Meediakaja

Postimees: Erik Terk, Arengufondi nõukogu aseesimees: Tallinna Ülikoolis toimub rahvusvaheline konverents, mis on esimene suurem kohtumine Eestis, kus riigi- ja kohalike omavalitsuste esindajad ning teadlased analüüsivad Läänemere strateegia sisu ja realiseerimise eri võimalusi.

Euroopa Liidu soliidse ajaloo ja saavutuste juures on ilmselt olnud vähe perioode, mil asjaosalised tema toimimisega on rahul olnud. Ikka on leidunud mingeid vaatepunkte, millest lähtudes pole see olnud piisavalt hea, efektiivne, vastanud uutele ülesannetele jne.

Sestap siis on EL, vaatamata sellele, et tegu on näiteks tavapärase riigiga võrreldes olulisemalt keerulisema mehhanismiga, olnud perioodilise täiustamise objektiks. Üks selline katse, mis seostub Läänemere piirkonna strateegia väljatöötamisega, on seejuures vallandatud lausa meie oma koduõuest (kui nii sobib Põhja-Euroopat hüüda).

Strateegia lühike ajalugu võiks olla refereeritud järgmiselt: idee teke ja lobitöö selle tutvustamiseks Euroopa Parlamendis alates 2004. aastast, initsiaatorite hulgas nimetatakse ka Toomas Hendrik Ilvest.

2006. aastal saavutatakse strateegia vajaduse tunnustamine Euroopa Parlamendis. 2007. aasta detsembris kutsub juba ülemkogu Euroopa Komisjoni üles taolist dokumenti koostama. Edasi sisuliste ideede kogumine piirkonna riikidelt ja muudest allikatest, arutlused erinevate osapooltega ning 2009. aasta alguskuudel dokumendi kokkukirjutamine regionaalarengu peadirektoraadis. Sama aasta suvel toimusid strateegia avalikustamisüritused seoses Rootsi eesistumisperioodi saabumisega ELis ning oktoobris 2009 kiitis ülemkogu strateegia heaks.

Strateegia propageerijad on vahel rõhutanud piirkonna unikaalsust (ELi sisemeri, uued liikmesriigid endisest idablokist jne), vahel aga strateegiat esitlenud kui testprojekti, mis peaks sobima ka teistele ELi makroregioonidele. Ajapikku on peale jäänud just viimane - harva jäetakse rõhutamata, et kui Läänemere eksperiment õnnestub, on sama lähenemise kasutamisest huvitatud ka Doonau-maad, Alpi regioon, Vahemere maad.

Kuna Euroopa on piisavalt mitmepalgeline, siis on vahel nõrgemalt, vahel tugevamalt olnud päevakorral loosung «regioonide Euroopast» kui ideaalist, kusjuures regioonide all on tavaliselt silmas peetud just nimelt makroregioone nagu Läänemere regioon, Vahemere regioon, Atlandi kaar ning ELi nn tuumikregioon.

Poliitika kujundamine ELis on läinud siiski teist teed. Mõnevõrra lihtsustatult võib väita, et on arvestatud ikkagi vaid kahte reaalsust - liikmesriike ja ELi kui tervikut. Viimast muidugi mingil viisil diferentseeritakse - riike ja nendesiseseid piirkondi jaotatakse kõrgemalt ja madalamalt arenenuiks, transpordikoridore üleliidulist tähtsust omavateks või mitteomavateks jne. Jaotusalus ja mängureeglid on aga sealjuures pigem universaalsed kui regionaalsed - makroregioonide eripärad tikuvad kaduma ning ELi kujundatud meetmed piiriüleseks koostööks jäävad võrreldes muude meetmetega tagaplaanile.

Jah, loomulikult ei keela keegi teha riikidel omavahelist koostööd ühiste regionaalsete probleemide lahendamisel, seda pole aga senini tõlgendatud kui ELi tasandi ülesannet. Pigem on seda isegi peljatud, nähes selles võimalikku vastutöötamist liidu homogeniseerimisele.

Läänemere strateegiaga kaasas käiv loogika erineb eelkirjeldatust, kuna toob poliitikakujundamisse eraldiseisvana makroregiooni tasandi. «Ta on teiste poliitikatega võrreldes täiesti erisugune loom, teist tõugu loom,» väitis uut strateegiat kommenteerides Euroopa Komisjoni uus regionaalpoliitika volinik Pawel Samecki. Ja sellelt uuelt «loomalt» loodetakse, et ta, kui ta on end meie regioonis õigustanud, aitaks ka mujal muuta poliitikaid enam ümbritseva piirkonna spetsiifikat arvestavaks, siduda neid paremini omavahel ning viia rõhuasetust enam regiooni riikide vahelistele küsimustele.

Läänemere strateegia on suhteliselt lühike dokument, kus peale sissejuhatavat kirjeldust (eri jõukusastmega riikidest koosnev regioon, elanike kõrge haritus; väga madal, suuresti suletud ja seetõttu väga saastumisohtlik meri jm) fikseeritakse neli üldist eesmärki ehk dokumendi keelt kasutades, neli sammast edasiseks arenguks.

Nendeks on:

• ökoloogiliselt jätkusuutlik areng, 
• majanduslik jõukus (sh ka Läänemere ida- ja lõunakalda riikides), 
• transpordi- ja energiakindlustatus ning regiooni atraktiivsus nii elanikele kui turistidele, 
• turvalisus ja katastroofide vältimine. 

Strateegiadokumendi lahutamatuks osaks on järgmine, temast oluliselt pikem ja detailsem dokument nimega juurutuskava (action plan), kus kõikide prioriteetide jaoks on pakutud strateegilised tegevused (actions) ja nn juhtprojektid (flagship projects). Kokkuvõttes tulebki märkida, et koostajad on valinud rõhutatult pragmaatilise lähenemise, üldisele osale on pühendatud ruumi suhteliselt vähe - põhirõhk ongi just rakenduskavas olevatel praktilistel tegevustel ja projektidel. Seda tagamõttega: ärgem enam vaielgem, hakakem probleemide leevendamisega pihta.

Vaielda võib muidugi selle üle, kuidas tegevuskava tööle hakkab. On väidetud, et kavandatud strateegia «ripub õhus», sest tegevustele ja projektidele pole ette nähtud eraldi rahastamist ja pole ette nähtud ka mingit uut struktuuri tema elluviimiseks, selle jälgimiseks jne. Vastuväited: raha piirkonna arendamiseks jätkub ja ka eri regionaal se koostööga tegelevaid struktuure on pigem ülearu kui vähe. Raha tulevat lihtsalt paremini prioriteetsete ülesannete lahendamisele suunata.

