Meediakaja

Eesti kuulub finantsdistsipliini järgi Euroopa edukamasse ossa, kuid oskuste, äride keerukuse ja rahvusvahelise läbilöögivõime poolest oleme pigem teises liigas, kirjutab Arengufondi juht Ott Pärna majandusajakirjas Maailm 2012.

Pärna sõnutsi on kadunud ka sisetarbimise doping Põhjalast hoogsalt sisse vooland laenuraha kujul. Tuleval aastal jätkuvad Pärna sõnutsi tänased trendid. «Eurotsoon võib kõigele vaatamata jääda mõne liikme võrra väiksemaks, kuna osa riikide konkurentsivõime ei võimalda fikseeritud kursiga rahasüsteemis osaleda,» tõdeb Pärna, lisades, et mitmetel raskustes Lõuna-Euroopa riikidel puudub sisuline muutumistahe või suutlikkus. «Seega oleme üsna kindlalt teel kahe- või isegi kolmekiiruselise Euroopa poole,» lausub ta.

Eesti liigub Pärna sõnutsi tuleval aastal väliste arengute kiiluvees ja me sõltume Skandinaavia nõudluse arengutest. «Selline areng ei ole kõige halvem, kuid nn Lõuna-Soome stsenaarium meid riigina rikkaks ei tee».

Pärna toob näiteks elektroonikatööstuse, kus meie tootlikkuse erinevus on Rootsiga viimase kasuks pea kümnekordne: meil tehakse koostetööd, Rootsis aga tegeletakse arenduse ja müügiga ning konsolideeritakse kasumit.

Elektroonikasektorile sekundeerivad tema sõnul keskmisest kõrgema lisandväärtusega põlevkivi-, ehitusmaterjali-, keemia- ja masinatööstus. «Veelgi tootlikumad teenuseettevõtted infotehnoloogia, kommunikatsiooni ja finantsvahenduse valdkonnas on paraku valdavalt siseturule keskendunud ja väiksemahulised,» tõdeb Pärna.

Pärna märgib, et meie praeguse arengu jätkumine tagab meie riigile küll lühemas perspektiivis hakkamasaamise, kuid riigi ja rahvana meid rikkaks ei tee. Kvalitatiivse nihke saavutamiseks on tema sõnutsi roll nii riigil, ettevõtjatel kui haridusasutustel.

«Kusjuures edukuse võti on nende kolme koostöö uute arengueelduste väljaarendamisel- olgu selleks siis riigiülese talendipoliitika väljatöötamine ja elluviimine, laiemapõhjaliste kasvualade väljaarendamine, terviklik linna- ja riigiplaneerimine, ambitsioonika uusettevõtluse arendamine, tarkade välisinvesteeringute meelitamine või Eesti sihikindel tutvustamine maailmas,» märgib Pärna.

Maailm (The World In...) on ajakirja The Economist aastalõpuväljaanne, mis prognoosib sündmusi ja suundumusi järgmiseks aastaks. Maailm 2012 ilmub detsembri alguses esmakordselt ka eesti keeles.

E-õppe uudiskirjas oli persoonirubriigis vaatluse all Eesti Arengufond. Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärnaga vestlesid e-Õppe Arenduskeskuse projektijuhid Kerli Kusnets ja Mari-Liis Peets.

Kui ühe lausega kokku võtta, on Arengufond Eesti riigi innovatsioonilabor, kel- lel on võimalus teha asju natuke teistmoodi, heita heas mõttes kinnas sellele, mis praegu tehakse, et Eesti riigis kui organisatsioonis toimuks pidev uuenemine.

Loe Arengufondi kui persooni tervikprofiili me blogist (saadaval ka PDF-ina).

Aasia kasv on viimasel paaril aasta- kümnel olnud pidurdamatu. Kümne-kahekümne aastaga võib saada Hiinast maailma suurim majandus ning sajandi keskel jõuab tema järel teisele kohale India. 

Hiina ja India varju on jäänud mitmed teised, väiksemad, kuid samuti kiirelt kasvavad majandused, mille potentsiaaliga tuleks igal juhul arvestada. 

Arengutest Aasia tärkavatel turgudel arutles Kuku raadio saates "Buum" ühe saatekülalisena Arengufondi majandusekspert Siim Sikkut. Saate linki saab kuulata siit.

ÄP: Eurotsooniga ühinemine tõi Eestile kaasa ka külma dušši - kohustuse hakata abistama meist rikkamaid riike, saamata sealjuures ise kontrollida osutatava abi suurust ega muudki, mida võlakriisi lahendamiseks ette võidakse võtta. Küll aga peame arvestama, et aastatagusega võrreldes uude järku jõudnud võlakriis ei pruugi olla lõppfaasis.

Kui aasta tagasi võis loota, et Kreeka kriisile on leitud lahendus ning see ei levi, on praegu võlakriis endiselt lahenduseta ja olukorrast võitjana väljumiseks on vaja muuta nii eurotsooni kui ka tervet Euroopa Liitu. Paraku jõuab see teadmine üsna raskelt erinevate riikide poliitikute ja rahvaste teadvusesse.

Võlakriisi riikidel erinevad probleemid.

Euro sündis vana maailma elulisest vajadusest sünergia järele, mida killustunud Euroopale võib anda ühine raha. Just seepärast on eurotsooni riigid koos IMFiga iga hinna eest püüdnud vältida maksejõuetust Euroopas. Aastaga on see muutunud juba küllalt kõrgeks: 110 miljardit eurot Kreekale, 85 miljardit Iirimaale ja 78 miljardit Portugalile. Siinjuures võib kindel olla - hinnale tuleb lisa. Täiendavat raha vajavad seni abi saanud maad ja järgmised tõenäolised abivajajad.

Eurotsooni võlakriisi analüüsimisel ei saa riike ühte patta panna.

Kui Kreekas oli tegu loomingulise raamatupidamise varjus üle jõu kasvanud riigivõlaga, siis seni tagasihoidliku riigivõlaga Iirimaa sattus hätta, kui läks päästma raskustesse sattunud Anglo Irish Banki. Portugali puhul on raske selget põhjust välja tuua: võrreldes Kreeka või Iirimaaga tal erilisi probleeme ei olnudki, ka riigivõla tase ei olnud kriisijärgse aja kohta ülikõrge. Küll oli aga Portugali majanduskasv pärast euroalaga liitumist tagasihoidlik, mis rääkis nõrgast konkurentsivõimest. Portugali positsioon on piisavalt nõrk, et sattuda laenuturul kauplejate väljakannatamatu surve alla.

Pessimistidele on Portugal lakmuspaberiks.

See näitab, kui kergelt võivad nõrgema majandusega riikide võlapaberid sattuda turu surve alla. On võimalik, et kriisi jätkudes kammitakse turul kõikide probleemsemate maade võlapaberid ükshaaval läbi. Võlaprobleem ripub vahetu ja nakkusohtlikuna kogu Euroopa raha- ja pangandussüsteemi kohal. Seepärast ei saagi EL lasta ühelgi eurot kasutaval riigil pankrotti minna.

