Uudised

Priit Põldoja, arvamusartikkel Postimehes 7.06.2010: Endise tippjuhina ja jätkuvalt uudishimuliku inimesena olen lugenud ja kuulanud sadu artikleid ja ettekandeid juhtimisest. Kogu selle infomüra taustal on mulle aastate jooksul külge jäänud vaid paar läbivat mõtet. Esimene neist kuulub INSEADi professorile Paul Evansile, kes kümmekond aastat tagasi käis ka Eestis. Ja mul on siiani hästi meeles üks tema Hansapanga 13. korrusel väljaöeldud mõte. Evans, kes tolleks ajaks oli üle 15.a. uurinud juhte ja juhtimist, oli suhteliselt skeptiline määratlemaks faktoreid, mis teevad juhist eduka juhi. Ta pidas olulisteks teguriteks pigem juhuslikkust ja õnne. Kuid ta siiski ütles, et kui on üldse midagi, mida tema aastatepikkused ja sadu juhte ning organisatsioone hõlmavad uuringud lubavad piisava veendumusega öelda, siis on selleks see, et edukad juhid teavad, kuhu nemad ja nende juhitud ettevõtted tahavad liikuda. Kuigi mulle meeldib Evansi definitsioon rohkem, võib seda mõtet sõnastada ka selliselt, et edukatel juhtidel ja organisatsioonidel on visioon.

Kolme reegli riigist nelja tärni maaks

2003.aastal esines Siim Kallas, kes oli just maha pannud peaministri ameti ja oli teel Euroopa Komisjoni, Hansapanga sisesel konverentsil, rääkides nii Eesti majandusest kui riigi juhtimisest. Kui Hr. Kallase suurepärane etteaste oli läbi, esitas Hansapanga jaepanganduse toonane juht Andres Liinat endisele peaministrile küsimuse, mis paljudel Hansapanga juhtidel tol päeval meeles mõlkus: kõik on nagu tore, aga milline on Eesti riigi strateegia? Kallas vastas talle omases stiilis, et strateegiadokumente on kirjutatud küll, aga need kõik kipuvad ühel hetkel lohisema hakkama. Lihtsalt kõik valdkonnad tahavad ennast nii tähtsasse dokumenti nagu riigi strateegia sisse kirjutada, sest muidu võib äkki rahast ilma jääda. Tehes sellise praktilise möönduse, ütles Kallas aga ka midagi väga veenvat: kuigi seda otseselt kuskil kirjas pole, on juhitud ja juhitakse Eesti riiki kolmest põhimõttest lähtuvalt. Nagu me teame, on nendeks konservatiivne rahapoliitika, avatud majandus ning tasakaalus riigieelarve.

Tänaseks võib öelda, et Eesti riigi senine strateegia on end igati õigustanud. Nagu ütleb minu onu, Konjunktuuriinstituudi vanemteadur Leev Kuum, on Eestist saanud nelja tärni riik. Meie pingutusi kroonivad tänaseks Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus ning peatselt ka liitumine nii eurotsooni kui "rikaste riikide klubi" OECD-ga. Ja täiesti õigustatult tekib küsimus, milleks muuta kurssi, mis meile edu on toonud? Olen alati arvanud, et riigi peamiseks rolliks lisaks rahvuseriigi säilitamisele on hoida mängureeglid paigas ja ettevõtlikke inimesi mitte segada. Selle tõestuseks võime võtta näiteks kasvõi Tõnu Kaljuste loodud Nargen Opera eduloo Naissaarel.

Siinkohal tahaksin aga tagasi tulla artikli alguses toodud mõtete juurde juhtimisest. Teine läbiv mõte, mis mind nii inimese kui juhina on jäänud kummitama, tuleb tuntud juhtimisguru, Tom Peters'i 1983.a. hitt-raamatust „In Search of Excellence". Olles aastaid uurinud edukaid ettevõtteid, räägib Peters mitmetest olulistest edufaktoritest, kuid nagu ka Evans, rõhutab ta eelkõige ühte. Selleks on kalduvus tegutsemisele (bias for action). Peters rõhutab, et peamine faktor, mis eristab edukaid organisatsioone vähemedukatest, on kalduvus tegutsemisele! Kõlab kuidagi liiga lihtsalt, kuid edukad organisatsioonid teevad rohkem ja arutavad vähem.

Üritades jääda kindlaks oma õpitud põhimõtetele, on ka mul kalduvus tegutsemisele, nii nagu ma usun ka suuna vajalikkusesse igasuguses juhtimises. Sel ajendil liitusin mõned kuud tagasi Arengufondi projektiga Eesti Kasvuvisioon 2018 ja pean tõdema, et viimased 3 kuud mõttevahetusi rahvusvaheliste konsultantide ja Eesti arvamusliidritega on minu seisukohti Eesti riigi juhtimise osas korralikult ümber kujundanud.

