35% ettevõttest. Samas on ettevõtte aktsiate börsile viimisega Saksa pensionifondidele loodud võimalused paigutada oma raha Saksa riigi usaldusväärtusega tagatud aktsiatasse. Kuulub ju 56% Saksa Posti aktsiatest institutsioonilistele investoritele ja ainult 8% erainvestoritele. Mulle igatahes tundub, et riigile kuuluvate ettevõtete tuleviku otsustamine tuleks ka meil viia tunduvalt strateegilisemale ja komplekssemale tasandile.

Loe lisaks:

E24: Smartpost murrab Itaalia tulusasse postipaki ärisse 

EPLi Ärileht: Suuremates kaubanduskeskustes riskikapitali najal pakiautomaadid üles seadnud ettevõte kavatseb raske aja kiuste end aasta lõpuks turuliidriks rebida.

Vaatamata sellele, et postiteenuse käivitamine läks üle kivide ja kändude ning esimese poolaasta lõpetas SmartPOST 8,3 miljoni kroonise kahjumiga, on ettevõte kindel, et kogu sellelaadne valdkond hakkab turul peagi kasvama.

„Praegune majandusolukord on korraldanud ka meile tuleristsed," rääkis ettevõtte juhatuse esimees Indrek Oolup Päevaleht Online'ile ning kinnitas, et pakiautomaatide kasutajate hulk kasvab vaatamata sellele pidevalt.

Näiteks augusti lõpus ületas ühes päevas pakiautomaatide kasutajate arv 1000 inimese piiri. „Protsendiliselt, kui palju pakiautomaate kasutatakse, võib täiesti rahul olla," märkis ta.

Oolupi sõnul on praegu aktiivseid internetipoode ja katalooge, kes nende teenust pakuvad umbes sada. "Kasutatavus firmati on erinev - 30-80 protsenti tellijatest valib meid kauba kättesaamise vahendina," rääkis Oolup.

Eraisikuid, kes pakiautomaadi kaudu oma pakke üksteisele saatsid, oli viimase kuu jooksul keskeltläbi 2000, seega kasutavad inimesed Oolupi sõnul automaate täitsa meelsasti. „Küll aga vastab tõele see, et inimesed kardavad veidi uut ja tundmatut asja," möönis Oolup.

Punaseid pakiautomaati võib tema sõnul võrrelda sularahaautomaadiga. „Kui sularahaautomaat tekkis, siis paljud eelistasid endistviisi võtta oma raha pangakontorist telleri käest. Nüüd enam keegi naljalt pangakontorisse sularaha võtma ei lähe," selgitas Oolup ning lisas, et sama saatus tõotab tabada ka automaate. „Pakiautomaat asendab pakkide saamisel peagi postkontori," oli ta kindel.

Arengufond esialgses kahjumis probleemi ei näe

SmartPOSTi käivitamisse 13,4 miljonit krooni investeerinud Arengufond ei usu vaatamata möödunudaastasele kahjumile, et nende rahapaigutus oleks luhta läinud. Sealse investeeringute divisjoni juht Heidi Kakko selgitas Päevalehele, et rahapaigutuse tasuvus selgub alles investeeringust väljumisel ehk kui nad müüvad ära oma osaluse ettevõttes.

„Investeerimisperiood on ca 5 aastat ja ehkki võimalik on ka varasem väljumine, ei ole Arengufond praegu küll plaaninud oma osalust SmartPostis müüa," kinnitas Kakko.

Kuna kasvuettevõttesse tehtava varase faasi investeeringu puhul on tema sõnul tavaline ja ootuspärane, et alguses investeeritakse rohkem ja kulud seoses teenuse arendamisega on suured ja tulud hakkavad alles hiljem kasvama, on kõik sellised ettevõtted oma algusaastatel raamatupidamislikus kahjumis. „Kindlasti ei tähenda 2008. aasta raamatupidamislik kahjum seda, et ettevõttel või sinna tehtud investeeringul poleks väärtust," kinnitas Kakko.

Kakko möönis, et esialgselt tehtud prognoosidega võrreldes on planeeritud kasutatavuse tasemed saavutatud mõningase hilinemisega, kuid sellest pole lugu.