EFSF ja ESM.

Esimeseks sammuks eurotsooni võlakriisi lahendamisel oli Euroopa Finantsilise Stabiilsuse Fondi (EFSF) asutamine möödunud aasta mais. Fond sai õiguse müüa euroala riikide tagatud võlakirju ja kasutada sellest saadud raha raskustesse sattunud riikide abistamiseks kuni 440 miljardi euro ulatuses. Sellele võib lisanduda 60 miljardit laenuna Euroopa Finantsilise Stabiilsuse Mehhanismilt ja 250 miljardit Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Kokku on Euroopal võlakriisiga võitlemiseks 750 miljardit eurot. Fond astub tegevusse vaid juhult, kui riik esitab abipalve ning tema tegevusprogramm on läbi arutatud Euroopa Komisjoni ja IMFiga ning ühehäälselt heaks kiitnud kõik eurotsooni rahandusministrid. Kogu skeem käivitub alles siis, kui riik ei ole suuteline turgudelt vastuvõetavatel tingimustel raha laenama.

Ajutise EFSFi kõrvale kahe aasta jooksul loodav Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) saab olema alaline. Lepingu mõte kõlab järgmiselt: liikmesriigid, mille rahaks on euro, võivad kehtestada mehhanismi kaitsmaks euroala kui tervikut. See tähendab nii olukorra päästmist raskustesse sattunud riigis kui ka turu rahustamist. Samas anti Euroopa Keskpangale õigus osta intresside alandamiseks valitsuse võlakirju. Näiteks vähenes EKP ostude mõjul Kreeka võlakirjade intress kaks korda - kümnelt viiele protsendile.

Sõltumatult sellest, milline oli abivajaduse tekke süvapõhjus, on suurem osa abi saamise tingimustest ühesugused. See on loomulik, sest võlgade tasumiseks tekib raha siis, kui vähendatakse kulutusi, suurendatakse tulusid ja taastatakse majanduskasv. Kui kolmandat eesmärki ei õnnestu saavutada, langeb suurem koormus kahele esimesele. 

Kuid seda koormust saab üle kanda ainult teatud piirides, sest kui liig suur kulude kärpimine ja maksude tõstmine toovad endaga kaasa majanduse pikaajalise kokkutõmbumise, muutub võlgade teenindamine praktiliselt võimatuks. Kreekas ei ole selline areng enam välistatud.

Kas seda on vaja?

Eurotsoon ei ole ideaalne rahaliit. Siia kuuluvatel riikide majanduspoliitiline käekiri ja konkurentsivõime on väga erinevad ning liidul pole olnud piisavalt mehhanisme selle ühtlustamiseks ega majandusliku konvergentsi toetamiseks. Mitmed uuringud on näidanud, et erinevused on ühtse valuuta kehtivuse ajal hoopis suurenenud. Nii olevat juhtunud näiteks Kreekas ja Portugalis, kus rahuldavalt toimunud konvergents asendus iseseisvast rahapoliitikast loobumisel mahajäämuse suurenemisega. Paraku on need probleemid terve eurotsooni mureks.

Rahaliidu ebatäiuslikkuse tunnistamise kõrval ei saa ignoreerida olulisemat tõdemusest: ühisraha kasutusele võtmine oli ELi üks pretensioonikam initsiatiiv, mistõttu ebaõnnestumine võib tähendada kogu Euroopa integratsiooni idee läbi kukkumist. Viimane on aga just meile eriti oluline. Väikesel, oma elulisi vajadusi eraldiseisvana ainult minimaalselt rahuldada suutvale Eestile on kuulumine Euroopa Liitu olulisem kui suurematele ja mitmekesisema majandusega riikidele.

EL on tolliliit ning siin kauplemine on nii vaba ja kasulik seepärast, et oleme selle liikmed. Seepärast ei ole õige hinnata EFSFi ja teda asendama hakkava ESMi vajalikkust aspektist, kas me ka ise sealt abi paluma hakkame või mitte. Vaid lähtudes sellest, et oleme eluliselt huvitatud Euroopa Liidu tugevusest.

Euro võeti kasutusele, et suurendada Euroopa Liidu tugevust ja kiirendada integratsioonitempot. Viimast polnud vaja niisama, vaid vältimaks ohtu, et killustatud Euroopa ei suuda konkurentsis majanduslike suurvõimudega kuigi kaua oma positsiooni säilitada. Eriti aga siis, kui peab pidevalt tõrjuma rünnakuid eurole läbi eurotsooni majanduslikult kõige ebastabiilsemate riikide ja kulutama energiat üle pea kasvavatele siseprobleemidele.

Lühike või pikk perspektiiv?

Hoopis raskem on aga vastata küsimusele, kui palju kasu Euroopa sellest mehhanismist saab.

• Lühiajalises perspektiivis on vastus loomulikult positiivne. Euro on jätkuvalt väga usaldusväärne ja eurotsoon suudab tervikuna edasi toimida. Lisaks on Euroopa Liit võitnud aega oma asjade kordaajamiseks. 
• Pikas perspektiivis pole aga olukord nii selge. Ei ole teada, kas raskustes olevad riigid suudavad küllalt kiiresti teha vajalikke struktuurilisi reforme ja mis veel olulisem - oluliselt suurendada on majanduse konkurentsivõimet. 

Vastasel juhul jäävadki ülejäänud maad neile uusi laenusid euro ja iseenda päästmiseks andma ning on päris ilmne, et sellistel tingimustes rahaliit kauaks püsima ei saa jääda. Kuid nii või teisiti peab Eesti mängima euro ja eurotsooni säilimisele.

heido.vitsur[A]arengufond.ee

R.Neudorf/Postimees Mõne aasta eest hakati Eestis rääkima IT Akadeemia loomise vajalikkusest ja ettevõtmise üheks põhieesmärgiks nimetati kohaliku IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) alase kõrghariduse viimine maailmatasemele. Nüüd on asjad jõudmas nii kaugele, et langetama tuleb asuda kriitilise tähtusega otsuseid.

Seni on IT Akadeemia loomise üks tulisemaid toetajaid olnud Eesti Arengufond, kelle eestvedamisel koostati ka esialgne nägemus sellest, mida see ettevõtmine endast üldse kujutab ning millist rolli Eestis mängima peaks.

Paberile said seejuures kaunis ambitsioonikad eesmärgid, sooviga leida tulevikku suunatud terviklahendus Eesti IKT spetsialistide süvenevale puudusele.  Seatud eesmärkide kohaselt peaks IT Akadeemia soodustama nii Eesti kui välistudengite õppimist Eestis pakutavatel IKT õppekavadel, tooma siia õpetama maailma tippülikoolide professorid,  suurendama rahvusvahelist koostööd maailma tippülikoolidega ning edendama ettevõtlikkust ja valdkondadeülest õpet.

