Uudised

Hiljuti avaldatud Arengufondi raport "Finantsteenused 2018: Eesti ekspordivõimalused ja poliitikavalikud" kirjeldab, kuidas muuta Eesti, kel napib kohalikul kapitalil põhinevaid finants-ettevõtteid, tugeva ekspordipotentsiaaliga finantskeskuseks. Muude ideede seas soovitatakse pakkuda privaatpangandus jõukatele venelastele.

Märtsis seitsmendat korda ilmunud pingereas "Globaalsed finantskeskused" hoiab Tallinn 71. kohta. Tõsi, selles edetabelis, mille Londoni City toel koostas Briti konsultatsioonifirma Z/Yen Group, on küll ainult 75 linna, aga fakt, et Tallinn seal üldse figureerib - erinevalt näiteks Riiast ja Vilniusest -, on märk sellest, et Tallinna kui finantskeskuse võimaluste vaagimine ei ole tühi töö. Kui pildi serval püsitakse nii, et enese esiletõstmiseks suurt midagi praktilist tehtud pole, peaks õigeid hoobasid tõmmates olema võimalik ka kesksemale positsioonile nihkuda.

Finantskeskuseks ei sünnita
Z/Yeni juht professor Michael Mainelli pidas mullu sügisel Londonis loengu teemal "Mida on vaja edukaks globaalseks finantskeskuseks?". Alustuseks jutustas ta Timbuktust, mis praegu on hüljatud ja vaene linn "maailma lõpus", aga 10.-17. sajandil oli kaubandus- ja finantskeskus, mille kuulsus ulatus seitsme maa ja mere taha. Timbuktu asukoht oli tollaste Saharat läbivate kaubateede seisukohast soodne, kuid samas oli see ikkagi üsna ligipääsmatu paik. Müstiline imago, mis ligipääsmatusest tulenes, oli praktilise äri seisukohast pigem takistuseks kui abiks. Keel, mida Timbuktu kohalikud elanikud rääkisid, polnud laia levialaga rahvustevahelise suhtlemise keel, äri aeti muudes keeltes.

"Kui kõrvale jätta kaubandusteede ristumiskohas olemine ja veega varustatus, kõigutab Timbuktu paljusid eeldusi, mille mõjul arvatakse finantskeskusi tavaliselt tekkivat," rääkis Mainelli. "Asi ei ole ainult asukohas või merejõus, ainult keeles, ajavööndis või kohaliku majanduse finantseerimisvajadustes."

Ei ole ka praegune Tallinn ja Eesti finantskeskuseks "sündinud". Finantskeskuste edetabelis kogus Tallinn 488 punkti. Võrdluseks: Stockholm, kuhu Swedbank ja SEB on viimase aasta jooksul Tallinnast kolinud hulga finantsteenustealast otsustamist, kogus 595 punkti, ning kõige tipus olevad London ja New York 775 punkti.

Mainelli sõnul on kuni 400 punkti kogumiseks vaja põhiliselt seda, et linnas oleks korralik ja kindel infrastruktuur finantsteenuste osutamiseks. 400-600 punkti kogumiseks on lisaks infrastruktuurile vaja oskust näidata ja veenda, et ollakse finantsalal äri tegemiseks avatud. Rohkem kui 600 punkti saavutamisel (seda suutis 36 linna) on võtmesõna "inimesed" - töötajad, kes suudavad läbi viia keerukaid rahvusvahelisi tehinguid.

Hiljuti avaldatud Arengufondi raport "Finantsteenused 2018: Eesti ekspordivõimalused ja poliitikavalikud", mille pani kokku konsultatsioonifirma Oxera Consulting, soovitab Eestil keskendada jõupingutused kolmele alale, "rõhuasetusega ekspordile ja regionaalsetelt turgudelt (Põhjamaad ja SRÜ) lähtuva nõudluse ligimeelitamisele". Edukal rakendamisel võivat see strateegia avaldada arvestatavat positiivset mõju Eesti majandusele.

Privaatpangandus jõukatele venelastele
Üks suuremate edušanssidega valdkondi on raporti hinnangul varahaldus, eriti meie regiooniga seotud investeeringute haldamise teenuste osas.

"Neid on võrdlemisi lihtne eksportida, kui kõnealuste teenuste järele tekib nõudlus. Nõudluse teke sõltub tõenäoliselt sellistest teguritest nagu rahvusvaheliste investorite portfellivarade kasv Baltimaades ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning varahalduse põhifunktsioonide tähtsamatesse finantskeskustesse koondumine. /.../ Ehkki Euroopas on varahalduse põhifunktsioonid märkimisväärselt koondunud tähtsamatesse finantskeskustesse, tuleb neile funktsioonidele kasuks kohalik esindatus, mis võib võimaldada Eestil teiste Balti riikide ning Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimisalase oskusteabe olemasolust kasu lõigata."