Organisatsiooniline pool lahendati selliselt, et iga prioriteetne suund sai endale kuraatoriks ühe regiooni riikidest. Tõsi, ka Euroopa Komisjon ise on nõus teatud organisatsioonilist koormust strateegia realiseerimisel enda peale võtma. Hinnates «portfelli» kitsamalt Eesti seisukohast, võib väita, et vähemalt meie miinimumnõuded peaksid olema täidetud. Balti riikide praegune isoleeritus ELi laiematest energiavõrkudest on välja toodud ohu olulisema lahendamist vajava probleemina. Rakenduskavas on sees ka Rail Baltica.

Teatud intriigi regiooni arendamise problemaatikasse lisab asjaolu, et lisaks Läänemere strateegiale on tegelikult jõus veel teinegi strateegiline konstruktsioon - nimelt käivitati 1990. aastatel soomlaste eestvõttel ELi põhjamõõtme arendamise initsiatiiv. Ehkki see on suunatud pigem väljapoole, Põhjala naaberriikide, eelkõige Venemaa suunas ja Läänemere strateegia ELi sisse, sisemise koordinatsiooni parandamisele, on kattuvused nende kahe strateegia vahel loomulikult olemas.

Kui räägime näiteks Läänemere transpordiühendustest, ei saa jätta kõrvale neid, mis ühendavad ELi kuuluvaid regiooni riike Venemaaga; kui räägime ohutust liiklusest Läänemerel, ei saa unustada ohtu Vene naftatankerite poolt jne. Ehkki põhjamõõtme puhul räägiti ka näiteks Norrast, oli asja põhiidee seotud ikkagi Venemaaga - sealsed loodusressursid, sealt lähtuvad võimalikud ökoloogilised ohud jne.

Põhjamõõdet ei saa lugeda eriti edukaks, sest Venemaa ei ole näidanud erilist huvi vaadelda Läänemere riikide blokki läbirääkimiste- ja koostööpartnerina. Samas, kui midagi juba rääkima hakati, pole põhjust seda läbirääkimiskanalit ka maha kanda.

Mis puutub ELi kui tervikut, siis temaga on Venemaal koostööläbirääkimised ilmselt möödapääsmatud, momendil ei ole nad aga eriti aktiivses seisus. Nii on ka Venemaa roll Läänemere koostöös lahtine ja teda markeerivad formuleeringud Läänemere strateegias pehmelt öeldes õhulised.

See on muidugi ka mõistetav, sest hakata pidurdama ELi riikide Läänemere strateegia valmimist senikaua, kuni Venemaaga saavad asjad selgemaks räägitud, oleks olnud kõike muud kui mõistlik. Kui aga Venemaaga räägitud pole, ei saa ka midagi konkreetsemat tema rolli kohta uude dokumenti kirjutada. Vaikides sellest mööda minna poleks aga ka viisakas. Strateegia dokumendis olevad viited, et koostööd Venemaaga püütakse lahendada «vana», st põhjamõõtme kaudu, viib meid sama targalt algseisu tagasi.

Lahtisi küsimusi on seega palju. Eelkõige muidugi, kuidas see nn pilootprojekt reaalselt tööle hakkab. Esialgne regiooni huvides oluliste tegevuste portfell on olemas, nüüd on küsimus selles, kuidas erinevad osapooled suudavad oma soovid ja oskused ühendada. Osapoolteks pole sealjuures ainult riigid, vaid ka omavalitsused ja omavalitsusliidud, regionaalsed pangad, äri- ja keskkonnaorganisatsioonid jt.

Rakenduskava struktuur on avatud, näiteks võivad riikide kaubanduskojad või koostööd tegevad linnad taotleda sinna uute juhtprojektide juurdelülitamist. Kes kui palju seda «paraadi» juhtima ja koordineerima hakkab, selgub ilmselt töö käigus. Esialgu on vähemalt riikidel oma vastutusalad teada - Eestil näiteks sisekaubanduse tõkete kõrvaldamine kogu makroregioonis. ELi poolt kuuldub üleskutseid suunata struktuurivahendid juba praegusel ELi finantseerimisperioodil võimaluse piires ümber Läänemere strateegias kirjas olevate prioriteetide ja aktsioonide suunas.

Uuel finantseerimisperioodil on võimalused muidugi suuremad, pole kadunud lootus, et siis leitakse ka mingid täiendavad vahendid otseselt selle strateegia tarvis. Vajadus piirkond senisest oluliselt tihedamalt lõimida on igal juhul enam kui aktuaalne. Ei jõukas Põhjala ega isegi mitte Euroopa ei ole enam hulk aega maailma majandusarengu naba. Et mitte edasi positsioone kaotada, on vaja midagi ette võtta, ja aega pole kaotada.

Erik Terk, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor, Arengufondi nõukogu aseesimees.

Postimehes ilmunud arvamusartikli originaal: Kuuekümnendad oli revolutsiooni aeg. Seda mitte ainult muusikas, vaid ka kunstis, moes, poliitikas, tehnoloogias ja elustiilis. See oli tormiline muutuste aeg. Igatahes on see lahe aeg tagasi vaadata - eriti meile, kes me siis veel ilmavalgustki polnud näinud.

Noored olid need, kes tollaste muutuste taga. Noored ja rahutud hinged. Robert Kennedy sõnul vajas see maailm noorte kvaliteeti. "Mitte noorust kui aega, vaid noorust kui mõttemalli - tahet, kujutlusvõime kvaliteeti, julguse domineerimist arguse üle ja seiklushimu pealejäämist lihtsa äraolemise vastu," ütles JFK noorem vend toona oma kuldsed sõnad.

Sedasama vajab hädasti ka meie tänane Eesti. Vanade dinosaurustena (autor on 34a "vana") võime teha paljut, kuid noored on need, kes Eesti uueks muudavad. Kiida noorust ja see õitseb, ütleb Iiri vanasõna. Kaasa noorust ja vabariik õitseb, võiks olla Eesti vanasõna.

Iga asi ja ettevõtmine, mis pole noorte algatatud või millega noored algusest saadik siiraste omanikena kaasas pole, võib manduma jääda. Vähemasti ei vii meie ühiskonda edasi ega panusta sellesse, mida President Meri nimetas kümnendi eest Eesti elujõuks. Ma ei räägi siin pelgalt nooruse uljusest. Oluline on tasakaal elukogemuse, maailmateadmiste ja noorusliku pealehakkamise vahel. Noorteühendustes, näiteks JCI-s, mille Tallinna üksust ma mõne aasta eest vedasin, nimetatakse seda mentorluseks - üksteist toetavaks usaldussuhteks vana tegija ja noore tulija vahel. Muuseas, Singapuris on isegi valitsusel mentor, rääkimata uute ühiskonnaliidrite põlvkonnast. Usun, et meilgi tasuks laiemalt seda meistri-selli kaasaegsemat vormi kasutada!

