Uudised

Arengufondi seirejuht Kitty Kubo HEIs: Vananemine on üks 21. sajandi suuremaid globaalseid väljakutseid. Sellele vastamine nõuab vananemisega kimpus olevatelt ühiskondadelt paljude seniste lähtekohtade ümber hindamist ning innukat uute, ebatraditsiooniliste lahenduste otsimist ja katsetamist.

See saab toimuda riigi, teenusepakkujate, kogukondade ja teiste koostöös ning loomulikult eakaid endid arendustesse kaasates. Neile, kes suudavad innoveerides uute ja konkurentsivõimeliste lahendustega välja tulla, avanevad boonusena praktiliselt piiritud ekspordi- ja ärivõimalused.

Vananemine on suur probleem
Vanemate inimeste osakaal maailma rahvastikus on suurenenud juba sajandeid ilma märkimisväärse tähelepanuta. Luubi alla on see nüüd viimaks sattunud protsessi olulise kiirenemise tõttu. Näiteks kasvas sel aastal maailmas vanurite arv iga kuuga keskmiselt 870 000 võrra; järgmise kümnendi projektsioonid aga näitavad, et kuus hakkab keskmiselt juurde „sündima" ligi kaks miljonit vanurit. Kui praegu on maailmas 650 miljonit üle 60-aastast, siis aastaks 2050 on nende arv tõusnud kahe miljardini. Õige pea on saabumas ajalooline hetk, mil üle 65-aastaste inimeste osakaal maailmas ületab alla viieaastaste laste oma.

Paranev elujärg, terviseteadlikkuse kasv ja saavutused meditsiinis lisavad inimeste elueale järjepanu aastaid juurde. Kõige kiiremini kasvabki maailmas väga vanade ehk üle 80-aastaste vanuserühm, keda aastaks 2050 on üle kahe korra rohkem kui praegu. Ennustatakse, et täna sündivatest lastest iga neljas elab juba saja-aastaseks ja võib arvestada kuni 40-aastase pensionipõlvega. Maailma riikide vananemise pingereas võtavad esimesed 25 kohta enda kätte Euroopa riigid (kui Jaapan välja arvata). Kui Euroopas, sh Eestis on täna ühe pensionäri kohta neli tööealist, siis aastaks 2050 on neid alles jäänud vaid kaks. Siiski ei vaeva probleem vaid Euroopat või arenenud riike: aastaks 2040 on Põhja-Ameerikas iga viies inimene pensionär ja kiirema tempoga vananevad arenevad riigid on saanud koduks 76 protsendile maailma eakatest.

Probleemi kõrval on ka suur võimalus
Eeltoodud arvud illustreerivad vananevate ühiskondade ees seisvate väljakutsete suurust - seda mitte ainult riigieelarve koormuse vaatenurgast - ja annavad vihjeid ka võimalustele.
Vananemise-teemalises avalikus diskussioonis kõlab kõige valjemini jutt pensionide jätkusuutmatusest ja hooldusravi olematust kättesaadavusest. Käsikäes langeva sündivuse ja tööealiste hulga kokkutõmbumisega tähendab vananemine tõepoolest survet riikide tervishoiu- ja sotsiaaleelarvetele. Pea kõigil riikidel terendavad tulevikus probleemid vastavate kulude katmisega. Euroopa Komisjoni 2009. aasta vananemise raportis toodud tänaste poliitikate põhjal tehtud tulevikuprojektsioonid näitavad, et riikide vananemisega seotud kulutused osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust ulatuvad aastaks 2060 näiteks 40 protsendini Luksemburgis ja Kreekas kuni 30 protsendini, Põhjamaades, Hollandis ja Maltal 30 protsendini. Kõige enam kasvavad kulutused pensionitele, tervishoiuteenustele ja hooldusravile.