Teiseks tõstetakse raportis esile privaatpangandus, eriti Venemaa ja teiste SRÜ maade klientidele suunatud privaatpangandus. "Üle maailma kipub privaatpangandus koonduma finantskeskustesse, eriti hästi sissetöötatud offshore-piirkondadesse. Kuid Eesti kasuks võivad rääkida sellised tegurid nagu regionaalsed kultuurisidemed, mis võimaldavad privaatpangandust eksportida tähtsamatest offshore-privaatpanganduskeskustest väljapoole jäävatesse väiksematesse keskustesse nagu Eesti." Samuti võib juhtuda, et konkurendiks olevate offshore-keskuste positsiooni nõrgestab regulatiivne surve.

Kolmandaks nišiks, kus Eestil on lootust läbi lüüa, peab Arengufondi raport tugiteenuseid panganduses, kindlustuses ja varahalduses, eelkõige töötlemisfunktsioonide osas. Eestist vähemalt sammu võrra ette on selles nišis aga jõudnud Leedu, täpsemalt Vilnius, kuhu Barclays pank rajab praegu oma IT-keskust, kus saab tööd 400-500 inimest.

Põhimõtteliselt on Oxera Consulting raportis põhjendatumasse vormi valanud need mõtted, mida kohalikud ekspordihuvidega pangandus- ja investeerimistegelased siin viimase aasta-paari jooksul on veeretanud. Märgitakse küll, et "finantskriis avab võimalusi riikidele, kes soovivad potentsiaalsest rahvusvaheliste finantsettevõtete tegevuste ümberpaigutamisest kasu lõigata", aga päris kastist väljas ideede arendamist sellest raportist ei leia.

Samas on kriis maailma finantssektorit ikkagi piisavalt palju raputanud ja kliente vihastanud, et proovida arendada ka värskemaid ideid kui ainult jõukate venelaste vara haldamine ning Kesk- ja Ida-Euroopa-suunaliste investeerimisfondide juhtimine.

Riikliku toeta ei jõua

Üks valdkond, mis vajaks uuendusi, võib-olla lausa revolutsiooni, on pikaajalise säästmise tooted. Inimesed panevad raha pensionifondidesse aastakümneteks, aga fonde juhtivad inimesed ja tegelikult kogu finantssüsteem juhindub peamiselt lühiajalistest motiividest ning vastavalt on ka fondide tootlus heitlik. Toodetel, mis pakuksid pikaajalisele säästjale praegusest rohkem kindlust, oleks kindlasti lööki.

Õhku on heidetud näiteks idee, et tulevikus võiks pensionide maksmine põhineda erinevas eas inimestest koosnevatel gruppidel, millest igaüks on kokku pandud umbes 600 inimesest üle kogu maailma. Need inimesed oleksid otse vastutavad üksteise rahalise toimetuleku eest, umbes nagu olid vanasti inimesed suurpere raames. Kuidas selline struktuur praktiliselt üles ehitada ja lepingutega vormistada, ei ole veel keegi välja mõelnud.

Juba mõnda aega eksisteerinud, aga endiselt kiiresti arenev valdkond on nn roheline rahandus (green finance) ja süsinikukaubandus. Kopenhaageni kliimakonverentsi tagasihoidlike tulemuste tõttu on juttu inimtekkelise CO2 mõjude teemal küll vähemaks jäänud, aga "roheline" ja "öko" on endiselt kõlapinda omavad sõnad ka finantssfääris ning heitkogustega kauplemise skeeme pole ka keegi tühistanud.

Uuendusrohkeid ja uudseid suundi on rahanduses veelgi, aga rohkem kui traditsiooniliste alade puhul hakkaks siin edasiminekut pidurdama vastavat ala tundva tööjõu nappus. Selles mõttes võib Oxera soovituste piirdumine teatud-tuntud aladega päris mõistlik olla.

Alasid, kus Eesti võiks proovida finantsteenuste turgu võita, igatahes leidub. Tuleks vaid tegudele asuda, sest räägitud on nüüdseks juba mitu aastat. Arengufondi finantsteenuste foorumil esinenud Iiri finantsteenuste ekspordi agentuuri juhi Brendan Kelly sõnul hakkas visioon Iirimaast kui finantskeskusest teostuma siis, kui seda asusid toetama riigi poliitilised liidrid. Ega Eestiski teisiti hakkama saa, sest finantskeskuse arendamine eeldab aktiivsust seadusandluse kohendamisel, samme tööjõu koolitamisel ja finantsinimeste sisserände motiveerimisel, samuti riigi turundamist rahvusvahelisel areenil.

Artikkel ilmus ajakirja Saldo 2010. aasta mainumbris.

Samal teemal Saldos:

• Intervjuu Kristjan Lepikuga "Tallinnal on tugev potentsiaal"
• Intervjuu Sven Kunsinguga "Olen selle plaani suhtes skeptiline"