Uudised

ÄP online intervjuu meie nõukogu uue juhi Raivo Varega, mis leidis aset 07.07.2009 kl 11:00-13.00. Allpool Äripäeva lugejate küsimused ja Raivo Vare vastused neile.

Lp Hr Vare,
Millised võiksid olla meie jaoks perspektiivikaimad riigid teenuste ja kaupade ekspordiks? Nimetage paar valdkonda, millel kindlasti oleks potensiaali arenguks. Kas on uusi tegevusi, mida võiksime arendada? Millise sisuga võiksid olla meie suhted Venemaa, Hiina ja ELiga?

Mida arvate ajast, mis saabub viie aasta pärast (2014. a), millise kõrghariduse omandamine oleks tänasele noormehele enam perspektiivikas omandada? Mis elualade ja ettevõtlusalade arendamisele paneb rõhku Eesti riik ja kus ta näeb sellel ajal spetsialistide järgi defitsiiti? Me ise peresiseselt püüame oletada Eesti tulevikku, et just selle järgi peaks valima eriala, kuid hetkel puudub otsene südamesoov kindlale erialale.

Õppida võib mida tahes, aga heas koolis ja tuleb seda teha hästi ning keskendunult. Kindlasti tuleb vaadata laiemalt ringi, ka väljaspool Eestit. Lisaks kolleeg Olari Taalile, kes soovitas eelkõige hakata sõduriks, arstiks või õpetajaks, soovitaks ikka inseneriharidust ja IKT professionaalset haridust, samuti võiks mõelda finantsvaldkonnale jt aladele, mis on toodud eelpool küsimusele vastates minu poolt perspektiivikate majandusaladena.

Kui väga üldistatult, siis tuleviku makrovaldkondadena näen nišitehnoloogiaid, IKTd, energeetikat, keskkonnatehnoloogiaid, kõrgtaseme tehnoloogilist ja teenuste allhanget, eelkõige Skandinaaviale ja Venemaale, tervishoidu ja heaoluteenuseid ning sotsiaaltugiteenuseid, finantsteenuseid, logistikat. Kõikide nende jt valdkondade jaoks on enesestmõistetavaks eelduseks tugevatasemeline keeleõpe, mis lisaks rahvusvahelisele lingua franca’le – inglise keelele – on seostatud ka eelmainitud sihtturgudega, ning IT–alased kasutajaoskused piisavalt tugeval tasemel.

NB! Keeled ja arvutioskus pole siin toodud mitte erialana, vaid kohustusliku põhioskustena, mis peaks olema igal inimesel sõltumata nende valitud erialast igal juhul kõrghariduse, aga paljudel juhtudel ka kesk-erihariduse tasandil. Peamine väljakutse on arendada oma oskusi rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisteks, mis toob kasu mitte ainult Eesti majandusele, vaid annab kindluse ka igale inimesele oma elu korraldamisel.

Kuidas suhtute veebipõhise hasartmängu valdkonda? Eestis tegutsevad nii Playtech kui ka mitmed teised selle sektori firmad, kes on tugevad eksportijad globaalsele turule ja samas ka heade finantsnäitajatega käibe ja kasumi osas inimese kohta. Samas gambling kui valdkond on oma eetiliste probleemidega ja [Arengufondi endine töötaja] Markku Mäenpää pidas seda halvaks eeskujuks.

Arvan, et veebipõhise hasartmängu kui tootearendusliku valkonna osas on Eestil tõepoolest tugevad postisioonid. Sõltumata sellest, kas see meeldib ja on eetiline või mitte, on hasartmängud online'is vallutamas maailma nagunii. Pealegi on tegu ühe kasumlikuma segmendiga IT arenduses. Ning IT arendustöö mõttes on tegu sisuliselt arvutimängudetööstuse osaga ning üksjagu ka muude tegevuste – nt meedia – jaoks kasuliku kogemuse ja tehnoloogiaga. Iseasi, et eetiline moment on olemas, aga seda just kasutaja poole peal. Lihtsustatult vastates, kui tahate teenida programmeerimisega, tehke seda, aga ärge ise (hasart)mängige ja teistele seda peale suruge. Inimesed on oma valikutes vabad ju, või peab kõiki võrdselt "kõrgemalt poolt" õnnelikuks tegema? Ning Arengufondi (edaspidi AF) jaoks on tegu IT arendus- ja programmeerimisettevõtlusega.

Kuidas hindate arengufondi nõukogu eelmise juhi Indrek Neivelti tööd? Miks ta teie arvates ametist lahkus? Kas konsulteerisite enne ametisse asumist ka temaga ja mida Neivelt soovitas?

Hindan kõrgelt. Indrek Neiveltil on suured teened Arengufondi käivitamisel ja profiili loomisel. Suur tänu talle selle raske koorma vedamise eest! Eks see oli üksjagu raske ja rahutu periood, lisaks pidevad pinged poliittasandi otsustusringiga, mis pole tänaseni, olgem ausad, kadunud. Tundub, et Indrekul kui rahvusvahelisel multivaldkondlikul mehel sai mingil määral ka emotsionaalne motivatsioon otsa ning nii ta otsustaski lahkuda. Eks mingil määral oleme me Indrekuga ka rääkinud, ja nii mõnedki soovitused olen ka kõrva taha pannud, aga loodan nüüd seda juba põhjalikumalt teha. Millised need soovitused on olnud täpsemalt, jätaks esialgu enda teada.