Kuigi vahepeal näis, et IT Akadeemia projekti areng  on justkui toppama jäänud, on  asi siiski vaikselt, kuid pidevalt edasi liikunud. IT Akadeemia idee edasiarendamiseks ja elluviimiseks on haridus- ja teadusministri käskkirjaga moodustatud juhtkomisjoni, kuhu lisaks ministrile kuuluvad Alar Karis (TÜ), Andres Keevallik (TTÜ), Ott Pärna (Arengufond) ja Sten Tamkivi (ITL).

Tänaseks on valminud mitmed vajalikud taustatööd ja plaanid, nii ettevõtjad kui ka ülikoolid on ettevõtmist toetamas ning akadeemia loomine on sisse kirjutatud ka värskesse koalitsioonilepingusse.

Eesti IKT kõrhariduse arendamine plaanitakse panna Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus (EITSA) vastutada, mis vastavalt ümber korraldatakse – kaasates juhtimisotsustesse ettevõtjad ja visionäärid. IT Akadeemia projektijuhina tegutseb varasemalt Estonian Airi ja Linxtelecom Estoniat töötanud Erki Urva. Urva, kes alustas projektijuhina tööd märtsi alguses, tunnistab, et lähiajal seisavad ees olulise kaaluga otsused.

Näiteks peaks lähikuudel selginema see, kuidas hakkab toimuma IT Akadeemia juhtimine ja seatud eesmärkide rahastamine.

Seni on projekti võimaliku maksumuse puhul jäänud kõlama üks number: vana vääringu kohaselt on see jämedalt miljard krooni ehk ca 64 miljonit eurot, mis peaks vähemasti esialgse nägemuse kohaselt katma IT Akadeemia viie aasta kulud. Jutt käib võrdses osas nii olemasolevate ülikoolide IKT õppekavade rahvusvahelisele tasemele viimisest ja mahtude tõstmisest kui ka ülikoolidevahelise intrdistsiplinaarse ja ettevõtluskeskse IKT õppekeskuse käivitamisest.

Kõigepealt peab Urva kinnitusel selgeks aga tegema projekti peamised otsustuskohad, mis puudutavad nii välistudengite kui –professorite Eestisse meelitamist kui ka uute IKTga seotud õppekavade loomist.

Kuigi sel aastal veel IT Akadeemia egiidi all õpetamistegevust ei toimu, on sügiseks plaan siiski teatud küsimused lahendatud saada. Näiteks see, millised IKT õppekavad siis ikkagi IT Akadeemia raamistikku kaasata. Samuti plaanitakse tänavu algust teha rahvusvaheliste konkurssidega intterdistsiplinaase keskuse juhi ja vajalike professorite leidmiseks ning ka IT Akadeemiat toetava õppekavaarenduse ja rahvusvahelise turundustegevusega.

Praegu seatud eesmärkide kohaselt peaks 1. septembrist 2012 algama õppetöö esimestel IT Akadeemia raamistikku kuuluvatel õppekavadel.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna näeb IT Akadeemias eeskätt potentsiaali kujuneda omaette maamärgiks, mida välisriikides tuntakse ning mis meelitaks välistudengeid Eestisse õppima. Samuti innustaks meie endi noori IT eriala rohkem õppima ning ka ülikooli ära lõpetama - liigagi tihti jäetakse praegu kool pooleli, sest töötamine on tasuvam ja ka õpetlikum.

Pärna tõmbab paralleele Riias asuva Stockholmi kõrgema majanduskooliga (SSE Riga), mis on väike kuid samas rahvusvaheline ja ettevõtluskeskne, kust eelistavad nii kohalikud kui ka Eesti ettevõtjad endale uusi töötajaid palgata.

IT Akadeemia esialgse äriplaani koostamise eest vastutanud Üllar Jaaksoo sõnul võib inimestel tekkida IT Akadeemiaga seoses küsimus, et millistest piirkondadest siis ikkagi peaksid Eestisse välistudengid jõudma.

Tema hinnangul saaks siia tudengeid meelitada nii Venemaalt, Ukrainast kui Skandinaaviast, aga ka kaugematelt turgudelt, kus Eesti huvi kasvab. IT Akadeemia annaks Jaaksoo arvates Eestile võimaluse olla omamoodi sillapeaks näiteks ida poolt tulevate talentide ja Skandinaavia turu ärivajaduste vahel. "Nende kahe kokkuviimise rolli pole täna endale keegi võtnud," nendib ta.

Kui Eesti sooviks oma majanduskasvu üles ainult erinevate „e"-de peale, ehk Eesti haridus, Eesti inimesed, Eesti ideed, Eesti testturg, ning hakata seda alles seejärel maailma viima, on õnnestumise protsent Jaaksoo sõnul väga väike."Üks hea toode on juba algusest peale piiride ülene – ta sisaldab erinevate turgude tundmist läbi inimeste, kes on pärit teistest kultuuridest," hindab Jaaksoo.

Seetõttu on mõistlik muuta IT Akadeemia rahvusvaheliselt väga avatuks ning meelitada siia erinevaid tipptegijaid.

Ka Pärna leiab, et kuigi Eesti on kujundanud endast muu maailma silmis kui eduka IT riigi kuvandi, puudub meil hetkel siiski võimekus oma IT edulugu rahaks teha. Nii hindavadki nii Jaaksoo kui Pärna, et IT Akadeemial on võimalus kerkida omamoodi Eesti edulooks, mis meelitaks välismaalasi siia nii õppima, teadust tegema kui ka äri ajama.

Mis on IT Akadeemia?

Probleeme, millele akadeemia leevendust peaks pakkuma, on Eestis hetkel mitmeid. Neist kõige valulisem on vajaliku haridustasemega IKT spetsialistide puudus.

Viimase 3-4 aasta jooksul on Eestis hoogustunud alustavate tehnoloogiaettevõtete loomine, kuid samal ajal seisavad needki ettevõtted fakti ees, et rahvusvahelise edu korral peavad nad oma arendustegevuse kolima riikidesse, kus IKT oskustega tööjõud on kättesaadavam. Eesti riigil jäävad aga seetõttu saamata nii maksud kui olulised investeeringud.

 Sellele väljakutsele lahenduse leidmiseks allkirjastasid Eesti suuremate kõrgkoolide rektorid, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) ning Eesti Arengufond juba 2008. aasta suvel koostööleppe "Eesti IT Akadeemia".

Memorandumis sõnastati eesmärgiks viia Eesti IKT alane kõrgharidus uuele, rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele tasemele. See tähendab maailmatasemel IKT kõrgharidust, mis on interdistsiplinaarne ning atraktiivne andekatele tudengitele nii meilt kui ka mujalt. Samuti peab IT Akadeemia tõmbama ligi tippõppejõude ja -teadlasi, aitama kaasa Eesti ettevõtete rahvus­vahelisele IKT ärile ning soodustama uue välis­investeeringute laine tulekut Eestisse.

See tähendab ühtlasi ka seda, et kõrgema lisaväärtuse saavutanud ettevõtted on sunnitud lahkuma hetkel, mil nende tõeline kasutegur Eesti ühiskonnale ja majandusele alles hakkaks avalduma.

