Uudised

Postimees: Euroopa Paradoksiks nimetatakse Euroopa suutmatust oma teadustulemusi äris ja ühiskondliku heaolu suurendamisel ära kasutada.

Maailm tunneb palju tehnoloogilisi avastusi, mis on tehtud Euroopas või eurooplaste poolt, kuid viidud ärisse pigem Ameerikas. Elektronmagnetlained (Maxwell) avastati ning radar nuputati välja Euroopas, mikrolaine ahi aga ehitati ja kommertsialiseeriti USAs. Sarnaselt töötati Tim Berners-Lee poolt world wide web'i põhimõte välja CERNis, Šveitsis, samas näiteks esimesi internetiettevõtteid Netscape asutati USAs.

Ja ometi räägime me Eestis tõsimeeli, et peame oma kõrghariduse ja teadusega Euroopasse jõudma - neilt eeskuju võtma. Võtma eeskuju kelleltki, kes paradoksaalsel kombel isegi oma teadussaavutusi majandusse ja ühiskondlikesse väljakutsetesse istutada ei suuda?
Mis siis ikkagi on Euroopa Paradoksi taga? Käin siinkohal välja oma mõttekäigu. Ja jätan sedakorda targu puutumata asjaolu, et tegelikkuses on ka Euroopa teaduse sisuline tase ning vastavad investeeringud allpool USA näitajaid.

Nüüd arutelu juurde.

Teadus on traditsiooniliselt olnud selgete monodistsipliinide põhine, olgu selleks siis füüsika, matemaatika, keemia, geoloogia, ajalugu või usuõpetus. Oma kogemuse najalt Inglismaal võin öelda, et mida vanem ülikool, seda ortodokssem ta on - sajad aastad kitsaid teadusvaldkondi, ajalugu ja Nobeli preemiaid teevad nad küll autoriteetseks, kuid ka vähepaindlikuks. Uuema aja ülikoolid ei saa küll kelkida nobelistidega, kuid on palju interdistsiplinaarsemad. Viimane muide on aidanud neil kaasata rohkem raha ettevõtetelt nii teaduse kui ka õpetamise tarbeks ning huvitava asjaoluna on sellised ülikoolid ka välistudengite seas popimad.

Ühiskond ja majandus on seevastu olemuselt keeruliste ja erinevaid teadusalasid läbivate probleemide ning väljakutsete põhine, nii igapäevaelus kui ka kasvõi riigi juhtimises. Ettevõtted otsivad võimalusi nutikate lahendustega nende proovikivide najalt äri ja raha teha. Fossiilsete kütuste nappus viib uute energialiikide, -kandjate ning -seadmete turuletoomiseni, milleks ettevõtted ühendavad erinevate teadus- ja tehnoloogiaalade saavutusi. Rikka maailma vananemine seab väljakutsed sotsiaal- ja tervishoiusüsteemidele, luues sellega ettevõtetele taas võimalusi nutikateks, kuid paratamatult mitmetahuslisteks toodeteks, teenusteks või lahendusteks.

Senikaua kuni teadlane ja inimene-riigijuht-ettevõtja vaatavad maailma läbi erinevate prillide, on äärmiselt vähetõenäoline, et teadusse ja kõrgharidusse pandud kroonid ning inimesed parimal viisil ja kujul ühiskonda tagasi jõuavad.

Valguskaabli asemel ühendab Euroopa teadust ja ettevõtlust kõver toru, mis lekib või on sõlmes mõnedes riikides vähem (nt Inglismaa, Soome, Rootsi, Taani), mõnedes rohkem (eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopa maades ning Lõuna-Euroopas).

Eesti kõrghariduse ja teaduse tulevik ning edaspidine mõjusam panus ühiskonda sõltub sellest, kas me suudame nende kitsa ja monodistsipliinipõhise näo ühiskonna poolt arusaadavasse probleemipõhisesse vormikeelde panna. Ja sellest tulenevalt teadust ja õpetust distsipliinide vaheliselt teha. Kindlasti ei välista see väljakujunenud teadusdistsipliinidega edasitegelemist, kuid peame leidma tee, kuidas need ühiskonna poolt mõistetavate ja lahendusi vajavate väljakutsetega otseselt haakuma panna.

Näiteks seesama vee temaatika, millest ma kord varem Postimehes kirjutasin. Vee kättesaadavus, kvaliteet, transport jms püstitavad lähitulevikus suuri teaduslikke, tehnoloogilisi ja ökoloogilisi küsimusi. Nendega omakorda seonduvad poliitilised ja majanduslikud väljakutsed, mis viivad muuhulgas filosoofiliste, usuliste ja eetiliste küsimusteni. Neid tuleb uurida ja õpetada erinevate alade teadlaste ja õppejõudude koostöös, mis tähendab erinevate teaduskondade ja koolide kokkutoomist - lähendamist.