Seda lugu kirjutan ma seepärast, et tunnen muret. Tunnen muret seepärast, et meie ühiskond ja noorsugu liiguvad eri suundades. Need on nagu kaks haruteel olevat, kuid eri suundadesse liikuvat rongi. Mida kaugemale nad jaamast jõuavad, seda väiksema tõenäosusega tulevikus kohtuvad. Lugu täpselt nagu tänavuse suure lumega - mida kõrgem on hang, seda kauem ta sulab. Kuid erinevalt ühiskonnast on looduses kevad ette garanteeritud!

Ma räägin teile ühe loo Marilist.
Marili on Hollandis õppinud tragi Eesti majandustudeng, kes tuli meile Arengufondi praktikale ning kellega ma üks päev elust-olust juttu vestsin. Tema sõnul on noore jaoks Eesti riik valmis - tuled koolikonveierilt maha ja astud riiki, kus kõik tundub paigas. Samas liiga igav ja üksluine ning ka oma kohta on raske leida.

Marili sõnul on Eesti ülivaenulik uute mõtete suhtes. Inimeste ainuke eesmärk, mida meedia võimendab, tundub olevat üksteisele ära teha - ainult õiendada ja sõnu teha. Kogu aeg vaadatakse teisi. See paneb noorele barjääri ette ja ei julgeta otsust vastu võtta. Siit tulebki julgus mängu. Kunagised suurettevõtjad 90ndatel hüppasid tundmatus kohas vette. Täna pole paljudel julgust ja paljusid ei huvita. Nähakse ennast väljaspool Eestit. Sportlased lähevad paremate treenerite pärast USAsse õppima, uudishimulikud Austraaliasse rändama jne. Mis iseenesest on tore. Enamik noori tahab ja peabki korra pikemalt välismaal ära käima.

"Häda algab siit, et vanematest põlvedest ei oota meid keegi tagasi," sõnab Marili. Selline tunne on, et me ei leia ja meil ei ole kohta.Samaaegselt domineerib noorte seas pigem materiaalne huvi, kui soov olla ühiskonna täiemahuline liige. Kõik küsivad, mis ühiskond mulle selle eest annab? Loodetakse sellele, et ma töötan ennast ise üles ja jõuan ise sinna. Aga kuhu? "Eestis on selleks teiste poolt tunnustatud saatus - väljendub uues autos ja majas. Elataks nagu filmis," lisab Marili.

Skandinaavias ja Euroopas võib rohkem tunnetada ühiskondlikku fookust. Hollandis on inimesi palju ja kõik on kõvad mehed. Aga nad ei näita seda välja - iga hinna eest ei pea püünele pürgima, mida Eestis pigem tehakse.
Hollandil on väärikas ajalugu ja nad on väga eneseteadlik rahvas. Samas aktsepteeritakse uusi mõtteid. Kõik käivad selg sirgu ja teevad hästi oma asja. Eestlased teevad ise vähe, aga võtavad kõvasti sõna. Aga hea kodanik ei taheta ilmtingimata olla.

2008.a noorte Kuldmuna võidutöö. 

Eesti ühiskonnas on dogmad, mis süstivad noortesse komplekse ja argust. Pead teiste moodi olema, sarnaselt mõtlema, et sind ei kotitaks. Pead hoidma häid suhteid. Kui sabale astud, võib su oma tulevik olla löögi all. Vähesed, nagu Lauristin, ütlevad otse - neil pole midagi kaotada. Seetõttu on paljudel maailma minevatel Eesti noortel alaväärsuskompleks.

Nad tunnevad end väheolulistena ja on seepärast tagasihoidlikud. Versus ameeriklane, kes pole peale oma maa muud näinud, kuid on ei tea kui kõva mees. Seega, oma noori tuleb julgustada, et selg oleks sirge. See on kultuuri ja väärushinnangute küsimus, mis tuleb läbi kogemuse ja kodu(-ühiskonna) toe.

Marili sõprusringkond ei ole poliitiline. Ometi on selle kõnekäändu tulnud jutt, et ärme räägi poliitikast, see on nii räpane. Kui nähakse, et väga palju asju tehakse räpaselt, nn JOKK ilma MOKKita, kasvatab see samasugust mentaliteeti ka noortes. Just viimasel ajal, otse ja avalikult tehtud vääritud teod võrduvad näkkusülitamisena.

Ometi lähevad paljud noored siiski poliitikasse. Ennekõike viielised ja juba üliõpilasesindused on poliitilised. Sellega võiks aga oodata. Käia väljas õppimas, saada aru, kuidas maailm toimib, kujundada enesele professionaalne karjäär ja midagi päriselus ära teha. Alles siis võib minna poliitikasse, kui on ka midagi anda . On midagi, milles end päriselt tasemel tuntakse ja millele kõikehõlmavas poliitikas tugineda.

Lõpetuseks ütleb Marili, et noored ei tea, kuhu see riik läheb. Nad küsivad, miks mina pean ennast siin raiskama? Miks on meie ühiskonnas klaasist lagi, millest edasi kasvada ei saa? Sellist küsimust küsivad inimesed, kellele Eesti tegelikult korda läheb.

See on vaid ühe noore tunne oma riigist, kuid paneb mõtlema. See on meie noorte parim kaardivägi, kes ennast siin ühiskonnas kodus ei tunne. Kui me midagi ei tee, siis võivad nendest kasvada tulevased õpilasvabadusvõitlejad. Ennastsalgavad ja õiglust taga ajavad noored, kellele kolmveerand sajandi pärast taas aurahasid anname.

Liiga pajud torisevad selle riigiga, ütleb Sven Grünberg. Väga õigesti ütleb, aga peame meeles, et torisemise õigust nimetatakse sõnavabaduseks, demokraatia nurgakiviks. Kuid Põhiseadus käsib meil oma riiki lisaks ka kindlustada ja arendada. Praegustele ja tulevastele põlvedele. Põlvedega.

Meie Arengufondis plaanime näiteks Eesti uue kümnendi kasvuvisiooni koostamisse kaasata teiste seas vahetumalt vähemalt 100 tänast säravat noort - meie tuleviku mõtteliidrit, ühiskonnategelast, ärimeest ja poliitikut. Et üheskoos aju rünnata, vaielda ja oma riigi majandusele suuri sihte seada. Mida teed sina?

Ott.Pärna@arengufond.ee, juhatuse esimees.

ÄPonline vahendab: Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna sõnul aitaks eduvõimalust suurendada täpsem suunaseadmine kui abstraktne soov rikkamaks saada.