OECD andmete kohaselt on Eesti IKT valdkonna tööhõive 1,5 korda madalam OECD riikide keskmisest ja 2 korda madalam juhtivatest riikidest. Hinnanguliselt on Eestis tänases IKT sektoris laienemise tarbeks puudu vähemalt 1000-2000 IKT spetsialisti; see number on suurusjärgu võrra suurem, kui arvestada IKT kasutamist teistes sektorites – tööstuses, teenustes, energeetikas, logistikas, hariduses, tervishoius, riigivalitsemise jne. Seepärast peab lisaks IKT hariuse uuendamisele tegelema ka IKT spetsialistide Eestisse meelitamise ning meie oma inimeste parimatesse välisülikoolidesse õppimasaatmisega.

Lahendusmudel

IT Akadeemia käivitamise eeltööna läbi viidud analüüsid on välja toonud, et olukorra parandamiseks ja IKT hariduse uuele tasemele viimiseks on vaja:

• Õppejõudude leidmiseks rahvusvahelised konkursid, sihiks maailma tipptase
• Võrgustumise suurendamiseks soodustada välisüliõpilaste õpet Eestis ja Eesti tudengite õpet piiri taga osana kraadiõppest;
• IT on oluline võimaldja majandusele: luua õppekavad ühiskonna vajadustest tuginevalt (mitte lähtuvalt ressurssidest või harjumusest);
• Suurendada rahvusvahelist koostööd nii rakendusliku eesmärgiga edukate ja edumeelsete ettevõtetega Eestis ning välismaal kui ka akadeemiliselt parimate ülikoolidega (nt Stanfordi Ülikool, MIT, Singapuri Riiklik Ülikool, IT University of Copenhagen, Aalto Ülikool, Rootsis KTH Royal Institute of Technology)
• Soodustada IKT põhidistsipliinide integreerimist teiste valdkondadega, nii et tekiks uued interdistsiplinaarsed õppekavad ja ka olemasolevad saaks kasu IKT komponendist

Loe lisa IT akadeemiast või lae alla IT akadeemia tervikplaani kokkuvõte (0.5mb pdf)

Üle-eestilise suunitlusega projekt „Väärtusta tulevikku!“ saab alguse 2. aprillil seminariga, kus õpetatakse noori eesmärgipäraselt mõtlema. Eesti Kasvuvisioon 2018-st inspireeritud projekt kutsub üles arutlema võimaluste üle, kuidas kujundada enda ja Eesti tulevikku.

"Loo tulevik oma tahte järgi“ eesmärgiks on tuleviku üle süsteemsemalt mõtlemise juurutamine noorte õpiprotsessi loomuliku osana ja aktiivsete, loovate, algatus-, otsustus- ja vastutusvõimeliste noorte arendamine. Projekti käigus soovime kujundada Eesti Kasvuvisiooniga 2010 ekspertide ja ühiskonna poolt kokku lepitud ning sõnastatud teadmisi, oskusi ja väärtushinnanguid gümnaasiumiõpilastel, aidates neil kasvada aktiivseteks ja vastutustundelisteks kodanikeks. 2011 kevadel toimuva piloot-faasi käigus viiakse läbi eesmärgipärase mõtlemise seminarid esmalt 7 koolis. Esimesteks koolideks on Miina Härma Gümnaasium, Hugo Treffneri Gümnaasium, Tartu Kommertsgümnaasium, Raatuse Gümnaasium, Nõo Reaalgümnaasium, Elva ja  Puhja Gümnaasium.

Seminaride metoodika koostanud Maario Laas (ettevõtluskonsultant, Mainori Kõrgkoolis ärijuhtimise mooduli juht) tõstatas ettevalmistustööd tehes küsimuse, millised võiksid olla need eeldused, tänu millele meie lapsed ja õpilased ning üldse noored inimesed võiksid ettevõtlikeks ja ettevõtjaiks kujuneda? Ta leiab, et „neid eeldusi on kindlasti palju, aga üheks väga tähtsaks eelduseks on eesmärgipärane mõtlemine.

Eesmärk kui kujutlus tulevikust, mille nimel inimene tegutseb, on eeldus nii õppimisel kui ka töötamisel. See fikseeritud eesmärk on abiks elus vajalike valikute tegemisel." Seminaridel saavad noored ise leida lahenduse, kuidas enda võimalusi näha ja eesmärke seada.

Teiseks väljundiks on noortele töö ja tööturu tutvustamine. Seda tehakse läbi ettevõtete külastuste, kus tutvutakse erinevate valdkondadega ja sellega, mida ametid tegelikult tähendavad.

Siinkohal kutsume üles kõiki ettevõtjaid ja organisatsioone osalema projektis vastuvõtva ettevõttena, kuhu noored saaksid tulla.

Nii saate innustada noori oma valdkonnas tegutsema, laiendada nende teadlikkust töö olemuse kohta ja miks mitte leida endale tulevikus ka motiveeritud tööjõudu. Projekti toetamiseks, ettevõttekülastuste väljapakkumiseks palun pöörduda projekti ja partnerlussuhete koordinaatori ja JCI Tartu koja presidendi Age Laine poole e-mail: laineage[A]gmail.com või GSM: 5121 966.

Projekti viivad läbi JCI Tartu, Haapsalu ja Toomemäe Ettevõtlike Noorte Koja liikmed. Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu ja Tartu linn.

Projekti tegemistega saab kursis olla veebilehe kaudu http://tulevik.jci.ee

Edu ja tuult tiiadesse!

lisainfo:

Maario Laas, „Väärtusta tulevikku!“ koolitusjuht, GSM: 5345 9464, e-mail: maario[A]wisestarter.ee.

EPL/Jan Jõgis-Laats: Riikide konkurentsivõimet uurinud Harvard Business Schooli õppejõud Christian Ketels soovitab selleks, et Arengufondi eestvõttel otsitavast Eesti tulevikuvisioonist ei saaks üks järjekordne sahtlis tolmuv arengukava, panna Eesti valitsuse juhi ja võtmeministrid eesmärkide täitmise eest reaalselt vastutama.

Arengufondi abil otsitakse Eestile praegu uue kasvu allikaid, tinglikult aastaks 2018. Ent esimene küsimus on üldse, kas globaalne kriis on üldse läbi? Ehk kas me teame, kuhu maailmamajandus tervikuna läheb, et eestimaalastena omale uusi sihte seada?

Ma usun, et on kujunemas pilt sellest, kuidas maailmamajandus edasi areneb. Halb uudis on siin Eestile see, et Euroopa tervikuna pole selles pildis väga hästi positsioneeritud. Osaliselt demograafilistel ja osaliselt ka muudel põhjustel. Tegelik kasv tuleb Aasiast ja ka muudest piirkondadest maailmas, mis üritavad majanduslikult järele jõuda.

Ent teie õnneks on Eesti Euroopa olnud viimase aasta-paari jooksul väga hästi positsioneeritud, kuna te olete jätkuvalt madalate kuludega asupaik. Seda eriti pärast palgatasemete kohandumist. See seletab ka, miks Eesti näitab viimasel ajal nii tuntavat ekspordikasvu – [Euroopa] firmad on odavamaid lahendusi otsides valmis oma tarnijaid muutma ning kui Eesti on siinsamas olemas, siis pole mõtet Aasiasse minna.