Kuidas hindate Ainars Šlesersi kerkimist Riia sadama juhi kohale Eesti majanduse vaatevinklist?

Riia sadamat on pikka aega valitsenud hoopis teised mehed. Nimelt selle juhatajaks on viimased 20 aastat "uputamatu" Leonid Loginovs, kes allub vormiliselt nõukogule, mille moodustavad neli valitsuse nimetatut ja samapalju Riia linnavalitsuse esindajaid, kelle hulka kuulub ka uue, valimistejärgse linnavolikogu koalitsiooni tugisambana Slesers.

Nüüd sealse nõukogu ette asudes, saab temast suhteliselt tugeva positsiooni mees, kes on tuntud oma energilise ja paiguti isegi hoolimatu eesmärgile pühendatud tegevuse poolest. Kuidas saabki teisiti hinnata seda fakti, kui teatud mõttes ohusignaalina meile konkurentsi kontekstis, sest senine suhteliselt stagneerunud õhkkond sealses sadamas asendub tõenäoliselt dünaamilise, paiguti ebakorrektse, kuid tõhusa juhtimisega, mis kõigutab senist status quod nii Läti-siseses jõudude jaotuses, kui ka meie regionaalsel transiidi- ja logistikaturul. Lubab ta ju kasvatada sadama võimsust 30 miljonilt tonnilt 50 miljonile tonnile. Piisab, kui vaid vaadata, mis ta on korda saatnud Riia Lennujaamaga seoses, mille tulemusena on Tallinna Lennujaamale kunagi alla jäänud Riia oma meist kaks korda juba suuremaks kasvanud. Sest kõige selle edu- ja skandaalide loo taga on just tema, mitte lennujaama-seltskond, kes vaid viis tollase transpordiministri Slesersi suuniseid ellu.

Lisaks tasub silmas pidada, et nimetatud mees on võtmemängijaks nii Riia linna valitsemise juurde pääsenud uues koalitsioonis, kui ka üleriigilises kontekstis. Seepärast on tema tegevusele oodata ka teatud poliitvõimendust, mis Eestis oleks mõeldamatu. Ning esimesed viljad juba näha – Riia Sadama nõukogu otsustas viia sadama üle Daugava jõe suudmele lähemale Krievu saare piirkonda, mis on logistiliselt oluliselt parema profiiliga asukoht kui senine, kesklinnas asuv. Pealegi, viimast saab nüüd vabalt asuda kasutama lätlaste arvates peamiste oligarhide, kelle hulgas viidatakse ka nimetatule, mõni aeg tagasi sõlmitud kokkuleppega ettenähtud premium-kinnisvaraarenduseks. St mees on ka seni tegutsenud käsi rüppe laskmata ja vastavat otsust ette valmistanud, sest muidu nii kiirelt seda ei suudaks keegi... Nimetatud poliitiku töömeetodid võivad mitte meeldida, aga ratsionaalset eesmärgikindlust ja jõulisust tasub meie meestel eeskujuna kasutada küll.

Mis valdkondades on täna mõttekas firmat asutada?

Igas valdkonnas, kus on ideid, turgu ja pealehakkamist. Need ei pea olema, seejuures, vaid minu poolt eelmistes vastustes nimetatud perpektiivikamad valdkonnad.

Kas te võiksite lähemalt rääkida põhjusest, miks otsustasite omandada osaluse firmas 3D Technologies R&D AS. Milline oli Teie reaktsioon, kui Google teatas veebipõhise 3D standardi arendamisest? Tegemist on ikkagi väga võimsa konkurendiga.

Tundus huvitav idee olevat ja andekad arendajad ning ma usun 3D tulevikuperspektiivi. Google on tõesti suur ja rahakas konkurent, mis tegelikult näitab, et 3D Technologies R&D idee on väärt mõte. Kindlasti on konkurentsi moment olemas, aga meie arendataval platvormil on selles veel väljakujunemata valdkonnas kindlalt ruumi ja võimalusi. Eriti arvestades, et Google'i oma põhineb JavaScriptil ja on jäigalt veebilehe-põhine, aga meie oma XMLil ning kasutatav ka veebibrauserist eraldi. Ühesõnaga, 3D Technologies R&D eeliseks on see, et ollakse tehnoloogiliselt ja kasutusmugavuselt ees ning kindlasti kasvatab lähiajal avaldatav täiesti uus versioon platvormist neid eeliseid veelgi.

Kui perspektiivikas on meditsiini investeerida täna?