Ott Pärna rääkis Pärnu juhtimiskonverentsil, et liidrite roll kriisi ajal on nii ettevõtluses töötajate motiveerimisel kui ka riigi juhtimisel suurem kui varem. "Edukas riik Singapur teeb kolmandat korda riiklikke plaane, millises valdkonnas nad edukad tahavad olla: küll nad on tervishoiu teenuste liider regioonis, tahtsid regiooni finantspealinnaks saada, samas on nad rahvusvaheline logistikamaa inglise impeeriumi ajast peale Aga teevad ka teisi asju."

Sellised riigi suunaseadmised Pärna sõnul töötavad. "Plaanid ei saa olla abstraktsed, et tahame viie aasta pärast rikkamaks saada või Nobeli preemiat võita. Kui me ei tea, millises valdkonnas Nobelit saada tahame, siis me ei tea mida teha ja kuhupoole joosta," rääkis Pärna.

Suunaseadmised töötavad nii indiviidi, ettevõtte kui ka riigi puhul, rääkis Pärna, kelle sõnul ambitsioon peab olema pigem suur kui väike, sest siis on parem võimalus ennast võitjate sappa haakida.

Postimehe arvamusartiklis: ülikoolihariduse probleem on ülespetsialiseerumine ehk Arengufondi juht Ott Päran loodab, et ülikool, kuhu ükskord pürgib tema täna oma kooliteed alustanud tütar, on maailmale palju avatum, rahvusvahelisem ja mitmetahulisem.

Ühe sellise väljakutse, koondnimega "Eesti IT akadeemia," me Arengufondis koos nelja infotehnoloogia (IT) haridust andva ülikooli rektori ning Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni liidu juhtidega käsile võtsime. Kusjuures, teemaga haakub hästi ka Kunstiakadeemia (EKA) tööstus- ja graafilise disaini suund. EKA, tulge punti!

Ettevõtmise eesmärgiks on viia Eesti IT kõrgharidus otsustavalt rahvusvahelisele tasemele, seda olukorras, kus meil on jooksvalt puudu tuhat IT eksperti ja kus 90-ndate madala sündimuse tõttu on lähiajal jõudmas ülikoolidesse tänasest poole vähem tudengeid.
Vajame õnnestumiseks tänase 50 IT välistudengi asemel aastas 500-1000.

IT on oma olemuselt mitmetahuliste sidemetega, pakkudes efektiivsuse suurendamise ning keerukate toodete-teenuste arendamise võimalusi paljudele valdkondadele. Columbia Ülikooli professor Mark C. Taylor läheb oma reformistlikus New York Times'i artiklis kaugemale ja soovitab ülikoolidel teaduskonnad ülepea ära kaotada ning minna üle probleemipõhistele, orgaaniliselt tekkivatele, arenevatele ja kaduvatele programmidele.
Näiteks vee temaatika. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muuhulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid ja teisi selliseid küsimusi ei saa lahendada vertikaalset teadusharu mööda, vaid horisontaalselt ja eri distsipliine läbivalt. Sarnaselt mitmetahuline on ka näiteks meile tuttav küberturva temaatika.

Probleemipõhisus ja interdistsiplinaarsus on peamised põhjused, miks soomlased Helsinki Tehnikaülikooli, Majandus- ja Äriülikooli ning Kunsti- ja Disainiakadeemia üheks Aalto Ülikooliks kokku panid.
Sarnast ambitsiooni kannab ka vastloodav ja maailma rikkuselt kuues King Abdullahi Teadus- ja Tehnoloogiaülikool Saudi-Araabias. Selles pole ühtegi akadeemilist teaduskonda. Õppe- ja teadustöö saab tehtud neljas uurimisinstituudis, mis keskenduvad vastavalt bioteadustele, materjaliteadustele, energiale ja keskkonnale, ning arvutiteadustele ja matemaatikale.

Mu vanem tütar läheb täna esimesse klassi, alustades õpinguid üsna hea tasemega koolis. Siiski loodan, et kool mille ta lõpetab pole selline, kus ta oma harid(t)usteed alustab. Ja ülikool, kuhu ta kunagi pürgib, on maailmale palju avatum, rahvusvahelisem ja mitmetahulisem.

Kaksteist aastat on tegelikult päris optimaalne aeg, et selline murrang läbi viia. Nagu näha, edumeelsemad riigid selles suunas liiguvad. Miski ei anna meile õigustust olla vähemambitsioonikas! Eesti edu peitub tulevikutegijate mitmekülgses ja maailma tundvas hariTuses.

EPL: Kui te ise sellesse usute, siis võib sellest asja saada, innustas hiljuti oma kuulajaid – siinsete finantsringkondade esindajaid – Eesti regionaalseks varahalduse ja privaatpanganduse keskuseks muutmise šansse hindama palgatud Briti konsultatsioonifirma Oxera nõustaja.

Üksnes selle soovitusega nende analüüs mõistagi ei piirdunud, aga pisut motivatsioonikõnet oli ettekande järel, mis jättis Eesti võimalustest väga keskpärase mulje, täiesti omal kohal.
Üheks Eesti tugevuseks selle idee juures, mille suhtes asjassepühendamatud võtavad pikema jututa skeptilise hoiaku, on Oxera analüüsi kohaselt geograafiline ja kultuuriline lähedus Põhjamaadele ja SRÜ-le, mis oleks Eesti finantsteenuste potentsiaalne turg. Ent Oxera möönab, et sama tugevus on nii mõnelgi teisel riigil.
Eesti mõnevõrra erandlikumaks tugevuseks on IT-oskuste arvatav või isegi tegelik kõrge tase. Alguses pole vahet, kas tugevus on eeldatav või tegelik, kõlas selle tugevuse juurde Oxera julgustav kommentaar. Lisaks saab Eesti toetuda siinsete järelevalveasutuste toetavale suhtumisele ja võib-olla kunagise hea maine jäänustele.

Eesti üheks nõrkuseks on hea finantshariduse ja -oskustega tööjõu vähesus. Peale selle ei paista millegi positiivsega silma meie maksukeskkond - tulumaksumäär on küll soodne, aga lähemal uurimisel selgub, et üldine maksukoorem on konkurentidega võrreldes pigem kõrge. Samuti on Eestil suhteliselt väheste riikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepped. Elukvaliteediga, mis aitaks siia tööle tõmmata kõrgetasemelisi finantsiste, ei saa Eesti ka kiidelda.

Hunnik nõrkusi
Kokku võttes: Eestil on praegu mõned poolemõõdulised ja kujuteldavad tugevad küljed ja hunnik hetkeseisuga täiesti reaalseid nõrkusi. Kuna siinset turgu valitsevad pangad on tänavu osa oma varahaldusfunktsioone siit ära peakontori või emapanga juurde viinud, on Eesti niigi kaugel olnud finantskeskuse staatusest viimasel ajal veelgi kaugemale libisenud. Kas see tähendab, et finantskeskuse rajamise idee on surnult sündinud? Ei ole.