Teil hea stardipositsioon, kuid Eesti jaoks on küsimus, kuidas edasi liikuda. Sest te ei soovi ju jääda teiste jaoks madalate kuludega asukohaks. Pluss on veel ju Kagu-Euroopa – Ukraina, Valgevene ja teised, kes teile selles osas kuklasse hingavad. 

Mainisite juba ekspordikasvu ja eksport on ka meil justkui mantra, et otsime uued edukad sektorid ja sealt tuleb kasv? Eksport on siis võidu valem?

Jah, seda küll. Ent minu arvates on pisut eksitav ainult ekspordisektoritele mõtlemine. Kui vaadata piirkondlikke ja rahvuslikke majandusi, siis jah, see rahvusvahelisele konkurentsile avatud osa majandusest on tihti kõrgemate palkadega, konkurentsivõimelisem. Ja selle osa „rikkiminek“ on halb uudis, sest tekib küsimus, kust raha tuleb. Aga on sama tähtis mõista, et kohalikule turule orienteeritud majandus annab enamuse töökohtadest ja enamuse SKP-st. Nii ka ei, et see osa pole tootlik. Näiteks IT-st rääkides – kohalike firmade jaoks on IT-süsteemide uuendamine sama oluline kui ekspordile orienteeritud ettevõtetele. Ei saa teha viga, et valitsus keskendub ainult ekspordisektorile, sest see on mootor. Kui auto ülejäänud osad on näruse kvaliteediga, siis ka hea mootor eriti kaugele ei aita.

Praegu tuleb kolmveerand Eesti ekspordist aladelt, kus on väga palju töötajaid ja keskmised palgad madalad. Kõrval on elualad nagu IT, finantsteenused, telekommunikatsioon ja muu selline - palgad on küll kõrged, ent seal pole väga palju töötajaid ja need sektorid on tihti siseturule orienteeritud. Kuidas seda vahekorda ümber pöörata?

Seda debatti ennast tuleb muuta, sest väga eksitav on öelda, millised sektorid on teistest paremad. Tootlikkust on vaja tõsta kõigis sektorites. Pole halbu sektoreid, mis on väikese lisandväärtusega. Alati on küsimus, kuidas lisandväärtust suurendada või kasutada olemasolevat võimekust ja teadmisi selleks, et minna uutesse ettevõtmistesse. Just seda oleme edukates regioonides näinud – neil õnnestub lõpuks „migreeruda“ aladele, kus saab rohkem raha teenida. Seal on kõrgema lisandväärtusega tooted ja suurem tootlikkus ja see kokkuvõttes toetab jõukuse kasvu.

On teil mõni konkreetne näide tuua?

Vaadakem näiteks Rootsit ja seda, kuidas nende regioonid arenesid. Läheme nüüd küll juba ajalukku tagasi, aga hea näide sellegipoolest on Rootsi autotööstuse sünd Göteborgi regioonis. Tegelikult oli seal algselt tekstiilitööstus, seda tänu sadama lähedusele ja toonastele madalatele tööjõukuludele. Kuid neil tekkis innovatsioonivajadus, kuna sealne maapind oli väga ebastabiilne. Ja nad hakkasid kasutama [kardaanvõllide juures] kuullaagreid, sealt läksid nad aegamööda töötlevasse tööstusesse. Seda tehnoloogiat kasutades ja arendades jõuti autotööstuseni. Ja selliseid lugusid on palju. Mõned läksid tekstiilitööstusest tööstuslikku materjalitööstusesse, sealt edasi õhujahutussüsteemidesse. Muidugi, poliitikategijatel on väga raske teada, kuidas need dünaamikad arenevad. Aga nad peavad olema pidevas dialoogis firmadega – mida teha, kuidas neid otsuseid rakendada, kuidas haridussüsteemi ja teadustegevust toetada?

Kui jutt läheb avaliku ja erasektori koostööle, tuleb kõigi silme ette PPP ehk valitsuse jutt sellest, kuidas tuleb ehitada uus teejupp või muu infrastruktuuriobjekt või siis tööandjate appihüüe odava tööjõu järele. See vist pole ikka dialoog, millest räägime?

Näited, mida tõite, on suurepärased ja nad on paljudes riikides väga tavapärased. Valitsus tuleb ja ütleb: „tahaksime natuke raha erasektorilt, et makstaks selle või tolle infrastruktuuriprojekti eest. Ja võib-olla mõeldakse veel ka, et ehk saab selle ka kuidagi efektiivsemalt tehtud, kui erasektor on kaasatud."

PPP-projektid on väga keerulised. Nad võivad toimida, kuid neid pole kerge teha. Ja see on mõnes mõttes väga kitsas tehniline koostöö kirjeldus.

Ettevõtjad, teisalt, tulevad tavaliselt ja ütlevad: „meil on vaja madalamaid makse, meil on vaja viisasid neile odavamatele töölistele näiteks Valgevenest, et nad võiks töötada näiteks siin laevatehases või muus sellealases ettevõttes". Ehk tegu on lahendusega hetkehädadele.

Mõlemalt poolelt on dialoogi vaja muuta – ühelt poolt firmad, te peate aru saama, et sõltute sellest keskkonnast, kus toimite. Et olla tootlikumad. On väga tähtis vahe tootlikkuse ja kasumlikkuse vahel – muidugi firmad keskenduvad kasumlikkusele ning kõrgem tootlikkus tähendab ka kõrgemat kasumlikkust. Aga valitsuste poliitika peaks keskenduma tootlikkusele ja mitte ilmtingimata kasumlikkusele.

Valitsus peab teisalt aru saama, et erasektor on neis aruteludes – nagu ka siin kasvuvisioonil – tegelik partner. Sest ettevõtted kuulevad iga päev, mida turg vajab. Mida inimesed tahavad, mis tooteid-teenuseid. Mis on võimalused ja miks firmad ei suuda neid teenindada või neid soove rahuldada.

Märksõna on üheskoos lahenduste mudeli kujundamine. Valitsus peab oma vastutusalas otsuseid tegema ja firmad omakorda otsuseid, kuidas investeerida, kuidas töötajaid koolitada. See on protsess, mis ei toimu lihtsalt nii, ühel konkreetsel päeval. Ja see, mida Arengufond teeb – tuleb anda pisut aega, et inimesed usaldust koguksid. Usaldust, et mõlemad pooled ei ole oma lühiajaliste eesmärkide nimel väljas, vaid tunnistatakse, et osapooltel on jagatud pikaajalised ühishuvid. 

Viitate justkui, et peaksime tegema mingi tarkade klubi, kes neid asju vaatab?

Just, tuleb natuke oma varjust välja astuda! Mõelda, et „jah – muidugi on ok, et mul on huvid ja neid taga ajan. Aga pean nägema oma huvisid ka laiema käsitlusena. Sest see ongi Eesti edukam areng ja kasuks meile kõigile. Mina ka saan sinna panustada."