Igal juhul on tegu perspektiivika valdkonnaga, nagu ma ka eespool ütlesin, sest kogu arenenud maailm areneb. Sõltub rahakoti paksusest: kui on hästi paks, siis võib ka ravimi arendusega tegelda, kui pisut vähem, siis tehnoloogiatega ning kui veel vähem, siis ravi-, labori- jm teenustega või tarkvaraarendusega, millest Eestis ja AF huviorbiidis on ka näiteid. Põhilise raskuse tekitab ajastamise ja algse investeeringu suuruse moment ning kvalifitseeritud kaadri kaasamise võimalikkus. Lisaks on Eesti turg väiksevõitu ja üksjagu jagatud, mis tähendab, et tuleb leida võimalusi ka välisklientuuri haaramiseks. Toda viimast hõlbustaks oluliselt välisriikide tervisekindlustussüsteemide aktsepteering siinsete teenuste osutajatele nende pakutud niššides.

Arengufond toetab ettevõtjaid (startupe) sarnaselt VCdele. Kuidas kommenteerite seda, et teiega suhtlemine ja oma ideeded tutvustamine (finantseerimise eesmärkidel) on kohutav kogus bürokraatiat. Kas väikesel alustavalt startupil on õige niimoodi oma aega raisata? gt;

Kas Teil on sellised kogemused? Ega te mõne teise, riikliku agentuuriga midagi segamini ei aja? Kas mõnes pangas olete käinud, on seal vähem bürokraatiat? Pealegi on AF optimaalselt standardiseerinud esmaetapi infobaasi ja taotlemise nõuded ning käivitanud ka SeedBoosteri online-inkubaatori just hõlbustamaks algetapi tegevusi. Lisaks peate arvestama, et sel etapil, mil AF mängu astub, reeglina tavalised VCd veel ei alusta. Äriinglite hulk ja motiveeritus aga on Eestis samuti väiksevõitu... AF tegutseb VC-turul professionaalse investorina ning juba ainuüksi erakapitali kaasamise nõue ei luba latti liiga madalale lasta. Kõik eeltööd, mida tehakse, on suunatud olemuslikult riskialti projekti investeerimisvalmiduse suurendamisele.

Millised perspektiivid on ehitusettevõtetel (mitte ainult kinnisvara arendajatel), kes tegelevad remondi- ja renoveerimistöödega, mis on praegusel ajal rohkem vajalikud kui uusarendused? Millised perspektiivid on õmblusettevõtetel Eesti praegustes majandustingimustes? Kas ka õmblemine läheb Hiinasse või on ka Eesti naistel võimalus oma näpuosavust peale kodu ka muule maailmale näidata?

Ehitussektoril peaks olema head perspektiivid. Esiteks, elu ise surub renoveerimist uusarenduste asemele. Teiseks, siin on tehnilises mõttes suur turg olemas. Kolmandaks, vastav sektor on hästi arenenud ja võimekas. Ka konkurentsi tihenemine teeb lõpptulemusena ainult head. Paljud riigid on just kriisi ajal käsitlenud seda valkonda majanduse elavdamise abinõude paketis ühe olulisemana ja ka vastavad riiklikud toetusskeemid käivitanud. Tihti on otseseks ajendiks ka perspektiivis terve majanduse efektiivsust tõstev energiakokkuhoid. Ka meil, nagu teate, on vastava kava valitsus käivitanud. Ainsaks küsimärgiks on nende mastaabi piisavus. Samas tuleb endale aru anda, et senine "turg-neelab-kõik-alla" aega ei tule enam. Esikohal nihkub taas vana hea hinna-kvaliteedi suhe. Sektoriaalselt jäävad ellu need, kes seda suudavad kindlustada. Õmblustööstus kogu Euroopas kannatab odavama Aasia-poolse konkurentsi läbi. Aga mingites segmentides ja niššides jääb ta kindlasti alles ja areneb, ka Eestis. Eelkõige ilmselt spetsiifilistes niššides ning kõrgema kvaliteedi nõudlikkuse ja eksklusiivsusega segmentides.

Arvan lisaks, et uued IT-põhised tehnoloogiad, sh ka AF poolt toetatud mannekeeni oma, muudavad taas pilti ja võimaldavad uut hingamist ka kohalikule õmblustööstusele. Kuid samas, kogu tööhõive ei saa keskenduda ainult 1-2 tegevusalale, olgu tegu ehituse või õmblusega. Põhiline on liikumine taskaalustatud mudeli poole. Eelöeldut silmas pidades, ei julgeks küll nende sektorite laienemist enam prognoosida, pigem tõmbuvad nad mahuliselt kokku.

Kuidas suhtute mikro- ja väikeettevõtlusesse, ja kas Eestis on ses vallas kõik OK või oleks siin vajalik veel ka midagi ära teha?