Umbes sama kurb oleks Eesti puhul enamiku tegevuste rahvusvahelise läbilöögivõime hinnang. Kui ainuüksi selle pärast uute niššide otsimisest ja katsetamisest loobuda, võiks kohe endale augu kaevata ja mulla peale kraapida. Finantskeskuse puhul on suur pluss see, et olemas on seltskond, kes kibeleb ideed teoks tegema.

Üks idee eestvedajaid, Kristel Kivinurm-Priisalm deklareeris Oxera seminaril, et riigilt ei oota finantskeskus mingit abi ega toetust, tehtagu vaid seadustes muudatused, mis võimaldavad siin vastavaid teenuseid pakkuma hakata. Tõsi küll, osa Eesti nõrkuste nullimine või tugevuseks muutmine tähendaks ikkagi riigile ajutist tulude vähenemist - näiteks lae kehtestamine sotsiaalmaksule, et siin üldse oleks majanduslikult mõttekas kõrgepalgalistele inimestele tööd pakkuda - või tulude teistmoodi jagamist.

Aga enamik niisugustest muudatustest tuleks teha nii või teisiti, kui ikka tõesti tahame Eesti majanduse struktuuris esile kutsuda nihet paremini makstud tegevuste poole.

Loe lisaks: Oxera presentatsiooni pdf-na leiad siit (0.3 mb)

Ott Pärna/Postimees E24: Parafraseerides klassikuid, siis üks tont käib mööda maailma, kriisitont. Eesti majanduses võib seda tonti pidada täiuslikuks, kuna selles on mitu kokkulangenud negatiivset mõjutegurit korraga.

Me oleme praeguses seisus osalt ehk globaalse finants- ja majanduskriisi tõttu, kuid esmajoones ikka omaenda majanduse mahajäämuse pärast. Meie konkurentsivõime hääbus juba kasvu ajal, kui kauplesime siseturul ebamõistlikult kõrgete hindadega, mida finantseeris odavalt sisse voolanud laenuraha.

Nüüd on laenukraan kinni ja samalt hinnatasemelt ekspordile pöörata raske. Liiatigi on eksportturud globaalse majanduskriisi tõttu languses, mis raskendab välisturule pääsemist veelgi.

Meie majanduse struktuurne nõrkus seisneb selles, et oleme keskendunud majandusharudele ja tegevustele, kus pole võimalik lisandväärtust olulisel määral tõsta. Jutt sellest, et meie tööjõud on liiga kallis, ei pea paika. Me oleme pigem kallid sellise lihtsa töö jaoks, mida me teeme. Ehk siis tuleb mõelda keerukamate tööde, toodete ja äride ehitamise suunas.

Praeguses kriisisituatsioonis tuleb tegutseda uuel tasemel ja teisiti kui varem. Meie eesmärk on kriisi murdmine ja uuele kasvule aluse panemine. Vaid passiivne kärpimine ja vaikne kohandumine meid võitjate sekka ei vii - mõjusat tegutsemist on vaja! Ka euro on vajalik eesmärk, kuid mitte argument vaadata kõrvale oma kriisieelsetelt probleemidelt.
Kriisi ajal kehtib kuldreegel: mitte suured ei söö väikesi, vaid kiired aeglasi!

Kolm vaala kriisi murdmiseks on kapital, eksport, inimesed ning nende taustal riigi mõjus tegutsemine. Kuna kriis nõuab paindlikku ja kiiret lähenemist, on ehk õppida Singapurilt, kes oluliste asjade ärategemiseks Statutory Boarde, löögirusikaid kasutab.

Väliskapitali riiki meelitamiseks peame paika panema valdkonnad, kuhu me välisinvesteeringuid eelkõige tahame - kus nad struktuurimuutust toetavad - ja koostama nendesse investeerijate jaoks sihitud motivatsioonipaketid. Samuti tuleb vähendada dividenditulu maksustamist.

Väliskorporatsioonidega läbirääkimisteks ja investeeringute edukaks kaasamiseks vajame kõrgetasemelise riigi müügimehe olemasolu. Tema alla tasuks mobiliseerida ka praegu hajusalt paiknevad riigi välismajanduse suunal tegutsevad ressursid kuni riigi brändijateni välja. Näiteks Inglismaal on üheks selliseks investeeringute ja väliskaubanduse alaseks eriesindajaks Yorki hertsog prints Andrew (vt www.thedukeofyork.org).

Kodumaise kapitali aktiveerimiseks peame motiveerima eraisikute säästude majandusse suunamist väärtpaberiinvesteeringute tulumaksuvabastuse jõustamisega.

Odavate varade ajastul peame tegema kõik selleks, et kohalikud riski- ja erakapitalifirmad kui edumeelsete ettevõtete kasvatajad oleksid kapitaliseeritud. Selleks on mõistlik teha neisse riiklikest ja poolriiklikest allikatest nurgakiviinvesteeringuid.

Näiteks USA riskikapitalistide investeeringud moodustasid kõigest 0,2% SKTst, samas nende portfelliettevõtete kogukäive oli kokku 17,6% SKTst (2,3 triljonit dollarit). Kaaluda tuleb ka siinsete pensionifondide raha kohalikule turule investeerimise lubamist suuremas mahus, sh mitte-noteeritud ettevõtetesse (nt soomlased on selle ära teinud).

Eksporttulude oluline suurendamine on lühikeses perspektiivis teostatav vaid tänaste eksportööride kaudu. Kuna ligi poole ekspordist teevad 50 suuremat eksportööri (järgmised 50 teevad juurde veidi üle 10%), siis tuleb nendega personaalselt tegeleda, küsida otse: kuidas saab riik sinu kasvule toeks olla? Kui headel aegadel tuli meie majandusse 90 miljardit krooni aastas, siis nüüd on järel kolmandik. Seega, me peame tegelema väga fokuseeritult nende kohtadega majanduses, mille kaudu oleks võimalik välisraha sissevoolu kiiresti kasvatada.

Raha ja uued masinad on olulised, kuid siiski panevad uuele kasvule aluse head inimesed ja nende ideed. Seepärast on just maailma võimalusi tunnetavad talendid meie suurim defitsiit uue ja jätkusuutliku kasvu saavutamiseks. Me peame muutuma talentidele atraktiivseks paigaks.

Kriis on unikaalne aeg, kus palju häid inimesi on maailmas ringi liikumas - peame leidma võimaluse, kuidas tuua neid Eesti ettevõtetesse, kellel eelkõige just rahvusvahelise äri kompetentsist puudus.