Vananemine on aga pensionidest jms ääretult mitmepalgelisem teema, mis tekitab kasvava vajaduse innovaatiliste lahenduste järele alates terviseteenustest, hooldusärist ja funktsionaalsetest toodetest kuni elamuehituse ja transpordi korralduseni välja. Ja seda mitte ainult meil vaid ka mujal: nõudlus vananevat ühiskonda rahuldavate lahenduste järele on kasvav ja pakub ärivõimalusi kogu laias maailmas. Philips Designi strateegiadirektor Josephine Green on nimetanud 21. sajandit sotsiaaltööstuse sajandiks. Sellega tähistab ta asjaolu, et selle sajandi suuremad ärid kasvavad välja sealt, kus kõige paremini suudetakse vastata neile küsimustele, mida esitavad sotsiaal-majanduslikud väljakutsed. Nii on elektroonikatoodete tootjast saanud heaolulahenduste pakkuja. Seesuguseid transformatsioone leiab ärimaailmast juba hulgaliselt.

Hinda lähevad lahendused, mis lubavad inimeste tervislikku seisundit hoida ka kõrges eas, tagada aktiivse töö ja muu elu elamise võime ning elukvaliteedi ka lisandunud eluaastatel. Vanad inimesed vajavad teist laadi teenuseid ja tooteid, samal ajal on nad ise valmis ja võimelised varasemast enam majanduselus kaasa lööma ja neid teistele pakkuma, sh endale vajaminevaid tooteid-teenuseid arendama.
Oluline on julgustada vanemaid inimesi püsima aktiivsena ja olema kauem tootlikud, muutes nad niiviisi probleemist üheks lahenduseks. On ju üle 65-aastased veel igati aktiivsed ühiskonnakodanikud, täis tahet ja ka võimet tööd teha ning oma kogukonna tegemistes kaasa lüüa. Kuidas aga muuta suhtumist eaka tööl hoidmisesse või värbamisse? Näiteks on USA-s ja Suurbritannias tehtud uuringud vastupidi tavaarvamusele näidanud, et viimasel 15 aastal on seal ettevõtlusaktiivsus olnud kõrgeim just 55-64-aastaste seas.

Hooldusvaldkonnast kasvamas arvestatav majandusharu
Pikem elu tähendab nende inimeste arvu kasvu, kes vajavad hooldust. Seega kasvab nõudlus eakate hooldusteenuse ja selle pakkujate järele maailmas lähikümnendil märkimisväärselt. Hinnanguliselt kasvab sektor lähitulevikus 1,5-2 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, mis on võrreldav arenenumate riikide põllumajandussektori osakaaluga. Kuid juba praegu valitseb selles sektoris tööjõupuudus. Vajaka on nii intensiiv- ja hooldusravi spetsialiste kui ka lihtsama abi osutajaid, kes vanainimese eest oste tegemas käiksid, tuba koristada aitaksid või lihtsalt aeg-ajalt seltsi pakuksid. Näiteks Suurbritannias peab praegusel ajal üks kaheksast täiskasvanust hooldaja ametit. See teeb kokku kuus miljonit inimest. Aastaks 2037 ennustatakse hooldajate arvu kasvu üheksa miljoni inimeseni. Ajakirja Time selle aasta üks märtsinumbritest hindas põetaja ameti lähikümnendi nõutuimaks.

Kindlasti vajab uuenemist ka hooldusteenuse pakkumise mudel ise, mis avaliku sektori õlule jäetuna riikidele tulevikus ilmselgelt üle jõu käima hakkab. Lahendusena nähakse siis kogukondade ja vabatahtlike aktiivsemat kaasamist. Sedasorti teenuseinnovatsiooni näitena on üks huvitavamaid Jaapani, kui maailma esivananeja, Fureai Kippu mudel. See on 1995. aastal kasutusele võetud kogukonna raha kontseptsioon, kus kogukonna sees vanuritele hooldusteenuseid osutades saab teenida krediiti, mida siis teenuseosutaja ise või tema lähedased võivad kas või teises Jaapani otsas vajadusel kasutada samalaadse abi soetamiseks. Kogukondadel põhinev teenuse pakkumise mudel on kogunud Jaapanis tublisti usaldusväärsust ning abivajajad eelistavad seda n-ö ametlikult ja jeenide eest pakutavale. Kuuldavasti on sarnast skeemi juurutamas ka hiinlased.