Suhtun nii nagu mujalgi maailmas kombeks. Väikeettevõtlus on demokraatliku turumajandusliku ühiskonna alusvundamendiks. Nagu mujal, nii ka meil. Aga korras küll asjad pole. Esiteks on inimeste ettevõtlikkuse tase ja ettevõtluse populaarsus Eestis vastavalt arvukatele uurimustele suhteliselt madal.Teiseks on meie majanduspraktika paljuski veel suuremate ettevõtete keskne.Kolmandaks on Eesti majandusmahu väiksusest tingituna objektiivselt valdavaks ettevõtlussegmendiks paratamatult väikesemastaabilisem, samas riigipoolse otsehuvi fookuses on enam suurettevõtlus. Neljandaks, kui teeninduses on see valitsevaks ettevõtlussegmendiks, siis tootmises pole ta selliseks paraku kujunenud. Eriti innovaatilises tehnoloogiakeskses ekporttootmise osas.Viiendaks, mikro- ja väikeettevõtlus on enam elustiil kui vaid töö ja sellisena mitte eriti soositud meie regulatsioonides, sh maksualastes. Ning kuuendaks, eks ikka on veel üksjagu büroktaatiat suhtluses riigiga. Viimast on küll teatud eduga püütud ka vähendada, nt firmade asutamises, infoesitamise tehnoloogiates jne. Kuid seda on ikka üksjagu palju ning – nagu me teame bürokraatia seduspäradest – on viimasel omadus paljuneda. Pole põhjust arvata, et meil see seadus ei kehtiks. Seda enam, et on märgata ka ülereguleeriva haldusriigi-ihaluse tugevnemist "paksema" riigi loosungite varjus, eriti nüüdse kriisi tingimustes.

Kokkuvõtteks arvan, et kõigis neis punktides on vaja midagi ette võtta, sh riigi poolt. Kuid viimast kindlasti mitte regulatsioonide karmistamise ja ulatuse kasvatamise abil, vaid pigem uute stimuleerivate meetmete abil, mille väljatöötamine on samuti üheks osaks Eesti kriisist tugevamana väljatoomise süsteemses meetmetepaketis. Ühesõnaga, aidake ja stimuleerige, ärge süüdistage ja reguleerige! Kuid äri tegemine on ikka inimese enda teha, mitte riigi või kellegi teise ülesandeks.

Kas Eesti ettevõtetel oleks potentsiaali teenuste pakkumisel nn kolmandates maades - Kesk-Aasia, Kaukaasia, Lähis-Ida, Aasia? Ja kui, siis millistes valdkondades?

Väga oluline on soov ka teiste jaoks midagi ära teha ning võime ja soov vaadata tänasest päevast kaugemale.Tean, et nooruses kipub inimene elama tihti vaid põhimõttel carpe diem, lootuses, et terve elu on veel ees ja aega on küll. Kuid uskuge, just aega pole kunagi küll, ja mida edasi, seda vähemaks seda jääb. Seepärast ei tasu seda raisata niisama...Lõppeks, pole midagi uut siin päikese all: inimese saavutused on kinni ikka selles iidses kolmainsuses – jing’is, qi’s ja shen’is.

Kas Eestil on reaalseid väljavaateid ida-läänesuunalise transiidi arendamiseks lähiaastail ning mida peaksid selle saavutamiseks tegema riigi poliitiline juhtkond ja ettevõtjad?

Loodan, et on väljavaateid, aga... Osaliselt vastasin eespool, kui rääkisin suhetest Hiina ja Venemaaga.

Seda kordamata võtaks vastuse kokku lühidalt järgmiselt: 1) Venemaaga suhete pragmaatilisem ülesehitamine riiklikul tasandil, 2) Hiina-suunaline suurem riiklik avanemine ja ühisprojekti lõpuleviimine konteinerterminali rajamisel koos sellega kaasnevate logistikaparkide arendamisega riigi, tema omanduses olevate infrastruktuuriettevõtete ja eraettevõtjate koostöös, 3) jätkuvad riiklikud infrastruktuuriinvesteeringud peamaanteedesse, sadamatesse, piiriületustesse, sh juba alanud Koidula piirikompleksi lõpuni ning kaua plaanitud Narva uue silla kiire väljaehitamine, 4) logistikasektori väärtustamine võrdselt teiste majandussektoritega riigi poolt pluss ebaproduktiivse sektorisisese konkurentsikäitumise asendamine koostööga tegelikuks turuks olevatel rahvusvahelistel turgudel ettevõtjate poolt, 5) riigi omanduses olevate infrastruktuuriettevõtete kasumi suunamine ühiskatla asemel sektoriaalsete ühisturunudsprojektide toetamiseks, kuid eriti sektori arengut kindlustavate infrastruktuuri investeeringute teostamiseks, kuna iga omakapitali kroon annab kolm krooni investeerimislaenu juurde, mille tähtsus praegusel kriisaegsel krediidituru pingestumise perioodil eriti oluline, 6) Kesk-Aasia kui logistikaturu suurem väärtustamine riigi poolt, mille raames ka vastava riigipoolse esinduse avamine Kasahhis nii kogu Kesk-Aasiat katva saatkonna kui majandusesinduse vormis, 7) logistikasektori ühine ja intensiivne turundus ning selleks konkreetse projekti käivitamine ja vastava organisatsioonilise vormi leidmine koostöös riigiga, 8) logistikasektori tehnoloogilise taseme parendamine ettevõtjate poolt, 9) logistikaalase eri- ja kõrghariduse seni suhteliselt nutuse taseme tõstmine riigi ja ettevõtjate koostöös, 10) last but not least, riigi toetatud otselennuühenduste arendamine Eestiga, milliste kokkukuivamine on muutumas hädaohuks kogu Eesti majandusarengule, sh ka logistikasektorile, kusjuures viimasele on veel täiendavalt olulised lennuühendused eelmainitud idapoolsete sihtturgudega.