Samuti peame käivitama president Ilvese esile tõstetud programmi välismaal õppivate ja töötavate Eesti helgete peade koju tagasitoomiseks. Ning me peame oma kõrghariduse viimaks otsustavalt rahvusvaheliseks muutma, seda nii iseenda kui naaberriikide nutikatele noortele - tuleviku ettevõtjatele, inseneridele ja Eesti eliidile.

Lisaks eri elualade talentide arendamisele ja riiki juurde meelitamisele peame tegelema ka süsteemselt olemasoleva tööjõu (sh juhtide) võimestamisega ja ettevõtlikkuse innustamisega. Meie uut ajastut ilmestab olukord, kus tervelt 6% töötutest on endised juhid, 13% spetsialistid ja 40% oskustöölised.

Väikeettevõtlusega alustamine peab olema igal võimalikul juhul ja viisil innustatud. Kaaluda tuleks emapalga-laadse alustava ettevõtja palga sisseviimist, et võimaldada ettevõtlustee alguses väiksema riskiga kätt proovida - näiteks äriplaani olemasolul kolme kuni kuue kuu jooksul.

Riik peaks välja ütlema, et «raskel ajal on põhimõtteliselt eelistatum alustamisel maksust vabastatud ettevõtja kui sotsiaaltoetusi saav töötu!» Alahinnata ei tohiks ka kohaliku tasandi ja omaalgatuse rolli ettevõtlikkust soosiva keskkonna kujundamisel. Olgu selleks siis Minu Eesti mõttetalgud, kohalikud koostöövõrgustikud, teadmus- ja loomelinnade initsiatiivid vms.

Eesti võiks olla lahe ja uuendusmeelne väikeriik, kes otsustanud kriisist Lõuna-Skandinaavia tiigrina välja tulla - selgelt teistest eristuda. Selleks peame aga valikuid tegema, otsustama ja kiirelt ning mõjusalt tegutsema. Magava tiigri suhu hiir ei jookse.

Artikkel põhineb Arengufondi «Valgel mõttepaberil» 

Sakala usutlus Heido Vitsuriga: 

Pärnus arstide konverentsil esinenud majandusteadlane Heido Vitsur rõhutas, et odav laenuraha on kadunud ja nüüd tuleb loota ainult tööga teenitule.

Heido Vitsuri sõnul mõjutab Eesti olukorda peale ülemaailmse majanduskriisi ka väga suur laenude maht: eraisikud ja firmad on pankadele võlgu 260 miljardit krooni, mis on rohkem kui Eesti ühe aasta sisemajanduse kogutoodang.

Halvemaks muudab asja see, et laenud ei ole läinud majanduse tugevdamiseks, vaid tarbimiseks.

Kui laenumaht nii röögatult kasvas, miks siis keegi sellele tõsiselt tähelepanu ei pööranud, ka teie mitte?

Mina hakkasin makroökonoomiliste andmete vastu detailsemat huvi tundma poolteist aastat tagasi, kui ma läksin arengufondi tööle. Siis, kui ma seal eelmise aasta töö tootlikkuse ja laenukoormuse graafikuid nägin, oli ehmatus korralik.

Maailm oli rakendust ootavat odavat raha otsast lõpuni täis. Ju teati, et pidu võib lõppeda, aga keegi ei teadnud, millal see lõpeb. Ei arvatud, et nii ruttu. Seda raha kasutades oli võimalik oma elujärge tublisti parandada, näiteks ehitasime oma eramud selle raha eest - ahvatlus oli suur. Kuid me unustasime sealjuures, et ka odavalt saadud laen on võõra oma, ja jätsime võimalikud riskid arvesse võtmata.

Ütlesite oma ettekandes, et olukorra paranemist ei ole loota enne, kui oma hiigelvõlaga hakkama saame ja usaldus taastub. Kas see, kui mujal maailmas majandus elavnema hakkab, meid ei mõjuta?

Loomulikult hakkab majandus maailmas kord elavnema, kuid me ei saa unustada, et meil on suur välisvõla koorem, mis pole valitseva arvamuse järgi enam varade ja konkurentsivõimelise tootmisega kaetud. Krediitide ulatuslikku tulekut meie majandusse ei ole oodata enne, kui kreeditorid on veendunud meie majanduse võimes juba olemasolevaid laenusid teenindada.Samuti peame arvestama, et uut odavat raha meie eluajal Eestisse enam ei tule. Seetõttu tuleb meil nüüd vaeva näha, et oma majandust elavdada ja ka võlgu tasuda.

Kas te viitate vajadusele kroon devalveerida?

Ei, ma ei viita. Ma viitan, et samas mahus nagu teised riigid on lasknud oma valuuta odavamaks minna või on selle odavamaks teinud, peame meie pingutama, et töö tootlus tõuseks, või leppima sissetulekute vähenemisega. Kui me sellega hakkama ei saa, läheb meil väga raskeks.

Mida peaks tegema Eesti inimene, kes pole veel tööd kaotanud?

Peab olema hakkaja ja end täiendama, töötama ja teenima nii hästi kui võimalik, sest odavat raha, mida laiali jagada, maailmas ei ole ega tule ja ainuke võimalus on tööga raha teenida.

Maailm muutub ja me peame suutma nende muutustega kaasa minna. Meid peaks siinjuures julgustama see, et kõik tuleviku väljakutsed, ükskõik kui keerulised need ka ei ole, on tunduvalt väiksemad ja lihtsamad kui need, mis meil kakskümmend aastat tagasi ees seisid.

Põhiprobleem on see, kui konkurentsivõimeliseks meie majandus pärast praegust kriisi jääb. Kõik riigid ümbruskonnas, kui jätta kõrvale Soome siin kõrval ja Saksamaa pisut kaugemal, on muutunud Eesti, Läti ja Leeduga võrreldes odavamaks. Valuuta on odavnenud ning seetõttu on seal ka tööjõud ja kaubad odavnenud.

Meie oleme kallid ja see nõuab tulevikus topeltpingutust: peame oma tööviljakust nii palju tõstma, et teiste riikide odavamaks muutumist tasa teha, ning oma võla tasuma. Või ise samavõrra odavamaks muutuma.

EPL, autor Liisa Past: Tehnoloogiaettevõtted saavad Eestis kasvu jätkata vaid siis, kui riik panustab rohkem inimkapitali arengusse, ütleb Skype’i president Josh Silverman.

Te elasite Skype'is tööd alustades umbes kolm kuud Eestis. Kas siinne keskkond on maailmatasemel tehnoloogiaprofessionaalile ligitõmbav?

Loomulikult oli siin tõmbejõuks võimalus töötada Skype'iga. Kuid Eestil on elukohana paljugi pakkuda. Inimesed on sõbralikud. Eesti välismaalaste kogukond on pisike, aga väga huvitav - kui sa oled juba siia jõudnud, tähendab see, et sinuga on midagi juhtunud ja sa oled suure tõenäosusega väga seiklushimuline inimene.

