Uudised

EPL, autor Liisa Past: Tehnoloogiaettevõtted saavad Eestis kasvu jätkata vaid siis, kui riik panustab rohkem inimkapitali arengusse, ütleb Skype’i president Josh Silverman.

Te elasite Skype'is tööd alustades umbes kolm kuud Eestis. Kas siinne keskkond on maailmatasemel tehnoloogiaprofessionaalile ligitõmbav?

Loomulikult oli siin tõmbejõuks võimalus töötada Skype'iga. Kuid Eestil on elukohana paljugi pakkuda. Inimesed on sõbralikud. Eesti välismaalaste kogukond on pisike, aga väga huvitav - kui sa oled juba siia jõudnud, tähendab see, et sinuga on midagi juhtunud ja sa oled suure tõenäosusega väga seiklushimuline inimene.

Milline keskkond on siin välisettevõtetele?
Skype on uhke oma Eesti juurte üle. Meie peakontor on Luksemburgis, kuid üle poole meie töötajatest elab ja töötab Eestis.

President Ilves on maininud, et umbes kümme protsenti Eesti uurimis- ja arendusinvesteeringutest käib läbi Skype'i.

Meie arenduskeskus Tallinnas on meie jaoks väga oluline ja me tahame selle laiendamist jätkata. Selleks peab aga kogu Eesti IT-sektoril hästi minema.

Kas teid ei hirmuta, et olulises asukohariigis liigub teie kaudu kümnendik uurimis- ja arendusinvesteeringuid?

Skype tahab näha Eesti infotehnoloogia ettevõtteid jõudsalt kasvamas. Me ei taha olla kümme protsenti teie uurimis- ja arendusinvesteeringutest. Meie meeskonna ümber peab Tallinnas olema õitsev ökosüsteem, et leiduks andekaid inimesi, keda tööle tõtta.

Nõukogude aja lõpul oli Eestis tugev reaalteaduste õpetamise traditsioon nii keskkoolis kui ka kõrgkoolides. Praegu on vaja kindlustunnet, et investeeringud kõrgharidusse reaalteaduste alal käivad kaasas tööturu nõudmiste suurenemisega.Eestis on ka insenerihariduse osakaal väiksem kui paljudes teistes Euroopa riikides.
Meie arusaam on, et Eesti ei ole viimasel kahekümnel aastal kõrghariduses teistega sammu pidanud. Näeme vaeva, et mitte võtta inimesi tööle enne, kui nad on kooli lõpetanud. Tahame toetada arusaamist, et hariduse omandamine on oluline. Lühiperspektiivis võib see küll tähendada, et teised ettevõtted on enne meid andekate õppuriteni jõudnud. Loodan, et tööandjad saavad siiski üheskoos aru, et haridus on tähtis. Skype on üleilme ja me tahame Eestiski ligipääsu maailma parimatele töötajatele. Selleks peavad teil olema maailma parimad õpetajad nii kesk- kui ka ülikoolis. Siia peab meelitama õppejõud, kelle jaoks on lisaks teadustööle oluline ka õpetada.

Niisiis Skype tunneb, et riik ei panusta nende jaoks piisavalt haridusse?

Meie töö on luua töökohti. Valitsuselt on meil vaja infrastruktuuri, mis toodab töötajad, keda meie saaksime tööle võtta. Eesti on maksupoliitikas pikaajalist perspektiivi silmas pidanud - selge ja ühetaoline üksikisiku tulumaks on ka Skype Eesti töötajate elu lihtsaks teinud. Ka Skype'i algusaegadel oli teie lihtne maksusüsteem meile Eestisse investeerimiseks oluline. Praegu on seetõttu Skype Eesti kontorites üle 300 töötaja. Kuid vaja on riigi investeeringuid kõrgharidusse, et saaksime siin jätkata töökohtade loomist. Kui seda ei ole, ei ole meil ka kellelegi tööd anda.
Investeeringud haridusse võtavad aega ning seni on meie valik kas importida tööjõudu või luua mujal töökohti. Praegu saame Eesti kontorit laiendada vaid töötajaid kogu maailmast siia tuues.

Praeguses majandusseisus on hakatud mõtlema, kuidas meelitada rohkem inimesi ettevõtluse juurde. Esimesena vaadatakse tehnoloogia- ja kommunikatsioonivaldkondade poole. Mida saab riik teha, et inimesed siin äri alustada julgeks?

Jah, ettevõtted, mis loovad palju hea palgaga töökohti, on tehnoloogiasektoris. Kui vaadata maailma ettevõtluskeskusi, siis need on tihtipeale koos tipptasemel akadeemiliste instituutidega. California Silicon Valley on Stanfordi ülikooli lähedal. Sinna on praktiliselt loodud heade ideede pöörduks, kus Stanfordist tulnud mõtted saavad toodeteks ja teenivad palju raha, mis annetatakse Stanfordile, et omakorda juurde luua doktoriõppe kohti. Bostonis on MIT ja Harvardi kõrval samuti palju ettevõtteid. Sama näeme Euroopas.
Eesti ei ole nii suur riik, et end õhukeselt laiali määrida ja öelda, et üritate kogu tehnoloogiamaailmas midagi saavutada. Te peate keskenduma ja pürgima paaril alal maailma tippu. Näiteks P2P (ilma keskse serverita võrgul põhinev - toim) tehnoloogia, milles on maailmas vähe tõelisi akadeemilisi eksperte.

Sama on ka kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, seda oleks mõistlik arendada arvestusega, et siin on Skype ja Nokia ning Soome ei ole kaugel.
Teiseks on oluline ligipääs kapitalile. Et oleks nii maksustiimuleid kui ka riskikapitali. Riigidki, näiteks Iisrael, on pakkunud raha, et toetada alustavaid ettevõtteid ja selle kaudu luua kohalikke töökohti.