Vahe on praegusega võrreldes selles, et inimesed ei mõtleks alati lühiajaliselt, kui palju ma annan ja palju ma kohe tagasi saan.

Ma ei tea, milline on teie kogemus teiste riikidega, kuid vähemalt Eestis on küll nii et kui ka on olemas „tarkade klubi" ja muude osaliste koostatud arengukavad, siis tihtipeale midagi ei järgnegi ja dokument jääb sahtlisse tolmu koguma. Sama oht on ju ka siin kasvuvisioonil väljapakutavate tulevikuteede osas. On teil „rohtu" või näiteid, kus sellised arutelud ka reaalsuses tulemusteni viivad?

Kahjuks viskate tõesti praegu lahtisele haavale soola. Tegelikult üleilmselt üritatakse leida selles osas parimat tegutsemisviisi.

Mõnes riigis on väga tõhusad valitsused, kes seda siiski suudavad. Mittekorrumpeerunud, erapooletud. Näiteks nagu Singapur. USA-s on muidugi näiteid, kus ülikoolide juhid või juba oma raha teeninud ning ühiskondlikult mõtlevad ja panustamissoovi evivad ettevõtjad sellele mõtlevad.

Kuid oleme ka näinud, et on vaja luua institutsionaalne struktuur, näiteks niinimetatud konkurentsivõime nõukogu. Muidugi on riike, kus selline kogu on olemas, kuid väga ebatõhus. Lihtsalt mingi kogu loomisest ei piisa. See käib läbi moraalse mõjukuse – nad lihtsalt on tunnustatud inimesed. Või on neil ka institutsionaalne võimekus.

Peate muidugi ise välja mõtlema, mis kujul ta Eestile kõige paremini sobiks. Aga peab olema mingi struktuur, kus ka valitsusjuht on kaasatud. Sest on ülioluline, et otsustajad reaalselt panustavad.

Arengufondi kasvuvisiooni ettevõtmise puhul on ülioluline saada valitsuse juhtivad jõud ka tegelikkuses osalema. Kui kõik päädib vaid dokumendiga, mis tehakse valmis ja siis esitatakse valitsusele kinnitamiseks, siis võib juhtuda, et valitsuse jaoks pole see „oma". Muidugi ütlevad nad, et „see siin mulle meeldib ja seda ma ka toetan". Kuid teisalt jälle teine asi ei meeldi ja ei hakata seda ka tegema.

Kui vaadata nüüd naabreid, siis Rootsil oli konkurentsivõime alane nõukoda, aga väga ebaefektiivne. Nad tegid oma tegevuskava, kuid kedagi see ei huvitanud. Taanil aga oli globaliseerumise nõukoda (loodi 2005 – toim), mida juhtis peaminister ja kus osalesid kõik võtmeministrid. Seal küll alati kõiges üksmeelselt kokku ei lepitud, kuid põhiolemuses kasutati seda dialoogiks vaid valitsusliikmetest suurema rühma inimestega. Pärast seda sai peaminister öelda: „see on otsus, mille tegime selle sisendi baasil. Igaühele ei pruugi see meeldida ja kui ei meeldi, siis võite järgmistel valimistel kellelegi teisele hääle anda". Ent tegu oli väga avatud aruteluga ja inimesed teadsid, et nüüd hakkab valitsus seda tegema. Kõigele järgnesid ka automaatsed jätkuteavitused, kus ministrid teatasid, mida nad oma valdkondades tegema hakkasid.

See on mudel, mida kasutada. Ma loodaks, et see on Eesti jaoks atraktiivne. Tegu oleks avatud dialoogiga. kuid on samas on vaja selget vastutusala. Vaid valitsus on valitud selleks, et vastavaid otsuseid teha ning peab valijaskonnale hiljem ka nende otsustega silma vaatama. Seetõttu tuleb paika panna, mida vastav nõukogu saab otsustada. Et siis selle peaminister läheb ja ütleb, et teeme nüüd seda või toda.

Viitate, et valitsus peaks justkui majandusellu sekkuma. Mis meie „liberaalse“ maailmavaatega erakondadele ei sobi, küll turg reguleerib kõik. Kuigi teisalt käib meil siseriiklikult diskussioon valitsusaparaadi suurusest ehk bürokraatia võimest iseend kasvatada. Kuidas nüüd siis võtta soovitust, et valitsus peaks majandusellu rohkem sekkuma ja uutmoodi majanduspoliitikat ajama.

Esiteks, meil kõigil on muidugi oma ideoloogilised tõekspidamised. Aga reaalsus on ka see, et majanduspoliitikas sõltuvad vastused faktidest, mitte ainult ideoloogilistest uskumistest.

Kui näiteks Rootsis sotsiaaldemokraadid ütlevad alati, et kõrgemad maksud on hea mõte ja „suurem riik“ on hea sõltumata kõnealusest küsimusest, on see vale. Samamoodi on vale, et madalamad maksud ja vähem valitsust on õige lahendus. Mulle tundub, et keskusteludes on sees liiga palju ideoloogiat. Pigem peaksime vaatama tähelepanelikult ja mõtlema, kas siin on ehk liiga palju valitsuse sekkumist ja siin ehk liiga vähe? Ehk mis tüüpi valitsuse sekkumist me tahame?

Ka Eestis tuleb vaadata – siin aspektis ei lähe ekspordis nii hästi, miks? Tehakse ju küll palju häid asju õhukese riigi asjus, aga nähtavasti ei suudeta seda õigesti kasutada või sellest ei piisa. Seepärast on vaja esmalt probleemi olemust diagnoosida.

Olen kuulnud Eestis liiga sageli minevikus ütlusi, et „oh meil probleeme pole, me oleme Lätist ja Leedust paremad, võtame kasutusele euro ja meil läheb hästi.“ Ja et siinne põhiline ülesanne on rääkida välisriikidele meie nn „head lugu“. See kõik on muidugi mõistetav, kuid see pole kogu tõde. Tõde on ka see, et Eestil on lahendamata küsimusi. Ja neid on vaja arutada, sest siis saab lahendusi pakkuda.

Kui Eesti aga otsib nüüd oma suunda, siis kas ei või tekkida probleemi niigi väikese riigina midagi välja valides, et üldiseid eesmärke mingi ühe alaga sihtides võime tabada mineviku trendi ja oleme taas hädas?
Tõsi on, et tuleb olla ettevaatlik. Kuid tõsi on ka see, et spetsialiseerumata ei saa ka heaks saada. „Meri" on konkurente täis ja justkui ei jäägi üle muud võimalust kui spetsialiseeruda.

Teisalt avab see muidugi sind rohkematele riskidele, kui satud elualale, mis ükskõik mis põhjusel käib alla. Seega tuleb mõelda, kuidas luua robustset süsteemi selliste olukordadega tegelemiseks.