Millisele ärile paneksite täna aluse, kui teil oleks vaba raha ainult 1 miljon krooni? Miks?

Tootmislikule. Tänases krediidikriisis pole sellise summaga laiahaardelisemaid kaubandusoperatsioone eriti teha võimalik. Pealegi usun, et kriisijärgses maailmas on vähem kohta vahendusel ja rohkem tootmisel. Miljon krooni tasub paigutada eelkõige sellisesse ettevõttesse, mille suhtes on ideid ja soovi panustada iskiklikku aega ja tööd. Praktiliselt tähendab see aga, et summa suhtelisest väiksusest tulenevalt astuksin sellega kampa mõnes alustavas või krediidi- ja ideedenäljas tootmis- või arendusettevõttes.

Arengufond on Soome Sitrat järgides tehtud. Kas see on puhtalt ugrilik nähtus ja mujal selliseid avaliku sektori eksperimente ei tehta?

Ei miks, ikka on. Iirimaal, Taanis, Ühendkuningriis, Jaapanis jm. Tegelikult on SITRA eeskuju peamiselt selles, et on ühendatud ühte kaks tegevusvaldkonda – tulevikuseire ja innovaatiliste investeeringute toetamine. Paljudes riikides on need funktsioonid lihtsalt eraldatud eri organisatsioonidesse.

Kuna valitsuse ülesanne on eelkõige operatiivjuhtimine, siis on olemas vajadus – nagu suuremas ettevõtteski – strateegiliste tulevikuvõimaluste läbimängimiseks, milleks ongi AF. Harvardi ülikool tõestas numbriliselt, et riigid, kelle kesk- ja tippastme juhid nii era- kui avalikus sektoris teevad oma tänaseid otsuseid tulevikku vaadates, on pikas perspektiivis konkurentsivõimelisemad. Ahela ühes otsas on Šveits, Holland, Singapur, Taani, Soome, USA, Kanada ning teises otsas Argentina, Venezuela, Venemaa, Columbia, Poola, Türgi.

Ütlesite esmaspäeval ühes kommentaaris, et Soome peaks varsti tooma iga aasta sisse 50 000 töötajat välismaalt. Kui suur see number võiks olla Eesti puhul, et samamoodi vähemalt säilitada praegune elatustase? 2. Miks pooldate ettevõtete tulumaksu taastamist ning eraisiku tulumaksu määra tõstmist? 3. Kas tööhõive parandamiseks Eestis on olulisem arendada-toetada suuri või väikesi ettevõtteid?

1. Ega täpseid arvutusi meil vist polegi tehtud, aga proovin anda oma hinnagu: kui võtta mehaaniline proportsioon, siis 12-13 000, kui arvestada ka tööviljakuse vahet siis kuni 20 000.

2. Ettevõtte tulumaksu taastamist ei poolda, sest seda pole kunagi kaotatudki. Tegelikult on tulumaksust vabastatud vaid reinvesteeritud tulu, mis tehniliselt tähendab edasilükatud tulumaksu. Minu arvates aga suunas sellisel viisil korraldatud maksukasutus arengu paljuski investeeringutesse kinnisvarasse jmt mittetootlikesse vahenditesse, mitte tehnoloogiatesse. Lisaks võimaldaks väike ja mõistliku protseduuriga sissenõutav tulumaks kasutada paindlikumalt täiendavate soodustuste relva, mida praegu pole. Samuti oleks sel juhul tugev motivatsioon ja võimalus meie majandusarengule ülioluliste kõrgkvalifikatsiooniga spetsialistide kaasamiseks vajaliku sotsiaalmaksu lae sisseviimisel. Lõpuks, mitte riigi paksendamise (kui lollid terminid on meil kasutusse pääsenud – paks ja peenike, mis on ju mitte tulemuse, vaid välimuse kohta käivad!! Tegelikult peaks olema tõhus-mittetõhus), kuid juba täna selgelt ülejõukäivaks kujundatud pensioni (tulevikus ka tervishoiu-) süsteemi elushoidmiseks on ka vaja vahendeid. Tulumaksuna on selle solidaarsel teostamisel õiglasem ja otstarbekam sisu, kui selleks laenamisel, mida vastasel korral tuleks nagunii teha. Eraisiku tulumaksu tõstmist ma ei poolda, kuid näen, et poliitilised ja sotsiaalsed arengud Eestis viivad meid selleni, et vastasel korral viiakse sisse ikkagi progressiivne tulumaks, mis on veelgi halvem. Seega valikus kahe halva vahel eelistaks vähem halba...

3. Tööhõive jaoks väikesi ja keskmisi. Ekspordi tulu baasi loomiseks aga suuremaid eksportijaid.

Kuna aktsiahinnad on madalad, küsiks nii: kas lähema viie aasta jooksul on võimalus teenida rohkem aktsiatesse investeerimisega või traditsioonilise ettevõtlusega?