Eesti on viimastel aastatel üritanud riiklikku riskikapitali - Arengufondi - tööle saada, kuid sellele heidetakse tihti ette liiga konservatiivset investeerimispraktikat. Kas riiklik riskikapital peaks olema nõus võtma suuremaid riske kui erasektor?

Võrreldes riigieelarvega peavad nad olema valmis kasutama piiratud raha hulka - näiteks kümneid miljoneid eurosid - ja paigutama need paljutõotavatesse alustavatesse ettevõtetesse. Riigi eesmärk peaks olema luua väärtuslikke ettevõtteid, mis toovad Eestisse tööd. Sellist mandaati Eesti ettevõtjatel ei ole - nad võivad oma raha sama hästi ka mujale investeerida. Silicon Valley's usutakse, et üheksa kümnest investeeringust ei ole edukad. Aga sellest, mis on, piisab ülejäänu kahju katmiseks. Loomulikult loodetakse, et läheb paremini, aga kui 75-80 protsenti investeeringutest on edukad, siis ei ole sa enam riskikapitalist, vaid rahastaja, nagu pangadki. Riik oleks sellisena lihtsalt ebavajalik konkurent kommertspankadele. Riik peab leidma investeeringuid, mida mujalt veel ei rahastata.

Eestis kurdetakse tihti, et ülikoolidest ei tule piisavalt uuenduslikke tooteid. Mulle tundub, et midagi on segi läinud - tooteinnovatsioon saab ikkagi tulla vaid ettevõtetest. Mida teie arvate?

Stanfordi ülikooli eesmärk ei ole kunagi olnud pakkuda turule minekuks valmis tooteid, millele igaüks võib firma logo peale panna ja palju raha teenida. Tema missioon on koolitada suuri ajusid ja teha baasuuringuid. Silicon Valley varajane edulugu oli Hewlett-Packard, kus kaks Stanfordi inseneri lõid ostsillaatori. Stanford ei andnud neile ei ostsillaatorit ega järgmist viit toodet, vaid aitas kaasa kahe suurepärase aju arengule, mis koos suutsid lahendada probleeme ja viia lahendused turule.

Kuid teie olete turuliidrid ja teised võtavad Skype'ist eeskuju. Mis suunda otsib Skype?

Meie saame oma äri iga osa alati paremini ajada. Me ei saa konkurente jälgides kunagi olla arrogantsed ja öelda, et meil ei ole välismaailmalt midagi õppida. Maailmas on palju andekaid ettevõtjaid, kes kas või oma garaažiski midagi uut välja mõtlevad. Lisaks võime õppida iseendalt, meie meeskond ei ole kunagi saavutatuga lõpuni rahul. Arutame pidevalt, kuidas teha Skype veelgi lihtsamini kasutatavaks. Ma ei usu, et meil on puudu inspiratsioonist.
Tulles tagasi varasema küsimuse juurde - eesti kultuuris on enesekriitika sügavalt sees. Eestil ei ole halvasti läinud, 20 aastaga olete loonud töökohti, riigi üles ehitanud. Te olete maailmale eeskujuks e-riigiga, Balti tiiger näitab, kuidas luua võimalusi. Kuid kui ma räägin teiega või teiste eestlastega, küsivad nad kohe: „Kuidas saaksime tublimad olla, me ei ole piisavalt pingutanud, me peame rohkem tegema, haridusse investeerima." Mulle meeldib väga selline enesekriitiline vaim. Olete 20 aastaga palju saavutanud ja olete järgmisel kahekümnel veel edukamad.

Aga mis võib olla Eesti ja tehnoloogiasektori jaoks järgmine suur samm?

Kui teaksime, ei saaks ma teile seda öelda, sest meil oleks piisavalt tegemist sinna investeerimisega. Skype on alles oma tegevuse alguses. Ma võiksin kogu oma eluea pühendada kommunikatsiooni lihtsamaks ja mitmekesisemaks tegemisele ja see oleks hästi elatud elu.

Skype muutis kommunikatsiooni, muusika allalaadimine muu tis seda, kuidas me meelt lahutame. Kas kümne aastaga tundmatuseni muutunud kom­munikatsiooni- ja meelelahutusmaailmas jääb midagi ka samaks?

Usun, et kommunikatsioonis toimub üks kõigi aegade fundamentaalsemaid muutusi. Hääle asemel telefonikõnes on meil Twitter ja Skype'i meeleoluteated, mitmepoolsed vestlused, SMS-id, online-koostöövõimalused, videokonverentsid... Meie kommunikatsiooniviisid muutuvad palju mitmekesisemaks ning iga arvutilaadne asi, mis on ühenduses internetiga, on kommunikatsioonivahend.

Niimoodi jääme ehk ilma inimlikust lähedusest. Kas tehnoloogia areng ei võta meilt midagi ära?

Miski ei asenda inimlikku kohalolu. See on tõsi. Kuid maailmas, kus me paratamatult oleme järjest rohkem üleilmsed, on võimalus kas või videokõnesid pidada suureks abiks suhete hoidmisel.

Isiklikuks minnes: minu vanemad elavad viis ajavööndit minu lastest eemal. Meie elustiili paratamatus on see, et nad ei näe oma lapselapsi näost näkku kuigi tihti. Samal ajal peavad nad iga nädal tunniajaseid videokõnesid. Nelja-aastast ei hoia tund aega telefoni otsas, aga kui mu tütar näeb elutoas Maci ekraanil vanaema ja vanaema saab talle raamatuid lugeda ja tema näidata oma joonistusi, läheb tund kiiresti. See on suur asi, et saame üksteisega nii vahetult suhelda.