Tähtis on siin meeles pidada – vaid turuprotsessid ütlevad, mis sektorid on edukad. See tähendab, et meil pole vaja valitsust või Arengufondi konverentsi, kes mõtleks piltlikult välja „need" kolm sektorit. Aga on vaja struktuure, mis turusignaalide korral suudavad pakkuda õigeid instrumente ja tuge olukorras, kui midagi huvitavat Eestis arenemas või kerkimas on. Tuge uurimaks neid võimalusi täiel määral. Mõned, tõsi küll, lähevad ka metsa. Aga mõned saavad ka edukaks, me ei tea seda ju ette.

Pool aastat Singapuris veetnuna jäi mulle mulje, et valitsus ei pidanud end turgudest targemaks edu valemi hindamisel. Ent niipea kui nad nägid võimalust, olid nad niivõrd järjekindlad küsides: „mida teha selleks, et see siin õnnestuks või kuidas luua sobiv õigusliku keskkond, rääkida haridussüsteemiga, et õigeid inimesi juurde kasvaks."

Mulle tundub, et Eesti kardab teha midagi konkreetset. Te justkui ei toeta häid ega ka halbu ideid. Aga siis on ka heade ideedega väga raske edukas olla.

Tuleb kindlasti spetsialiseeruda, ja tegevust fokusseerida. Ning olla valmis, et kui mingi asi ei toimi, siis vaatame muid asju. Peab olema väga tugev sooritusele orienteeritud toetuspoliitika. Toetust on, aga kui miski ei toimi, siis tõmmatakse „juhe välja".

Kas sellisel väikesel majandusel nagu Eesti on üldse siin Euroopas, kasvulootust? Eriti kui oleme kasvumootor Aasiast üsna kaugel.

Esiteks ma ei usu, et India ja Hiina kasvavad praegu pelgalt seepärast, et nad nii suured on. Neid riike juhiti aastaid halvasti ja nüüd reformivad nad end, see toob kasvu. See on olulisem kui lihtsalt suurus. Ei majanduskirjanduses ja ega ka ajaloolises kogemuses ei tule välja, et suurus iseenesest on edu valem. Kas nüüd Eestil on võimalusi? Muidugi, te olete jätkuvalt maas Euroopa keskmisest. Mõnda võimalust saab kasutada siis, kui valitsus „eest ära astub". Kuid teised jällegi vajavad aktiivsemat osalemist.

Tulevikukasv tuleb meil ilmselt ikka siit regioonist, vaevalt et me Aasia kasvu turjale hüppame?

Reaalsus on loomulikult, et te ei muuda seda, kus asute. Kui Ladina-Ameerika kasvab mühinal, on see neile muidugi see hea ja mõningat kasu võib olla ka Eestil. Aga mitte sellevõrra, kui Soome ja Rootsi kasvavad.

Muidugi tuleb olla teadlik, kus on globaalse majanduse kasvumootorid. Ent palju olulisem on teada seda, millele keskenduda oma regioonis. Milles oleme põhjanaabritest erinevad ja mis annab meile eeliseid? Mis on järgmine samm, mida teha, et minna nishidesse, kus tugev olla? Seetõttu usun kindlasti, et teie regionaalne keskkond peab olema lähtepunkt sellele, kuidas end positsioneerida.

Lõpetuseks pöördun korra veel võlusõna Hiina juurde. Meil käib avalik debatt, et kindlasti tuleb seal kohal olla suuremate jõududega kui praegu. Mitte keskenduma vananevale ja aeglase kasvuga Euroopale. Kas peaksime siis meie ka sadades sinna sõitma, panema riiklikku raha sinna alla, õpetama lastele esimesest klassist hiina keelt jne?
Muidugi on Hiina aina tähtsam ja peab olema võimekust nendega ühel lainel toimida. Aga teisalt, kui teil on ka 1000 või 1500 eestlast Hiinas, on nad Hiinast vaadatuna so what?

Pelk asjaolu, et Hiina on suur turg, ei tähenda et see on kasumlik turg, kus igal juhul õnnestub edukas olla. Võtmetähtsusega on, mis väärtust me pakume? Kui sul on midagi pakkuda – ja see võib olla IT või muul alal – siis on ka hiinlased sellest huvitatud. Neid ei huvita teie suurus. Neid huvitab, mis paeluvaid teadmisi teil on.

Muidugi, kui oled juba Hiina turul ja hästi positsioneeritud, saab seda ka ära kasutada. Kuid mõelda ei tule, kas me peaks või ei peaks Hiinas olema. Vaid mida me neile pakkuda suudame? Ülejäänu on juba tehniline küsimus, kuidas potentsiaali kasutada. Aga hetkel pole te veel oma „pakkumist" Hiinale paberile pannud.

• Vt ka C.Ketelsi Eesti tulevikufoorumi ettekande videot "Towards an Economic Strategy for Estonia"

Loe ja vaata lisaks: 

• Võtmevaliku kokkuvõte - majandus( (PDF, 177 KB)
  
• Raport - majanduspoliitika iseloom (PDF, 263KB)
  
• Videoselgitused majanduse võtmevaliku juurde töörühma juhilt Urmas Varblaselt
  
• Timo Hämäläinen, Sitra uuringute juht: "Pärast kriisi" (pdf, 0.5 mb)

Martin Noorkõiv: Võime tulevikust rääkida nii palju kui tahame, kuid kui me ei kaasa vestlusesse neid, kes selles tulevikus lõpuks elama hakkavad, st. praegused noored, siis avastame väga tõenäoliselt hiljem üllatusega, et oleme saanud asjadest valesti aru ning teinud täiesti valesid otsuseid.

Albert Einstein on tabavalt öelnud:„Probleeme ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis need on tekitanud“ – ilmselt seetõttu ongi Arengufondi veetud Eesti Kasvuvisioon 2018 loomise protsessi kaasanud ka praegused noored Eesti tegijad, kes annavad loodetavasti oma värske perspektiivi ning uute ideedega tugeva panuse Eesti riigi tulevikuplaanide kujundamisesse.

Millest eelmine põlvkond aru ei saa

Aprillikuisel Arengufoorumil aitas mõista ja Eesti konteksti tõlgendada lähikümnendi olulisemaid maailmatrende Eamonn Kelly, nimeka strateegia-võrgustiku Global Business Network endine juht ja mitmete tulevikku käsitlevate raamatute autor. Kelly rääkis laiapõhjalistest muutustest kogu maailmas – uutsorti globaliseerumisest, mitteformaalsete institutsioonide tõusust, inimenergia kasvust, väärtuste muutumisest, linnastumisest ja tehnoloogiaga kaasnevatest muutustest. Üks punkt mida ta aga eriti põhjalikult rõhutas, on pealekasvava noorte põlvkonna uued väärtused, mis hakkavad järjest enam muutma seda, kuidas maailma majandus ja ühiskond üldiselt toimib. Ainuüksi USA-s on nn. millenniumi põlvkonnas 78 miljonit noort (sünd. 1980-2000) ning veel palju rohkem on selliseid noori tärkavates Aasia majandustes, samamoodi palju on selliseid noori ka Eestis.