Nagu ikka tuleb selliselt suurejooneliselt harjutuselt nagu Eesti Kasvuvisioon palju huvitavaid ideid. Ajakirjanduses on ehk liigagi palju kajastatud selle protsessi raames loodud Eesti tulevikustsenaariumeid. Kuigi stsenaariumid on kindlasti mõtlema kutsuvad, on nad pigem siiski mõeldud taustamuusikaks. Minu jaoks oli palju huvitavam stsenaariumitest välja murda ja otsida Eesti ühiskonna jaoks olulisi tulevikusuundi. Kuulates nii maailma juhtivaid riikide strateegiate kujundajaid nagu Peter Schwatz ja Joe Fuller Global Business Networkist või Mikko Kosonen SITRA'st ja Eamon Kelly Scottish Enterprise'st või Eesti juhtivaid ühiskonna mõtlejaid nagu Erik Terk ja Marju Lauristin, tekkisid minu jaoks mitmed kattuvad mustrid.

Kõrgliiga eeldab paremat platsinägemist

Esimeseks mustriks on visioonivajadus ise. Viimased kolm kuud on mu arvamust riigi rolli olulisuse osas paljuski muutnud. Ja küsimus pole selles, et viimased 24 kuud on kogu maailmas riigi rolli osatähtsust majanduse juhtimises oluliselt kasvatanud. Pigem selles, et Eesti on üks väike piiratud ressurssidega riik järjest rohkem globaliseeruvas maailmas. Kui kümmekond aastat tagasi võisime madala maksukoormuse ning läbipaistva majanduskorraldusega teistest eristuda, siis täna see enam nii ei ole. Või kui avatus välisinvesteeringutele, tugevad institutsioonid ja madalam kulutase andsid Eestile eelise konvergentsiks teiste Euroopa Liidu riikidega, siis 70% konvergentsi taseme juures (kuhu Eesti jõudis 2008. aasta lõpuks), muutuvad peamisteks edufaktoriteks hoopis innovatsioon ja loomemajandus.

Kulude kärpimise ja euroga liitumisega on Eesti võitnud endale paar aastat lisaaega, kuid edaspidi peab Eesti majanduse areng olema oluliselt fokusseeritum ja vastama üha raskematele küsimustele. Paljuski avansina kättesaadud nelja-tärni-riigi tiitel, peaks meid kogu ühiskonna tasemel motiveerima valima ühtset suunda, kuhu me riigina tahame edasi liikuda. Vaadates edukate väikeriikide kogemusi (näiteks Luksemburg või Singapur) ei ole üllatav, et väikeriigid saavad olla edukad eelkõige kasutades ära oma positsiooni regioonis.

Kuigi mulle tundus Hardo Pajula poolt välja käidud idee Läänemere Lõuna-Koreast algselt vähe kunstlikuna, siis täna julgen väita, et Eesti võimalused peituvad paljuski enda edukas positsioneerimises just sellesse Põhja-Saksamaa ja Lääne-Venemaa vahel olevasse ning tugevalt Põhjamaadest mõjutatud alasse. Aga meie enda tingimustel! Millised need tingimused on, peakski olema Eesti visioon. Olgem ausad, kõik meie huvid ei ühti Rootsi pankurite, Soome töösturite ega Venemaa transiidimagnaatide omadega.

Me peaksime keskenduma tegevustele, mis aitavad Eesti majandusel edukalt globaliseeruda läbi järjest suurema ja targema osalemise edukate Põhjamaade firmade väärtuskettides või leidma rohkem võimalusi oma toodangut turustada Läänemere regioonis. Ka pole mitte vähetähtis välispoliitika oluliselt suurem integreerimine majandusvisiooniga. Ja seda ilma igasuguse valehäbita, sest maailmas on konkurents ja isegi Hiina teeb kõik, et endale meelitada välisinvesteeringuid ja moodsaid tehnoloogiaid.

Tallinn - city-break või city?

Järgmise olulise mustrina tahaksin tuua ettevõtlikkust ja inimeste olulisust. Kui endine Hansapanga juht ja praegune Sankt-Peterburgi panga nõukogu esimees Indrek Neivelt käis Londonis investoritega kohtumas, küsis temalt üks sealne investor siiralt, et tundud ju muidu eduka ja mõistliku inimesena, aga miks sa Tallinnas elad? Hea küsimus, eriti Londonist vaadatuna. Kas me oskame vastata, miks me Tallinnas elame? Või veel parem küsimus, miks peaks siia keegi maailma talentidest elama tulema? Milline on meie elukeskkond? Kas siin on lihtne midagi maailma tasemel luua? Milliseid tulevikutegijaid meie haridussüsteem toodab?
Usun siiralt, et Eestil oma rikkumata loodusega ja Tallinnal oma vanalinna ja areneva kultuurikeskkonnaga on kindlasti potentsiaali siia inimesi meelitada. Meie pika-ajalise edu defineerib aga pigem see kui palju talendikaid inimesi Eestis töötab, mitte kui palju neid siin oma nädalavahetusi käib veetmas.