Soovitan selleks tõsta tuhast Eesti Ülikooli idee. Mitte koheseks otsustamiseks, juhtkonna ja juhtlinna valimiseks, vaid sisukateks aruteludeks ning analüüsideks.

Diskussiooni keskmes peab olema vastuse leidmine küsimusele, milline peab olema Eesti kõrgharidus ja teadusmaastik, et vastata tulemuslikult ühiskonna ees seisvatele komplekssetele väljakutsetele (mitte pelgalt efektiivsust suurendada!).

Füüsiline või virtuaalne vorm, juhtimisstruktuur ja rahastamismudelid tuleks esialgu tahaplaanile jätta. Samuti ka nimi, kuigi selle nutikalt valime võib juba enne ametlikku avamist maailma tähelepanu tuua, nagu seda on kogenud soomlased Aalto Ülikooli rajamisel. Kolme senise Helsinki ülikooli liitmisel moodustunud innovatsiooniülikooli elik Aalto Ülikooli tuntakse juba enne selle ametlikku avamist 2010.a alguses laias maailmas hästi!

Lihtsalt filosofeerides võiks Eesti Ülikool (miks mitte meie teadussaavutuste ajalugu ja ka kahekroonist vaadates von Baer'i nimeline) koosneda väikesest arvust multi-distsiplinaarsetest instituutidest ja selle kaudu võiks ka Eesti kõrgharidust uuel tasemel rahvusvaheliselt müüa. Polaarsete instituutide alla võiks esialgu omandivormi ignoreerides püüda klasterdada (vähemalt kõrgemate tasemete kraadiõppe, ingl. k. post-graduate tasemelt) Eestis olemasolevad õppetoolid ja teaduskonnad, keskused, instituudid, kõrg- ja ülikoolid.

Kindlasti tuleb hoolitseda selle eest, et tänased edukamad keskused, kasvõi Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Ülikoolis oma näo ja teo säilitaksid ning seda pigem laiendaksid ja teiste valdkondadega seoksid, samas üksteist ei dubleeriks. Eesti Ülikool peab kindlasti olema erinevate identiteetide ja valdkondade kaasaegne ning lõimunud summa, mitte "ühepikkuste näppudega" tudengite-teadlaste-keskuste kogum. Kesksel kohal peab olema ambitsioonikus olla parim, loomingulisus, avatus maailmale, arvestatav hulk maailmateadlasi ja välisõppureid. Viimaseid peab olema vähemalt 10 protsenti, tänase 1,4 protsendi asemel.

Ideaalis võiksid instituutideks voolitavad probleemvaldkonnad ühtida riiklike strateegiliste kasvuvaldkondadega. Nii moodustuks alus kõrgharidust, teadust ja ettevõtlust ühendavatele kasvuprogrammidele, mille alusel Eesti majandust tulevikku suunata. Arengufondi seirete taustal tõusevad selliste võimalike valdkondadena esile säästev energeetika ja keskkond, tervise- ja heaolu tooted ning teenused, rahvusvaheline kaubandus ja juhtimine, multikultuursuse väljakutsed ja võimalused, küberrakendused ja digitaalne meedium.

Kui me leiame Euroopa paradoksiküsimusele eestlasele omase elutarga lahenduse ja selle ka ellu viime, siis julgen mina küll panuse panna sellele, et Eesti ühiskond, majandus, kõrgharidus ja teadus hakkavad ühte jalga käima. Seeläbi muutub Eesti tudengeid eksportivast doonormaast neid ligitõmbavaks ja talentide seas popiks riigiks.

Igatahes tuleb diskussiooni Eesti kõrghariduse tuleviku osas avardada ja ambitsioonikamaks muuta. Kui Singapuri Rahvuslik Ülikool NUS sai 50 aastaga maailma 30 parima ülikooli sekka, peab ka meie siht olema seatud parima 100 piirimaile. Kuid see on vaid vormiline eesmärk. Kõrghariduse sisuline ülesanne on ikka ühiskonna ja majanduse väljakutseid aduvate ning neid lahendada suutvate ja meie riigi tulevikku kujundavate talentide arendamine.

Artikkel põhineb autori esitlusel 15. oktoobri konverentsil "Eesti Euroopa Kõrgharidusruumis - kuidas edasi?".

ott.parna[A]arengufond.ee, Eesti Arengufondi juhatuse esimees