Vananemisega seotud lahendusideid laiast maailmast

Paljud inimesed elavad veel mitu kümnendit pärast pensionile jäämist. See nõuab paindlikumaid kodusid, mis suudavad rahuldada vananeva inimese ajas muutuvaid vajadusi ja võivad tähendada kõrgemas eas mitut elukohavahetust praegusaja ühe, kodust hooldekodusse, liikumise asemel. Kuidas muuta kodu vananeva inimese muutuvaid vajadusi arvestavaks, et pikendada tema iseseisvat toimetulekut ja vältida isoleerituse teket? 

Rahvusvahelist kogemust vaadates on heaks näiteks vanainimeste vajadusi arvestavad ühiselamu tüüpi elamulahendused, mille kontseptsioonis on leitud tasakaal eaka inimese erinevate soovide vahel. Spetsiaalselt disainitud lahendused võimaldavad vastavalt tujule nii privaatsust kui ka võimalust sotsiaalseks läbikäimiseks. Selliseid lahendusi leiab Taanist ja Hollandist, kuid see on kogumas populaarsust ka mujal.

Traditsioonilistes ühiskondades hoolitsevad lapsed ja kogukond vanade ja väetite eest. Globaliseeruvas maailmas ja linnastuvates ühiskondades jäävad need traditsioonilised sidemed üha nõrgemaks. Mis aitaks seda kompenseerida, et vältida vanainimeste üksildust? Kuigi meie ühiskonnas on pensionäride teema keskmes veel peaasjalikult materiaalne hakkamasaamine, siis arenenud riikides on fookuses pigem vanurite psühholoogilised vajadused. Näiteks peetakse Suurbritannias suurimaks probleemiks, et 10,5 miljonist vanast inimesest on pooltele peamiseks kaaslaseks televiisor ja üle poole miljoni vanakese veedab jõuluõhtut üksi.

Lahendusi üksinduse vastu leidub kindlasti erinevaid, Singapur näiteks on sellisele probleemile lähenenud põlvkondadevaheliste sidemete tugevdamise kaudu, pakkudes 50 000 dollarit tagastamatut abi lastele, kes kolivad kilomeetri raadiusesse oma abi vajavatest vanematest. Poola on juurutanud „vanaemade adopteerimise" skeemi, mis liidab üksikemad „vanaemadega". Austraalias ja Uus-Meremaal soodustatakse aga kodu jagamist viisil, kus abivajaja annab ülearuse osa oma elamispinnast nooremale, kes vastutasuks teda aitab ja seltsi pakub.

Vananemisega seotud vajadusi rahuldavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arendamisse on riigid ja ettevõtted juba märkimisväärselt investeerinud. Põhilisteks märksõnadeks on olnud kaugmonitooring, telemeditsiin, „targad kodud", aga ka sotsiaalsed võrgustikud ehk nn vanainimeste Facebookid jms. Näiteks piloteeritakse Euroopas parasjagu 13 miljoni euro eest projekti Netcarity, mis uurib ja arendab tehnoloogiaid, mis võimaldaksid tõsta vanemate inimeste heaolu, säilitada iseseisvust, lisada turvatunnet, jälgida tervise seisu ja meeleolu ning püsida sotsiaalselt aktiivsed.

Eri tehnoloogiate baasilt on eesmärk jõuda integreeritud kodulahendusteni, mis toetaksid vanuri igapäevast iseseisvat elamist ning suhtlust pere, sõprade ja hooldajatega. Visioonis säiliksid traditsioonilise kodu välimus ja tunne ning erinevad tehnoloogiad teeksid oma tööd n-ö lava taga. Lahenduse arendus toimub living lab-meetodil, kuhu on kaasatud selle tarbijate esindajad - vanurid Itaaliast ja Hollandist.
Living lab tundubki olevat üks neist innovatsioonimudelitest, mida tasub vananemisega seotud toodete ja teenuste arendamisel kasutada: selle asemel, et varustada vanureid „meie teame, mis on teile parim"-tüüpi lahendustega, on mõistlik neid endid disainimise ja testimise juurde kaasata. Heaks näiteks, kuidas seda praktikas korraldada, on Helsingi linna, Soome IKT ettevõtete ja mitmete Soome avaliku sektori innovatsioonirahastajate ühine arendusplatvorm Forum Virium Helsinki.