Meie eesmärgiks võiks olla, et Eesti on koht, kus on lihtne ja kasulik alustada uusi regionaalse ja globaalse ambitsiooniga ettevõtteid. Kuid täna tuleb meil reaalsusele näkku vaadata ja küsida, millised on Tallinna eelised näiteks Stockholmi ees? Ja kahjuks peame tõdema, et nii meie infrastruktuur kui ka ligipääs talentidele ja kapitalile pole põhjanaabritega isegi ligilähedaselt võrreldavad.
See, et edu aluseks on loov, ettevõtlik ja pidevalt õppiv inimene, ei vaja vist kordamist. Eesti puhul vajab rõhutamist aga veel üks väga oluline faktor. Oma väikese rahvaarvu juures ei ole meil muud valikut kui olla avatud ja koostööle pürgivad. Nagu teame, pole see kahjuks eestlasele väga omane. Kui hiljutisel visioonikonverentsil osalenud ligi 200 mõtteliidrit pead kokku panid ja arutasid Eesti tulevikunägemust, siis jäi kõige valjemini kõlama mõte koostöö vajalikkusest. Koostööst riigi ja kodanike, riigi ja ettevõtjate vahel, koostööst riigi juhtimises.

Samal konverentsil tehtud ettekandes rõhutas ka Mikko Kosonen, et väikestel riikidel on eelis, kuna nad suudavad kiiresti tuua kokku olulised ühiskonna grupid ja tegutseda.
Euro nimel tehtud pingutus ju näitas, et Eesti valitsus ja ühiskond on võimelised kiiresti ja edukalt tegutsema ühtse eesmärgi nimel. Me oleme selgelt astunud esimese olulise sammu järjekordselt konkurentsivõimelisemaks muutumise teel ja oleme selle eest ka maailma arvamusliidritelt mitmeid komplimente saanud. Mis veel enam, Eesti on julgenud teatud määral eristuda teistest riikidest! Aga kas me oleme ikka nii edukad kui Economist, Financial Times ja Wall Street Journal täna väidavad?

Arenguks vajame tulude kasvatamise strateegiat

Esimesed positiivsed märgid Eesti majanduses on end ilmutanud koos kevadpäikesega. Töötus on mitmendat nädalat järjest langemas ja kauaoodatud välisinvesteeringud on jälle Eestisse tulema hakanud. Kuigi positiivne, on see kõik siiski eelmise majandustsükli kordusmäng. Nüüd, kui meil on kulud madalamad, on siin jälle soodsam toota.

Samas teab iga kogenud juht ja töötaja, et pikaajalise edu tagab tulude kasvatamine, mitte kulude kärpimine. Kahjuks ei toonud sellesse pilti mingit muutust ka hiljutine peaministri otsus Eesti Energia ambitsioonikale börsiplaanile ja tehnoloogiainvesteeringutele pidurit tõmmata.
Milline siis on Eesti tulude kasvatamise strateegia? Või riigi tasandil sõnastatuna, mis on Eesti arenguvisioon?

Arengufond oma Eesti Kasvuvisioon 2018 projektiga on astunud selles suunas esimese olulise sammu. Ma usun, et jagan siinkohal enamuse Kasvuvisiooni projektis osalejate arvamust, kui ütlen, et on väga tähtis, et see initsiatiiv lähikuudel ja lähiaastatel jätkuks. Loodus ei talu tühja kohta ja kui vajadus sellise tulevikuvisiooni järgi tekkis, on see meie kõigi, ka valitsuse, tegemata töö!

Loodan väga, et Arengufondi initsiatiiv Eesti kasvuvisiooni loomisel leiab ühel või teisel viisil tee Eesti otsustajate tegevuskavva. Ja siinkohal mõtlen otsustajaid laiemas mõttes- nii poliitikuid, ettevõtjaid, teadlasi kui kultuuritegelasi. Et Eesti Kasvuvisioon 2018-st saaks mitte ainult järjekordne dokument, vaid platvorm, kus tehakse Eestile olulisi kokkuleppeid ja määratletakse tuleviku suundi, mis on laiemad kui ühe erakonna poliitika, ühe ettevõtja ärihuvid või ühe kultuuritegelase maailmavaade. Kuid olgem ausad, sündida saab see ikkagi ainult valitsuse tugeval toetusel ja aktiivsel eestvedamisel.

Elu on ju näidanud, et edukad on just need organisatsioonid, kes teavad, kuhu nad liiguvad ja kes teevad asjad ära! Nii on ka Eesti riigiga.

Priit Põldoja