Milline keskkond on siin välisettevõtetele?
Skype on uhke oma Eesti juurte üle. Meie peakontor on Luksemburgis, kuid üle poole meie töötajatest elab ja töötab Eestis.

President Ilves on maininud, et umbes kümme protsenti Eesti uurimis- ja arendusinvesteeringutest käib läbi Skype'i.

Meie arenduskeskus Tallinnas on meie jaoks väga oluline ja me tahame selle laiendamist jätkata. Selleks peab aga kogu Eesti IT-sektoril hästi minema.

Kas teid ei hirmuta, et olulises asukohariigis liigub teie kaudu kümnendik uurimis- ja arendusinvesteeringuid?

Skype tahab näha Eesti infotehnoloogia ettevõtteid jõudsalt kasvamas. Me ei taha olla kümme protsenti teie uurimis- ja arendusinvesteeringutest. Meie meeskonna ümber peab Tallinnas olema õitsev ökosüsteem, et leiduks andekaid inimesi, keda tööle tõtta.

Nõukogude aja lõpul oli Eestis tugev reaalteaduste õpetamise traditsioon nii keskkoolis kui ka kõrgkoolides. Praegu on vaja kindlustunnet, et investeeringud kõrgharidusse reaalteaduste alal käivad kaasas tööturu nõudmiste suurenemisega.Eestis on ka insenerihariduse osakaal väiksem kui paljudes teistes Euroopa riikides.
Meie arusaam on, et Eesti ei ole viimasel kahekümnel aastal kõrghariduses teistega sammu pidanud. Näeme vaeva, et mitte võtta inimesi tööle enne, kui nad on kooli lõpetanud. Tahame toetada arusaamist, et hariduse omandamine on oluline. Lühiperspektiivis võib see küll tähendada, et teised ettevõtted on enne meid andekate õppuriteni jõudnud. Loodan, et tööandjad saavad siiski üheskoos aru, et haridus on tähtis. Skype on üleilme ja me tahame Eestiski ligipääsu maailma parimatele töötajatele. Selleks peavad teil olema maailma parimad õpetajad nii kesk- kui ka ülikoolis. Siia peab meelitama õppejõud, kelle jaoks on lisaks teadustööle oluline ka õpetada.

Niisiis Skype tunneb, et riik ei panusta nende jaoks piisavalt haridusse?

Meie töö on luua töökohti. Valitsuselt on meil vaja infrastruktuuri, mis toodab töötajad, keda meie saaksime tööle võtta. Eesti on maksupoliitikas pikaajalist perspektiivi silmas pidanud - selge ja ühetaoline üksikisiku tulumaks on ka Skype Eesti töötajate elu lihtsaks teinud. Ka Skype'i algusaegadel oli teie lihtne maksusüsteem meile Eestisse investeerimiseks oluline. Praegu on seetõttu Skype Eesti kontorites üle 300 töötaja. Kuid vaja on riigi investeeringuid kõrgharidusse, et saaksime siin jätkata töökohtade loomist. Kui seda ei ole, ei ole meil ka kellelegi tööd anda.
Investeeringud haridusse võtavad aega ning seni on meie valik kas importida tööjõudu või luua mujal töökohti. Praegu saame Eesti kontorit laiendada vaid töötajaid kogu maailmast siia tuues.

Praeguses majandusseisus on hakatud mõtlema, kuidas meelitada rohkem inimesi ettevõtluse juurde. Esimesena vaadatakse tehnoloogia- ja kommunikatsioonivaldkondade poole. Mida saab riik teha, et inimesed siin äri alustada julgeks?

Jah, ettevõtted, mis loovad palju hea palgaga töökohti, on tehnoloogiasektoris. Kui vaadata maailma ettevõtluskeskusi, siis need on tihtipeale koos tipptasemel akadeemiliste instituutidega. California Silicon Valley on Stanfordi ülikooli lähedal. Sinna on praktiliselt loodud heade ideede pöörduks, kus Stanfordist tulnud mõtted saavad toodeteks ja teenivad palju raha, mis annetatakse Stanfordile, et omakorda juurde luua doktoriõppe kohti. Bostonis on MIT ja Harvardi kõrval samuti palju ettevõtteid. Sama näeme Euroopas.
Eesti ei ole nii suur riik, et end õhukeselt laiali määrida ja öelda, et üritate kogu tehnoloogiamaailmas midagi saavutada. Te peate keskenduma ja pürgima paaril alal maailma tippu. Näiteks P2P (ilma keskse serverita võrgul põhinev - toim) tehnoloogia, milles on maailmas vähe tõelisi akadeemilisi eksperte.

Sama on ka kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, seda oleks mõistlik arendada arvestusega, et siin on Skype ja Nokia ning Soome ei ole kaugel.
Teiseks on oluline ligipääs kapitalile. Et oleks nii maksustiimuleid kui ka riskikapitali. Riigidki, näiteks Iisrael, on pakkunud raha, et toetada alustavaid ettevõtteid ja selle kaudu luua kohalikke töökohti.

Eesti on viimastel aastatel üritanud riiklikku riskikapitali - Arengufondi - tööle saada, kuid sellele heidetakse tihti ette liiga konservatiivset investeerimispraktikat. Kas riiklik riskikapital peaks olema nõus võtma suuremaid riske kui erasektor?

Võrreldes riigieelarvega peavad nad olema valmis kasutama piiratud raha hulka - näiteks kümneid miljoneid eurosid - ja paigutama need paljutõotavatesse alustavatesse ettevõtetesse. Riigi eesmärk peaks olema luua väärtuslikke ettevõtteid, mis toovad Eestisse tööd. Sellist mandaati Eesti ettevõtjatel ei ole - nad võivad oma raha sama hästi ka mujale investeerida. Silicon Valley's usutakse, et üheksa kümnest investeeringust ei ole edukad. Aga sellest, mis on, piisab ülejäänu kahju katmiseks. Loomulikult loodetakse, et läheb paremini, aga kui 75-80 protsenti investeeringutest on edukad, siis ei ole sa enam riskikapitalist, vaid rahastaja, nagu pangadki. Riik oleks sellisena lihtsalt ebavajalik konkurent kommertspankadele. Riik peab leidma investeeringuid, mida mujalt veel ei rahastata.

Eestis kurdetakse tihti, et ülikoolidest ei tule piisavalt uuenduslikke tooteid. Mulle tundub, et midagi on segi läinud - tooteinnovatsioon saab ikkagi tulla vaid ettevõtetest. Mida teie arvate?