Kokkuvõtteks
Maailmast on vananemise teema käsitlemisel ja eri aspektidele lahenduste otsimisel kindlasti üht-teist õppida. Samas on see valdkond igal pool üsna arengu algfaasis, kus napib globaalselt skaleeritavaid valmislahendusi ning seega ollakse suhteliselt avatud kõikvõimalikule uuele. Kuigi Eestis vajab teema alles üleskorjamist ja konkreetseid lahendusi napib, aitaks innovatsiooni ja eksperimenteerimist soodustava keskkonna loomine Eesti väikeses pilootühiskonnas kindlasti nii leida lahendusi meie enda ühiskonda vananemisega seoses vaevavatele probleemidele kui ka saada kasu ostujõulise „hõbejuukselise turu" kasvust maailmas. Vananemisega seotud innovatsioonis kehtib vägagi Franklin D. Roosevelti öeldu: „Tehke midagi. Kui see toimib, tehke seda veel. Kui aga ei toimi, tehke midagi muud".
Noppeid Eestis rakendatavatest vananemist toetavatest lahendustest:

• Tallinna linna häirenupuga käepael, mis lubab üksi elavatel vanuritel kauem iseseisvalt hakkama saada, andes vajaliku turvatunde, et häda korral on abi kiiresti käepärast. Ka mitmes teises riigis nagu Soomes, Saksamaal, Suurbritannias ja mujalgi on selline nupp kasutust leidnud. 
• Virtuaalse hooldusteenuse arendamise pilootprojekt Saaremaal, mille mõte on liita vanainimesed ühisesse suhtlusvõrku, mille abil saavad nad omavahel suhelda, võtta ühendust sotsiaaltöötajatega, kuulata loenguid ja saada mitmesuguseid hooldusteenuseid. Vanainimesel oleks kodus puutetundliku ekraaniga seade, mis on ühenduses sotsiaalkeskuse konverentsikeskuse laadse teeninduspunktiga. Inspiratsiooni on tegijad saanud Soomest.
• Eestlaste loodud doc@HOME kaugmonitooringu seade, mis võimaldab näiteks edastada arstile krooniliste haigete terviseandmeid, Eestis tuult tiibadesse ei saanud. Lahendus on kasutusel Suurbritannias ja hiljutiste meediauudiste põhjal jõuab varsti ka Austraaliasse. Kolm kroonilist haigust - diabeet, kardiovaskulaarsed- ja kopsuhaigused - mis prevaleerivad just üle 60-aastastel, moodustavad eri riikides 50 kuni 80 protsenti tervishoiukulutustest. Seetõttu peetakse üldiselt haiguse igapäevast kontrolli all hoidmist arsti ja haige vahelise partnerluse kaudu odavamaks kui episoodiliselt tehtavaid operatsioone või muud haiglaravi nõudvat sekkumist.
• Villa Benita - Niitväljal asuv modernne eakatekodu ja hooldushaigla, mis võiks olla pakutava poolest küll iga vanainimese unistus, jääb enamikule Eesti vanainimestele oma hinnataseme tõttu kättesaamatuks. Samal ajal on teenus konkurentsivõimeline võrreldes rikaste Euroopa riikidega ja võiks siia meelitada hooldust ja taastumist vajavaid eakaid lähinaabrite juurest ning olla teerajajaks seda tüüpi teenuse ekspordi mudeli laienemisele Eestis.

Artikli kirjutamisel on üh e allikana kasutatud The Young Foundationi poolt selle aasta mais koostatud töödokumenti „Innovating better ways of living in later life", mille autorid on Carmel O'Sullivan, Geoff Mulgan ja Diego Vasconcelos.

Kitty.Kubo[A]arengufond.ee, Arengufondi seirejuht