Nii ei saa küsimust püstitada. Mõlemaga võib nii võita kui kaotada. Traditsiooniline ettevõtlus on pärast kriisi algaval tõusuperioodil mõneti kindlam valik. Ning kui on ideid, siis kindlasti tasuks ettevõtlusega tegeleda. Samas hektiline väärtpaberituru tõus – mis samuti kindlasti a set leiab – on head tootlust pakkuv, kui peaks enam-vähem õnnestuma õigeagselt õigeid objekte valida... Enamus rikkaid inimesi maailmas on ajalooliselt siiski pärit ettevõtjate, mitte aktsiaspekulantide hulgast!

Milliseid arenguid näete Eesti energiaturul järgmise viie aasta jooksul? Kui suur on (välis)investorite huvi selle sektori vastu? Kas Arengufond omab mingit rolli seoses investeeringutega energeetikas, eelkõige taastuvenergiasse?

AF on investeerinud Goliath Wind OÜsse, mis arendab senisest odavamat ja tõhusamat uut tüüpi tuuleturbiini. Seega mitte taastuvenergiatootmisse endasse, vaid selleks vajalikku tehnoloogiasse ja ärimudel isse. Arengufondi investeeringu eesmärgiks on toetada prototüübi testimist ning tootmise alustamist rahvusvahelistel turgudel. Eesti energiaturu arengud lähiaastatel on seotud Estilink2 väljaehitamisele lisaks nelja olulisema küsimuse lahendusega: 1) kas jah tuumaenergiale või mitte? 2) kui suureks on võimalik kujundada taastuvenergia tootmisvõimsuste osakaalu ja mis hinnaga? 3) kas käivitatakse alternatiivne vedelgaasiterminali projekt või mitte? ning 4) kui mahukad ja tulemuslikud reaalse energiasäästu programmid käivitatakse? Loomulikult on nii vastused nendele küsimustele kui ka välisinvestorite huvi tekitamine seotud olemasolevate ja loodavate energiaturu regulatsioonide sisuga, selle prognoositavuse ja stabiilsusega. See aga on väga politiseeritud teema ja ma ei julge anda prognoosi, vaid loodan heas usus, et siiski need regulatsioonid saavad olema mõistlikud ja investoritele atraktiivsed.

Kas IT ületähtsustamine on riiklik programm või mõnede firmade räige toetamine? Nimelt, kui arvata et IT toodab mannat ja pudrumägesid, siis kuidas on võimalik, et riigiaparatuuris ja omavalitsustes on IKT vidinaid järjest rohkem, samas ühe elaniku kohta on ka rohkem füüsiliselt ametnikke kui ka bürooruume võrreldes aastaga näiteks 1899? 2. Mis on teie arvates infoühiskonna vahe võrreldes Eestit aastaarvudes 2009 ja aastaga 1809? Kas julgete öelda et midagi on paremaks läinud inimese kohata ja kui on, siis mis need teenused on (nt kas inimene saab kiiremini arsti juurde, kiiremini riigiasjad korda aetud, kiiremini maha maetud)?

Hea tähelepanek. Arvan, et IT võimaldab vähendada ametnike arvu ja lihtsustada bürokraatlikke protseduure igal juhul, kuid eeltingimusel, et avalik sektor (loe: riik ja omavalitsused) seda ka soovivad ja töötavad selle nimel. Meil see päris nii pole, aga miks, on juba eraldi poliitilise analüüsi teema. Staatilise elektriga tehnoloogia veel ei võimalda IKTd tööle rakendada...

Midagi vist ikka on muutunud: Samuel von Soemmeringi 1809. aastal Bavarias enne Morset välja mõeldud telegraafi-süsteemi prototüüp võimaldas edastada korraga ühe tähe. Tänapäevane parim sidetehnoloogia võimaldab 15 minutiga edastada USA Kongressi Raamatukogus talletatuga võrreldava andmemahu. Eestis kulub täna riigile elektroonilise tuludeklaratsiooni esitamiseks mõni minut.

Siinne formaat pole kohane sellise analüüsi jaoks, sest eeldab 1809. aasta ühiskonna kirjeldamist, mis läheb pikale. Siiski, vastates lühidalt, märgiks, et: 1. 1809. a arsti juurde satuti haruharva – tänase vananenva heaoluühiskonnaga (aga me kuulume siiski "kuldse miljardi" hulka, kuigi selle keskele) ei anna sisuliselt üldse võrrelda. 2. Te vist pole ajaloohuviline ega oska ette kujutada tsaaririigi bürokraatlikku asjaajamist üleüldse, kui sellise küsismusepüstitusega tulete välja. 3. Mul on kahjuks viimasel ajal olnud mõned isiklikud kokkupuuted nimelt lähedaste surma ja matmise korraldamisega. Seega oma kogemustest vastates ei usu, et ennevanasti palju vähem aega võttis, aga asjaajamine polnud sugugi kerge. Võib-olla ainult ei pidanud registreerimisprotseduurideks ukse taga ootama, see eest tuli kirikusse või vallamaija ja tagasi jõudmiseks palju rohkem aega kulutada hobesega või jala, kui tänapäevase transpordiga läheb. 4. Michael Jacksoni matmiseks läheb 12 päeava, aga me saame sellest sündmusest tänu IKT-le kõik osa...