„Praegu oleme seisukohal, et üldise majanduslanguse tingimustes on ettevõtte meeskond olnud tubli ja suutnud muutunud majandustingimustes teenuse hästitoimivalt tööle saada ja ka planeeritud kulud on hoitud kontrolli all," rääkis Kakko.

Teadaolevalt asub maailma suurim pakiautomaat Tallinnas

Möödunud nädalal paigaldas SmartPOST Lasnamäe Centrumisse teadaolevalt maailma suurima pakiautomaadi.
Uusimal automaadil on 198 hoidlat pakkide jaoks ning pikkust 17 meetrit. Teadaolevalt pole gigandile mõõtmetelt ja võimsuselt võrdväärset terves maailmas.

Üle Eesti on ettevõttel 36 pakiautomaati, mille kasutatavus varieerub SmartPOSTi juhatuse kinnitusel vastavalt automaadi ümbruskonnas elavate inimeste hulgale.
Eesti on Saksamaa järel teine riik maailmas, kus selline üleriigiline pakiautomaatide võrgustik on käima pandud.

Vaata ka Smartposti tabavat ja meeleolukat reklaamklippi.

Quelle.ee meesterõivaste osakonnas saab alustuseks virtuaalses proovikabiinis robotmannekeeni abiga selga proovida kuut toodet. Lähiajal valik suureneb.

Mõõdulint ja paar minutit vaba aega on kõik, mida esimesel virtuaalkabiini sisenemisel vaja. "Sobivaima suurusnumbri leidmiseks ja selga proovimiseks peaks üle mõõtma kandja pikkuse, talje, rinna ja kaela ümbermõõdu ning käe ja pükste pikkuse," selgitas virtuaalse proovikabiini toimimispõhimõtet arendusfirma Massi Miliano OÜ partner Paul Pällin. Mõõtusid on Quelle.ee lehel sisseloginud kasutajal vaja sisestada vaid ühe korra. Edaspidi on need juba ostjaprofiili mälus salvestunud.Selle asemel, et poes vabu proovikabiine oodata ning erinevate suurusnumbrite selga sättimiseks aega kulutada, on internetipoes mugavus vaid paari kliki kaugusel. Konkreetse kliendi mõõdud võtnud robotmannekeen esitleb ostja silme ees erinevaid suurusnumbreid samaaegselt. Võrdlemine, otsustamine ja ostmine muutuvad lihtsamaks. "Seda ka nende inimeste jaoks, kelle keha mõõdud piirkondade lõikes erinema kipuvad: XL kõhuga mees, muidu kere poolest L," tõi näite Massi Miliano tegevjuht Heikki Haldre.

Koostöö virtuaalse proovikabiini avamiseks Eesti suurimas rõivaid müüvas internetipoes, Quelle.ee keskkonnas algas käesoleva aasta mais. Loodi kasutajaliides, andmebaas, pildistati üles erinevates suurustes ja toodetes robotmannekeen. Tüüpiliste kehakujude kaardistamisel aitas arendusmeeskonda Saksa firma, suurim antropomeetriliste andmete pakkuja Human Solutions.

Internetipoodide proovikabiinide koha pealt globaalseid ambitsioone himustava robotmannekeeni projekti põhieesmärgiks on vähendada kaupade tagastamist vale suurusnumbri tõttu. Samuti suurendada ostjaskonda ja ideaalis muuta kogu rõivatöösuse tulevikku. 

Kui praegu hinnatakse internetis müüdud rõivaste aastamahuks USAs taga 26 miljardit dollarit aastas, moodustades kogu rõivamüügist umbes 10%, siis aja jooksul võiks tehnoloogia areng internetis müüdud riiete mahu 120 miljardi dollarini upitada.

Pärast edukat testperioodi Eestimaises Quelle internetipoes loodetakse üle 20 miljoni kroonise investeeringu mahuga leiutise jalg uuel aastal ukse vahele lükata internetikaubamajade mekas - USAs või Suurbritannias.
Lisaks mehe kehaga mannekeenile on 2010. aastal Innovatsiooniaasta partneri Massi Miliano ja Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ühisproduktina oodata ka naise kehaga mannekeeni.

Massi Miliano kaasas maailmavallutmiseks sel aastal riskikapitali raha Arengufondist, kellega koos investeerisid Massi Milianosse veel äriinglid ja Webmedia AS.