Stanfordi ülikooli eesmärk ei ole kunagi olnud pakkuda turule minekuks valmis tooteid, millele igaüks võib firma logo peale panna ja palju raha teenida. Tema missioon on koolitada suuri ajusid ja teha baasuuringuid. Silicon Valley varajane edulugu oli Hewlett-Packard, kus kaks Stanfordi inseneri lõid ostsillaatori. Stanford ei andnud neile ei ostsillaatorit ega järgmist viit toodet, vaid aitas kaasa kahe suurepärase aju arengule, mis koos suutsid lahendada probleeme ja viia lahendused turule.

Kuid teie olete turuliidrid ja teised võtavad Skype'ist eeskuju. Mis suunda otsib Skype?

Meie saame oma äri iga osa alati paremini ajada. Me ei saa konkurente jälgides kunagi olla arrogantsed ja öelda, et meil ei ole välismaailmalt midagi õppida. Maailmas on palju andekaid ettevõtjaid, kes kas või oma garaažiski midagi uut välja mõtlevad. Lisaks võime õppida iseendalt, meie meeskond ei ole kunagi saavutatuga lõpuni rahul. Arutame pidevalt, kuidas teha Skype veelgi lihtsamini kasutatavaks. Ma ei usu, et meil on puudu inspiratsioonist.
Tulles tagasi varasema küsimuse juurde - eesti kultuuris on enesekriitika sügavalt sees. Eestil ei ole halvasti läinud, 20 aastaga olete loonud töökohti, riigi üles ehitanud. Te olete maailmale eeskujuks e-riigiga, Balti tiiger näitab, kuidas luua võimalusi. Kuid kui ma räägin teiega või teiste eestlastega, küsivad nad kohe: „Kuidas saaksime tublimad olla, me ei ole piisavalt pingutanud, me peame rohkem tegema, haridusse investeerima." Mulle meeldib väga selline enesekriitiline vaim. Olete 20 aastaga palju saavutanud ja olete järgmisel kahekümnel veel edukamad.

Aga mis võib olla Eesti ja tehnoloogiasektori jaoks järgmine suur samm?

Kui teaksime, ei saaks ma teile seda öelda, sest meil oleks piisavalt tegemist sinna investeerimisega. Skype on alles oma tegevuse alguses. Ma võiksin kogu oma eluea pühendada kommunikatsiooni lihtsamaks ja mitmekesisemaks tegemisele ja see oleks hästi elatud elu.

Skype muutis kommunikatsiooni, muusika allalaadimine muu tis seda, kuidas me meelt lahutame. Kas kümne aastaga tundmatuseni muutunud kom­munikatsiooni- ja meelelahutusmaailmas jääb midagi ka samaks?

Usun, et kommunikatsioonis toimub üks kõigi aegade fundamentaalsemaid muutusi. Hääle asemel telefonikõnes on meil Twitter ja Skype'i meeleoluteated, mitmepoolsed vestlused, SMS-id, online-koostöövõimalused, videokonverentsid... Meie kommunikatsiooniviisid muutuvad palju mitmekesisemaks ning iga arvutilaadne asi, mis on ühenduses internetiga, on kommunikatsioonivahend.

Niimoodi jääme ehk ilma inimlikust lähedusest. Kas tehnoloogia areng ei võta meilt midagi ära?

Miski ei asenda inimlikku kohalolu. See on tõsi. Kuid maailmas, kus me paratamatult oleme järjest rohkem üleilmsed, on võimalus kas või videokõnesid pidada suureks abiks suhete hoidmisel.

Isiklikuks minnes: minu vanemad elavad viis ajavööndit minu lastest eemal. Meie elustiili paratamatus on see, et nad ei näe oma lapselapsi näost näkku kuigi tihti. Samal ajal peavad nad iga nädal tunniajaseid videokõnesid. Nelja-aastast ei hoia tund aega telefoni otsas, aga kui mu tütar näeb elutoas Maci ekraanil vanaema ja vanaema saab talle raamatuid lugeda ja tema näidata oma joonistusi, läheb tund kiiresti. See on suur asi, et saame üksteisega nii vahetult suhelda.

Väljatõste Lauri Linnamäe (Postimees) artiklist.

"Ei, ma ei kasuta praegu Postimehe nappi lehepinda, et klassiviha kütta ja nõuda «ärikate» maksu alla panemist. Kuid on oluline mõista, et kärbetega ühele poole saades pole riik oma panust veel kaugeltki andnud. Rohkem kui kunagi varem vajame nüüd ühtset arusaama, kuidas edasi minna.

See ei tähenda tõdemust, et pingutame mõned aastad püksirihma ja küll varsti on kõik jälle hästi. Mitu ettevõtjat on vestluses öelnud, et Eesti ühiskond vajab suurt ja kompleksset strateegiat nii ettevõtluse kui ühiskonna edasiseks arenguks. Strateegiat, mis ulatuks üle majandussektorite piiride, sõnastaks selgelt visiooni Eesti tuleviku mootoritest, sõnastaks ka ohvrid, mida ühiskonnagrupid peavad tooma, ning põhjaliku paketi ülesannetest, mis sihtpunkti jõudmiseks teha tuleb."

Loe Lauri Linnamäe arvamust tervikuna Postimehest siit.

Eesti Arengufondi majanduseksperdi Heido Vitsuri sõnul on Eesti krooni devalveerimine praegu pigem teoreetiline ning ta usub, et Eesti suudab minna kulude alandamise teed.
Vitsur ütles ETV hommikuprogrammis "Terevisioon", et Eesti jaoks on devalveerimise puhul oluline küsimus, mis teel seda teha. "Kuivõrd Eestis on fikseeritud kurss, siis devalvatsioon otsuse läbi on Eestile väga valus."

Kujutagem ette, kui meil on praegu 260 miljardit laenusid ja homme on neid veerand või kolmandiku võrra rohkem. See oleks juba täielik löök," selgitas Arengufondi nõunik. Ta lisas, et praegu peaks riigile olema esmatähtis kulude kokkuhoid, mis on peaaegu võrdväärne devalveerimisega. "Inimesed hakkavad elama 10-15% halvemini, võib-olla 20% halvemini, kuid üks jääb alles - nende laenud, nende kohustused ei muutu üleöö tapvalt suureks," ütles Vitsur.

Vitsur rõhutas, et deflatsioonivariant on kõigile eelistatum, kuna laenude suurendamine 20-30% võrra oleks inimestele ränk hoop.

Küsimusele, mida peaks inimene praeguses olukorras tegema, vastas Vitsur, et ta usub seadusesse ning raha hoiustamisse pangas, kuna ka Eestis on hoiused kuni 50 000 euro ulatuses tagatud. "Kulla hind on minu eluajal kõikunud üle 20 korra. Kullas võib edukalt spekuleerida, aga võib ka sama edukalt näppu lõigata ning kinnisvara hindu me teame," vastas Vitsur.

Loe ka Heido Vitsuriga intervjuud Pärnu Postimehes.