Kokkuvõtteks ütleks, et viga pole tehnoloogias ja AF missioon IKT arendamisel on väga vajalik. Riigibürokraatia tegevust aga hinnakem nii valimistel kui nendevahelisel ajal, pidades meeles bürokraatia kohta Parkinsoni öeldut. Eesti riik on olnud võrreldes paljude teiste riikidega IT kasutuselevõtul väga aktiivne, kuid IT võimalused ei ole piiratud riigisektoriga. IT kasutuselevõtt annab kõikjal majanduses ja ühiskonnas võimalusi oluliseks heaolu kasvuks. OECD jt autoriteetsete allikate kohaselt IKT andnud viimastel aastatel kuni ½ majanduse tootlikkuse kasvust. IT tähtsustamise sisu ei ole seega mitte IT ettevõtete toetamine, vaid kogu majanduse arengu toetamine. Lisainfoks vaata ka Arengufondi EST_IT@2018 seire materjale arengufond.ee.

Kas valitsusepoolne Eesti Telekomi aktsiate tagasivõtmine Arengufondilt oli põhjendatud samm? Kas see parandas eelarvepositsiooni või oli see ettekääne poliitiliseks (lühinägelikuks) otsuseks? 2. Millisena sooviksite näha Arengufondi riskikapitaliinvesteeringute tegevuste eesmärke, prioriteete ja tegevusmahte järgneval kolmel aastal?

1. Ei olnud. Formaalne alus osutus mittekorrektseks. Eelarvepositsiooni ta tegelikult ei parandanudki, nagu ennustati. AF poolt vaadatuna ei olnud see praktiline, sest olime jõudnud just aktiivse investeerimise tsüklisse, mille ressurss aga võeti nüüd ära. Loodan, et riigimehelikult mõeldes see otsus pööratakse tagasi. 2. AF eesmärgiks on saada varase faasi riskikapitali turg tööle. Erasektor sinna täna eriti ei investeeri, kuid ilma selleta pole meil oodata uusi tulevikutähti, kes võiks anda panuse meie majanduse struktuuri muutumisse. Prioriteetide mõttes sektoriaalseid eelistusi pole, investeeritakse rahvusvaheliselt läbilöögivõimelistesse äridesse ja tehnoloogiatesse, mis on suure kasvupotentsiaaliga ja majandatud ettevõtlike ja andekate inimeste poolt. Käesoleva aasta eesmärgiks on teha 6-8 investeeringut. Edasine sõltub ressursi olemasolust (vt vastust esimesele küsimusele). Mis puudutab riskikapitlaitööstust üldiselt, siis vähesed riskiinvesteerimisfondid maailmas teevad aastas üle kümne investeeringu.  

Eestis on tõsiseid probleeme start-up'i faasis firmade finantseerimisega. Kas Arengufondi enda kuludeks läinud 28 miljonit poleks olnud parem jagada 50-100 algusjärgus oleva tehnoloogiafirma vahel? Vähemalt mõnest neist oleks tulnud tõsine rahvusvaheline firma ja kasu rohkem kui praegusest Arengufondist. Paljude algusjärgus tehnoloogiafirmade esindajad käivad koos OpenCoffe üritusel ja infot nende kohta saab ka Connect Estonia vahendusel.

AF teeb nii riskikapitaliinvesteeringuid kui tulevikuseiret, millele kulub suurem osa AF kulueelarvest. Mis puudutab riskikapitali investeeringukulusid, siis need on ca kuus miljonit krooni aastas, mis on ca 2% investeerimisfondi planeeritud mahust. Küsimus pole raha jagamises, vaid targas investeerimises selliselt, et ka tulu tuleks. Tüüpilised riigimeetmed on toetuslikud, AF aga investeerib. Sellele eelneb põhjalik sisuline ja erasektoris kombeks olev analüüs koostöös erakapitaliga. Riskikapitalivõrgustikus on palju tegijaid ja arengu tagab nende mitmekesisus ja koostöö. Seega, tere tulemast lisaks AF teavitusüritustele, mida viiakse läbi regulaarselt ja mis on osutunud väga menukaks, ka teistele tegijatele! Kindlasti on siin oodata edasist edu nüüd juba ka AF algatusel ja eestvõttel loodud Eesti Riskikapitali Assotsiatsiooni raames, kus ka Teie nimetatud tegijad koos käivad.

Kas Teie hinnangul oleks otstarbekam ühendada kulude kokkuhoiu ja kompetentsi koondamise eesmärgil ettevõtlust toetavad avalikku sektori asutused, näit Kredex, EAS, Arengufond? Kui ei, siis miks?

Vt eelmist vastust. Pealegi tehti vastav organisatoorne analüüs enne AF asutamist. ELi riigiabi reeglitest tulenevalt pole vastuvõetav riigi toetuste ja riskikapitaliinvesteeringute ühises struktuuris tegemine.