Kahjuks ei saa eelmine põlvkond muutustest, mida need noored kaasa toovad, veel aru. Tahaksin viidata lõigule umbes kuu aega tagasi toimunud „Talendid koju“ teemalisest Vabariigi kodanike saatest, kus üks väike, aga äärmiselt oluline detail mulle kõrva jäi. Räägiti uuringust, kus noored järjestasid olulisuse järgi tegureid, mille tõttu nad välismaalt tagasi Eestisse tööle tuleksid ning üks projekti „Talendid koju“ eestvedajatest tõi välja, et kuigi esimesel kohal oli elatustase, siis noorte jaoks oli olulisuselt teisel kohal väljakutse, mille peale saatejuht Aarne Rannamäe kommenteeris, et „see sõna on küll minu jaoks vaid üks hall udu.“ Tunnen, et selline arusaam on praeguses ühiskonnas valdav, kuid pean ülimalt oluliseks, et kui vaadata ja planeerida tulevikku, siis peame esmalt aru saama, et järgmise põlvkonna jaoks, ehk nende jaoks, kes seda tulevikku looma hakkavad, on see sõna äärmiselt oluline. Samamoodi ka sellised sõnad ja ideed nagu „eneseteostus“, „mitteformaalne juhtimine“ või „isiklik areng“.

Minu arvates üks olulisemaid asju, mida Eamonn Kelly välja ütles, on see, et tänapäeva noored inimesed ootavad mõtestatud tööd, nad tahavad teha midagi, millel on eesmärk ja mille väärtusi nad ise jagavad. Neid mõtteviiside muutusi eirates tehakse otsused ja viiakse läbi muutused, mis lähevad lihtsalt raisku, kuna järgmine põlvkond peab kõik uuesti ümber tegema.

Sularahavaba Eesti ja miks noored ei räägi

Millegipärast on aga noorel inimesel Eestis väga raske oma arvamust avaldada. Ei, mitte sellepärast, et ajalehed ei avaldaks (kuigi ka siin on paranemise ruumi) ning mitte ka seetõttu, et midagi öelda ei oleks - vastupidi, öelda on vägagi palju.

Probleem on hoopis selles, et Eesti ühiskonnas ei sallita enda arvamuse avaldamist. Lugege ainult mõnd rida kommentaaridest laupäeval Raul Eametsa poolt TEDxTartu konverentsil välja pakutud sularahavaba Eesti idee artikli all ning tunnete kohe, kuidas teile tahetakse ilmtingimata selgeks teha, et midagi, mis erineb üldisest arusaamast, Eestis välja öelda ei tohi. Kes julgeks midagi öelda, kui on teada, et vastas istuvad mitutuhat valvast inimest, kes iga viga stigmatiseerida üritab ja igal juhul teisitimõtlejatele „ära panna“ tahab? Mõni ime siis, et meie noored oma arvamust ei julge avaldada.

Samas on oma arvamuse välja ütlemise julgus ülimalt oluline nii meie demokraatia säilimise seisukohast kui ka ühiskonnas vajalike muudatuste üle arutamiseks ning nende läbiviimiseks. Meil on aga peale kasvamas terve põlvkond inimesi, kes on kogu oma teadliku elu elanud vabas Eestis, kuid on, nagu Ühtse Eesti kurikuulsas kõnes öeldud sai, „sama kuulekad nagu nende ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühingutesse, kes k***t ei ütle oma arvamust välja“. See on üliohtlik tendents ning seetõttu on eriti tänuväärne, et 6. detsembril Arengufond ka noorte häält tulevikuvisiooni loomise juures kuulda kavatseb võtta. Loodetavasti teeb seda ka ülejäänud Eesti ühiskond.

Praegu kasvab peale põlvkond, kes usub uutesse asjadesse – kodanikuühiskonda ja koostegemisse (Teeme ära, Community tools, Noored kooli jpt), mitteformaalsesse juhtimisse, eneseteostusse ja -arengusse, põlvkond, kes on sündinud telekapult ja arvutihiir käes ning kelle jaoks sotsiaalmeedia ei ole mitte suhtlemise surm, vaid selle uus ja täiendatud, parem versioon.

Aktiivsed noored kuuluvad vabatahtlikesse noorteorganisatsioonidesse, eeldavad poliitikutelt avatust, suhtlevad vabalt rahvusvahelise sõpruskonnaga, on õppinud, töötanud või elanud mõnda aega välismaal ning tahavad olla kaasatud ühiskonna arendamise ja suunamise protsessidesse. Neil ei ole vahetut nõukogude taaka ja nad pürgivad ideaalide poole, mida eelmised põlvkonnad isegi ette ei kujutanud.

Tänased noored on need kes elavad homses ühiskonnas ning seetõttu on see ühiskond igal juhul ka just nende nägu. Kui suudame õigel hetkel neist trendidest aru saada, siis on võimalik, et loome Eestisse keskkonna, mis tuleviku liidreid siin hoiab ning neid oma võimeid siinsamas Eestis ja Eesti heaks rakendama paneb.

Martin Noorkõiv, Endine Tartu Noortevolikogu juhatuse liige, TEDx Tartu peakorraldaja

UUS: Ideeturg: vaata ja avalda arvamust maakondlike visioonipäevade ettepanekute kohta

Postimehe erikülg: Visioonipäeval tuleme maakondades kokku selleks, et arutada, milline on meie jaoks maailmas edukas ja koduselt armas Eesti ning milliste sammudega on võimalik sinnani jõuda.

Igaühel meist on Eesti tuleviku osas omad ootused. Ühise arutelu käigus saab need ootused välja öelda, teistega jagada, ühisosa otsida. Visioonipäev on osa Eesti majanduse järgmise kümnendi visiooniotsingust koondnimega Kasvuvisioon 2018, milles on seni kaasa löönud juba üle 300 inimese. Aastasel teekonnal on nii mõndagi juba läbi käidud – analüüsitud, arutatud, vaieldud. Selles mõttes ei alusta maakonnad oma aruteluga tühjalt kohalt. Käsitleme visiooni tuleviku mõttes olulisemate teemade kaupa, otsime mõjukamaid lahendusi, teeme ettepanekuid ja põhjendame neid. Iga teema osas pakume välja visioonipäeval osalejate arvates kolm kõige kaalukamat ettepanekut.

Maakondade poolt välja pakutud ideed liiguvad edasi avalikule hääletusele, mis toimub veebikeskkonnas siin. Visioonipäevale järgneva nädala jooksul, 29. novembrist kuni 5. detsembrini, saavad kõik maakondade aruteludel kaasalöönud, aga ka kõik teised huvilised üle Eesti kokku tulnud ideedega tutvuda ning oma toetust avaldada. 

Veebikeskkonnas enim toetust kogunud ettepanekud esitatakse aruteluks Kasvuvisiooni protsessi kokkuvõtvale Eesti tuleviku foorumile, mis toimub 7. detsembril Tallinnas. Tulevikufoorumil osalevad ka maakondade visioonipäevade juhid, kellel on hea võimalus oma maakonna poolt väljapakutud Eesti tulevikuideede saadikuks olla.

Head koosmõtlemist!

hille.hinsberg[A]minueesti.ee, maakondlike visioonipäevade Meie Eesti 2018 korraldaja