Minu Eesti mõttetalgute raames esitati küsimused sõnaga "kuidas"? Kuidas saavutada, et valitsus kuulaks ja tegutseks selle järgi, mida Arengufond välja on töötanud? Te olete ju märganud tendentsi, et see seltskond käib omapead?

Aidake omalt poolt! AF ei saa käskida-keelata, ta on Riigkogu think-tank. Kas nõuandjaid ka kuulatakse, sõltub juba nõustatavast ja sellest, kas ühiskond laiemalt tuleb kaasa. Seega valija otsustab!

Kas Teil oleks pakkuda alustajale ettevõtjale kiireim võimalik lahendus äriprojekti rahastamiseks (taastuv alternatiivenergia Eestis)?

Selle info põhjalt raske öelda, aga kui see projekt on alles idee faasis, siis oleks otstarbekas proovida pöörduda EASi, kui on turule sisenemisvalmis toode-teenus, pöörduga meie poole www.arengufond.ee/otsininvestorit.

Kui kõrgeks püüate efektiivse töötuse Eestis korrigeerida, kas isegi üle 20%?

AF aga mina ei korrigeeri seda. Tegelikult on võimalik, et töötuse määr tõuseb sinna kanti küll. AF eesmärk on töötada vastupidise eesmärgi nimel. Oleme pakkunud välja ideid ja ettepanekuid, kuidas kriisist kiiremini välja saada, mis on kirjas juba viidatud AF "Valges paberis".

Tallinnast 300 km kaugusel asub eestlaste jaoks tohutult suur turg kuue miljoni elanikuga ja 1000 km raadiuses kümneid kordi suurem turg. Millised on Arengufondi plaanid, et pääseksime teenendama seda tohutut inimmassi? Mitme aasta plaanis võiksid valmida korralikud ühendused Tallinna-Peterburi ja Tallinna-Moskva vahel? Praeguseid võiks nimetada olematuteks, eriti kui võrrelda Tallinnat Helsingiga.

AF ei tegele turu juurdepääsu korraldamisega. Kui vaadata infrainvesteeringuid, siis see on riigi valitsuse küsimus. Kui vaadata selle opereerimist, siis see pole AF tegevusala.

Arengufond on koostanud erinevaid arenguseireid ja andnud soovitusi tulevikuks. Kahjuks IT arenguseire (EST_IT@2018) kokkuvõttes nenditakse, et oluliselt tuleb parandada ja tugevdada IT kasutuselevõttu. See aga ei aita mitte mingit pidi kaasa Eesti IT eduloo jätkumisele. Areng saavutatakse läbi uudsete lahenduste ja ideede. Miks Arengufond vaatab selles küsimuses minevikku ja olevikku, mitte tulevikku? Miks me peaksime olema tehnoloogiate kasutuselevõtjad, mitte nende väljatöötajad?

Oma jõudu tuleb realistlikult hinnata ja valdav osa uusi IT baastehnoloogiaid, nagu teisigi, luuakse väljaspoolt Eestit. Meie edu on kindlustanud ja kindlustab ka tulevikus nende nutikas ja innovatiivne rakendamine. Mida rohkem innovatiivseid ekporditavaid tooteid me seejuures loome, seda parem. Teie viidatud raporti põhisõnum oli tegelikult see, et taolist inimressurssi on meil lihtsalt vähe ja seda tuleks vähemalt kaks korda kasvatada.

Laen või AF ? Kas rahvusvahelise patendi registreerimisel – mis on kaunikestki kulukas lõbu – soovitate pigem laenata eraisikuna pangast või pöörduda uue firmaga AFi?

Kui on töötav äriplaan ja võimekus seda realiseerida selle taotluse taga, siis on otstarbekas edasi liikuda. Sh ka AFi pöörduda.

Kas näete kuidagi ka Arengufondi strateegilist suunda või juhtimist muutumas, võrreldes praeguse rolliga? Põhisuunad on meil seadusega ette antud. On kaalumist väärt võimalus laiendada seadusega etteantud raamistikku teatud piirangute muutmise osas. Investeeringute osas on jõutud aktiivsesse investeerimisfaasi ja sellega tahaks laiemalt jätkata. Seire osas on jõutud läbi analüüsida Eesti erinevate majandussektorite konkurentsivõimet, mille koondame tervikuks uues Eesti Kasvuvisioonis. Paralleelselt sellega on käivitamisel eraldi programmilised pilootprojektid väljaselgitatud perspektiivsetes suundades, liikudes nii seniselt võimaluste analüüsilt konkreetsetele tegevustele ja alagatustele. Kindlasti tuleb edasi tegeleda otsustajate arendamisega.

Missugune on järgmine mull?

Vaataks, millised sektorid on "popid" ja kus on võimalik üleinvesteerimine.

Kas AF põhimõtteliselt oleks valmis olema juhtinvestoriks varajase ja kasvufaasi tehnoloogiasektorile keskenduvasse fondi Eestis või eelistatakse vaid tehnoloogiaettevõtteid?

Põhimõtteline valmisolek olemas, seadus 1/3 osas lubab, konkreetselt sõltub Teie fondi plaanidest ja AF investeerimisressursist konkreetsel ajahetkel (vt ka eespoolseid vastuseid).